Purpurkuldne - Jaak Herbst /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-purpurkuldne

 

Siuh! Säuh! Põmaki! Koll! Nätaki!

Umbes nii jutt algab. Aga siis kohe selgub, et kuigi peategelasel on mõõk, millega ta ebasurnuid tapab, toimub tegevus ostukeskuses, nii et vähemalt tekitab see lugejas küsimuse, et miks ei kasutata moodsamaid relvi.  Ma loodan, et sellele küsimusele on huvitavam vastus kui 'kuulid ei mõju ebasurnutele ja mul juhtus lihtsalt üks mõõk kodus olema' vms.

Surnumanaja jope jääb mingi nurga taha kinni ja ta lendab näoli maha. Sihuke slapstick kohe. Vähemalt on kohe selge, et ta ei ole tõsiseltvõetav antagonist. Pinge läheb kohe maha. Aga eks me oleme jutu alguses ka, siin ongi õige koht madalpinge jaoks.

Okei, see on mingi täiega camp lugu. Igast orkid ja surnumanajad siblivad mööda tänapäevast Eestit ringi, kusagil on mingi Must Ordu, igapäevane nõiakunst. Ja peategelane on klassikaline action-kangelane, kes keerutab mõõka ja teeb vahel maagiat ja kakleb pahadega.

Kirjavigu on päris palju. "Muide" pro "muie", "enda sooviga" pro "enda soovil", "oleme" pro "olema". Natuke paljuks läheb.

Oh, peategelane saab veel tondihunti välja kutsuda! (ütle viis korda järjest 'tondihundid'. sellel on mingi biit täiega.) Ja siis paistab, et ta läheb dungeonisse!

Nii, nüüd on suur lahing. Tulekerad lendavad ja mõõgad vihisevad, maagia teeb põmm.

Okei, see on ikka päris camp lugu. Natuke tuletab meelde mingit varast Maniakkide Tänavat. ("Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" äkki? MT oli siiski tugevam) Sihuke tänapäevane maailm, kus on seiklust ja maagiat rohkem kui rubla eest ja see seiklus ja mõõgakeerutamine ongi 90% loost.

 

Mul tuli vahepeal meelde, et selline film on ju ka välja tulnud. Lihtsalt niisama, ei tea miks.

Ma lugesin nüüd vahepeal, et autor on päris noor ka, ainult 16. Aga ma ei viitsi talle mingit juuniorboonust anda, see mõjuks kuidagi patroniseerivana, seega üritame hinnata nagu iga teist lugu.

Boonusena on lool olemas struktuur, alguscombatist selgub, et sealse vastase taga on organisatsioon A, kes tahab B-d, aga B-d uurides selgub hoopis, et C, mis viib süžee uude suunda, lõpus on veel pöördena D. See on kõik iseenesest tore. See on ka vahva, et see süüdimatu mõõgakeerutamine on toodud tänapäeva Eestisse, asfalt ja autod lisavad toredat atmosfääri, pluss seda kõike on ehk lihtsam ette kujutada kui mingit tüüpfantasyt. 

Küsimus, miks keegi püstoleid ja muud säärast ei kasuta, jäigi vastamata, mul on tunne, et see oli lihtsalt sellepärast, et autor tahtis teatavat esteetikat, kuhu sobivad mõõgad rohkem ja sinnapaika ta jäi. Kirjutades on sageli see häda, et mõtled, et oleks jube äge, kui X, täiega cool, eksole, ainult et X ei sobi päris täielikult settingusse, loogika hakkab siit-sealt hõõruma. Üks variant selle probleemi lahendamiseks on see, et nutad ja jätad X-i välja. Kill your darlings. Teine variant on, et üritad kuidagi ikka mahutada ja loogiliseks kirjutada. Umbes, et kui ma toon sisse uue faktori Y, siis muutub X ka loogiliseks ja kui eriti hästi läheb, ei tekita Y uusi pingeid. Kolmas variant on, et sajaga eiran neid kohti, kus loogika hõõrub ja loodan, et lugeja ei pane tähele. Mis võib ka juhtuda ja vahel, kui X on piisavalt äge, ongi lugejal ükskõik. (neljas variant, mis on vist kolmanda alamvariant, on see, et kirjanik ei pane ise tähele, et X päris hästi ei sobitu. ikka juhtub)

Ega need püstolid muidugi teab mis loogikaauk ka ole. Võib-olla on lihtsalt nii, et kuulid ei mõju maagilistele olenditele vms. Ehh, mis ma ikka norin. 

Ma vaatan, et ma olen varem mingitele pohmakajuttudele pannud 5 punkti, nii et las see saab siis ka. Omas žanris ju täitsa okei.

Siuh! Säuh! Põmaki! Koll! Nätaki!

5/10

Maskiga Laksija

Saatuslik põrandalaud - Kersti Kivirüüt /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-saatuslik-porandalaud 

Jõulud on andmise aeg, sestap otsustasin anda ühiskonnale ühe arvustuse. Samas, 'andmine' on mitmetähenduslik sõna, poksiringis tal veidi teine tähendus. Eks näis, kuidas sellega läheb.

Pealkiri tekitab kohe küsimusi. Ei tea, mis moel põrandalaud saatuslik on? Kas ta kääksub, kui keegi talle valel ajal peale astub, nii-nimetatud laulev põrand? Või on sinna alla peidetud kuhi briljante? Kangutab keegi kodanik A selle üles ja lööb otsustaval hetkel kodanikule B kuklasse? Ei tea. Aga "põrandalaud" on selline argine sõna, ja "saatuslik" selline dramaatiline. Selline eri registrite segamine on huvitav valik, võib olla humoorikas, võib olla vägev, kui argise asja konkreetsus hakkab ülevas registris kõlama. Aga saame näha. 

Setting tundub olevat Esimese Ilmasõja aegne Tartu vaimuhaigla, mis mädaneb, on personalipuuduses ja muidu ka kõik käib alla. Minult on üks plusspunkt juba kirjas. Ja pärast esimeste lõikude läbilugemist ei ole piinlik, see on alati hea. 

Tolleaegseid muid lähiümbruse kohti on ka sisse mängitud, näiteks Kambja kirik ja Treffneri kool. See on ka vahva. Et toonane reaalsus hakkab kohe kuidagi elama, mitte ei ole  sfäärilised hõõrdetegurita protagonistid abstraktses koordinaatteljestikus.

Nii, lugesin jutu läbi.

Minu põhiline etteheide on selles, et jutt sai liiga kiiresti läbi. Kivirüüt oskab atmosfääri luua, lagunev hullumaja on väga hästi edasi antud, samuti ka kokkupuuted pealtnäha deemonlike jõududega. Aga see stseen oli väga ruttu edasi antud. Tahtnuks midagi pikemat, painajalikumat, kus järjest kasvab tunne, et ollakse deemonlike jõudude keskel. Tegelikult on kaks kolmandikku loost sissejuhatus - et kus me oleme, kuidas me siia jõudsime. Loen Jaan Loogi jutustuse ka sissejuhatuse alla, sest see on ikkagi midagi, mis toimus kusagil mujal, varem. See jutustus ei mõjunud mulle ka eriti pingelisena - on probleem, probleem saab lahenduse (selle üle ma isegi ei kurda, hiljem saab selgeks, miks nii oli). Aga too koht, kus doktor Tšiž hakkab veidraid asju nägema - seda võiks pikemaks venitada, ehk panna vahele kohad, kus ta Jaan Loogi ja preili Schultziga asju arutab ja asjad ei saa selgemaks, no mida sa hing teed - ja pinge kasvab-kasvab, kuni tuleb pööre lõpplahendusena. Praegu tuli see pööre liiga ruttu.

Ahjaa, mulle tundus sõna 'sotsiopaat' kuidagi anakronistlikuna, vaatasin järele, populariseeriti väidetavalt aastal 1929 ühe USA psühholoogi poolt, mis ei ole nüüd muidugi küll eriti kaugel meie ilmasõja-aegsest taustast, aga olukorras, kus hysteria-haigust raviti emakamassaažidega, torkas kuidagi silma. 

Põrandalaud ei mänginud rolli ühelgil neist kolmel moel, nagu ma alguses pakkusin, mis on vist hea. Katkine põrandalaud oli pigem selline, ma ei teagi, sünekdohh sellele kogu haiglale. Või võib-olla sümbol. Ma ei tea neid asju hästi.

Tegelikult on see hea lugu. Ainult et jah, tahaks rohkem. 

7.5/10

Maskiga Laksija

Margaret - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-margaret

Natuke musta huumorit siis muinasjutu võtmes. Üks minu nõrkadest kohtadest. Siin on see probleem, et väga midagi kirjutada ei saa, sest muidu spoilib jutu ära. Võibolla mu kaaskannataja kirjutab veel midagi, ma isegi ei hakka.

6/10

Kapten Viriseja

Mälestuste leekides - Martin Dislis /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestuste-leekides

Täiesti võõras autor, nii põnev! (Ma olen korraga nii hästi halva kui okei jutu ootustes - mõlemad Reaktori äärmused on esindatud!)

Mingis ebamäärases ajas ja ruumis on amulettide müüja katusepakkujate küüsis, aga enne kui asjad päris inetuks lähevad, tuleb mingi hirmus koll ja päästab ta ära. Arvestades, et peategelase nimi on Haamiah, mis on mingi kaitseingli nimi, siis see koll on tõenäoliselt ingel, või täpsemalt siis peategelase kaitseingel.

Nah, ikkagi lihtsalt koll. Ma olen pettunud, mul oli juba narratiiv olemas, kuidas neist kahest saavad ootamatud korterikaaslased ja kuidas see on komöödiline.

Autor valis vahepeal ootamatud kohad, mida kirjeldada ja mida näidata. Hõljukmasina varastamine on möödaminnes mainitud, aga siis kirjeldatakse näiteks, kuidas ta masina käima paneb. Jah, seal on maagia, aga see pole eriti huvitav. Jah, see aitab maailmast ja maagiast aru saada... aga see ei tundu absoluutselt oluline.

Siis nad hängivad ja lähevad kloostrisse, kus vahetatakse peategelast, mis on täiesti lambikas (ma ei kasuta seda sõna eriti, aga see on ainuke sõna, mis praegu siia sobis) ja läheb rohkem scifiks ära.

See pole väga hea jutt, aga halb ka mitte. Žanripuhas kindlasti, mis on alati tore. Ma loodan, et autor kirjutab tulevikus veel, aga paremini. Igast asju oleks veel öelda selle jutu kohta, aga ma üldse ei viiiiiitsi.

3,5/10

Kapten Viriseja

Tädi Noora korteris - Tõnis Hallaste /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tadi-noora-korteris

Kui ma lugesin kui oluliseks Stephen King oma romaanide esimest lauset peab, siis ma pööritasin endamisi silmi. Mida rohkem ma Reaktorit loen, seda rohkem ma Kingi mõistma hakkan, sest enamasti võin ma kohe esimese lause peale öelda, kas tulemas on midagi halba või väga halba.

Siin on väike temaatiline artikkel ka, aga ma ei leidnud seda, mida ma kunagi ammu lugesin, mis oli ülevaatlikum. https://www.theatlantic.com/entertainment/archive/2013/07/why-stephen-king-spends-months-and-even-years-writing-opening-sentences/278043/

Miks see kõik teemaks tuli? Sest mul viskab üle juttudest, mille autor nähtavasti ei taha, et ma neid loeks.

Täna on pühapäev, järelikult pesin nõud ära.

Oo, jaa, täpselt see on see, mida ma ootan ulmejutult. Võimalikult igavat algust. Mind ei huvita, et see rõhutatult argipäevlikkus võib teha mingit kontrasti kunagi millegiga, ma lihtsalt suren juba igavusse ja mitte kuidagi ei aita kaasa ka järgnevad laused, tsiteerin ja ei jäta midagi vahele:

Siis koristasin ülejäänud köögi ära. Koristasin magamistoa ära. See oli lihtsam, kui arvasin – korjasin kokku kõik lahtised asjad ja panin kappi ära. 

Ma nüüd libistan pilgu diagonaalselt üle teksti kuni tundub, et midagi toimub.

Tundub, et see on kiri, sest kolm lõiku hiljem on seal otsas asjad nagu Tervisi etc ja pärast kolme tärni algab järgmine osa "Tere, ema!" Diagonaaligem edasi.

Kahjuks surin ma vahepeal igavusse, nii et selle jutu ülevaatuse peab lõpetama keegi teine.

Kodune teraapia - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kodune-teraapia

Äkki Maarja Kruusmets pole päris? Äkki seal on grupeering, kes neid asju kirjutab? Seletab ebaühtlast taset ja seda, et ta viitsib pidevalt midagi teha ja Reaktoris avaldada. #maarjakruusmetsonfeik #literalghostwriters #itsnotconspiracyifitstrue #thetruthisoutthere 

Kui Maarja Kruusmets on päris, siis ta on tõenäoliselt stock foto, sest täpselt see on see, millised ta jutud on. Minu arust mu kaaskannataja kirjutas seda mingi hetk. Või arutas. Või mõtles vähemalt.

Tegelased on nii toredalt võltsid. Usutavalt üheplaanilised ,ütleks ma. Usutavad, sest mõned inimesed ongi npc-d lihtsalt. Aga lihtsalt üheplaanilised npc-d, sest muud pole neist vaja kui lihtsalt taustal eksisteerimist, aga keegi miskipärast pani nad jutu sisse.

Naine. Töötab kontoris. Ulmemasin, mida koheldakse nagu midagi igapäevast. Midagi läheb valesti. Profit. 

3/10

Vahepeal oli nagu tunne, et areng toimub, aga nüüd peab ilmselt lihtsalt uut ghostwriterit ootama. #maarjakruusmetspolepäris

Kapten Viriseja

Tippkiskja - Catheline Tamm /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tippkiskja

Hõissa ja valleraa, olemegi jõudnud Reaktori juubelinumbrisse!

Nii, loo pealkirja järgi eeldame, et tegu on vampiirijutuga. Võimalik ka, et libahundiga, aga see jääb ikka madalamaks tõenäosuseks.

Ma tahaksin autorilt küsida, et miks ingliskeelne sissejuhatus? Ma guugeldasin küll ja sain teada, et see on laul, aga miks? Ma spetsiaalselt ei hakka ülejäänud sõnu otsima, sest see pole nii tuntud bänd, et seda peast teadma peaks ja seega pole autor ilmselt eeldanud, et need sõnad peaksid olema kontekstis. Et me oleme eestis ja kõik peab eesti keeles olema, siis teeme kiire guugel translate.

Oh, vaata, tuli pühib mind

Täna mööda tänavaid

Põleb nagu helepunane vaip

Veel üks loll, kes kaotas tee

Google on ikka arenenud oma tõlgetega, täiesti okei tekst tuli välja tegelikult. Huvitav, kas ma peaksin teadma, miks vaip põleb? Mulle meeldib, et seal on sõna "loll". See on nii antipoeetiline. Pole mingit rumalat või kohtlast või tobu või isegi napakat. Lihtsalt konkreetselt loll.

Aa, aga see jutt siis.

Jason elab keldris ja on öösel ärkvel. Aga ta ei näe pimedas ja käib vetsus, nii et sitt vampiir on nähtavasti.

Tundub mingi apokalüptiline maailm olevat oma 46-kraadise kuumusega, aga kanalisatsioonist saab värsket vett veel, nii et midagi peab veel tomima. Natuke ebaoluline märkus, aga sellise kuumuse juures ei aita tuul enam jahutada.

Kanalisatsioonis on koll, aga selleks, et lugeja saaks olla frustreerunud ja tüdinud, ei kirjeldata teda üldse ja ta ei tundu eriti ohtlik, sest kuigi ta haarab Jasonil korraks jalast kinni, siis piisab sellest, et Jason talle otsa kukuks, et ta saaks end piisavalt kokku võtta, et vigastamata maapinnale tagasi ronida.

Kolli kirjeldatakse ainult korra kui mainitakse, et Jason maandus kukkudes millelgi "elusal, pehmel ja nätskel ja ta kuulis sisinat". Ma pakun, et koll võis olla umbes inimesesuurune Stay Puft Marshmallow Man. Ta oleks kindlasti pehme ja ma kujutan ette, et ta võib täitsa nätske olla. Ja äkki ta teeb sisisevat häält kui talle otsa kukkuda ja tal hing kinni lüüa.

Ohjeebus, nüüd tuleb mingi soig selle üle, et sõdimine on paha ja keskkonnakatastroof on paha :'( :'( :'(

Ma tänan autorit südamest nende silmiavavate ideede kirja panemise ja jagamise eest, see pani mind kindlasti mõtlema.

Jason mõtleb, kuidas ta peab võibolla rotte sööma ja kuidas ta peab jahil käima, aga nüüd me teame, et tegelikult on linna varemetes veel päris palju rahvast ja kuidas seal on võimalik saada konserve, patareisid ja kahtlaseid rasvaküünlaid.

Nagu, isegi kui need on päriselt inimestest tehtud, siis mida helli. Postapokalüptilised inimesed pole tõenäoliselt eriti rasvased. See peab olema ikka väga korralik soov ja hobi, et neid küünlaid valmistada, eriti arvestades, et saadaval on ka patareid. Miks peaks keegi küünlaid ostma? Meil on tänapäeval LED lambid, mis peavad vastu... no terve igaviku ainuüksi tavalise AAA patareiga. Meil on tänapäeval täiesti tavalised päiksepatareidega aialambid, mis valgustavad päris mitu tundi. Meil on taskulambid, mida saab üle keerata. See, et Jason on valinud osta võibolla-inimestest-tehtud rasvaküünlaid, mitte patareisid, on olnud tema poolt konkreetne otsus.

No ja siis Jason teeb natuke mõrva ja siis ta teeb veel natuke mõrva ja see kummituslik väike tüdruk ei ole tegelt üldse oluline ja täiesti segab seda juttu. No ma ei tea, ma saan aru jah, et kõik-on-paha-iga-inimene-võib-muutuda-kisjaks, mis-on-üldse-põhimõtted-ja-miks, aga ma ei tea nüüd. Mul on tunne, et ma peaks seda laulu ikka kuulama, mida vahepeal veel lugejale näidatakse, aga no ei huvita piisavalt. Isegi nii palju ei huvita, et teha kindlaks, et äkki ma tegelt ikka tean seda lugu, aga lihtsalt ei mäleta hetkel.

Hästi geneeriline postapo. Nad on pooled umbes sellised. Ma arvan, et kui ma olin väike, siis ma mõtlesin ka mõne sellise välja, aga kas ei pannud kirja või ei saatnud Reaktorisse, sest selles polnud väga palju midagi, mis oleks oluline. Mitte, et Reaktor siis olemas oleks olnud kui ma väike olin, aga ikkagi.

Lugu otseselt vastu ei hakanud samas.

4/10

Kapten Viriseja

Karistus - Getter-Agnes Aareleid /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-karistus

Ma tean, et see on lühike jutt ja kogu tausta on raske selle mahu sisse ära... mahutada. Aga äkki siis teeks pikemalt? 

Ma pole kindel, mis selle jutu mõte on. Point nagu on, aga mõte? Mõnikord ei oska lihtsalt mitte midagi öelda ja meil siin blogis on Reaktori kirjastaaride ees see eelis, et kui ei oska või ei taha - siis ei kirjutagi lihtsalt. Peamiselt väga hästi unustatav lugu. Mitte otseselt võibolla isegi igav, aga unustatav.

Show, don't tell.

3/10

Kapten Viriseja

Koolivaheaeg Mägrakihval - Tormi Ariva /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-koolivaheaeg-magrakihval

Väike tüdruk hängib kusagil maakohas. Me ilmselt saame suuremat osa asju näha läbi tema pilgu, nii et me ei tea päriselt, mis toimub, aga midagi toimub. Ma olen hetkel sellises seisus, kus mind frustreerib see, et mulle midagi ei öelda vaid ainult vihjatakse, aga autor pole otseselt selles süüdi, ta pole esimene, kes teeb kirjutades sellise valiku ja see võib kenasti töötada, ma lihtsalt ise praegu virisen, nagu nimigi ütleb.

Aga probleem on selles, et üldiselt on ladusalt kirjutatud, inimesed tunduvad inimesena, mitte karikatuuridena, ning see, et nad selle juures eriti huvitavad ei ole, ei ole ka probleem, sest me näeme neid osaliselt läbi lapse pilgu, kus täiskasvanud ongi igavad. Samas on see laps pigem fookus, mille ümber kõik koondub kui konkreetne silmavaade, mis teeb asjad vähem lapsikuks. See prepostapokalüptiline vaib on ka suht igav, sest mitte midagi ei juhtu, aga see on kenasti usutavalt kirjutatud ja üldse, asju, mille üle viriseda pole eriti.

Et siis täitsa pädevasti kirjutatud lugu. Midagi ei juhtu, aga vaib töötab.

8/10

Kapten Viriseja

Tõemasin - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-toemasin

Meie kõige suurem sõber Maarja Kruusemets kirjutab jälle. Ma olen nii positiivselt meelestatud - see ei ole Taivo Risti "Mul on ilus nägu" III.

Lõbustuspargis on müstiline atraktsioon "Tõemasin", mis räägib inimestele tõde. Kolm omavahel seotud isikut saavad seal enda isiklikku tõde teada. Võimalik, et nad saavad tänu sellele paremateks inimesteks.

Lihtne ja konkreetne jutt. Autor on ikka pea iga korraga paremaks läinud. Muidugi on siin ruumi paremaks - inimesed võiksid ikka natuke rohkem välja joonistatud olla, kõik tundub natuke lame, aga midagi halba ju tegelikult ei olnud. Edu edaspidiseks. Võimalik, et ma olen liiga lahke lihtsalt seetõttu, et tegu pole eelnimetatud jutuga, aga noh, kui nii siis nii. Igatahes:

7/10

Kapten Viriseja

Mul on ilus nägu (II) - Taivo Rist /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mul-on-ilus-nagu-ii

Õnneks või kahjuks on sellel jutul ka järg (see on nali, kindlasti ainult kahjuks).

Ma soovitan huvilistele, et nad ei raiskaks oma aega kummagi osa lugemisega. Nii, edasi lugemise juurde siis :'(

Autori kõige ulmelisem panus nende lugude jooksul on seni olnud sõna "näitlejatar". Ma tean, et ÕS leiab, et see on grammatiliselt korrektne, aga see on ka ainuke korrektsus selle sõna juures, sest see kõlab sama värdjalikult kui näiteks müüjatar. Õige sõna on, muideks, näitleja. "Näitlejanna" ütlemiseks peab väga hea põhjus olema, aga see on vähemalt iga kell parem kui "näitlejatar"

Armani ohkas. Tal läks süda haledaks. Sanpellegrino oli ilus näitsik, kes temalt abi palus, kuidas sa keeldud? Sanpellegrino oli temaga alati hästi käitunud ja kenasti naeratanud. 

«Olgu. Sa võid siia elama jääda. Ma ei taha sult isegi üüri, vaid et sa täidaksid ühe soovi, mida ma olen õigupoolest mõelnud kõigi nende aastate jooksul, mil me koos Volkswageni Päevalehes töötasime. Sa oled väga ilus ja ma soovin, et me edaspidi koos magaksime.»

Mis faking sajandis me elame? Jah, robot ütleb selle peale (ma tsiteerin. tsiteerin.) "Fuih! Võeh! Päh! Öäk!", aga mida vittu, mees?

Jutt läheb edaspidi, nähtavasti, ainult sitemaks. Nii et kallis lugeja, mu esialgne soovitus on kohe kindlasti asja ette.

Üks ilus koht on ka selles jutus:

Päeval, mis jääb selles jutus viimaseks

Seal jutus oli nii mitu kohta, kus ma kopeerisin teksti, et seda tsiteerida ja kommenteerida ja kus ma taipasin, et ainuke õige kommentaar oleks 🤢, nii et ma ei öelnud parem mitte midagi.

Ma olen helde, sest kirjavigu oli ka seekord vähe. Öelda on kogu jutu kohta hästi palju, 99% sellest halba, aga mind ei koti, see on läbi ja ma ei pea ühtegi selle järge enam lugema.

2/10

Kapten Viriseja

Mul on ilus nägu (I) - Taivo Rist /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mul-on-ilus-nagu-i

Veame end tänamatult läbi selle kirjandusliku soo, et jõuda omadega järje peale ja mu kaaslane kasutas võimalust minust ette jõuda ja valida pika kaheosalise jutu minule arvustada jätta. Ma juba nutan, aga kohus... kohustab(?).

Seal on ühe tegelase hüüdnimi Sunnilane, ehk Sunny Lane, aga ma ei saa aru, kas see on meelega selline nali sundimise koha pealt, sest ta on Boss ja see on nagu tema oleks Sunnilane ja tema alluv oleks siis Käsilane.

Mingi imelik (eeldatavasti lähi- või peaaegu-lähi-) tulevik, kus Boss (ajalehe peatoimetaja) on nii anonüümne, et kannab maski ja keegi ei tea, kas ta on mees või naine ja inimesed tohivad insitutsioonidega abielluda ja korporatsioonid on umbes kõik üle võtnud või midagi. Mul hakkab tekkima kahtlane tunne nagu korporatsioonid ei oleks head või midagi. Ma olen jõudnud lugeda ainult mõned lühikesed paragrahvid ja seal on nii palju sitta, et ma ei viitsi isegi kommenteerida.

Mingi hetk on teemaks see, et ühe inimese nimi on Tuletallaja ja peategelane arutleb pikalt, miks tal selline nimi on ja mida see tähendama peaks, samas kui minu kõige esimene mõte oleks, et keegi tegi typo Tuuletallaja kirjutamise.

Kogu jutu point tundub olevat, et ülepingutatud aNdMekAitSe, kApItALiSm, kOrPoraTsIoOniD, aUtoRiÕigUsEd pAHa. Kujutage siia ette üks šokeeritud Pikachu.

Jutt on igav, tüütu, seal ei juhtu eriti midagi peale selle, kuidas autor kirjutab, kuidas kÕiK nEeD aSjaD pAhA ja selle kogu kriitika juures pole midagi nutikat, taibukat, humoorikat, see on lihtsalt lugejale otse näkku nagu ma kirjeldasin: "paha asi on paha :'(".

«Õpetaja rääkis, kuidas nõukogude ajal jõulusid tähistati. See oli keelatud, aga inimesed tähistasid ikka, ainult rääkida ei tohtinud. Kas sünnipäev ... on nüüd meie jõulud?»

Oh just... fuck right off.

Täielik jamps. Mitte saast. Mitt sitt. Jamps.

Saab ühe punkti juurde selle eest, et kirjavigu ei olnud ja stiil oli üldiselt pigem talutav.

3/10

Kapten Viriseja

Kel jõud... - Karmo Talts /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kel-joud%E2%80%A6

Oeh.

On ilmselt mingi seadus, et iga eesti ulmekirjanik peab kirjutama ühe vampiiriloo. 

See on siis Karmo Taltsi oma. 

 Peategelane on Jaan Pahmas, kellel on peas kolm häält. Ma saan aru, et need väljendasid Jaani erinevaid rolle - üks niisama, üks ajakirjanik, üks sõdur, aga see mõjus kuidagi kohmakana. Ma korraks mõtlesin, et kas need hääled on ulmeline element. Siis, et ta on skisofreenik. Aga ei, lihtsalt kirjanik oli teinud sellise valiku, et Jaani erinevaid rolle-mõtlemisviise kujutada. 

 

Igatahes, Jaan päästab kusagil mingi neiu, keda pahad on kinni võtnud. On võitlusstseen, mis mind eriti ei huvitanud.

Hiljem läheb segasemaks. Jaan on kusagil ja ta näeb kedagi ja ma ei saa aru, kuidas, aga ta satub ühe vene ärimehe peole. See sündmuste järgnevus on selline üsna hägus.  Tahaks siinkohal tsiteerida  Vladislav Koržetsi luuletust "Sõnum":

Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

 Igatahes, Jaan üritab pinda sondeerida, teges nalja, et hahaa, tea, kas neidusid siin röövitakse. See ei aita teda üldse edasi, sest ärimehe reaktsioon on ebaselge. Siis ta läheb peldikusse kusele (btw, fraas ""veini" organismist väljutamine" kõlab kuidagi ekstrarõvedalt, thanks, I hate it) ja keegi röövib ta ära.

Jaan üritab kahvliga valvurit rünnata, aga edutult, siis tuleb välja, et Vladimir on vampiir, kes pakub võimalust saada ise ka vampiiriks, siis on veel hunnik jahmerdamist, kus tuleb välja, et Jaan oli tegelikult ikka hea. Lõppu eneseohverdus ka, sest nii on diibim. 

Ehh. 

Sihuke lugu, kus on mingid pikad tühjad lõigud, mingi action vahepeal toimub, aga see jätab mu täiesti külmaks. Sihuke sahmimine käib, kaklused-vampiiritapmine-värgid-särgid, aga see mõjub kuuidagi väga monotoonsena. Mind ei huvita need inimesed. Pluss see häda, mis on alati nende ulmelugudega, mis käivad skeemi järgi a-tegelt-on-üleloomulik-olend-X-päris: lugeja saab tükk-tükk maad varem aru, mis üleloomulik olend päris on, sest see on ulmelugu ja lugeja teab, kuidas sellised lood töötavad. Tegelasel muidugi on vaja suuremaid tõendeid, et jääda uskuma, et sellised olevused olemas on ja nii ta saab tükk maad hiljem aru, kui lugeja. See ei pruugi olla halb, aga kui jõle pikk osa loost on teadasaamine, et oo, kas tõesti vampiirid, ja siis veel mingi tüütu kakelung ka takka - no ei huvita lihtsalt.

No ei meeldinud see lugu mulle.

Paneme teemassesobivalt ühe vahva multika intro ka:

3/10

Maskiga Laksija

Unelejad - Ander Skarp /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-unelejad

Nii. Jutu avalõigus on kombinatsioon millestkist, mis on tuttav (surnumatmine) koos veidra detailiga (surnule pannakse juhtmed külge). See on hea. See tekitab uudishimu, samas on kontekst piisavalt tuttav, et säilitab mingit pidepunkti reaalsusega, nii et lugejad kotib rohkem kui jutt planeedi Röxärüx magmakihi elanikest.

Me saame teada fenomenist nimega Unelemine. Tundub, et see on vist midagi sellist, kui surnu fantaasia hakkab reaalsusesse lekkima?

Igatahes on surnud nüüd väike laps, seitsmeaastane tüdruk ja peategelane-vanamees peab panema virtuaalkiivri pähe ja minema sinna maailma, kust tüdruk meie maailma muudab.

Selgub, et tüdruk joonistab igasugu asju, ja need ilmuvad meie maailmas. Aga kuna lapse joonistus on nagu lapse joonistus ikka,  on tulemused sellised grotesksed, musta ümberjoonega ja puha. Ja kui ta näiteks meie maailmas midagi üle joonistab, kaob see ära, nii et see on ohtlik ka. Nii et vanamees peab last veenma, et ta enam ei joonistaks. Ja läheks üldse ära, teisele poole. Nii et vanamees on siis mingit laadi psühhopomp. 

Lõpus vanamees  sureb ise ka ära, miks, pole väga selge, natuke on kahtlus, et sellepärast, et kui peategelane sureb, siis on kurb ja nii on diibim jutt. Tõsi, vahepeal, kui  vanamees saab aru, et täna peab ta ka ühe Unelejaga kokku puutuma, mõtleb ta, et "ainult mitte täna", mis tolles kontekstis ei tundunud väga loogiline (mis oli selles päevas nii erilist? või mõtleb ta nii iga päev?), aga kui vanamees teadis näiteks, et täna on aeg surra, siis meigib see rohkem senssi. Kuigi jälle, kuidas ta teadis, et täna on surmapäev? Ja sel juhul oleks olnud ehk huvitavam, kui lugeja oleks näinud seda ka, kuidas vanamees sellega toime tuleb, kuidas ta sellesse suhtub. 

Kohati olid detailid toredad. Külmade meretuulte poolt räsitud kibuvitsalised, mis olid rootsudeks kuivanud, näiteks. 

Ma ei tea. Oleks nagu jutt, mis peaks pisarat kiskuma, sest näe, laps ja vanainimene mõlemad surevad ja see peaks ju jube kurb olema. Ainult et kuidagi mul eriti kurb ei olnud. Olen selline kalk ja kivisüdamega inimene kohe. Ja pinget oli ka kuidagi natuke vähe. Iseenesest mingi konflikt ju on - laps tahab joonistada, vanamees tahab lapsele selgeks teha, et ei tohi. Ja joonistamine on ohtlik, nii et mingit pinget võiks see ju genereerida. Aga miskipärast mul väga ei tekkinud. Võib-olla seepärast, et see tundus lihtsalt selline vanamehe igapäevatöö, tuleb surnule mõned asjad ära seletada, surnu võib-olla alguses ei saa aru, aga no üsna ruttu hakkab saama. Või võib-olla seepärast, et lapse veenmine milleskis nii igapäevases, et ära palun joonista, tundub lihtsalt kuidagi vähepingeline. Ega laps nüüd väga ei olnud selles joonistamises kinni. No ilmselt ei ole väga huvitav lugeda dialooge stiilis "Palun pese oma hambad ära" - "ei taha" - "aga vaja on" - "no hea küll siis", no ei mõju eriti põnevatena. Kohati oli see lapsele maailma seletamine sellise sissejuhatava vormiga ka, et ühtlasi seletatakse lugejale, kuidas see maailm toimib. Nii et põhimõtteliselt oli see sissejuhatus, kus mängureeglid paika pannakse, ja siis saab kohe jutt otsa.

No ütleme siis, et

5/10

Maskiga Laksija

Tehisinimene! - Karmo Talts /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tehisinimene

 See hüüumärk seal pealkirja lõpus tekitab sellist pulpi vaibi. Täiega kujutan ette mingit sajandi keskosa B-filmi sellise pealkirjaga. Õigupoolest, ma ei välistaks, et selline olemas on. Aga ma ei viitsi guugeldada.

Vaatame lugu ennast ka.

Paistab, et jutt on selline huumor. Sellega on pahasti, sest mul puudub huumorimeel. Peategelase nimi on Hull Teadlane ja ta on luuletamises nii kehv, et tema üks vemmalvärss viis mitu neidu enesetapuni. Loodame, et jutt ise nii hirmus ei ole, ei tahaks ennast veel ära tappa.

Mjah. Tegu on siis sellise tüüpilise Frankensteini-loo paroodiaga. Millega on see häda, et lugu seisab püsti ühe jala peal, milleks on see, kui naljakas on. Ja huumorimeel kipub väga subjektiivne asi olema. Ma kujutan ette, et mõnele teisele võinuks see tekst naljakas olla, võib-olla isegi mulle endale mingis teises meeleseisundis. Aga praegu ei olnud. Lugesin suht kivinäoga jutu läbi. Ja nii kukkus lugu lihtsalt kokku, sest ilma selle ühe tugisambata ei jäänud midagi järele.

Ma ei tea, vaadake "Noort Frankensteini" näiteks.

Ehh.

4/10

Maskiga Laksija

Putked - Jana Raidma /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-putked

Ulmega on see häda, et hirmus palju ideid on juba ära tehtud. Nii et kui hakkad uut lugu tegema omamoodi kastmes, siis on pahatihti see setting üsna keeruliselt seletatav (a la mis siis, kui  tulnukad tulid, aga samal ajal kloonitakse esmakordselt inimest ja see kloon oskab tulnukate keeles laulda - mida mõtleb sellest klooni solfedžoõpetaja?), nii et läheb tükk aega, enne kui lugeja sellest noovumist aru saab.

Siin on teiseks lõiguks selge, mis on ebatavalist, ja boonusena on see üsna vähetallatud rada. Mees ärkab selle peale üles, et ta köögis havisaba orhideed kiusas - kohe selge, mis on ebatavalist - koduloomadena käituvad taimed/oskus taimedega suhelda. Peategelane Leo jändab tükk aega havisaba-küsimusega, millega meile tema olukord avaneb - korter täis mobiilseid taimi, korraks mainitakse ka raudust, mis tekitab kohe huvi - mis seal taga on? Uuringud on näidatud, et inimesed tavaliselt ei taha täielikke üllatusi, vaid üllatusi, mida nad suures jaos ette aimavad - siin on midagi sarnast. Me aimame, et seal taga on mingid väheke ohtlikumad taimed, aga me täpselt ei tea. Tekib põnevus.

Lugesin nüüd ilma vahepeal kommenteerimata läbi.

Ühesõnaga, lugu on selline must komöödia. Äpardusena saab keegi surma, ja siis tagajärgede peitmisel laibakuhi aina kasvab ja järgmiste mõrvade sooritamine tuleb tegelastel järjest lihtsamini. Õrnahingeline rohenäpp, kelle jaoks taime oksa murdmine on juba liig, mis liig, mõrvab hiljem täitsa südamerahuga, kui tarvis läheb. See on mingites Christie-lugudes täitsa levinud motiiv, et mõrtsuk mõrvab uuesti, et oma algset kuritegu vältida, siin toimub midagi sarnast, ainult et tapja silme läbi ja sellise humoorika lähenemisega.

Paneme ühe laulu ühest muusikalist ka, mis võib-olla lugejal meelde tuli.

Täitsa vahva lugu oli.

7/10

Maskiga Laksija

Liivakoogid - Tanel Liblik /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-liivakoogid

Nunuh. Reaktoril suur juubel käes ja meie aiva magame. Alles juulis oleme omadega. Tõsi, kes meist ei eelistaks juulit oktnovembrile, aga juulis polnud jälle Reaktori juubelinumbrit. Niisiis, aeg käised üles käärida ja tegudele - tööpõld on lai!

Niisiis. Tegevus algab lasteaias. Ühes eelmises jutus oli ka motiiv lasteaialapsed-kohtuvad-tulnukaga, kus lapsed tulnukate üle eriti ei imestanud, tea, kas siin läheb samamoodi. Tõsi, too eelmine oli selline läbulugu pigem, vaatame, kas see võistleb erinevas kategoorias.

Hmm, kurat, vist ikka ei võistle. Sihuke lugu ikka, kust tuleb huumor sellest, et tulnukas on piip-piip-mu-algoritmid-ei -võimalda-mängimise-läbiviimist-aga-aisting-oli-positiivne-tuut-tuut ja siis lapsed tahavad temaga restorani mängida. Miks tulnukad alailma kantseliidis peavad rääkima, mina ei tea, universaaltõlkur võiks ju muid registreid ka tunda. Võib-olla saaks mingi Sapir-Whorfi põhjal aretada hüpoteesi, et kantseliit ongi mingi universaalkeel, päriselt räägitavate inimkeelte karakter tuleneb inimlikkusest ja ei ole seega mitteinimeste keelde tõlgitav. Kuigi ma ei tea, kas ma viitsiks sellest kõnelevat ulmelugu lugeda, sest kaua sa seda kantseliiti ikka lugeda kannatad. Võib-olla siis, kui jutt oleks sellest, kui ängistav see keelebarjäär on, sina tahad Xörparile rääkida sellest, kuidas praeguses kuuvalguses on midagi kordumatut ja kuidas su süda taob nagu hull, aga universaaltõlkur annab sulle vastuse stiilis "planeedi kaaslase tähelt peegelduv kiirgus mõjub ebatavapärasena, keha toitevedeliku ringiajaja rütmis võib täheldada tavalisest kõrgemat rütmi".  Aga see oleks siis nagu üks nali, ja ma tegin selle nüüd juba ära. 

Hea küll. Lasteaeda tulevad eriüksuslased, tulnukas võetakse kinni, maailm reageerib nii, nagu ikka sellistel puhkudel tavaline reageerida. Komisjonid, uurimisrühmad tulnuka ja laeva uurimiseks. Arstid üritavad tulnukat lahata, peaarst tundub saavat sellest erakordset kaifi.

Tähendab, lool on loogiline ülesehitus ja lõpp, seda tuleks kiita. Et ei ole lihtsalt niisama ilma saba ja sarvedeta loetelu juhtumistest, kus tulnukas Maa peal ringi aeleb ja mida maalased teevad. Aga jällegi, see ei ole nüüd ulmekirjanduses just uurimata piirkond. Tulnukas-Maal on koht, kus on väga raske midagi uut ütelda. Ja see, et lapsed on targemad kui täiskasvanud, eks see motiiv on ka juba päris vana, kas midagi sellist pole juba Uues Testamendis?

Mul on tunne, et ma peaks andma sellele kõrgema hinde kui "Zeelastele", aga teisalt on tuju nagu üsna ükskõikne.

Sestap,

5.5/10

Maskiga Laksija

Tuuletallaja tasu - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuuletallaja-tasu

Tuuletallaja (Falco tinnunculus)

Estconi pohmell on vaikselt hääbumas, nii et lisan ka oma tagasihoidliku (selline väike nali siis siinkohal) isiksuse poolt mõne kirjasõna oma kalli kaasteelise ahastusekambrisse.

Tim Hornet kirjutab jälle järje eelmisele jutule, mida ma umbmääraselt, ent mitte kõige selgemalt, mäletan. Aga tegevus toimub selles tuttavas rahvajutu-eestis, mis mulle meeldib. Mis mulle ei meeldi, on see, kui kaootiliselt autor on minevikku ja tulevikku kasutanud. Miks see hea peaks olema, kui ma ei tea, mis, kus, millal toimub? Ei peakski hea olema. Ja ei ole ka. Tüütu ja segane on hoopis, kuigi jutu sisu pakub huvi. Kui huvi ei pakuks, oleks täiesti lootusetu. Või, noh, ilmselt mitte täiesti. Umbes iga jutuga on autor natukene paremaks muutunud.

Iseenesest jutus ei juhtu väga palju, aga vaib on õige. Piisavalt maagiat ja üleloomulikku ja argisust tähendab kokkuvõttes, et kui seda mineviku ja tuleviku jura ignoreerida, on täitsa õnnestunud kirjatükk. Aga no seda ei saa kohe kuidagi ignoreerida. Nagu oleks autor kirjutanud kaks juttu ja siis võtnud jupi ühest ja siis jupi teisest ja siis paar juppi siit-sealt vahelt ära kustutanud ja omadega täitsa rahul olnud. Reaktori jaoks käib ju küll? (Käib, aga no, see selleks.)

Ma ikka ignoneerin seda ajastukaost, ma ei saa midagi parata, mulle meeldib eesti muinaslugu. Lõpp tegelikult ei meeldinud väga, või vähemalt see liiga ootamatu loomemüüdi jupp seal täitsa otsas.

6/10

Kapten Viriseja

Unetuseravi - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-unetuseravi

Iga superkangelane vajab oma kurjamit. Mis oleks Superman Lex Luthorita, Batman Jokkerita, Peeter Paan Kapten Konksuta? Nemesis lisab kohe elule vürtsi. Niisiis on mul hea meel näha, et Reaktorisse on taaskord kirjutanud Reaktsiooni-blogilaste ürgvaenlane Maarja Kruusmets.

Niisiis. Lugu nimega "Unetuseravi" paistab rääkivat Markusest, kellel on - ülla-ülla - unetus. Ei ole miski teda varem aidanud, aga nüüd on Uus Ravim. Uus ravim aitab tal unes reisida paralleeldimensiooni, kus on robotid inimkonna üle võtnud.(aga seda Markus ei tea, ta arvab, et see on ainult korduv uni) Seal kohtab ta Naist, kes on kaunitar ja kellel on ilusad silmad. Me teame, et neist saab lõpuks paar, aga ma ei mäleta, kunas see ametlikuks sai, sest need tegelased ei huvita mind. Igatahes, Markus on unerohuga rahul, näeb neid unesid edasi, magab hästi, töötab raamatupidajana, käib jõusaalis. Ausõna, mul on tunne, et Kruusmetsa kangelased on mingid stock photode tegelased. Neil on mingi selline eriti-tavainimese vaib. Üdini generic.

Niisiis, Markus enne loo algust:

Markuse elu pärast ravi leidmist:

Igatahes, selgub, et Markus peab unerohu võtmise lõpetama, sest inimestel on nendega olnud psühhoosid, aga ta on kaval ja vahetab ravimi ühe teisega ära, nii et ta saab selle võtmist arsti käsu vastaselt jätkata. Kas sellest tuleb mingeid probleeme, kas see aitab kuidagi süžee käiku edasi, tekitab mingit pinget? Ei. Vahetus läheb kenasti, ainult et paar kuud hiljem saab tal see ravim ikka otsa. Mis tekitab mulje, et see vahepealne osa oli kuidagi eriti mõttetu. Ma soovitaks panna sinna mingi Sündmuse, midagi, mis asju edasi viib. Samas, need tegelased on sama sügavad kui stock photod, nii et võib-olla ei ole nii lihtne teha sündmusi, mis lugejale korda läheks. 

Lõpus saab see ravim otsa, nagu mainitud. Markus on natuke torssis, aga mingit kirge, maniakaalsust või meeleheidet seoses sellega, et ta nüüd oma eluarmastust kunagi enam ei näe, küll ei ole. Aga siis võtab ta oma kallima unenäost kaasa, ja nagu selgub, oli tema kaasatoomine väärt kõiki neid unetuid öid tema elus. Kas te saate aru, kui suur armastus! V.a muidugi see, et enne ta oli suht meh ses asjus, et ta ilmselt teda kunagi ei näe. Aga see ei loe. On eluarmastus. Ja nüüd näevad nad välja niiviisi:

Uhh. Sihuke lapik jutt jälle. Selline idee peale üles ehitatud, et mis siis, kui me läheme unes mingisse muusse maailmasse, mis, olles aus, ei ole just kõige originaalsem motiiv. Teostus on ka, noh,  arenemisruumiga. 

3/10

Maskiga Laksija

PS: Jääme ootama Kruusmetsa järgmist teost, mille peategelane on ilmselt järgmine:

Viimane patsient - Catheline Tamm /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-viimane-patsient

Mulle meeldis selle autori eelmine jutt, aga praegune pealkiri tundub ausalt-ütelda igav. Nii et mu eelhäälestus on selline neutraalne.

Hämmastav. Avastseen, kus räägitakse, kuidas vana arst on väsinud ja ootab oma tööpäeva viimast patsienti, oleks mu üheksal juhul kümnest haigutama pannud. Aga mitte siin! Siin on see huvitav. Autor on sellise lihtsa pildi tööle saanud.

Okei, arsti juurde tuleb patsient, millegina, mis paistab obsessiiv-kompulsiivse häirena, kes hakkab rääkima lugu, kuidas ta on sellisesse punkti jõudnud. See pole päris nii tugev, aga ei häiri ka, kohati on päris vahvaid detaile,  mis pildi silme ette toovad, nagu  vastu autoklaasi sööstvad ööliblikad.

Autor ilmselgelt oskab pilti luua, samuti  teab ta üsna hästi, kuidas käib OCD ravimine. Ainult et pinge areng jääb kuidagi lühikeseks, seda üleloomulikku õudust, mis siin mängus on, ei arendata korralikumalt välja, ei kruvita väga pinget. Arstil hakkab kiire, lõpetab sessiooni, ja natuke on tunne, et kirjanikul hakkas ka kiire. Tahaks teada, mida on too jõud sundinud patsienti tegema, kuidas on teda allumatuse korral karistanud. Veel parem, kui me saaks seda kuidagi pealt näha,  võib-olla viisil, mis jätaks võimalikuks, et tegu pole ehk millegi üleloomulikuga, aga mis oleks väga veider. (alguses patsient siseneb tuppa mitu-mitu korda, aga nagu, siin ei ole midagi üleloomulikku, see võib olla lihtsalt OCD sümptom.) Ma tahaks näha midagi, mida ei seleta ära lihtsalt sellega, et patsient on vaimselt haige. Tõsi, see, et auto ei käivitu, läheb sinna alla, aga see tuleb liiga hilja, siis on juba kohe kogu üleloomulik korraga kohal. 

7/10

Maskiga Laksija

Zeelased - Meelis Looveer /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-zeelased

Mõne jutu puhul tekib juba pealkirjast eelarvamus. Zeelased? Kas see jutt on sellest koolkonnast, et mida rohkem z-x-y tähti jutus on, seda ulmelisem? Xörzypüüträxite seiklused on ju märksa põnevamad kui näiteks marslaste omad?

Okei, loeme juttu ennast ka.

 Aaa, see z-asi on nali. Kõik tulnukad on z-tähega ja tarvitavad s-i asemel z-i. Zee teeb zelle jutukeze ju väga naljakakz! Võinoh, ei tee. Ja selle jaoks, et tekitada ebatavalisusest tekkivat õõva-põnevust, on see kuidagi liiga koomiline. Selles võtmes ei hakka nagu tööle. Koomilises võtmes - noh, veel pole hakanud, aga ma olen alles jutu alguses ka.

Igatahes, tulnukatel (kellel on võimatu vahet teha, sest nad algavad kõik Z-tähega, ma ei tea, mis mõtet oli kellelegi anda rohkem laialiasetsevaid silmi või sukk-ja-saabas olemist, nad kõik on järgmiseks lõiguks ununenud, mul puudub selliste tegelaste jaoks object permanence) tuleb viimases hädas Maale tulla. 

Esimesena kohtavad neid kaks last ja väikese politseijaoskonna ülem Andres, kes on sellisest sündmuste arengust väga segaduses ega tea, mida teha. Ei no loogiline ka. Toimub veel natuke tulnukate otsimist raha teenimise ootuses, neile viina pakkumist, nende koju viimist laste poolt, kokkupuudet sõjaväega, imestamist, mis imeloom on kits jne. Ühesõnaga, jant. 

 Sihuke pohmakalugu. Kahjuks ei ole mul seda lugedes pohmelli, nii et ma pole kõige vastuvõtlikum. Aga omas võtmes pole ehk kõige hullem lugu.

5/10

Maskiga Laksija

Armumine oli viga - Karmo Talts /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-armumine-on-viga

 Mul on tunne, et põhiline arvamus loost tekib umbes esimese lõigu pealt ja edasi otsid lihtsalt kinnitust sellele. Igatahes, praegu mulle esimene lõik meeldib, saab näha, kas ülejäänud jutul õnnestub see ära rikkuda.

Kuule, täitsa sümpaatne jutt oli. Mõni võiks plõksida küll, et seda, kuidas peategelane armus ja kuidas tema peas sündis Otsus, oleks võinud sujuvamalt edasi anda, rohkem põimituna, aga tegelikult ei ole see sellise tegelase puhul mu arust viga. Ta on selline lihtne sõjasulane, kes tahab magusat musu, no mis suurt hingepiina ja dilemmasid ja Hamleti-panemist sa ikka tahad. Ilus tüdrik ütleb, et kuule, tee nii, ja no teebki. 

See lugu on sihuke tore vaade ühte fantasy-maailma, ühe kurjam-paruni sõjasulase pilgu läbi. Väikese inimese vaatepunkt eksole, arvad algul, et nii-ütelda tähtsusetu tegelase oma, aga hiljem selgub, et mitte päris, mis oli täitsa meeldiv kompvek, ta oleks sellise Ishmaelina ka täitsa töötanud, aga kui ta ise agentsust üles näitas, oli meeldiv üllatus. Kõnepruuk on ka toredasti edasi antud, mõjub loomulikuna.

Tore jutt oli.

7/10

Maskiga Laksija

Tema, Jumal - Jaak Herbst /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tema-jumal

Telešõus on külalisena Jumal. Saatejuht küsib talt küsimusi. Jumal vastab, noh, nii enam-vähem standardseid vastuseid. Eriti midagi originaalset ei ole. Lõpus tahavad vaatajad teada, kas Jumal suudab inimesi surnuist äratada, saatejuht pakub end katseisikuks. Suudab küll.  Ahjaa, ja et oleks ikka sci-fi, ütleb Jumal lõpus, et ta on oomega-tüüpi tsivilisatsiooni esindaja. 

Meh.

Hästi ideepõhine lugu, ja pole nagu eriti originaalsed ideed. Karakteridünaamikat on  vähe ja see pole eriti oluline ka. Saatejuhil on nagu mingi minevik ja talle jätab Jumal ka sügava mulje ja puha, nii et päris kriipsujukud tegelased ei ole, aga no väga palju rohkem ka mitte. Lugu on selline küsimus-vastus printsiibil üles ehitatud, saatejuht küsib, jumal vastab, nagu üteldud, mitte eriti huvitavalt.

See, et Jumala lemmikmusa seas on sumerite hümn Lipit-Ishtarile (Beethoveni ja Elliot Smithi kõrval) oli tore. 

No ei oska mitte midagi rohkemat ütelda.  Nii lapik lugu kohe.

3/10

Inimlikkuse puudutus - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-inimlikkuse-puudutus

Onu on VR koosolekul. See tundub nagu Technology Bad lugu. See tundub seda veel enam kui peategelasele öeldakse, et ta peab oma ajakirjanikutöö jaoks "puudutusprostituudi" leidma.

Las ma pakun. Kõik on nii VR, et keegi ei saa enam päriselt kokku ja see on tabu ja päriselt üksteise katsumine on mingi pervoasi ja siis ta leiab selle prostituudi ja siis talle hakkab katsumine meeldima ja siis tuleb välja, et see prostituut on tema uus töökaaslane, keda ta ainult virutaalselt näinud on.

Okei, natuke mööda. Katsumine pole tabu, see on keelatud, sest pandeemia ja töökaaslane tahab lihtsalt, et teda katsutaks. See ongi kogu lugu. Siin on võimalik kirjutada sunnitud üksiolekust, pandeemia tõttu suletud ühiskonna mõjudest, aga see räägib sellest, et üksteist ei tohi katsuda ja see sakib, sest kallistamine on tore. 

Vähemalt polnud jutt ajamasinast, see on boonus. Ja väga vähesed on üldse pandeemiaga seotust jutte kirjutanud (ma saan aru, miks, ja ei oota väga, et seda tehtaks), nii et see on huvitav aspekt. Parem kui varasemad jutud ka. Läheb niimoodi vaikselt kukesammudega ülesmäge, ma ütleks.

3,5/10

Kapten Viriseja

Kondikeerutaja - Riho Välk /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kondikeerutaja

Autor annab kõigile jutuvõistlusest osavõtlemise peale mõtlejatele lootust, et säärase killukese saatmine pole häbiasi. Mitte, et see jutt oleks kohutavalt halb, aga see on lühike ja mõttetu.

Mul on mingi ähmane mälestus, et see lõpp seostub mingi varasema jutuga, aga see on nii ähmane, et võib olla lihtsalt kuumarabandus. 

Selline jupike juttu on normaalne asi, mida ulmekirjutamise töötoas valmis treida, või no kasvõi Reaktoris avaldada, aga selle teise asja teostamise puhul ei pea imestama, kui keegi vaimustusest mitte ainult kiljuma, vaid ka ohkama ei hakka. Mina ohkasin muidugi küll, aga mitte vaimustusest, nagu kallis lugeja võib siinkohal isegi järeldada.

3/10

Kapten Viriseja

Reaktori juttudest 05/21 - Tõnis Hallaste /kv

Kui sa tahad (raam)jutustusi teha, siis kirjuta need jutustustena, küll Reaktor avaldab.

Kui sa tahad arvustusi kirjutada, siis tee seda. Ma lugesin neid, see oli huvitav. 

Aga ära tee arvustusi raamjutustuste sees.

1/10

 Kapten Viriseja

Ussisugu - Kaidi Kangur, Leila Liivak /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ussisugu

Mitme autori jutud on huvitavad, sest kõik kirjutavad neid erinevalt ja siis võib lugeda ja mõelda, et kas üks kirjutas ühe lõigu ja teine järgmise; või et üks kirjutas jutu ja see oli nii halb, et tometaja kirjutas selle nii palju ümber, et oli kaasautori kohta väärt; või üks mõtles enamiku juttu ja teine pani kirja või midagi hoopis kolmandat.

Jutt nukumeistrist, kelle naine suri kui kolmest pojast noorim oli alles väike. Huvitav, kas see on jõulujutt, sest no nukumesiter ja värki. Aga milline mitte-psühhopaat kirjutab suvel jõulujutte? 

Ma päris hästi sellest aru ei saanud, pean ütlema. Mingi müstiline uss, inimesest nukuks ja vastupidi muutumine, mida peab rohkem aimama, kui aru saama, müstiline ilus piff, haige vanainimene...

Täiesti okeilt kirjutatud samas. Nagu ise ka vanaks jäänud, ei jaksa selle kuumaga väga kurjasti öelda asjade kohta. Või siis meie Suur Missioon on õnnestunud ja tänu sellele blogile siin on Reaktori standardid natukene tõusnud. Jep, see viimane tundub usutavam. Ütelgem hurraa, lehvitagem sobilikke lippe ja tähistagem, risti- ja muu rahvas!

Ma panen hindeks üks nõrk kuus, sest ma ikka nõnda helde olemisega.

6/10

Kapten Viriseja

Supervõime - Triinu Meres /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-supervoime

Ma tean juba ette, et selle arvustamine on viga, sest üldiselt Triinu oskab kirjutada. Mida sa ikka ütled jutu kohta, mis hea on? :'(

No nagu eeldatud sai, siis täiesti normaalne ja pädev jutt.

Kuningaperel on üleloomulik õnnevõime, mistõttu prints pääses sõjas eluga, kuid tema sõjavägi mitte ja siis ta peab minema üleloomulikule Ninja Warrior takistusterajale, kus on hirmsad kollid, aga tal veab, nii et ta jõuab elusana teisele poole ja kuna ta jäi ellu, siis on karistus kantud kah. Aga nüüd ta loodetavasti arvestab tulevikus rohkem teistega, sest põhjused.

Ega seal jutus midagi märkimisväärset polnud. Natuke kohmakas oli see spordikommentaatori infoedastuse meetod ja taust oli suht ähmane, aga käis küll. Seda poleks piinlik kusagil kogumikus kohata, isegi kui pärast enam ei mäletaks, et see seal oli.

7/10

Kapten Viriseja

Südamesilmad - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sudamesilmad

Oi, üks jutt jäi vahele.

Ma alustasin selle lugemist mingi paar nädalat tagasi, aga siis hakkas mul igav ja jäi pooleli. Uuesti algusest ikka ei alustaks. Nii et seda lustimängu, et loeme lugu ja paralleelis kommenteerime, ei saa mängida.

Oeh.

Sihuke tere, kaasinimesed, mina olen samuti inimene, näen, et tarbite toitaineid ja elate läbi emotsioone  vaib on sellel lool.

No libistame siis korra pilguga jutust üle.

Christina läheb oma elukaaslasest Carlist lahku, sest Carlile ei meeldi mõned Christina kombed, aga varem pole ta nendest rääkinud. Kas pole teilegi, kaasinimesed, tuttav see väga inimeseomane situatsioon, kus teised inimesed (kes on samuti inimesed) ütlevad ühte, aga mõtlevad teist! Väga vihaleajav, näete, mul, inimesel, tekib ka emotsioon. Teen järsu liigutuse ka, et näha oleks.

Siis jääb Christina auto alla ja ta kaotab ühe silma, arst pakub talle kunstsilma. Tuleb välja aga, et kunstsilm võimaldab tal näha, kas keegi on ebasiiras. Näete, see lahkuminekusissejuhatus on temaatiline! See, et see mõjub uncanny valley efekti demonstratsioonina pole siin üldsegi mitte oluline! 

(kogu see jutt on psühholoogilises mõttes selline uncanny valley. ses mõttes tubli saavutus, teha kirjapildis midagi, mis on muidu visuaalne)

Igatahes, tema uuest võimest on nüüd kasu KAPOle ja ta võetakse valedetektorina tööle.  Meie Poligraf Poligrafovitšil tekib veel afäär ülemus Märteniga, kes on väga seksikas. On ka põnev küsimus - kes on asutuses reetur, kas Christinal õnnestub sellele jälile saada? Iseenesest on nimega tegelasi peale Christina KAPOs üks, nii et ei oleks tohtinud iseenesest väga raske ära arvata olla, aga mul oli natuke liiga ükskõik, et ma arvata oleks viitsinud.

Paha oli - ülla-ülla - Märten, kes hoiab oma kurje plaane niisama oma koduarvutis, kus tema armuke neid iga hetk lugeda saab. Ja siis muutub ta sarmikast hurmurmehest multikakurjamiks. Sest näe, ta on psühhopaat, kelle ebasiirust pole näha, ja kes on NII KURI! 

Paneme ühe meeleoluka klipi ka, lihtsalt niisama.

Okei, siis tuleb mingi deus ex machina, mis päästab Christina ära.

Oeh.

Jube kohmakas lugu, nagu papist tehtud. Ma tahaks ütelda, et tegevuskäik on markeeritult edasi antud, aga ta tegelikult ei ole. Stseenid on kõik korralikult välja kirjutatud ja puha, ainult et minu emotsionaalne side looga on sama, mis oleks olnud markeeritud süžee puhul. Et no vahet väga pole, kas lugeda siin minu sisukokkuvõtet või lugu ennast, kummalgil juhul on kõigest üsna ükskõik, ainult et selle kokkuvõtte eelis on selles, et on lühem ja saab seetõttu kiiremini läbi.

Ma nii mõned kuud tagasi oletasin, et Kruusmetsa strateegia näib olevat iga kuu kirjutada üks jutt, toimub vaikne, aga sihikindel areng ja enne kui tähelegi paned, on elav klassik valmis. Igatahes praegu tundub see areng ikka väga vaikne olevat. Okkaline saab olema tee püha tõe juurde, kui klassikuid tsiteerida. 

Mingi hetk peab see kvantiteet kvaliteediks üle minema.

Seniks aga

3/10

Maskiga Laksija

Haldjanõidus - Mia Lisette Tamme /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haldjanoidus

Ilusa ilma tõttu oli see blogi vahepeal suletud, aga nüüd aitab ka, vaatame, mis vahepeal kirjutatud on.

Algab jutt sellega, et arvatavasti teismelise Nicholase ema on otsustanud lambist, et koliks kuhugi pärapõrgusse looduse keskele, sest talle ei meeldi linnas. Nicholas ei ole olukorraga rahul. Ema näib uskuvat haldjaid ja muud säärast, Nicholas mõtleb, et ema on idioot. Kuna jutt on ulme ja pealkirjaga 'haldjanõidus', on õigus loomulikult emal, mitte Nickil, aga ma olen praegu täiega Nicki poolt, sest lambist maale kolimine oma lapse sotsiaalseid sidemeid, tahtmisi ja  elu täiesti ignoreerides, on, kui kasutada teaduslikku terminit, dick move. Päriselt. Ma saan aru, et mõnikord sunnivad olud vanemaid kolima, või tuleb mingi ilgelt hea tööpakkumine või midagi muud sarnast, aga kaotada kogu oma sotsiaalne võrgustik peale oma perekonna on päris ränk asi, ja kui ainus põhjus, miks su vanemad seda sulle teevad, on sellepärast, et nad on linna jaoks liiga diibid, siis see annab prioriteetidest märku. 

Nick on telefonis. Mul on tunne, et me peaks seda võtma kui phone bad, millest järeldub elegantse süllogismina Nick bad. Mul pohhui. Nick üritab oma sõpradega suhelda. See on inimlik. Ma olen jätkuvalt Nicki poolel.

Kõrvalmärkusena, tundub, et see lugu läheb mulle korda. Mõnes loos on nii kaugel juba laserpüssidest kolm korda tuld antud ja loobitud kvantgranaate nii et vähe pole, aga  mul on ikkagi ükstaskama, kas tegelased elavad või surevad. Siin läheb üks tegelane mulle korda. Mul on kahtlus, et minu arvamus ja autoripositsioon ei lange ühte, aga  ega ma kindel selles ei ole.

Näeme maja, mis tundub olevat suht okei, Nicholasele hakkab tunduma, et elada ju võib. Siis arvavad vanemad, et äkki lõpetaks telefonide ja interneti kasutamise ära, lauatelefon on ju kiirabi jaoks olemas, kui vaja peaks minema. Nick kaotab enesevalitsuse. Hea küll, oma õe taldrikuga löömine on halb, aga ma olen jätkuvalt Nicki poolel. Inimene tahab oma sõpradega suhelda, kui kohutav. 

Mulle tegelikult hakkab see lugu sümpatiseerima, sest nii Nick kui ka tema pere tunduvad olevat päris inimesed, mis tähendab, et meil on mitu usutavat karakterit, kes tahavad vastukäivaid asju, mis on loo dünaamika jaoks väga hea. Ja me pole veel haldjanõiduseni isegi mitte veel jõudnud.

Hundist rääkides - Nick saadetakse õe löömise pärast välja kivi peale istuma ja oma tegude üle järgi mõtlema, kui teda tabab haldjanõidus, mis ta metsa meelitab, kus ta mõnevõrra ära eksib. . Tal õnnestub leida mingi muu talu, kus elab kohalik nõid abikaasaga, kes teda tohterdab ja koju ära saadab.

Ma nüüd loen natuke ilma resümeerimata edasi.

Issand kui nunnu lugu see oli. Noor armastus ja puha.

Ma pean ütlema, et mulle sümpatiseeris loo keskel olnud pööre, kus haldjanõidus osutus millekskiks olmelisemaks, kuigi hiljem selgus, et mitte päris. Mulle meeldib, kui ma ei aima kohe ette ära, mis värk on. Mitmetes ulmejuttudes on süžee selles, et tavainimene kohtab midagi, mis tundub olevat haldjas/päkapikk/draakon/mutt-inimene, aga alguses ei usu ta seda, sest haldjaid/päkapikke/draakoneid/mutt-inimesi pole ju olemas. Lugeja teab samas, et loeb ulmejuttu, nii et tema jaoks on ilmselge, et tegu on haldja/päkapiku/draakoni/mutt-inimesega ja nii jääb suur hulk narratiivset pinget olemata.  Ja-jaa, tean, et huvitav võib olla mitte see, millega on tegu, vaid selles, kuidas inimene sellele reageerib, aga noh, sellega on nagu on. Aga siin, näe, lugeja mõtleb, et d'oh, selge, et haldjas meelitab, aga tuleb välja, et on lihtsalt kooliõde. 

Paar kohta olid natuke kohmakad. Härra Ilusaga seostuv näiteks. Tema ei mõjunud eriti loomulikuna. Varjuolenditega kokkupõrge algas väga mõnusalt, aga lahenes ka kuidagi kohmakalt. Ja Seda, Kuidas Asjad Tegelikult Olid, räägiti ka kuidagi koperdades. 

Ehk siis, sellise üldise noorte elu kujutamisega tuleb autor päris kenasti toime, vahva lugeda ka, aga kui tuleb selline selge üleloomulikkus mängu, ajab lati maha. Lati alt läbi ei jookse, aga üle siiski ei saa.

Aga muidu ju täitsa tore.

7/10

Maskiga Laksija

Kohtumõistmine Aethelgreni üle - Häli Kivisild /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumoistmine-aethelgreni-ule

Mul sihuke laisk fiilis praegu.peal. Lugesin loo läbi, üldse ei viitsi korralikult arvustada.

Tähendab, et on sihuke lugu, kus mõistetakse kohut ingli üle, et ta laskis süüa inimestel Hea ja Kurja Tundmise Puust, tulemuseks tsivilisatsioon, koos sellega muidugi küsimus, et kas tsivilisatsioon on Hea või Paha, pluss siis mõned pildid tsivilisatsioonist, et siin me siis oleme koos oma kurja ja heaga ja kas see pole mitte üks pöörane teekond. Kas see polnud mitte seda kõike vaeva väärt? Wow.

Ai, kurat, sassi läks.

On hoopis sihuke lugu, kus mõistetakse kohut haldjaprintsessi üle, et ta õpetas inimesi ravimtaimi kasutama, tulemuseks tsivilisatsioon, koos sellega muidugi küsimus, et kas tsivilisatsioon on Hea või Paha, pluss siis mõned pildid tsivilisatsioonist, et siin me siis oleme koos oma kurja ja heaga ja kas see pole mitte üks pöörane teekond. Kas see polnud mitte seda kõike vaeva väärt?  Wow.

Täiesti teine värk, eksole.

See oleks  muidugi märksa õelam kõrvutus, kui too esimene stsenaarium oleks sihuke äratrööbatud süžeekäik, aga mul ei tule hetkel konkreetseid näiteid pähe. Ma laisk ka samas, nagu üteldud, ei viitsi pikalt mõtelda. Küsimus sellest, kas Hea ja Kurja Puust söömine oli võib-olla äkki hoopis hea, on samas ikka kasutatud motiiv, ega sellest kristlikus kultuuriruumis kusagile ei pääse. Mul tulid "Head ended" ja "Tema tumedad ained" kohe pähe, kui ulmest rääkida. 

(Muide, "Headest ennetest" on jumala hea sari olemas, ja sellele tuleb isegi teine hooaeg, Pratchetti ja Gaimani märkmete järgi ja puha, äge värk.)

Ma ei saa nüüd "Häid endeid" üldse peast ära. Kipub kohe võrdlus sellega pähe, mis on mitmel põhjusel  täiesti ebaaus.

Häda vist selles, et see jutt on nüüd selline ideeulme. Tal on väga vahvad kulissid, kogu see haldjate värk, mitut-setut sorti teisi ka veel, pluss võimalike tulevikkude vaatamine võlupeegliga. Aga ta on ikkagi kuidagi kokkuvõetav kahe lausega: "Tsivilisatsioon - siin me siis oleme koos oma kurja ja heaga ja kas see pole mitte üks pöörane teekond. Kas see polnud mitte seda kõike vaeva väärt?" Mis on ju tore motiiv. Ja ega lühijutuga ei jõuagi ehk väga palju teha. Aga ma ikka ei saa sellest kotermannist peas lahti ja võrdlen seda "Heade ennetega", millel oleks nagu sama motiiv, aga kus on peale selle ka tegelased ja süžee ja muud tulevärki ka. Mis, nagu juba varem üteldud, ei ole üldse aus võrdlus, sest esiteks oli Pratchettil-Gaimanil terve romaan selle jaoks aega, ja teiseks on nad Pratchett ja Gaiman. Aga paraku on tulnud ebaaus võrdlus selleks, et jääda, ja Kivisild jääb selles võrdluses paratamatult kaotajaks. Kuigi nagu paha see lugu ju polnud.

5/10

Maskiga Laksija

PS: Vaatasin nüüd, mida ametlikud arvustajad on loost arvanud, ja sealt tuli ju hoopis täpsem diagnoos - Prometheus! No muidugi Prometheus. A noh, ega alati saa kõige teravam pliiats ka olla.

Haigur - Anneli Vilbaste /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haigur

Mind rõõmustab kohe jutu alguses olev lõik peategelase nimest, see oleks nagu minule kirjutatud. Kohe tehakse selgeks, et peategelane on meessoost, nii ilus (pun intended). Lisaks leiutas peategelase vanaema mälestuste kustutamise masina ja sai edukaks, mitte nagu tema luuserist lapselaps, kellele mingi jorss pakub tööotsa, et tuua talle infot masina esialgsete jooniste jms kohta, sest jorss arvab, et masinal oli algselt muu eesmärk/otstarve. Siis tuleb paar isikut veel, kellest viimasega leiab peategelane vanaema salalabori.

Mulle eriti ei meeldinud see jutt. See ei haaranud ja peategelane oli tropp. Mulle ei meeldi jutud, kus peategelane on paadunud tropp. On põhjus, miks enamasti on peategelastel vähemasti mingigi helgem külg. 

Aga üldiselt see jutt oli peamiselt puhas "meh". Nii meh, et ma ei viitsi ega oska midagi rohekmat öeldagi.

4/10

Kapten Viriseja

Inferna - Eeva Jeletsky /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-inferna

Selline müüdi-muinasloo moodi jutt. See poleks iseenesest halb, aga tundub, et selle asemel, et olla jutt Heraklesest, on see jutt kõigist Olümpose elanikest ja nende sugulastest-tuttavatest. 

-küsisin oma vanaema Triakise käest, kes alati kõike teab. Tema rääkis, et Sügaviku valitsejanna Inferna on oma õe Terrestra pulmadest saadik tolle peale vimma kandnud, sest tahtnuks ise Tempestase kaasaks saada, kuid et Tempestas eelistas  tema õde, pidi ta Profanuse ja tolle valdustega leppima. Tollest ajast saadik on ta vimma kandnud, kättemaksu haudunud ja seda ette valmistanud. Ka siis, kui ta oma tütre Noktiperta-

Nii palju infot ja nimesid ja müüte järsku korraga ja see pole veel kõik!

Müütidel on see natuke lapsikum tunne ka küljes, mis on muidugi täiesti isiklik virisemine, aga no mida ma siin muud ikka teen. Mulle noorena säärased jutud meeldisid küll, aga see oli kunagi ammu.

Ega oskagi midagi kosta selle kohta. Ma lahingu kohti lugesin natuke diagonaalis, aga ma olen väsinud ka. Müüdi kohta natuke liiga pikk, siit-sealt saanuks rahulikult kokku võtta, aga jutul oli oma sisemine loogika olemas ja sellena, mis ta oli, iseenesest töötas ka.

6/10

Kapten Viriseja

Toonela õiglus - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-toonela-oiglus

"Rehepapi"-laadne jutustus, kus saavad kokku koerakoonlasest kõrtsmik ja salaja ristisõdijate poolel olev Solomon, kes suundub kohaliku nõia juurde. Täitsa sujuv lugemine, paar nalja on natuke liiga pingutatud, aga üldiselt vahva.

Millegipärast hüppab autor järsult peategelasega Toonela metsa vahele, selle asemel, et sinna sujuv üleminek teha. Oleks paarist lausest piisanud. Nii tegi ta kogu selle kõrtsis oldud osa täiesti kasutuks, sest seal mõeldud taustainfot andnud mõtteid võinuks Solomon mõelda ükskõik kus. Koerakoonalne ei andnud talle isegi mingit kasulikku infot. See oleks palju parem jutt olnud, kui seda hüpet poleks olnud.

No igatahes jõuab peategelane läbi metsa ja sõidab surnud vaimuga Toonela nõia juurde, kus on täiesti lambist labane peerunali, mis ei sobi sinna absoluutselt. Nõiaepisood oli liiga lühike ja tahtnuks rohkem lahti kirjutamist, lõpp oli pisut segane, ma pidin üle lugema, et olla kindel, et ma sain õigesti aru. Taustmaailm koos maagiaga oli küll enam-vähem selline tavaline eesti mütoloogia, aga tundus elus ja usutav ja põnev. Muidu tundus, et autorit huvitas kõrtsmik, kel jutu seisukohalt erilist olulisust ei olnud, palju rohkem kui Maarjamaa tugevaim nõid, kellega jumalasulane Kristuse armust võitlema läks. Seda balanssi võinuks vähe rohkem taga ajada ja kasvõi rohkem tegelasi lisada, autorile meeldib nagunii omanäolisi tegelasi oma juttudesse sokutada. Üldmulje oli ikka pigem positiivne.

6.5/10

Kapten Viriseja

Surmaluuletus - Kadri Umbleja /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-surmaluuletus

Mineviku Jaapan, toimumas on massiline hukkamine, sest võimuvõitlused. Autor teab teemat hästi, mis on probleem, sest mina ei tea. See on vahepeal õrnalt nagu nende fantasy juttude lugemine, kus iga asi peab olema fantaasia, sest nii on... fantastilisem või midagi. Et mitte hobused vaid zyzzid, mitte vein vaid kääritatud bramblamahl. Ma utreerin loomulikult, aga noh.

Vähemalt esialgu pole eriti huvitav, sest kuigi tekstis on korralik infodump, siis peategelasest on ikkagi suva. Ses suhtes, et halvasti pole kirjutatud, aga lisades välismaa võõristusele selle, et me ei tea millestki suurt midagi, siis see on nagu ikka kaugest maast lugemine. Kui miski seda märkimisväärseks ei tee, siis on igav ja peale selle, et miski pole märkimisväärne, siis nagu mainitud, peategelane pole huvitav.

Väga minimaalne ulme igastahes kokkuvõttes. Kirjutatud oli pädevalt, aga kirjutatu polnud jaapanikauge minu jaoks absoluutselt huvitav.

6/10

Kapten Viriseja

Inimlikkus - Katariina Kilk /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-inimlikkus

 Mmm.

Jutuvõistluse jutud on hakanud Reaktorisse jõudma.

Ma võib-olla projitseerin, aga mul on tunne, et autor mõtles, et see on Jäääärel kõvv lugu, teeme sellest jutu. Võinoh, olupildi. 

Minategelane lõikab ära oma tiivad, et saada inimeseks. Sest inimesed oskavad armastada. Ja selle tõttu heidetakse ta inglite (?) ühiskonnast välja. Kogu lugu.

Iseenesest nagu kirjatehnika on olemas. Et ei ole valus vaadata, kole kuulata. Ainult et antud on pisike pildike. Ma võtsin selle ülalpool kolme lausega kokku. See pole minu jaoks iseenesest veel lugu, see on tükike loost. Võib-olla loo lõpp või algus, no ütleme et selline viiendik. Siin on sisuliselt üks tegu ja paar reaktsiooni sellele teole, paraku mitte väga originaalset reaktsiooni, mõtled, et kuidas teised inglid reageerida võiks, noh, paar võimalust tuleb pähe, need realiseeruvad ka. Ma tahan rohkemat, ühesõnaga.

3.5/10

Maskiga Laksija

KUS! ON NEED TIIVAD! MIS MEELDISID NII MINULE!

KUS! ON NEED TIIVAD? MIS MEELDISID NII MINULE?

Kuni ma usun - Artur Räpp /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kuni-ma-usun

Ma olen selle jutu lugemist alustanud kaks korda ja mõlemal korral on pooleli jäänud. Lootsin, et kui liiga kaua seanahka vedada, siis ehk KV võtab selle risti enda kanda, aga tundub, et see plaan läks luhta.

Nonii.

Go, get them, tiger.

Algab sellega, kuidas üks lollaka nimega tüüp loeb teisele pikalt kohvimasina kasutusjuhendit ette. Võinoh, mitte kohvimasina, vaid mingi ulmekompleksi. Aga emotsionaalse haaravuse koha pealt on vähemalt minu jaoks sama huvitav kui kohvimasin.

Uhh.

Ma saan aru, kust mul see kohvimasina-võrdlus tuli. Ma nimelt vajan rohkem kohvi, et aru saada, millest jutt on. Aga tundub et kaks lollaka nimega tüüpi tahavad karjamaalt marjamaale saada. Marjamaaks siis too kompleks, kus vist on elu nagu või sees. Tahavad sisse infiltreeruda kuidagi. Ma loodan, et loost arusaamiseks pole vaja meelde jätta detaile sellest pikast infodumpist, mis näib loo esimene pool olevat. Muidu on lõpus: haa! aga blörgida saab ka ennast koogel-moogelisse kastes - sellest oli loo alguses  juttu! näe, see pikk maailmakirjeldus oli vajalik, et lugeja saaks aru sellest suurest pöördest! aga lugeja on kahjuks kogu info unustanud. 

Okei, midagi sümpaatset näib sellest loos olevat. Kuidas on talv, ja kompleksi on ehitanud kosmosekirbud. Üleüldse mingi putukate vaib on peal.

Ei, nad on tegelikult robotid. Ja skeem sissepääsemiseks on, et saadame ennast pakiga. See on ka vahva, sellest saab aru. On üllatuspakk, aga tegelt on pakis robotite tükid, kes peavad end kokku panema ja siis killima hakkama. Ja lõpus on ka mingit teksti, mis nagu viitaks, et robotid on segaduses ja võib-olla tapavad inimesi, et inimesi kaitsta - no vähemalt mingi mõte oleks nagu jutus sees. See tõstab veidike mu hinnet. 

Me KV-ga mingi hetk arutasime, kuidas meil on tsuti erinevad hindamisskaalad - et mina hindan leebemalt, ja et saada KV hinne, tuleb minu hindest lahutada kaks punkti.

Seega

2.5/10

Maskiga Laksija

Neljane palat - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-neljane-palat

Ma vaatasin pealkirja ja mõtlesin, et see pole tõenäoliselt väga hea jutt, sest see pole väga hea pealkiri. Ma tegelikult üldiselt ei diskirmineeri pealkirja järgi, sest mõned väga head kirjanikud on pealkirjade panemises kehvad, aga no mõnikord on selline tunne, et mul on õigus (ja millal mul poleks, eksole).

See on jälle see ajamasina lugude kirjutaja, nagu ma aru saan pärast seda kui ma loen, et kirjutatud on ajamasina kohta. Need jutud pole mulle meeldinud. Äkki ma alateadlikult mõtlesin autori peale hoopis, kui ma mõtlesin, et pealkirja järgi tundub, et see pole hea jutt.

Mees läheb ajas tagasi, et oma haiglas üksinda koroonasse sureva vanaisa käest kinni hoida. Ma pean ütlema, et mul siiralt hakkas seest soe selle peale, nii et ma andestan kohe haigla kohta käivaid ebaloogilisusi rohkem kui ma muidu seda teeks.

No ega seal eriti midagi juhtu ka. Parem kui varasemad jutud, aga noh. 

Vähemalt on see südamlik.

Sellepärast tugev

4/10 

Kapten Viriseja

Barzakh - Catheline Tamm /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-barzakh

See on jutt ristisõdijatest, aga kuna nad ei ole Liivimaal, siis see pole huvitav, sest me ei saa teada, kas püha Maarjamaa põliselanikud sõdisid nendega või mitte ning see on Eesti ajaloos määrava tähtsusega sündmus, mis määrab, mm, asju. Ma tean, ma lugesin Eesti Ekspressi.

See on rohkem meeleolupildike kui jutt, aga meeleolu on väga hästi edasi antud. See tähendab küll, et ma ei oska väga midagi rohkem, et mulle meeldis.

7/10

Kapten Viriseja

Tüütu töö- Tim Hornet /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuutu-too

Hah.

Ei, miks mitte.

Täitsa okei anekdoot. Ma isegi korra naersin. Kergelt.

Sisu kohta ei räägi, sest jutt isegi lühike ja mis ma siin ikka spoilerdan.

5/10

Maskiga Laksija

PS: Eesti keeles on Cupido muide, mitte Cupid. 

Seitse surmapattu - Meelis Looveer /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-seitse-surmapattu

Ma tahaks kohe juba enne lugemist punkte maha võtta, sest nii pikk jutt on. Tavaliselt on see halb märk. Muidugi on halb märk ka lühike jutt. Ja keskmise pikkusega jutt. 

Meelis kirjutab miilidest, mis on tobe, sest me tegelikult ei tea kui pikk miil on. Kõik teisendavad selle oma peas kilomeetriteks. Sest nad ei tea, kui pikk see on. Ja ma ei tulnud siia matemaatikat tegema vaid õlut jooma ja juttu lugema ning mu õlu on otsas. (See oli nali.)

Mind häirib, et meile ei öelda, mis riik ja mis aasta jutus on, sest ma ei oska asju kommenteerida niimoodi. Ja mitte ainult kommenteerida! Ka ette kujutada mitte! Missuguse paadiga Georg (georg, džoorž, horhe) püha isa Augustuse juures saarel varusid toomas käib? Me teame, et kui tegu pole alternatiivajalooga, siis on aasta vähemalt 1908, mil teepakke turustama hakati, aga me võime eeldada, et palju hiljem, arvestades, et Teekanne leiutas moodsad teepakid 1949. aastal.

Seal jutus on mingid asjad nagu 15 hektarine laid, kus oli kunagi 4 talu ja kõrts ja surnuaed ja kirik ja mille keskkoht oli (on) metsane. Mul on tunne, et autor ei mõelnud järele kui väike 15 hektarit päriselt. Sellise suurusega saarel oleks raske üldse midagi metsaks nimetada. Aga me ei tea ikkagi riiki ega aega, võibolla seal on teised nõuded kui minu eeldustes. See võib olla kauge tulevik või paralleelmaailm (ma tean, et ei ole, ma lihtsalt ootan, et ma saaks öelda, et "hah, näed, ma ju ütlesin, et ta eksib").

Sellist raju polnud Kuradisaare ümbrus veel möllamas näinud. Lained peksid üle sadamakai

Okei, nagu, mis pagana kai ühel 15ha laiul on, kust lained üle ei peksa? Kui see oleks erakordne torm, siis ma ei imestaks väga kui lained üle laiu peksaks.

Ahnus

Mulle meeldib, et autor arvab, et lugeja on nii loll, et talle peab alapealkirjaga ütlema, milline seitsmest surmapatust nüüd teemaks tuleb.

"Kes kurat Sa veel oled? Kas mingi ärakaranud vang?" küsis tüüp Augustuse käest.

Jep, vang, kes elab üksikul saarel kirikus ja näeb välja nagu jumalamees. Aitäh loll kaak (see on see, milleks teda autor läbi väga hõredate lillede nimetab, mitte minu ilkumine. Või noh, lisaks minule.).

Seni kuni rändom tüübid, kelle nimed on Ihukaitsja, Beib, Autojuht, Pealik ja Mehaanik, oli okei lugeda tegelikult, aga nüüd on kohe hästi saast. Nagu keegi teeks meelega hästi halba juttu. Aga muidu eeldatavasti on tänapäev, mida võis juba enne eeldada kuna midagi muud polnud öeldud, aga ma ei tahtnud.

Rändom pahad tüübid on pangaröövlid, kes on idioodid, kes mõtesid, et nad sõidavad oma jahiga üle lahe, aga ei vaadanud ilmaennustusest, et räme torm on. Ma mõtlen, et tõenäoliselt on imbetsillid õigem öelda, aga no nad said kuidagi pangast raha kätte, mille nad panid kottide sisse. Suht siuke vaib on:

Ainult, et pildil pole kottidel dollarimärke peal, mis jutu pahalastel kindlasti olema peaks.

Autojuhti preestri jutt eriti ei huvitanud, tema nuuskis silmadega maast jälgi

Nuuskis silmadega maast jälgi.

Nuuskis. Silmadega. Maast. Jälgi.

Loo autorile tulid need sõnad pähe. Ta pani need kirja. Ta luges need (noh, võibolla) üle ja arvas, et las nad jääda. Võibolla ta mõtles isegi, et need on head. Ma.... ma ei... Ma isegi ei.

See on jälle see probleem, et mingist hetkest pole mitte midagi öelda kui jutt hästi halb on. Oleks see meelt lahutavalt halb, oleks tore. Oleks ta natuke halb, oleks asju öelda. Aga see on lihtsalt... lihtsalt halb. Täiesti karikatuursed ebaloomulikult käituvad inimesed, keda saab ainult sellepärast inimeseks pidada, et jutt nii ütleb. Ükski inimene ei käitu sellises olukorras niimoodi. Mul pole eriti midagi öelda lihtsalt peale selle, et see ei olnud loogiline mitte ühestki otsast. 

Ja et see oli täpselt sedasorti jutt, mille võinuks Eestisse kirjutada. Või mingisse ebamäärasse kohta, mis võinuks vabalt Eesti olla. Muutnuks lihtsalt nende lõpudetektiivide nimed sama ebamääraselt rahvusvaheliseks nagu Georg ja August, pannud miilide asemele kilomeetrid ja olemas. Need miilid on kõige imelikumad siinkohal. Nimede, miilide ja sõja mainimise poolest võiks ju Suurbritannia olla. Aga mis paganama Briti väikesaared sakslaste okupeeritud või tollel ajal sakslaste omanduses olid? Ma ei ütle, et ei võinud olla, aga ma ei kujuta ette, millised ja kus. Ja taimede järgi pidid need olema parasvöötmes, mitte kusagil Aafrikas või nii. Ma ei lähe praegu guugeldama Briti väikesaari, sest ma ei usu, et seda infot lihtne leida oleks (mitte sellepärast, et see on ilmselgelt fiktiivne saar).

Ma saan aru, et see surmapatu teema andis autorile inspiratsiooni, et midagi valmis teha, aga selle jutu oskas muutmine oli halb mõte. Need olid nii nõrgalt seotud, et ei andnud mitte midagi juurde. 

3/10

ja mul on tunne, et ma olen helde

Kapten Viriseja

Zombi otsustab surra - Iti Tõnisson /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-zombi-otsustab-surra

Pealkirja järgi võib pakkuda, et võiks humoorikas jutt olla. Ja hästi lühike! Kohe mitu plussi!

Eh, oleks võinud parem olla. Eks see on poole tunni pärast juba meelest läinud. Aga nii lühike! 

5/10

Kapten Viriseja

Onyx ajab asjad korda - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-onyx-ajab-asjad-korda

Järg või midagi eelmisele ajamasina jutule. Kuigi ma lugesin selle läbi, siis seda arvustas kaaskannataja, nii et ma ei mäleta sellest eriti midagi, aga ma eeldan/teen näo, et need pole nii lähedalt seotud omavahel, et see oluline oleks, et ma seda üleüldse lugenud olen.

Ma üldiselt juba cringe'in, sest see on selline "a mehed on mingid jorsid ja üldse" jutt. (Ma tean, ma tean, väga täpne kirjeldus, aga ma ise tean, mida ma mõtlen. Makske mulle raha, kui te paremat arvustust tahate.)

Näh, ma lugesin edasi ja need on ikkagi seotud. Probleem pole niivõrd selles, et ma peaksin eelmise jutu uuesti üle lugema, sest esiteks mul pole vähematki plaani ja teiseks tundub, et siit tuleb piisav ülevaade loo siseselt nagunii. Probleem on selles, et see eelmine jutt polnud nii hea, et oleks väärt sinna tagasi pöördumist.

Igatahes. Oeh. Nii. Mingi piff ostab ajamasina, aga kasutusjuhendit lugedes avastab, et ta ei tohi (mitte ei saa, vaid ei tohi) enda minevikku muuta ja kui ta ei oska midagi muud ette võtta, siis ajamasin pakub välja eelmise jutu tegelase tehtud probleemid ära siluda.

“Oh, tere kaunitar!” kõlas hetke pärast toas mahe mehehääl. “Kedagi nii hunnitut pole ma oma elus veel näinudki!”

Naise nägu tõmbus kergelt roosakaks. “Ah, ära lora, sul pole ju silmi, sa ei saagi midagi näha!”

“Aga ma vaatan oma südamega!” õhkas Onyx. See oli veel jaburam väide kui eelmine, aga Carolina otsustas sellele mitte reageerida. Paratamatult oli selliseid sõnu hea kuulda. 

What the shit is this :)

Peategelane vahetab ajamasina AI ära ja siis on selline värk. Me ilmselgelt liigume autoriga erinevates seltskondades, aga ma eeldaks naissoo esindajatelt sellise lause peale nii ränka silmapööritust, et tal tekivad laugudes krambid.

Okei, edasi oli lihtsalt mõttetu.

Ma ei tea, äkki on autor veel laps, siis on see talutav. See tundub täiega loogiline, kui ma ta varasemate tekstide peale mõtlen (haha, see on nali, ma mõtlen ainult eelmise jutu peale, sest kuigi ma korraks vaatasin, et autoril oli üks jutt veel, siis vähe ma viitsin uuesti kontrollida, mis see oli).

Lapse kohta okei.

3/10

Kapten Viriseja

"Reaktor märtsikuu jutud" Tõnis Hallaste /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?reaktor-martsikuu-jutud

Ma tahan lihtsalt siinkohal teha ühe avaliku üleskutse, et keegi vaataks, kuidas Tõnis Hallastel läheb. Tundub, et koroona-aegsed piirangud mõjuvad talle.

Helistage talle, uurige kuidas tööpäev möödus, mida huvitavat ta viimasel ajal lugenud on...

Ja kui see ei aita, siis pakkuge talle välja võimalus blogi kirjutama hakata.

Praeguseks on ta juttude kohta kirjutamise rubriik muutunud millekski, millest peab end vägisi ja vaevarikkalt läbi järama, et üldse juttudeni jõuda. Nagu need retseptiblogid, teate küll. Guugeldad risotto retsepti ja leiad midagi huvitavat, aga kui selle avad, pead scrollima terve igaviku läbi autori lapsepõlvejuttude enne kui retsepti endani jõuad. Ainult et neil on tavaliselt kiirelt üle scrollides näha, kus tuleb teksti teistsugune paigutus, mis vihjab koostisosade nimekirjale, aga Tõnisel on kõik üks mõttetu tekst. Kui hinges on ikka nii sügav igatsus kirjutamise vastu, siis kirjuta! Kirjuta, küll Reaktor avaldab!

Aitäh, see oli kõik.

Ninakas ajamasin - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ninakas-ajamasin

Kui ma kunagi kauges nooruses vaatasin telekast filmi "Surnud poeetide ühing", oli seal sihuke stseen, kus esimeses kirjandustunnis käsib Robin Williams õpilastel kirjandusõpikust välja rebida esimene lehekülg, mis kirjeldab kirjandusteose kvantitatiivset mõõtmist. Et näe, Hemingway tegi endale ülesande suurusega 10 ja täitis sellest 90%, Balzac aga tegi ülesande suurusega 90 ja täitis sellest 20%, teeme kiire rehkenduse ja saame, et Balzac on parem. Mis on muidugi lollakas süsteem, asja eest rebiti õpikust välja. Kuidas sa ütled, et see kirjanik tegi endale väiksema ülesande kui too, ja et viisaastakuplaani täitmine õnnestus 89-protsendiliselt.

Aga näe, lugesin seda juttu, ja tuli pähe mõte, et võib-olla polnudki nii halb sisteem. Küsimus 'kunas saab üldse ütelda, et mõni kirjanik on võtnud endale väiksema ülesande, kui mõni teine' sai vastuse.  Väiksema ülesande on endale seadnud Maarja Kruusmets- siinkohal siis kirjutada hästi standardne ajareisilugu. Ülesanne on kenasti täidetud, vähemalt see on tore, muidu oleks täitsa nukker, kui paned kõrgushüppelati põlvekõrgusele ja ajad ikka maha. Kruusmets õnneks ei aja maha, vaid ületab sujuvalt. Nojah, kena keik, aga see latt on ikkagi ainult põlvekõrgusel ja hüppa või sada korda üle, ikka ei avalda suuremat muljet.

Ma vaatan, et Reaktori uues numbris on MK ka jutu avaldanud, ja avaldas eelmises numbris ka, seal oli ka korrektselt sooritatud keskpärane lugu. (Uut ma pole veel lugenud.) Natuke selline trenni tegemise mulje jääb. Et autor vihub kenasti jutte treida, iga kord paneb selle lati sentimeetri võrra kõrgemale ja enne kui tähele paned, on elav klassik. Noh, loota ju võib.

4/10

Maskiga Laksija

Lohe neelas alla päikse - Manfred Kalmsten /ml

 "Lohe neelas alla päikse/susi neelas alla kuu."

Algus tekitab kohe sellise Vanema Edda vaibi.

Paneme kohe võrdlusmaterjali ka, nii-ütelda mussi, mida taustaks panna lugemise ajal.

"Üks moor elas idas Rauametsas

ja söötis seal soerdeid sest seltsist kui Fenrir,

kuid kurjusest kunagi trolli kujul

neelab üks nendest ära naeruse kuu.

Imeb suremist alustand meeste üdi,

katab jumalail rahumaad roostese verega;

siisap päike on tume suvede tulles

ja ilmad on sõgedad. Ons see teile selge?"

Niisiis.

Tundub, et see on ka postapokalüptiline lugu, aga sellise Edda-atmosfääriga. Skoburdr-haigus ja methall tööriistade tegemiseks. See annab juba esimese plusspunkti.

Khõkhõkvatid ja rotthad mulle jälle sellist Edda-vaibi ei anna, aga ega ma pole ka sel alal ekspert. Peale selle, see mu enda leitud paralleel, ei saa ju kirjanikule pahaks panna, et ta selle järgi ei käi, mida ma oma peas ette kujutan. Või on need KKV-d ja RTH-d, misiganes need ka poleks? Tüüpiline postapo-nali, kus saab rääkida suurest merekoletisest nimega EckeröLine?

Okei, see Edda-fiilis pole vist põhieesmärgiks seatud. Peategelane Helk on lihtsalt selline, noh, barbar. Teeb oma barbariasju, kütib, võitleb kollidega, imetleb kadunud imelisi tööriistu.  Läheb retkele Susiurgu.

See 'aahi' ja 'maa-ja' ja kõik nood muud keeleväänamised hakkavad mingi hetk ära tüütama. Aga olgu.

Jess, Helk kuuleb teise inimese häält. Ma olen nimelt arvamusel, et kahe inimese omavahelises kontaktis on rohkem potentsiaali, kui lihtsalt inimese kontaktis keskkonnaga. 

Oo, ja ei ole mitte teine inimene ainsuses, vaid terve bande, ja nende suhetesse on juba konflikt sisse kirjutatud- osad neist on teiste vangid/orjad. 

Järgneb mõrvastseen, kannibalismistseen ja vägistamisstseen, nii et ilmselt on vangivõtjad Halvad. Hea küll, las nad olla.

Helk näeb vägistamisstseeni pealt ja otsustab naise päästa. Peategelane meil siis Kangelane. Kuigi, olgu mainitud, et otsustab päästa ainult naise, mehest on poogen, sellepärast, et, noh...

Helk hiilib siis ligi, tapab vahimehe, päästab naise vabaks, kakleb ühe teise naisega, ja naise nõudmisel ka tolle venna. Siis aga neid märgatakse.

Nüüd tuleb üht teatavat tüüpi stseen, mille on täiuseni arendanud Alan Hawthorne Hill.

 

Nii.

Lõpp ei olegi päris see, mis ma ootasin, kus kangelane saab tasuks naise. Naine leiab, et kuna kangelane on haavatud, on sobiv võimalus tema maine vara omistada ja sääred teha. Selles mõttes ju tore, et ei ole kõige klišeelisem lahendus.  Lõpus tuleb veel ilus motiiv, kus päike, mida oli peetud lõplikult kadunuks, pilvedest korraks läbi paistab. 

Ma ei teagi nüüd. Nagu, lugu on okei, aga väga suurt emotsiooni ei tekitanud.

6/10

Maskiga Laksija