https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-viimane-patsient
Mulle meeldis selle autori eelmine jutt, aga praegune pealkiri tundub ausalt-ütelda igav. Nii et mu eelhäälestus on selline neutraalne.
Hämmastav. Avastseen, kus räägitakse, kuidas vana arst on väsinud ja ootab oma tööpäeva viimast patsienti, oleks mu üheksal juhul kümnest haigutama pannud. Aga mitte siin! Siin on see huvitav. Autor on sellise lihtsa pildi tööle saanud.
Okei, arsti juurde tuleb patsient, millegina, mis paistab obsessiiv-kompulsiivse häirena, kes hakkab rääkima lugu, kuidas ta on sellisesse punkti jõudnud. See pole päris nii tugev, aga ei häiri ka, kohati on päris vahvaid detaile, mis pildi silme ette toovad, nagu vastu autoklaasi sööstvad ööliblikad.
Autor ilmselgelt oskab pilti luua, samuti teab ta üsna hästi, kuidas käib OCD ravimine. Ainult et pinge areng jääb kuidagi lühikeseks, seda üleloomulikku õudust, mis siin mängus on, ei arendata korralikumalt välja, ei kruvita väga pinget. Arstil hakkab kiire, lõpetab sessiooni, ja natuke on tunne, et kirjanikul hakkas ka kiire. Tahaks teada, mida on too jõud sundinud patsienti tegema, kuidas on teda allumatuse korral karistanud. Veel parem, kui me saaks seda kuidagi pealt näha, võib-olla viisil, mis jätaks võimalikuks, et tegu pole ehk millegi üleloomulikuga, aga mis oleks väga veider. (alguses patsient siseneb tuppa mitu-mitu korda, aga nagu, siin ei ole midagi üleloomulikku, see võib olla lihtsalt OCD sümptom.) Ma tahaks näha midagi, mida ei seleta ära lihtsalt sellega, et patsient on vaimselt haige. Tõsi, see, et auto ei käivitu, läheb sinna alla, aga see tuleb liiga hilja, siis on juba kohe kogu üleloomulik korraga kohal.
7/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar