31/12/2019
Jutt: Uurija Haagi vaba nädal/ Andrei Samoldin/ml
Jutt algab vestlusega, mida võiks kokku võtta KK kuldsete sõnadega 'tissid-tissid-tissid-tissid-nämm-nämm-tissid-tissid-tissid-tissid'.
Õnneks selgub varsti, et ma pole kogemata teinud lahti Reaktori erootikanumber Erektor, vaid et tegu on lihtsalt ühe veits pervo tüübiga. Too tüüp, Mario, käib mulle juba pärast esimest kaht lõiku närvidele, ja mul on tunne, et äkki peategelane? Robertile ka, nii et kui see on pandud sina selleks, et panna mind Robertiga samasse positsiooni, siis see on hästi tehtud.
Robert saadetakse mingit Afghanistani veteranide mõrva uurima, see tüütab teda, mina olen ka veidi tüdinud, nii et siiani on vist kõik hästi. Igatahes on tüüpidel südamete ümber mingid kummalised traadist kaadervärgid, mis on millegipärast kokku tõmmanud. S.t. meil on tekkinud juhtküsimus - 'mis värk on?', mis lugejat edasi peaks ajama. Mind natuke huvitab ka, mitte just väga, aga ses mõttes hästi tehtud, et lool tundub enamvähem struktuur olemas olevat.
Eesti väikelinnad tunduvad ka rolli mängivat. Hulludest setudest ka juttu - kas mängus on kurikuulsad Setu separatistid? Äkki see on mingi alternatiivajalugu, kus kõik muistse Maavalla maakonnad on eraldi riigikesed, ja Räpina ja Toila tüüpide vahel käib kõva andmine - ei tea, kõike võib veel juhtuda.
Moens.
Järgmises stseenis näeme elemente nagu telefonitoru ja astraalne karate, mis aitavad natuke aega paika panna. Võib-olla see moens polegi nii anakronistlik kui ma enne arvasin. Ja astraalne karate viitab ka, et päris normaalne maailm see pole. Aga ei, tuleb välja, et üheksakümnendad on minevik. Ja guugeldamine ka olemas. Okei, ei tasu norida. Ilmselt on tänapäeva kontorites ka telefonitorud olemas. On siiski meie maailm, ainult et see astraalkarate?
Klassikaline thrilleristsenaarium tegelikult - mingi mustri järgi on kaks tüüpi juba ära koksatud, kas Headel õnnestub leida järgmine tüüp, kes selle mustri järgi peaks ära koksatama, enne kui on liiga hilja? Saame näha. Vist on asjasse segatud ka maavälised olendid?
Ma loen selle loo nüüd lõpuni läbi ja arvan midagi.
Kokkuvõttes üsna asjalik lugu, tuleb välja see, mis noid mehi sidus, tuleb välja, on tore etüüd sekka teemal 'superkangelane Eesti argielus', ja siis, kui asi hakkab mind juba intrigeerima, kui ma tean, mis biit on, tahaks näha teema arendust, seotakse lahtised otsad kiiruga kinni, sellisel mitte eriti fantaasiarikkal moel.
Ei ole paha lugu, kohati oli mingit toredat Eesti olmet, lati alt läbi ei jookse, aga pole vist päris minu veregrupile ja jääb kuidagi liiga vara pooleli. 6/10
maskiga laksija
07/12/2019
Jutt: Kuniks surm meid lahutab - Ander Skarp /ml
Hei-hei, väikesed sõbrad.
Kapten Vinguja ütles mulle, et vaatamata sellele, et mul on puudumiste päevikus pikad-pikad kriipsud, pole mind veel siit blogist veel välja visatud. Nii et ma võiks arvustada ka.
Selle kohta oli vist mõni aeg tagasi Reaktoris juttu, et sellist raketti on näha no ikka kaugelt-kaugelt, keskmine temperatuur kõvasti kõvem ümbruskonnast - või oli too asi kosmoselaeva kohta, et seda ei peida ära, rakett pisem, selle ehk peidab? Okei, tegelikult pole vist väga vahet, pole mõtet pedandiks siin kätte minna.
Esimene stseen tundub sihuke, noh, romantilis-melanhoolne, võib-olla pisut sentimentaalne, kahekesi koos surmale vastu - tegelastest me küll midagi ei tea, aga iseenesest see pole piltpostkaardina paha.
Mis siis ka edasi saab?
Okei, kurat, kas siit tuleb see 'kes viskas kirsa puldile' nali või?
Türa, ongi.
Aga paistab, et selle loo point on selline tehnoloogiline surnuist ülesäratamise lugu. Et kogemata äratapetu äratatakse uuesti ellu. Ohoh, ja nüüd on veel uus pööre - et nood kaks on nüüd ühes kehas.
Okei, see kõlab juba nagu mingi sitcomi või komöödiafilmi premise. "Nad on abielupaar - aga neil on ainult üks keha! Adam Sandler sellesuvises hittfilmis "Kuniks surm meid lahutab!""
Esimene stseen on nagu sissejuhatus - otsast äralõigatud pea üritab oma lastega suhelda, nemad võõristavad. Okei.
Ma tajun seda kõike üsna koomilisena, kuigi Skarbi toon ei ole üldiselt siin koomiline. Tegelikult ma kujutan ette, et siit saaks ka mingit tõsisemat teemat arendada - nt. a la Edward Albee näidendid, aga lisavindina veel ühes kehas. Eriti düsfunktsionaalne abielu. Või abielu, mis enne oli funktsionaalne, aga nüüd näeme, kuidas ühe keha jagamine kõik perse keerab. Saab näha, kuidas Skarp seda üsna magusat võimalust ära kasutab. Kui kasutab.
Igatahes me läheme tagasi küsimuse juurde 'kes viskas kirsa puldile?'. Mingi kohus tegutseb. Minu jaoks tundub see praegu mõttetu tähelepanu hajutamisena, kus me vaatame, mis saab mingist statistist, kelle asi oli visata kirsa puldile, et too abielupaar sellesse lustakasse olukorda panna. Silma järgi tundub, et lugu saab kohe läbi, aga me pole nagu õieti alustanudki meie humoorika olukorra uurimisega - ja nüüd raiskame me veel ruumi, et rääkida kellegagi, kelle asi oli tulla lavale, ütelda: 'härra, teile on kirsa', ja nahhui tõmmata. Miks me nende tegemisi vaatame? Aga no võib-olla selgub veel midagi.
Viimane stseen enne epiloogi on see, et tuleb välja, et raske on. Kuidas täpselt, pole kirjas, no aga eks me aimame. Aga lapsed on juba suuremad ja üks läheb kohtingule - nagu oleks mingi realism? Kuigi me ei anna siin mingit ruumi, et mingit psühholoogiat avada. Tuleb veel välja ka, et mehe isa oli mingi boss vend, ja see on ka oluline, kuigi terve jutt on ilma selleta hakkama saanud ja see midagi eriti ei muuda. (või on see kohus nonde reatöötajate vastu nii karm, et ta boss on? ma ei saa aru, ja kuna nende saatus mind ei huvita, siis vastavalt see mind ka väga ei huvita)
Epiloog on antud sellise tehnikauudise vormis, kus meie loo juhtumile viidatakse kui kummalisele kurioosumile.
Niisiis. Tähendab - tehniline ettevalmistus oli olemas, asi oli käima pandud, nüüd võiks vaatama hakata, mis saab - aga nüüd saabki juba lugu läbi. Kogu see lugu on selline veidike ülekasvanud sissejuhatus, selline seletus küsimusele 'kuidas me sellesse veidrasse olukorda sattusime' - ja siis seda veidrat olukorda absoluutselt ei uurita. Või peakski olema pööre see, et selline veider olukord tekkida sai?
Tegelikult on kahju, sest selle veidra olukorraga oleks võinud väga ägedasti mängida. Sihuke kasutamata jäetud võimalus, mis mind närvi ajab.
Või pidanuks see olema lugu sellest, kuidas korporatsioonid on kurjad? No esiteks ei pea selle jaoks ulmet lugema, piisab ajakirjandusest, ja teiseks on siin ikkagi see kaks-inimest-ühes-kehas teema sees, see tahaks nagu ikkagi loo keskpunkt olla. Ja see on märksa huvitavam ka praegu. (kurjadest firmadest saab otse loomulikult ka väga huvitavalt kirjutada, aga paraku see jutt siin polnud selle näide, siinne kuri korp oli üsna iseloomutu, selline standardvariant)
Ei, tegelikult oleks võinud sellest loost asja saada. Aga mu arust on autori fookus väga paigast ära - ruumi kulutatakse pikalt-laialt sissejuhatusele, kõrvaltegelastele, ja muule pudipadile, aga kui me jõuaks nagu selle noovumini, selle uudse elemendini, siis saab kuidagi kirjutamistuju otsa, mokaotsast mainitakse, et jah, raske on, lastel on ka imelik, oi, juba on teismelised teised. Ja siis veel see pisuhännast korporatsioonitöötaja lugu, mis põhiliiniga enam kuidagiviisi ei ühildu...
Ma tahaks anda Skarbile kätte selle kuulsa loppis kübara skeemi narratiivi struktuuri kohta - et sissejuhatus, arendus, sõlmitus jne. Sest selle asja taju on mu arust siin täiesti puudu. Selline elementaarne narratiivi enamvähem normaalses kujus hoidmine.
3/10
Maskiga Laksija
Kapten Vinguja ütles mulle, et vaatamata sellele, et mul on puudumiste päevikus pikad-pikad kriipsud, pole mind veel siit blogist veel välja visatud. Nii et ma võiks arvustada ka.
Kosmose ääretus vaikuses polnud nende hirmukarjeid kuulda.Ma oletan, et siin on tegu "Alieni"-hommage'iga. Tähendab, ma loodan. Vastasel korral oleks see küll ikka väga nukralt äratrööbatud lause.
Need raketid võisid olla välja tulistatud kümnete tuhandete miilide kauguselt ja mitte keegi ei oleks osanud neid näha enne, kui nad visuaalselt vaateulatusse oleks jõudnud.
Selle kohta oli vist mõni aeg tagasi Reaktoris juttu, et sellist raketti on näha no ikka kaugelt-kaugelt, keskmine temperatuur kõvasti kõvem ümbruskonnast - või oli too asi kosmoselaeva kohta, et seda ei peida ära, rakett pisem, selle ehk peidab? Okei, tegelikult pole vist väga vahet, pole mõtet pedandiks siin kätte minna.
Esimene stseen tundub sihuke, noh, romantilis-melanhoolne, võib-olla pisut sentimentaalne, kahekesi koos surmale vastu - tegelastest me küll midagi ei tea, aga iseenesest see pole piltpostkaardina paha.
Mis siis ka edasi saab?
Tema üksindushetke katkestas vägivaldselt üks heli, mis ta põlvist nõrgaks võttis – pahh – raketi väljastamise heli.
Okei, kurat, kas siit tuleb see 'kes viskas kirsa puldile' nali või?
Sealt leidis ta eest paanikas kapral Ioni, kes hoidis kahe käega peast kinni ja oigas: „Ma... Ma ei tea, mis juhtus. Ma vist tukastasin ja järsku...”
Türa, ongi.
Aga paistab, et selle loo point on selline tehnoloogiline surnuist ülesäratamise lugu. Et kogemata äratapetu äratatakse uuesti ellu. Ohoh, ja nüüd on veel uus pööre - et nood kaks on nüüd ühes kehas.
Okei, see kõlab juba nagu mingi sitcomi või komöödiafilmi premise. "Nad on abielupaar - aga neil on ainult üks keha! Adam Sandler sellesuvises hittfilmis "Kuniks surm meid lahutab!""
Esimene stseen on nagu sissejuhatus - otsast äralõigatud pea üritab oma lastega suhelda, nemad võõristavad. Okei.
Ma tajun seda kõike üsna koomilisena, kuigi Skarbi toon ei ole üldiselt siin koomiline. Tegelikult ma kujutan ette, et siit saaks ka mingit tõsisemat teemat arendada - nt. a la Edward Albee näidendid, aga lisavindina veel ühes kehas. Eriti düsfunktsionaalne abielu. Või abielu, mis enne oli funktsionaalne, aga nüüd näeme, kuidas ühe keha jagamine kõik perse keerab. Saab näha, kuidas Skarp seda üsna magusat võimalust ära kasutab. Kui kasutab.
Igatahes me läheme tagasi küsimuse juurde 'kes viskas kirsa puldile?'. Mingi kohus tegutseb. Minu jaoks tundub see praegu mõttetu tähelepanu hajutamisena, kus me vaatame, mis saab mingist statistist, kelle asi oli visata kirsa puldile, et too abielupaar sellesse lustakasse olukorda panna. Silma järgi tundub, et lugu saab kohe läbi, aga me pole nagu õieti alustanudki meie humoorika olukorra uurimisega - ja nüüd raiskame me veel ruumi, et rääkida kellegagi, kelle asi oli tulla lavale, ütelda: 'härra, teile on kirsa', ja nahhui tõmmata. Miks me nende tegemisi vaatame? Aga no võib-olla selgub veel midagi.
Viimane stseen enne epiloogi on see, et tuleb välja, et raske on. Kuidas täpselt, pole kirjas, no aga eks me aimame. Aga lapsed on juba suuremad ja üks läheb kohtingule - nagu oleks mingi realism? Kuigi me ei anna siin mingit ruumi, et mingit psühholoogiat avada. Tuleb veel välja ka, et mehe isa oli mingi boss vend, ja see on ka oluline, kuigi terve jutt on ilma selleta hakkama saanud ja see midagi eriti ei muuda. (või on see kohus nonde reatöötajate vastu nii karm, et ta boss on? ma ei saa aru, ja kuna nende saatus mind ei huvita, siis vastavalt see mind ka väga ei huvita)
Epiloog on antud sellise tehnikauudise vormis, kus meie loo juhtumile viidatakse kui kummalisele kurioosumile.
Niisiis. Tähendab - tehniline ettevalmistus oli olemas, asi oli käima pandud, nüüd võiks vaatama hakata, mis saab - aga nüüd saabki juba lugu läbi. Kogu see lugu on selline veidike ülekasvanud sissejuhatus, selline seletus küsimusele 'kuidas me sellesse veidrasse olukorda sattusime' - ja siis seda veidrat olukorda absoluutselt ei uurita. Või peakski olema pööre see, et selline veider olukord tekkida sai?
Tegelikult on kahju, sest selle veidra olukorraga oleks võinud väga ägedasti mängida. Sihuke kasutamata jäetud võimalus, mis mind närvi ajab.
Või pidanuks see olema lugu sellest, kuidas korporatsioonid on kurjad? No esiteks ei pea selle jaoks ulmet lugema, piisab ajakirjandusest, ja teiseks on siin ikkagi see kaks-inimest-ühes-kehas teema sees, see tahaks nagu ikkagi loo keskpunkt olla. Ja see on märksa huvitavam ka praegu. (kurjadest firmadest saab otse loomulikult ka väga huvitavalt kirjutada, aga paraku see jutt siin polnud selle näide, siinne kuri korp oli üsna iseloomutu, selline standardvariant)
Ei, tegelikult oleks võinud sellest loost asja saada. Aga mu arust on autori fookus väga paigast ära - ruumi kulutatakse pikalt-laialt sissejuhatusele, kõrvaltegelastele, ja muule pudipadile, aga kui me jõuaks nagu selle noovumini, selle uudse elemendini, siis saab kuidagi kirjutamistuju otsa, mokaotsast mainitakse, et jah, raske on, lastel on ka imelik, oi, juba on teismelised teised. Ja siis veel see pisuhännast korporatsioonitöötaja lugu, mis põhiliiniga enam kuidagiviisi ei ühildu...
Ma tahaks anda Skarbile kätte selle kuulsa loppis kübara skeemi narratiivi struktuuri kohta - et sissejuhatus, arendus, sõlmitus jne. Sest selle asja taju on mu arust siin täiesti puudu. Selline elementaarne narratiivi enamvähem normaalses kujus hoidmine.
3/10
Maskiga Laksija
23/11/2019
Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda; Kassilausuja
Maniakkide Tänavat on raske arvustada, sest ta kirjutada oskab küll ja ta ideed on tavaliselt piisavalt pädevad, seega ta jääb vahele.
Xavier Yzzi jutu all on pühendus, seega ma ei saa selle jutu kohta ka midagi öelda, see poleks õige.
Xavier Yzzi jutu all on pühendus, seega ma ei saa selle jutu kohta ka midagi öelda, see poleks õige.
Juudas - Tarmo Teder /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-juudas
Tüüp kirjutab päevikut vms. Ütleb, et tal on vähe aega ja hommikul lakkab ta olemast ja miski pole oluline peale selle, mis ta nüüd kirja paneb. Siis kirjutab sellest, kuidas ta keskkooliõpetajaga tülis oli ja kuidas ülikoolis talle füüsikahinnet välja ei pandud, sest tal olid mingid ajarännuideed. Ei-ei, kõik on hästi, kirjuta sellest ka, mida sa puhkusel tegid, sest kiiret ei ole ju. (Ta kirjutab sellest ka, mida ta puhkusel tegi).
Siis ta kirjutab pikalt-laialt sellest, kuidas ta pärast pikka elutööd sai ajarännu matemaatika paika ja kui ta üles ärakas, oli elekter läinud ja enamik inimesi ära surnud. Linnast leiab kokku sadakond inimest ja need, kes on "omadega täiesti segi", tapsid nad ära ja "ajasid nad suurde ühishauda".
See... see tegelikult ei ole väga normaalne asi, mida teha.
Hmm, nagu
Päev 1.
Peaaegu kõik on surnud. Paar ellujäänud on vapustuse saanud. Lööme nad maha. Teeme suure augu. Paneme nad sinna sisse. Jep, tundub normaalne.
Eip, ma ei näe, kuidas ma saan edaspidi omada vähimatki sümpaatiat peategelase suhtes.
Ma saan aru, kui ta on ise šokis etc, aga et see tähendab, et esimene reaktsioon on teiste mõrvamine......
Nad lähevad linnast ära, sest see on surnuid täis ja varustavad ennast.
Jeesus Maria, mida mu vaesed vanad silmad lugema peavad.
Okei, pärast niisama passimist võeti ellujäänud kinni ja viidi - kuhu mujale - Roomasse.
Rooma linna.
Itaaliasse.
Lõuna-Euroopasse.
Okei.
Miks ka mitte.
Seal pandi peategelne tööle arvutitega ja sai teada, et apokalüpsise tegi Vatikan, sest et.... põhjused.
Siis ta paneb selle info kirja ja saadab ajas tagasi ja siis ta viiakse tuleriidale.
Okei, see on täielik jura, aga see lõpp oli nii halb, et see oli peaaegu hea. Ma ei tea, kas see oli nii mõeldud, ja kui ma ei tea, siis ma eeldan, et ei olnud.
Fuckit, ma annan
4/10
sest nagu ma ütlesin - nii halb, et peaaegu hea.
Tüüp kirjutab päevikut vms. Ütleb, et tal on vähe aega ja hommikul lakkab ta olemast ja miski pole oluline peale selle, mis ta nüüd kirja paneb. Siis kirjutab sellest, kuidas ta keskkooliõpetajaga tülis oli ja kuidas ülikoolis talle füüsikahinnet välja ei pandud, sest tal olid mingid ajarännuideed. Ei-ei, kõik on hästi, kirjuta sellest ka, mida sa puhkusel tegid, sest kiiret ei ole ju. (Ta kirjutab sellest ka, mida ta puhkusel tegi).
Siis ta kirjutab pikalt-laialt sellest, kuidas ta pärast pikka elutööd sai ajarännu matemaatika paika ja kui ta üles ärakas, oli elekter läinud ja enamik inimesi ära surnud. Linnast leiab kokku sadakond inimest ja need, kes on "omadega täiesti segi", tapsid nad ära ja "ajasid nad suurde ühishauda".
See... see tegelikult ei ole väga normaalne asi, mida teha.
Hmm, nagu
Päev 1.
Peaaegu kõik on surnud. Paar ellujäänud on vapustuse saanud. Lööme nad maha. Teeme suure augu. Paneme nad sinna sisse. Jep, tundub normaalne.
Eip, ma ei näe, kuidas ma saan edaspidi omada vähimatki sümpaatiat peategelase suhtes.
Ma saan aru, kui ta on ise šokis etc, aga et see tähendab, et esimene reaktsioon on teiste mõrvamine......
Nad lähevad linnast ära, sest see on surnuid täis ja varustavad ennast.
Konservid, kusjuures, peavad tavaliselt aastaid vastu, nad oleksid võinud neid võtta, mitte neid, mis nädalaid kestavad, aga noh. Igaühele oma.
meilõnnestus (sic) poodidest ära vedada selliseid konserve, mis ei läinud pahaks isegi nädalate viisi päikese käes seismise järel
Jeesus Maria, mida mu vaesed vanad silmad lugema peavad.
Okei, pärast niisama passimist võeti ellujäänud kinni ja viidi - kuhu mujale - Roomasse.
Rooma linna.
Itaaliasse.
Lõuna-Euroopasse.
Okei.
Miks ka mitte.
Seal pandi peategelne tööle arvutitega ja sai teada, et apokalüpsise tegi Vatikan, sest et.... põhjused.
Siis ta paneb selle info kirja ja saadab ajas tagasi ja siis ta viiakse tuleriidale.
Okei, see on täielik jura, aga see lõpp oli nii halb, et see oli peaaegu hea. Ma ei tea, kas see oli nii mõeldud, ja kui ma ei tea, siis ma eeldan, et ei olnud.
Fuckit, ma annan
4/10
sest nagu ma ütlesin - nii halb, et peaaegu hea.
Jutt: Kuniks surm meid lahutab - Ander Skarp /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kuniks-surm-meid-lahutab
Meh. Ma ei ole kindel, mis selle point oli, äkki mu Maskiga abimees jõuab kunagi asjad ette võtta ja sellest kirjutada, aga ma ei näinud, miks see lugu üldse kirja oli pandud.
2/10
kuigi kirjastiil oli täiesti loetav ja kusagil mingi mõte isegi oli, siis ma ei näe, miks keegi peaks sellega oma aega raiskama.
Meh. Ma ei ole kindel, mis selle point oli, äkki mu Maskiga abimees jõuab kunagi asjad ette võtta ja sellest kirjutada, aga ma ei näinud, miks see lugu üldse kirja oli pandud.
2/10
kuigi kirjastiil oli täiesti loetav ja kusagil mingi mõte isegi oli, siis ma ei näe, miks keegi peaks sellega oma aega raiskama.
Jutt: Külaline - Taivo Rist /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kulaline
Ma ei tea, see oli täpselt selline jutt, mida Reaktoris avaldada. Mitte eriti hea, isegi kehvas eesti ulmekogumikus ma seda näha ei ootaks, aga samas seal oli piisavalt, et võis avaldada. Väga kehvasti ei olnud kirjutatud, puänt oli olemas, polnud nii pikk, et ei pooleli hakkaks jätma (kuigi algusest võib julgelt mitu lõiku julmalt maha tõmmata). Ega see mulle ei meeldinud, aga ta on parem kui paljud muud asjad, mida ma Reaktoris näinud olen.
4/10
Ma ei tea, see oli täpselt selline jutt, mida Reaktoris avaldada. Mitte eriti hea, isegi kehvas eesti ulmekogumikus ma seda näha ei ootaks, aga samas seal oli piisavalt, et võis avaldada. Väga kehvasti ei olnud kirjutatud, puänt oli olemas, polnud nii pikk, et ei pooleli hakkaks jätma (kuigi algusest võib julgelt mitu lõiku julmalt maha tõmmata). Ega see mulle ei meeldinud, aga ta on parem kui paljud muud asjad, mida ma Reaktoris näinud olen.
4/10
Jutt: Nõidsepp ja tähekuningas - Margus Lamm /kv
Lähme uue hoo ja uue väljaande ja loodetavasti paremate juttudega (ma tean, ma tean, väike huumor) edasi. Jutte on päris mitu, nii et ma tegelikult olen veendunud, et saab parem olema kui eelmine kord.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-noidsepp-ja-tahekuningas
Kas Reaktoris on mingi klausel, millest ma ei tea, et enamikes juttudes peab naisi objektifitseerima? (Ma tean, et see pole päris sõna, aga saate aru küll, mida ma silmas pean.)
Müstilisele päkapikusepale (ma veel ei tea, et päkapikk, aga sepp ja koopas ja nõidused (ja millegipärast alasti, aga okei)) tuleb kaks külalist ja siis ta jõllitab seda naist.
Okei, seda ma ei oodanud, ma olen positiivselt üllatunud. Laste tegemisest rääkimise järel tuli porno asemel mingi robot-küborgi osa.
Päkapikk on hoopis mingi tulnukas, kes arendas tsivilisatsiooni.
Mulle tegelikult meeldivad jutud, kus fantasy ja ulme kokku käivad ning kuigi see polnud just märkimisväärne, siis see oli normaalne ja see, et pornot ei olnud, oli tore.
5/10
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-noidsepp-ja-tahekuningas
Kas Reaktoris on mingi klausel, millest ma ei tea, et enamikes juttudes peab naisi objektifitseerima? (Ma tean, et see pole päris sõna, aga saate aru küll, mida ma silmas pean.)
Müstilisele päkapikusepale (ma veel ei tea, et päkapikk, aga sepp ja koopas ja nõidused (ja millegipärast alasti, aga okei)) tuleb kaks külalist ja siis ta jõllitab seda naist.
Meistri kuumav pilk puhkas emand-pealikul pikalt, talle meeldis mida ta nägi.Eww, aga okei. Vaadata on okei, jõllitada ei ole - neile kes aru ei saanud, milles probleem on, sest nagunii on selliseid, kellele tuleb puust ja punaseks selgeks teha.
Okei, seda ma ei oodanud, ma olen positiivselt üllatunud. Laste tegemisest rääkimise järel tuli porno asemel mingi robot-küborgi osa.
Päkapikk on hoopis mingi tulnukas, kes arendas tsivilisatsiooni.
Mulle tegelikult meeldivad jutud, kus fantasy ja ulme kokku käivad ning kuigi see polnud just märkimisväärne, siis see oli normaalne ja see, et pornot ei olnud, oli tore.
5/10
Jutt: Lugusid Tulipunaselt Maalt. Esimesel Väraval - Diana Ostrat /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-lugusid-tulipunaselt-maalt-esimesel-varaval
See on nii pikk, et ma teen endale seda jupikaupa.
Nii. Palju. Nimesid ja termineid, mis ei ütle mulle mitte midagi ja ma ei saa mitte millestki aru.
Oh for fuck's........
Need 14-aastase rinnad eelmisest jutust ei häiri mind enam üldse nüüd kui mainitakse 15-aastaste süütute (mees)neitsite ja 70ne aastase mehe, hah, ühtimist. Sest riitus.
Oh gods. Riitusemees tegi riitust oma lapsega ka. Ma loen natuke veel, aga ma olen väääga sellel piiril, et mulle aitab. See, et need on asjad, mida ainult põgusalt mainitakse, et tähenda (või noh, tähendavad sellel määral, et muidu ma poleks niigi kaugele jõudnud).
Ikka veel hästi palju suvalisi nimesid ja nimetusi, mis ei ütle lugejale mitte midagi, aga neid mainitakse nii nagu peaks teadma.
Fuckit, ma ei saa, ma keeldun seda lugemast, keegi teine võib madudest ja urgudest lugeda, kui tahab, see on liiga porno ja mitte hea seejuures.
Ma jõudsin rohkem kui poole peale ja ma kahetsen.
Hinnet ei saa, sest lõpuni ei jõudnud.
Ärge lugege.
See on nii pikk, et ma teen endale seda jupikaupa.
Nii. Palju. Nimesid ja termineid, mis ei ütle mulle mitte midagi ja ma ei saa mitte millestki aru.
Oh for fuck's........
Need 14-aastase rinnad eelmisest jutust ei häiri mind enam üldse nüüd kui mainitakse 15-aastaste süütute (mees)neitsite ja 70ne aastase mehe, hah, ühtimist. Sest riitus.
Oh gods. Riitusemees tegi riitust oma lapsega ka. Ma loen natuke veel, aga ma olen väääga sellel piiril, et mulle aitab. See, et need on asjad, mida ainult põgusalt mainitakse, et tähenda (või noh, tähendavad sellel määral, et muidu ma poleks niigi kaugele jõudnud).
Ikka veel hästi palju suvalisi nimesid ja nimetusi, mis ei ütle lugejale mitte midagi, aga neid mainitakse nii nagu peaks teadma.
Fuckit, ma ei saa, ma keeldun seda lugemast, keegi teine võib madudest ja urgudest lugeda, kui tahab, see on liiga porno ja mitte hea seejuures.
Ma jõudsin rohkem kui poole peale ja ma kahetsen.
Hinnet ei saa, sest lõpuni ei jõudnud.
Ärge lugege.
Jutt: Kelle kehas - Meelis Looveer /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kelle-kehas
4-promillise ehk siis eluohtliku joobega tüüp viidi kainerisse, kus ta ärkab.
Ta oli terve eelmise päeva kontaktivõimetu, aga ka kinni seotud.
Ärge siduge alkoholimürgituses inimesi kinni, nad võivad ära surra. Ja kontaktivõimetute inimeste koht pole muidugi kaineris ka, seal on see "eluohtlik" sõna, mida sai mainitud.
Aga noh, väike maakoht, üks inimene siia-sinna.
Järgmisena ärkab ta 14-aastase tüdrukuna.
Et lugejal oleks............ em.............. ma ei ole kindel, mis emotsioon mul lugejana olema peaks kui aus olla.
Et lugejal oleks ebameeldiv? on kindlasti kohe 14-aastase tüdruku rinnad ära mainitud.
Järgmine.
Anywho, tüüp ärkab veel mitmes erinevas kehas. Kusagil on sarimõrvar, kes käib ja sarimõrvab.
Siis ta ärkab oma kehas, politsei tuleb ja võtab ta kinni, sest ta on sarimõrvar ja paneb ta hullumajja, sest... neil pole ühtegi muud asutust seal asulas? Ma ei kujuta ette. Ta oleks pidanud olema haiglas, sest ta löödi arreteerimisele vastu hakkamise käigus teadvusetuks ning teadvusetu olemine on teatavasti tervisele kahjulik.
Mm, okei. Nojah. Nii on siis. Me ei tea, miks ta teistes kehades ärkas (ta eeldab, et sellepärast, et need olid tüübid, kelle ta tappis, aga see selgitab ainult, miks ta nendes kehades oli) ning miks ta sarimõrvas (viimane pole tingimata oluline, aga need on ainsad asjad, mida me peategelase kohta üldse teame, seega oleks hea nende kohta teada).
Oh well. Midagi väga hullu ei olnud ja ma ikka võrdlemisi heas tujus.
3,9/10
4-promillise ehk siis eluohtliku joobega tüüp viidi kainerisse, kus ta ärkab.
Ta oli terve eelmise päeva kontaktivõimetu, aga ka kinni seotud.
Ärge siduge alkoholimürgituses inimesi kinni, nad võivad ära surra. Ja kontaktivõimetute inimeste koht pole muidugi kaineris ka, seal on see "eluohtlik" sõna, mida sai mainitud.
Aga noh, väike maakoht, üks inimene siia-sinna.
Järgmisena ärkab ta 14-aastase tüdrukuna.
Et lugejal oleks............ em.............. ma ei ole kindel, mis emotsioon mul lugejana olema peaks kui aus olla.
Et lugejal oleks ebameeldiv? on kindlasti kohe 14-aastase tüdruku rinnad ära mainitud.
Järgmine.
Järjekordne hommik. Enne kui unised silmad lõplikult lahti sain, tõstsin käe rinnale ja kompasin. "Uhh, mina ise vist?!"Palun ära kirjuta enam kunagi millestki, mis vihjab 14-aastaste tüdrukute rindade kompimisele.
Anywho, tüüp ärkab veel mitmes erinevas kehas. Kusagil on sarimõrvar, kes käib ja sarimõrvab.
Siis ta ärkab oma kehas, politsei tuleb ja võtab ta kinni, sest ta on sarimõrvar ja paneb ta hullumajja, sest... neil pole ühtegi muud asutust seal asulas? Ma ei kujuta ette. Ta oleks pidanud olema haiglas, sest ta löödi arreteerimisele vastu hakkamise käigus teadvusetuks ning teadvusetu olemine on teatavasti tervisele kahjulik.
Mm, okei. Nojah. Nii on siis. Me ei tea, miks ta teistes kehades ärkas (ta eeldab, et sellepärast, et need olid tüübid, kelle ta tappis, aga see selgitab ainult, miks ta nendes kehades oli) ning miks ta sarimõrvas (viimane pole tingimata oluline, aga need on ainsad asjad, mida me peategelase kohta üldse teame, seega oleks hea nende kohta teada).
Oh well. Midagi väga hullu ei olnud ja ma ikka võrdlemisi heas tujus.
3,9/10
Pildilood
Oeh. Maskiga Laksija pole oma maski ikka veel üles leidnud, nii et see ränkraske lugemise ja kirjutamise töö on ainult minu õblukestel õlgadel. Seega toimub see väga aeglases tempos, sest mul pole see asi enamasti lihtsalt meeles. Ja pimedate õhtutega tuleb väsimus ja väheneb tahtmine üldse midagi teha, aga kui ma jälle asjani jõuan, võin ma blogi lugejate numbreid vaadata ning kuigi enamik on ilmselt kogemata siia sattunud, on see ikkagi rohkem kui see väike käputäis, kui esialgu oodatud sai. Seega, taaskord asja kallale.
Pildilugu: Lendame reaalsusesse
Ene Kallas
https://www.ulmeajakiri.ee/?pildilugu-lendame-reaalsusesse
Em. Ok.
Pildilugu: Suvine meri
Ene Kallas
https://www.ulmeajakiri.ee/?pildilugu-suvine-meri
Pildilugu: Vihane merineitsi
Ene Kallas
https://www.ulmeajakiri.ee/?pildilugu-vihane-merineitsi
Okei, kõige viimane ja kõige halvem.
Mitte mingit pointi ei olnud, teised olid vähemalt meeleolupildid, ükskõik siis kui hästi-halvasti see edasi oli antud. Kuna nad olid nii lühikesed, siis nad ei saanud väga vastu ka hakata, aga see viimane juba jõudis.
Ma ei saa kuidagi muidu, kui tsiteerides
Mul üldiselt on hea tuju, nii et ma annan esimese kahe eest
5/10
(mitte, et need mulle meeldinud oleks, aga noh)
ja viimase eest
3/10
mis ei ole üldse järjepidev, aga nii on.
Pildilugu: Lendame reaalsusesse
Ene Kallas
https://www.ulmeajakiri.ee/?pildilugu-lendame-reaalsusesse
Em. Ok.
Pildilugu: Suvine meri
Ene Kallas
https://www.ulmeajakiri.ee/?pildilugu-suvine-meri
"Rannaäärsed inimesed teavad, millal meri muutub selliseks, et ... sealt püüda kindlat sorti kala. Sellist kala, mida saab kohe süüa, ja kuivatada ja soolata."Milline.... milline see teistsugune kala on?
Pildilugu: Vihane merineitsi
Ene Kallas
https://www.ulmeajakiri.ee/?pildilugu-vihane-merineitsi
Okei, kõige viimane ja kõige halvem.
Mitte mingit pointi ei olnud, teised olid vähemalt meeleolupildid, ükskõik siis kui hästi-halvasti see edasi oli antud. Kuna nad olid nii lühikesed, siis nad ei saanud väga vastu ka hakata, aga see viimane juba jõudis.
Ma ei saa kuidagi muidu, kui tsiteerides
Ta sisistas: "Kes sa oled?" Rändur vastas: "Ma olen see, kelleks sa mind pead." "Sa oled saak," susises Marii ja ründas uuesti. Ja üha uuesti ja uuesti pareeris rändur, kordagi ise vastu löömata. Sai öö ja jõudis päev. Nad võitlesid.Miks? Miks, noh.
Ja kui nad veel surnud ei ole, võitlevad tänase päevani.
Mul üldiselt on hea tuju, nii et ma annan esimese kahe eest
5/10
(mitte, et need mulle meeldinud oleks, aga noh)
ja viimase eest
3/10
mis ei ole üldse järjepidev, aga nii on.
15/10/2019
Jutt: Masinatelt masinatele Glen Simson, Kaido Ojala /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-masinatelt-masinatele
Ma ei tea, mis ma ikka ütlen. Mingi futuvärk on, aga nagu 100% kusagilt üle võetud, kas siis mingi tänapäeva ulmekujutluse zetgeist või Black Mirror (ärge näkku lööge, ma olen 2 hooaega vaadanud, vaevu mäletan midagi) või kes pagan seda teab. Igatahes igav. Tegelased on kõik jobud. Ma ei viitsi mingit kokkuvõtet ka teha, sest mulle ei meeldi see jutt, lihtsalt niisama, ilma mingi olulise põhjenduseta (vt igav, jobud).
Autor: hmmm... mida võiks üks mees päeval mitu tundi teha? Meestele meeldib õlut juua ja liha süüa, nii et lihtne!
Ma loodan, et varsti saab läbi, nad räägivad sellest, et tehisintelligents on olemas. Ma loen diagonaalis. Ma ei ole vahepeal kindel, kas peategelane on John või see mingi rändom tüüp Jason. Nad pmst räägivad taustainfot, see on nagu wikipedia lugemine, aga struktrureerimata ja igavam.
Ah pohhui, ma lihtsalt skipin lõpuni.
Ok, fain, oli mingi jutt. Ma ei hakka punkte panema, sest ma ei viitsinud lõpuni lugeda.
?/10
Kuna muud skoori ei saanud, siis lisame Bechdeli testi ka.
Seda see ilmsegelt ei läbi, ükski naine ei saanud sõna ega nime.
Vähemalt sai selle kuu lugude lõppude lõpuks ühele poole (Mandi lugu ei saa arvustust, sest see on hästi vana. Lugeda oli tore samas, lihtne, loogiline ja kergelt humoorikas, ma võin kohe hinde panna 6/10, ma huumorit ja (enese)irooniat hindan rohkem kui muid asju.)
Kapten Viriseja
Ma ei tea, mis ma ikka ütlen. Mingi futuvärk on, aga nagu 100% kusagilt üle võetud, kas siis mingi tänapäeva ulmekujutluse zetgeist või Black Mirror (ärge näkku lööge, ma olen 2 hooaega vaadanud, vaevu mäletan midagi) või kes pagan seda teab. Igatahes igav. Tegelased on kõik jobud. Ma ei viitsi mingit kokkuvõtet ka teha, sest mulle ei meeldi see jutt, lihtsalt niisama, ilma mingi olulise põhjenduseta (vt igav, jobud).
Autor: hmmm... mida võiks üks mees päeval mitu tundi teha? Meestele meeldib õlut juua ja liha süüa, nii et lihtne!
Käis poodides, ostis vorstimüüja käest vorsti, istus kohvikus, jõi õlut, ei midagi erilist.
Ma loodan, et varsti saab läbi, nad räägivad sellest, et tehisintelligents on olemas. Ma loen diagonaalis. Ma ei ole vahepeal kindel, kas peategelane on John või see mingi rändom tüüp Jason. Nad pmst räägivad taustainfot, see on nagu wikipedia lugemine, aga struktrureerimata ja igavam.
Ah pohhui, ma lihtsalt skipin lõpuni.
Ok, fain, oli mingi jutt. Ma ei hakka punkte panema, sest ma ei viitsinud lõpuni lugeda.
?/10
Kuna muud skoori ei saanud, siis lisame Bechdeli testi ka.
Seda see ilmsegelt ei läbi, ükski naine ei saanud sõna ega nime.
Vähemalt sai selle kuu lugude lõppude lõpuks ühele poole (Mandi lugu ei saa arvustust, sest see on hästi vana. Lugeda oli tore samas, lihtne, loogiline ja kergelt humoorikas, ma võin kohe hinde panna 6/10, ma huumorit ja (enese)irooniat hindan rohkem kui muid asju.)
Kapten Viriseja
07/10/2019
Jutt: Tulnukate rünnak Marie Tempel /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tulnukate-runnak
Mingi hiiiiiglama suur kosmoselaev on tulnud, mis on ootamatu, sest kuigi see on tulevik ja kõigil on kosmoselaevad, siis need ei ole nii suured. Aga mind ei huvita mitte ükski osa sellest, sest, tsiteerin
MIDA HEKKI, see on rõve ja jeebus kui valus see võib olla, heegelnõel käes kinni??? Jeebus! :0
See kusjuures oli täiesti ebaoluline asi, mis lihtsalt juhtumisi jutu kõige esimeses lauses mainitud sai, sest et... rõhutada kaost ma pakun?
Peategelane Nelli on kohutavalt häiriv inimene selle järgi, kuidas ta läheb linnapea juurde ja viriseb ta peale kui too üritab nende planeeti hävitada lubanud kosmoselaeva tüüpide probleemiga tegeleda.
Palju mingeid kokku-lahku kirjutamise ja muid grammatika-alaseid vigu on. (Konkreetne näide: "Nelli teadis, et ukse lähedal on väiksemad ja mõtetud laevad, mis ootavad kas lihtsalt üle vaatust või mõnda väiksemat parandus tööd.")
Ses suhtes, et mitte ainult täiesti okei, vaid ka soovitatav on lasta kellelgi asi enne üle lugeda ja parandada, kui jutt kusagile saata. Ega see, et Reaktor pole tingimata niivõrd prestiižne, ei tähenda, et sellesse ei võiks suhtuda mingi respektiga.
Peategelane pani auto paksult relvi täis ning kuna hävitustähtajani oli veel aega, läks koju magama. Siis ta läks linna tagasi ja passis niisama, kuni tulnukad jalutasid inimeste ette ja siis inimesed hakkasid neid tulistama.
Mingi hästi halb päev on täna, tundub.
KÕIGE igavam võitluse kirjeldus, mida ma mäletan lugenud olevat. (St, võibolla on olnud ka igavamaid, aga need on nii igavad, et ma ei mäleta neid enam.) See on umbes kolmandik kogu võitlusest:
Kui ta haiglas üles ärkab, on lahing võidetud ja tulnukad põgenesid ja kõik on hästi. Lõpp.
Ma ei tea, mul on endal ka imelik järjest nii halbu hindeid panna.
2/10
Mis ma ütleks peale selle, mis mainitud on? Tegelane oli nõme ja mitte eriti tark; tulnukad ei olnud loogilised; krammatika oli nii halb, et segas lugemist; tausta ei kirjutatud üldse lahti; lahing oli eriti halvasti kirjutatud; lõpp oli mõttetu.
Ma saan aru küll, et ilma kirjutamata ei arene, aga kõike ei pea avaldama ka.
Mingi hiiiiiglama suur kosmoselaev on tulnud, mis on ootamatu, sest kuigi see on tulevik ja kõigil on kosmoselaevad, siis need ei ole nii suured. Aga mind ei huvita mitte ükski osa sellest, sest, tsiteerin
mööda jooksva pensinäri kotist oli üks heegelnõel poisi ema kätte oma tee leidnud ja otsustanud sina kinni jääda.
MIDA HEKKI, see on rõve ja jeebus kui valus see võib olla, heegelnõel käes kinni??? Jeebus! :0
See kusjuures oli täiesti ebaoluline asi, mis lihtsalt juhtumisi jutu kõige esimeses lauses mainitud sai, sest et... rõhutada kaost ma pakun?
Peategelane Nelli on kohutavalt häiriv inimene selle järgi, kuidas ta läheb linnapea juurde ja viriseb ta peale kui too üritab nende planeeti hävitada lubanud kosmoselaeva tüüpide probleemiga tegeleda.
Palju mingeid kokku-lahku kirjutamise ja muid grammatika-alaseid vigu on. (Konkreetne näide: "Nelli teadis, et ukse lähedal on väiksemad ja mõtetud laevad, mis ootavad kas lihtsalt üle vaatust või mõnda väiksemat parandus tööd.")
Ses suhtes, et mitte ainult täiesti okei, vaid ka soovitatav on lasta kellelgi asi enne üle lugeda ja parandada, kui jutt kusagile saata. Ega see, et Reaktor pole tingimata niivõrd prestiižne, ei tähenda, et sellesse ei võiks suhtuda mingi respektiga.
Peategelane pani auto paksult relvi täis ning kuna hävitustähtajani oli veel aega, läks koju magama. Siis ta läks linna tagasi ja passis niisama, kuni tulnukad jalutasid inimeste ette ja siis inimesed hakkasid neid tulistama.
Mingi hästi halb päev on täna, tundub.
KÕIGE igavam võitluse kirjeldus, mida ma mäletan lugenud olevat. (St, võibolla on olnud ka igavamaid, aga need on nii igavad, et ma ei mäleta neid enam.) See on umbes kolmandik kogu võitlusest:
Tulnukaid polnud küll lihtne tappa, kuid see polnud ka väga raske. Mõnele tulnukale sai ta otse kuuli pähe lasta, järgmine võis aga olla piisavalt lähedale, et saaks tal noaga kõri läbi lõigataTundub, et seda kõike oli ikkagi rohkem, kui autor kirjutada tahtis, sest üks lause hiljem kaotab peategelane teadvuse ja ärkab pärast lahingut.
Kui ta haiglas üles ärkab, on lahing võidetud ja tulnukad põgenesid ja kõik on hästi. Lõpp.
Ma ei tea, mul on endal ka imelik järjest nii halbu hindeid panna.
2/10
Mis ma ütleks peale selle, mis mainitud on? Tegelane oli nõme ja mitte eriti tark; tulnukad ei olnud loogilised; krammatika oli nii halb, et segas lugemist; tausta ei kirjutatud üldse lahti; lahing oli eriti halvasti kirjutatud; lõpp oli mõttetu.
Ma saan aru küll, et ilma kirjutamata ei arene, aga kõike ei pea avaldama ka.
Jutt: Droonid Taavet Kase /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-droonid
Intro:
Phone bad.
***
Mingi rikka isaga loodrid tegid firma, mis toob drooniga veini koju ning hoolimata sellest, et delivery firmad on olemas, ei lähe nad pankrotti. See on nagunii kõige ulmelisem osa jutus.
Okei, ei, ei ole. Ulmelisem on see, et hoolimata sellest, et äpp jooksis lõpusekunditel enne kümmet paarisaja kasutaja peale kokku ning kohaletoomine võttis kuni neljani öösel, ei läinud nad pankrotti.
Esimene naine, keda jutus mainitakse, on kunstrindadega ja armukesest sekretär. Ma tõesti ei tea, kas see peaks naljakas olema.
Maivõi. Nüüd peateglane((?) keegi pole selle jutu sees oluline olnud, vähimalgi määral) droonioperaator otsustab droone häkkida, sest, et... põhjused, aga kuna ta ise programmeerida ei oska, siis ta leiab tumeveebist robottolmuimejatele mõeldud programmijupikese, mis on mõeldud nende liikumise optimeerimiseks. Ja siis ta... pani selle drooni sisse? Kuidagi? Ja "pika pusimise" peale õnnestus tal teha nii, et drooni kaamera jäi ööseks sisse?
TA HÄKKIS DROONI KAAMERA ÖÖSEKS SISSE JÄÄMA ROBOTTOLMUIMEJA LIIKUMISE OPTIMEERIMISE PIRAATPROGRAMMIGA
Nagu, kui sa ei tea, mis vahe on programmeerimisel ja maagial, siis sa võid seda kellegi käest küsida. Siis sa ei kirjuta täielikku idiootsust äkki.
... ja no siis muutus droon muidugi eneseteadlikuks jne, aga no sellega ma lepin palju rohkem kui eelmainituga. Ja no muidugi oli droon kuri, sest kuri AI on teada tuntud meem.
Okei, ja siis see kõik oli hoopis simulatsioon?
Go fuck yourself, see ei ole twist, see on laiskus.
Edaspidi saavad kõik jutud, mis lõppevad simulatsiooni-twistiga minu poolt 0 punkti.
Mõttetu asi jällegi. Tegelased olid vaevu mingid pabernukud, hea kui kaks dimensiooni oli juba. Mitte miski ei olnud loogiline. Lõpus, kus oleks kurjade droonide hord saanud midagi põnevat ette võtta, tuli välja, et see kõik on mängult üldse nagunii. Mõttetu.
2/10
Kapten Viriseja
Intro:
Phone bad.
***
Mingi rikka isaga loodrid tegid firma, mis toob drooniga veini koju ning hoolimata sellest, et delivery firmad on olemas, ei lähe nad pankrotti. See on nagunii kõige ulmelisem osa jutus.
Okei, ei, ei ole. Ulmelisem on see, et hoolimata sellest, et äpp jooksis lõpusekunditel enne kümmet paarisaja kasutaja peale kokku ning kohaletoomine võttis kuni neljani öösel, ei läinud nad pankrotti.
Esimene naine, keda jutus mainitakse, on kunstrindadega ja armukesest sekretär. Ma tõesti ei tea, kas see peaks naljakas olema.
Maivõi. Nüüd peateglane((?) keegi pole selle jutu sees oluline olnud, vähimalgi määral) droonioperaator otsustab droone häkkida, sest, et... põhjused, aga kuna ta ise programmeerida ei oska, siis ta leiab tumeveebist robottolmuimejatele mõeldud programmijupikese, mis on mõeldud nende liikumise optimeerimiseks. Ja siis ta... pani selle drooni sisse? Kuidagi? Ja "pika pusimise" peale õnnestus tal teha nii, et drooni kaamera jäi ööseks sisse?
TA HÄKKIS DROONI KAAMERA ÖÖSEKS SISSE JÄÄMA ROBOTTOLMUIMEJA LIIKUMISE OPTIMEERIMISE PIRAATPROGRAMMIGA
Nagu, kui sa ei tea, mis vahe on programmeerimisel ja maagial, siis sa võid seda kellegi käest küsida. Siis sa ei kirjuta täielikku idiootsust äkki.
... ja no siis muutus droon muidugi eneseteadlikuks jne, aga no sellega ma lepin palju rohkem kui eelmainituga. Ja no muidugi oli droon kuri, sest kuri AI on teada tuntud meem.
Okei, ja siis see kõik oli hoopis simulatsioon?
Go fuck yourself, see ei ole twist, see on laiskus.
Edaspidi saavad kõik jutud, mis lõppevad simulatsiooni-twistiga minu poolt 0 punkti.
Mõttetu asi jällegi. Tegelased olid vaevu mingid pabernukud, hea kui kaks dimensiooni oli juba. Mitte miski ei olnud loogiline. Lõpus, kus oleks kurjade droonide hord saanud midagi põnevat ette võtta, tuli välja, et see kõik on mängult üldse nagunii. Mõttetu.
2/10
Kapten Viriseja
Jutt: Mister Higginsi õpetus Jüri Kallas, Joel Jans -/kv
USA. Pärast Vene-Hiina sõda. Perel on road-trip. Millegipärast juhib isa tükk aega ise autot, kuigi maantee võiks seda ise teha. Kui ma võiksin lasta maanteel autot ise sõidutada, siis ma teeksin seda kogu aeg, aga noh, inimestele meeldivadki erinevad asjad. Tundub, et mingi külma sõja värk toimub veel, sest kommuniste mainitakse.
Õppehäire ajal varjendis täiesti mõttetu aja veetmise point tundub olevat rõhuda ameerika stereotüüpsusele, muud ma ei oska näha. Töötab iseenesest? Sümboolne. Mõttetu peatus, mõttetu söökla, mõttetu toit, mõttetu vahepala jutus.
Kuplialuse turvatud linna maa-aluses osas on propagandamuuseum, kus on klaasi taga kinni püütud vene sõdurid.
***
Yeah, fuck this shit, ma jõudsin lõpuni.
Miks see avaldatud on?
0/10
Õppehäire ajal varjendis täiesti mõttetu aja veetmise point tundub olevat rõhuda ameerika stereotüüpsusele, muud ma ei oska näha. Töötab iseenesest? Sümboolne. Mõttetu peatus, mõttetu söökla, mõttetu toit, mõttetu vahepala jutus.
Kuplialuse turvatud linna maa-aluses osas on propagandamuuseum, kus on klaasi taga kinni püütud vene sõdurid.
***
Yeah, fuck this shit, ma jõudsin lõpuni.
Miks see avaldatud on?
0/10
Jutt: Paharet külmkapis Jaak Herbst /kv
No ma püüan omadega järje peale saada, aga Reaktor avaldab jälle, nii et jälle olen ajast maas. Keegi ei hooli anonüümsetest netikommentaatoritest ;_;
Alla ei tohi anda, nii et hakkame järjekordset kuud läbi närima.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-paharet-kulmkapis
Mingi huumori(?) jura paharettidest, kes tahavad siilideks saada, sest Kalevipoeg, etc, whatever.
Lühike on, see on hea.
Mmmm.... et siis jah.
Hoolimata sellest, et lühike, siis ma ei viitsinud lugeda seda, milline on paharettide tuumikpere.
Ma ei tea, otseselt vastu ka ei hakanud ju (kuigi stiil oli konarlik ja mitte midagi ei juhtunud).
3/10
Kapten Viriseja
Alla ei tohi anda, nii et hakkame järjekordset kuud läbi närima.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-paharet-kulmkapis
Mingi huumori(?) jura paharettidest, kes tahavad siilideks saada, sest Kalevipoeg, etc, whatever.
Lühike on, see on hea.
Mmmm.... et siis jah.
Hoolimata sellest, et lühike, siis ma ei viitsinud lugeda seda, milline on paharettide tuumikpere.
Ma ei tea, otseselt vastu ka ei hakanud ju (kuigi stiil oli konarlik ja mitte midagi ei juhtunud).
3/10
Kapten Viriseja
29/09/2019
Kehad - Gertrud K. Veiler /kv
(Pikk jutt ja õhtune aeg, ma teen jupikaupa, täna peatükk-paar ja hiljem edasi.)
tunnen, kuidas vastikus naha all vingerdab. Sekundid lähevad mööda ja ma tahan end koorida nagu mandariini, et sellest lahti saada.
Võrdlused ja asjad ikka head onju. Onju?
Okei, on mingi tšikk, kellel on mingi haigus, mistõttu ta peab umbes iga kahe kuu tagant keha vahetama (see on fain, ulme on ulme). Ta ei tohi ennast väljaspool maja kellelegi näidata, ta vanemad ja vend tegelevad kehade otsimisega, ma eeldan, et nad röövivad kusagilt inimesi selleks? Eks näis. Vend ütleb, et väljas on hästi paha nagunii pmst, aga miks, seda ta ei ütle, ja nähtavasti telekas pole ka selle kohta infot..............
Kuigi tšikk ei tohi ennast kellelegi näidata, otsustab ta isa, et kui neil on torumees külas, siis võib tšikk köögis toidu järel käia, sest kedagi teist kodus ei ole. Sest teatavasti toidu talle alla keldrisse viimine enne kui ta mitu tundi sealt väljas ei tohi käia, on liiga lebo. Obviously jääb ta vahele.
***
Nii, järgmine jupp siis.
Torumees käib öösel tšikil külas (müstiliselt) ning jätab sõnumi "vaata tema kotti", mis ei ütle peategelasele mitte midagi. Müstilised tegelased teatavasti ei jäta üheselt mõistetavaid sõnumeid. Tšikk on närviline, mis tundub ka tema ainuke iseloomuomadus olevat.
Ta vaatab salaja isa kotti, sest see on ainus kott, mis talle ette jääb. Seal on klaaskapslid ja uinutipüssi moodi asi ja ta ei kujuta ette, milleks neid võidaks ometigi kasutada. Ta jääb vennale vahele, kes ütleb, et need ained on keha säilitamiseks ning nähtavasti on see rohkem infot kui talle kunagi varem antud on. Ta tundub varem olevat väga ebahuvitatud sellest, et ta midagi ei tea ja pole varem midagi uurinud. Oh well.
Tšikk on üksi kodus. Tundub nagu pool juttu räägiks sellest, kui kõvasti ta süda parasjagu peksab.
Müstiline torumees ilmub majja ja annab peategelasele kontori varuvõtme, et ta saaks nuhkida, aga ta ei julge, sest et, mm, põhjused.
Emotsioonide kirjeldused on tüütud, sest need koosnevad üldiselt sellest, kui kiiresti süda peksab/ mitu lööki või hingetõmmet vahele jääb ning siis selgitus, mis emotsioone ta parasjagu tunneb. Enamasti on emotsiooniks mingi variatsioon hirmust.
Mulle ei meeldi peateglane muidu ka, aga see kui palju teda peab pushima, et ta päriselt midagi teeks, on nii tüütu. Seal on müstiline torumees, aga tšikk ei mõtle, kuidas see võimalik on, et tüüp oskab teleportida ja aega seisma panna, ainult imestab korraks. Tal on müstilised ümbrikud, imelikud unenäod jne, aga ta ainult imestab natuke ja siis kardab jälle, nagu kogu aeg. Teda nagu üldse ei kotiks mitte midagi. Tal on see paganama kontori võti, aga ta ei ole hetkekski rohkem selle peale mõelnud, ta lihtsalt vaatab tundide kaupa telekat. Kes arvas, et see on huvitav? Et see tegelane on huvitav??
Ümbrik suunab teda telekast ühes reklaamis neiut vaatama ning kui ta pere on uue kehaga tagasi, siis see on selle neiu keha (what a twist, never saw that one coming).
Kui pereliikmed märkavad, et ta on üllatunud, siis ta esimene mõte on, et ta peab kiirelt improviseerima.
Ei, ei sa ei pea improviseerima. Sa võid otse välja öelda, et sa nägid teda reklaamis. See ei tohiks keelatud olla. See peaks olema suht pädev põhjus üllatuseks. -_-
Nüüd kui kolmandik juttu on möödas on paarilauseline selgitus, mis ulmehaigusega tegemist on. Nüüdseks teame me muidugi läbi loo selle kohta piisavalt, nii et see on täiesti mõttetu vahepeatus. Lisaks saame me teada, et nad hoiavad valmis olevaid kehasid alasti, mis on fucked up asi, mida teha, ühtegi põhjust pole ka antud.
Torumees tuleb läbi ja avalikustab ennast teistele pereliikmetele, kes karjuvad ta peale, sest ta tahab tšikki endaga kaasa võtta. Siis ta paneb aja seisma ja tuleb välja, et peategelane, EI SAANUD VAREM ARU, ET AEG OLI SEISMA PANDUD. Kuidas?? KUIDAS??
Ta kirjeldas ise, kuidas kell seisis, kui jorss tema juures oli, kuidas kell oli 11:23 kui tüüp tuli ja siis nad käisid köögis ja teisel korrusel ja neil läks tükk aega aega ja siis kui tüüp ära läks sai kell 11:24.
KUI loll ta on??
See vastab muidugi küsimusele, kuidas ta ei mõlnud selle peale, kuidas keegi saab teleporteeruda ja aega seisma panna. Ta oli lihtsalt nii loll, et ta ei saanud sellest aru. See, et keegi oli üks sekund akna taga ja teine sekund toas tema kõrval ei olnud tema jaoks teleport vaid lihtsalt midagi kummalist? Nagu....... fain. FAIN.
Kui tšikk küsib torumehelt, miks too torumeest mängis, siis vastab too, et selleks, et ehmatus oleks väiksem, mis järelikult tähendab, et ta korraldas asjad nii, et neil oleks tarvis kutsuda torumees; nad kutsuksid selle müstiktorumehe; kedagi teist poleks tollel päeval kodus; et isa ütleks et tšikk võib salaja samal ajal külmkapi kallal käia, kui keegi võõras majas on, kuigi ta ei tohi ennast kuangi kellelegi näidata; ning et tšikk päriselt ka kööki läheks. Einoh võimalik, see on müstiline torumees, kes loeb mõtteid, peatab aega, teleporteerub ja teab tulevikku. Kõik on võimalik. -_-
Mees teeb jura ja tšikk (ma ausalt tahaks ta nime kasutada, aga ma ei mäleta seda ja ma ei tea, kus seda viimati kasutati, nii et ma ei oska seda otsida ja lugu on piisavalt pikk, et ma ei viitsi tagant uuesti üle lugeda) ärkab kusagil müstilises toas, kuhu tuleb Surmajumal, kes on inimesekujuline ämblik.
Ta kirjeldus jätab temast natuke naeruväärse, mitte hirmuäratava mulje, mis on eeldatavasti tahtmatu ja võimalik et minu subjektiivne tõlgendus.
Lävel seisab oma kaheksal seljast välja tuleval jalal naine. (...) Naise päris jalad vaid tolknevad tema all, kiikudes iga liigutusega edasi-tagasi. (...)
„Minu nimi on Emman,“ sõnab ta vaoshoitult. „Olen Surmajumal.“
Nüüd ta on tükk aega mingis põrgu moodi kohas, kus ta peab kogema enda eelmiste kehade surmasid, sest et põhjused. (vanad jumalad, Saatus, reeglid, whateva).
Üks õhtu on ta oma toas ja vaatab seintel olevat kirju.
Neid kirjutati millegi tumeda ja tol hetkel vedelaga, sest tähed vajuvad alt poolt pikemaks, nagu voolaksid, kuigi värv on katsudes kuiv. Need on lohakalt kirja pandud, justkui autoril oleks olnud liiga suur pintsel käepärast.
Kummardun seinale lähemale ja tõmban kange pahvaka metalset lõhna ninna. Meenutab verd.
See meem sobib väga hästi umbes kõige kohta, mida see tšikk mõtleb. Elen on ta muidu, keegi vahepeal nimetas seda õnneks.
Nagu, talle hakkab nüüd kohale jõudma, et ta pereliikmed tapsid inimesi selleks, et talle kehasid muretseda.
KUI loll saab olla? Ta on 17, mitte mingi 13, kus ma veel vaevu oleks valmis uskuma, et ta on nii naiivne.
Näidake mulle ÜHTE lugejat, kes ei eeldanud, et ta kehad on muretsetud mõrvamise läbi.
Ta on iga kahe kuu tagant uue keha saanud, mida ta arvas? Mida ta mõtles? Kui pime ja loll ta on?
Jeesus Maria. Ja meil on ligi 2/5 juttu veel alles.
Tal võttis kaheksa mälestust aega, et niigi palju aru saada. Ja seda tänu sellele, et ta tundis venna hääle ära.
Nagu, miks mitte omada lolli peategelast, see võib olla huvitav.
Aga mitte nii nagu see tegelane, kes on lihtsalt idioot.
Oeh. 2/5 veel. Enamik on juba läbi. Ma pigem jätaksin selle täna pooleli, aga ma tean, et ma ei tahaks enam selle jutu juurde tagasi tulla.
Elenile näidatakse veel tema eelmiste kehade mälestusi, ta mingi emotsioonitseb veel, mind üldse ei koti.
Lõppeb sellega, et tšikk peab valima, kas ta läheb ajas tagasi, kus ta ei tea, et ta vanemad inimesi tapsid ning elab nagu varem; läheb taevasse ja perekond mäletab, et jäi auto alla või laseb ennast 100 aastat piinata ja hakkab jumalaks, vanemad jääks teda taga otsima.
Ses suhtes, et jutt lõppes sellega, et ta pidi valima, mitte tema valikuga.
Mul on niiiii pohhui sellest, mida ta valib lihtsalt. Nii pohhui on noh.
Ta oli nii loll ja iseloomutu, kui välja arvata, et ta oli loll ja kartis palju asju.
Me ei tea tema vanematest mitte kui midagi peale selle, et nad muretsesid talle kehasid ja ta vend oli jobu, aga hoolis temast piisavalt, et tema jaoks kehasid muretseda.
Nii pohhui noh.
3/10
Pmst võiks olla ka 4, sest kirjutatud pole väga kohutavalt, aga mul on (arvake ära. õige!) pohhui.
16/09/2019
Hüvasti, kodu, meid ootab haldjamaa /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-huvasti-kodu-meid-ootab-haldjamaa
Raske aeg see suve lõpp ja sügise algus. Sai seenele mindud ja siis mitmeks nädalaks ära eksitud ning elatud ainult põdrasarvedest ja haavapuukoorest. Marju ja seeni süüa ei saanud, need tuli kõik korvi koguda, et raske eesti talv ikka jõudsalt üle elada.
Kes teab kui kauaks sinna ekslema oleks jäänud kui kaugelt poleks olnud kuulda ulmikute omavahelist klähvimist, mis kenasti tsivilisatsiooni poole välja juhatas.
Siin teie tagasihoidlik karvustaja taaskord ongi, üleni männiokkaid ja sääsehammustusi täis, pohlamoos ja seenesoust interneti kõrval ootamas, valmis jälle reageerima püüdlike kirjutajate ponnistustele.
Juulikuu oli vaikne, Reaktoris ilmus kaks juttu, millest rääkida (tõlked jäägu teistele), mis oli minu jaoks tsipakene lustakas, sest seda on vähem kui Reaktori omi arvustajaid. Samas pikkust on neil mõlemal omajagu, nii et tähemärkide arvuga teeb julgelt selle asjaolu tasa.
***
Hakkame aga siis otsast pihta. Päkapikud on. Selle esimese lõigu pealt tunduvad suht stereotüüpsed, aga eks näis. Nimed on sellised, et ma neid hääldama ei hakka, st ma ei hakka neid lugema päriselt. Lihtsalt infoks, ega see oluline ei ole.
Miks see lause üldse on?
Kirjeldatakse auruvankrit 50-aamisena nagu me peaks teadma, kui palju see on. Me saame aru, et vist mitte palju, sest see on väiksem kui laev, aga, nagu, ma ei tea isegi, kas see on mahu- või kaaluühik.
Peategelane, kes on kas nais- või meespäkapikk (eeldatavasti mees, sest teatavasti soo välja ütlemata jätmine tähendab seda, aga mis tähendab, et ma vägisi vastuvoolu ujudes teda naisena kujutan seni kuni võimalik), kutsub möödakäijaid tööle appi, pakkudes neile õlut. See aga ei aita, sest seda on kõigil kodus lademetes. Kas ta on loll, et pakub midagi täiesti kasutut või vaene ja tal pole muud anda või midagi kolmandat? Ei tea. (Tean küll, autor pidas vajalikuks lugejale ikka selgeks teha, et päkapikud joovad palju õlut, aga olge nüüd, see pole tegelase jaoks tetavsti adekvaatne põhjus.)
Ma olen lugenud vähem kui kümme lõiku ja ma pole veel kindel, kas see on paroodia või ei.
Päkapikumaa kohta teame, et see on aastakümnetuhandeid olnud isolatsioonis, sest kedagi ei koti, mis väljaspool on, päkapikel on imelikud nimed ja aurumasinad ja nad joovad palju õlut.
Ma olen jõudnud järeldusele, et tegu on postapokalüptilise maailmaga ja see on kinda paroodia.
Aa, ja osad päkad on ikka käinud kaugemal, kuigi alguses öeldi, et keegi ei teinud seda.
Mingi hetk käis peategelane laevaga võidusõidul, aga see on nii kohmakalt kirjutatud, et raske oli aru saada, kas see oli enne või pärast alguses kirjeldatut.
Käib mingi kaklus kuninga meestega, kes pidid laeva üle võtma, aga mul on nii igav, sest ühtegi tegelast ei eristu, kõik tunduvad täpselt ühesugused ja pole mingeid panuseid ja niiiiii palju on veel lugeda. Vahepeal on peeru, ütleme, et nalju ka, mis teeb asja aina raskemaks. Sest kui on vaja nalja teha, aga ei oska, siis peldikuhuumor on alati hea lihtne go to. Rõhk sõnal lihtne, mitte hea. Aga no ma püüdlen edasi...
Selline tunne nagu autor oleks švipsis peaga kirjutanud. Läheb suhteliselt ladusalt, aga sitt on. Me ei tea päkapikest eriti rohkem midagi kui alguses mainitud. Miks nad on nõus eluga riskima, et põgeneda oma koduriigist, ei tea, aga seda ilmselt sellepärast, et ainus põhjus on see, et muidu juttu ei oleks.
Ma ei tea, sõidavad nad siis veel tükk aega ringi, joovad õlut ja oksendavad ja siis jõuavad haldjate juurde.
See on kõik.
Ma ei tea, mul on suht kahju sellest ajast, mis ma selle lugemisele kulutasin. Olen sitemaid jutte lugenud, aga need olid õnnekombel lühemad. Ehk siis kui võtta nende pikkus ja selle jutu pikkus ja siis hinne pikkuse põhjal mitmeks jagada, jääks selle hinne madalamale kui nende sittade juttude oma.
Ühelgi tegelasel iseloomu polnud, maailma kirjutati lahti umbestäpselt minimaalselt, ükski tegelane polnud meeldiv, ükski... nali.... polnud naljakas. Muid asju oli ka halvasti, aga ma rohkem ei taha sellega tegeleda. Kirjastiil polnud täiesti kohutav, seega hindeks
3/10
Kapten Viriseja
Raske aeg see suve lõpp ja sügise algus. Sai seenele mindud ja siis mitmeks nädalaks ära eksitud ning elatud ainult põdrasarvedest ja haavapuukoorest. Marju ja seeni süüa ei saanud, need tuli kõik korvi koguda, et raske eesti talv ikka jõudsalt üle elada.
Kes teab kui kauaks sinna ekslema oleks jäänud kui kaugelt poleks olnud kuulda ulmikute omavahelist klähvimist, mis kenasti tsivilisatsiooni poole välja juhatas.
Siin teie tagasihoidlik karvustaja taaskord ongi, üleni männiokkaid ja sääsehammustusi täis, pohlamoos ja seenesoust interneti kõrval ootamas, valmis jälle reageerima püüdlike kirjutajate ponnistustele.
Juulikuu oli vaikne, Reaktoris ilmus kaks juttu, millest rääkida (tõlked jäägu teistele), mis oli minu jaoks tsipakene lustakas, sest seda on vähem kui Reaktori omi arvustajaid. Samas pikkust on neil mõlemal omajagu, nii et tähemärkide arvuga teeb julgelt selle asjaolu tasa.
***
Hakkame aga siis otsast pihta. Päkapikud on. Selle esimese lõigu pealt tunduvad suht stereotüüpsed, aga eks näis. Nimed on sellised, et ma neid hääldama ei hakka, st ma ei hakka neid lugema päriselt. Lihtsalt infoks, ega see oluline ei ole.
Ülejäänud öö pidi kuuluma unedele, sest tuleval päeval taheti taas tegusad olla.
Miks see lause üldse on?
Kirjeldatakse auruvankrit 50-aamisena nagu me peaks teadma, kui palju see on. Me saame aru, et vist mitte palju, sest see on väiksem kui laev, aga, nagu, ma ei tea isegi, kas see on mahu- või kaaluühik.
Peategelane, kes on kas nais- või meespäkapikk (eeldatavasti mees, sest teatavasti soo välja ütlemata jätmine tähendab seda, aga mis tähendab, et ma vägisi vastuvoolu ujudes teda naisena kujutan seni kuni võimalik), kutsub möödakäijaid tööle appi, pakkudes neile õlut. See aga ei aita, sest seda on kõigil kodus lademetes. Kas ta on loll, et pakub midagi täiesti kasutut või vaene ja tal pole muud anda või midagi kolmandat? Ei tea. (Tean küll, autor pidas vajalikuks lugejale ikka selgeks teha, et päkapikud joovad palju õlut, aga olge nüüd, see pole tegelase jaoks tetavsti adekvaatne põhjus.)
Ma olen lugenud vähem kui kümme lõiku ja ma pole veel kindel, kas see on paroodia või ei.
Päkapikumaa kohta teame, et see on aastakümnetuhandeid olnud isolatsioonis, sest kedagi ei koti, mis väljaspool on, päkapikel on imelikud nimed ja aurumasinad ja nad joovad palju õlut.
Ma olen jõudnud järeldusele, et tegu on postapokalüptilise maailmaga ja see on kinda paroodia.
Aa, ja osad päkad on ikka käinud kaugemal, kuigi alguses öeldi, et keegi ei teinud seda.
Mingi hetk käis peategelane laevaga võidusõidul, aga see on nii kohmakalt kirjutatud, et raske oli aru saada, kas see oli enne või pärast alguses kirjeldatut.
Käib mingi kaklus kuninga meestega, kes pidid laeva üle võtma, aga mul on nii igav, sest ühtegi tegelast ei eristu, kõik tunduvad täpselt ühesugused ja pole mingeid panuseid ja niiiiii palju on veel lugeda. Vahepeal on peeru, ütleme, et nalju ka, mis teeb asja aina raskemaks. Sest kui on vaja nalja teha, aga ei oska, siis peldikuhuumor on alati hea lihtne go to. Rõhk sõnal lihtne, mitte hea. Aga no ma püüdlen edasi...
Selline tunne nagu autor oleks švipsis peaga kirjutanud. Läheb suhteliselt ladusalt, aga sitt on. Me ei tea päkapikest eriti rohkem midagi kui alguses mainitud. Miks nad on nõus eluga riskima, et põgeneda oma koduriigist, ei tea, aga seda ilmselt sellepärast, et ainus põhjus on see, et muidu juttu ei oleks.
Ma ei tea, sõidavad nad siis veel tükk aega ringi, joovad õlut ja oksendavad ja siis jõuavad haldjate juurde.
See on kõik.
Ma ei tea, mul on suht kahju sellest ajast, mis ma selle lugemisele kulutasin. Olen sitemaid jutte lugenud, aga need olid õnnekombel lühemad. Ehk siis kui võtta nende pikkus ja selle jutu pikkus ja siis hinne pikkuse põhjal mitmeks jagada, jääks selle hinne madalamale kui nende sittade juttude oma.
Ühelgi tegelasel iseloomu polnud, maailma kirjutati lahti umbestäpselt minimaalselt, ükski tegelane polnud meeldiv, ükski... nali.... polnud naljakas. Muid asju oli ka halvasti, aga ma rohkem ei taha sellega tegeleda. Kirjastiil polnud täiesti kohutav, seega hindeks
3/10
Kapten Viriseja
29/07/2019
Kooljapää külavanem - Iti Tõnisson /ml
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kooljapaa-kulavanem
Ma olen nüüd omadega puntras, sest muidu saab päris pikalt kirjutada sellest kõigest, mis mulle jutu juures ei meeldi, aga nüüd mulle õnnetul kombel meeldib see jutt, ja millest ma nüüd kirjutan?
Jutt on hoogne, hea sulega ja minu arust üsna vaimukas.
Tehke teised ka nii.
Loo mastaap on valitud sobiv, ei üritata paari leheküljega lahendada ära surematust või igavest armastust, tegevus toimub kohaliku ajalehe toimetuses, kus, tuleb välja, on kajastatud kogemata midagi või kuidagi, mis kohe mitte ei lähe. Tuleb pahandusi.
Humoorikas ja lühike jutt, ületab etteseatud lati.
Lõpus figureerivad veel korraks vanemkonstaabel Reinusson ja nooremkonstaabel Reps, punapead mõlemad - no paljalt selliste kompvekkide nimel tasub lugeda.
8/10
Ma olen nüüd omadega puntras, sest muidu saab päris pikalt kirjutada sellest kõigest, mis mulle jutu juures ei meeldi, aga nüüd mulle õnnetul kombel meeldib see jutt, ja millest ma nüüd kirjutan?
Jutt on hoogne, hea sulega ja minu arust üsna vaimukas.
Nõiad sõitsid kohale, lõid oma amuleti- ja kristalliletid püsti, hullutasid inimesi pendlikursustega, tagusid pool õhtut gongi, tantsisid india rahvatantse, , lõpuks terve saalitäis rahvast rivistati üles nagu Pekingi olümpiamängude võimlejad
Tehke teised ka nii.
Loo mastaap on valitud sobiv, ei üritata paari leheküljega lahendada ära surematust või igavest armastust, tegevus toimub kohaliku ajalehe toimetuses, kus, tuleb välja, on kajastatud kogemata midagi või kuidagi, mis kohe mitte ei lähe. Tuleb pahandusi.
Humoorikas ja lühike jutt, ületab etteseatud lati.
Lõpus figureerivad veel korraks vanemkonstaabel Reinusson ja nooremkonstaabel Reps, punapead mõlemad - no paljalt selliste kompvekkide nimel tasub lugeda.
8/10
Valusad mälestused - Karmo Talts - /ml
Nii.
Meil on Kaur, kes on sugulase matustel. Kohe alguses antakse meile ette, et Venemaa on Ukraina vallutanud - kas see on meie loo ainuke ebatavaline element? Saame näha.
Mulle sümpatiseerib see peiede olme üldiselt, tuleb täitsa silmade ette selline suguvõsa kokkutulek matustel. Eks eestlased vist ole üldiselt päris palju peiedel käinud, hea selline viide, annad paar olulist märksõna ära ja juba hakkab filmilint peas jooksma.
Nii. Tuleb välja, et Kaur mõtleb aina lahkuminekust oma tüdrukuga, matustest on üsna ükskõik. Jajaa. Noh, arusaadav ikka, eks me ikka ole vahepeal mõtetega eemal.
"Seda öeldes liigutas ukrainlanna end jõuliselt, nii et tema lopsakad vormid värisesid."
Mjah.
Nii, nüüd tuleb uus noovum - vendade-õdede vahelise abielu küsimus. Khm. Vägisi tikub pähe küsimus, et kas see on nüüd samasooliste abielu küsimuse tõstmine n.ö 10 minutit tulevikku - et teame küll, millest me räägime, aga läbi lillede ja ulmefiltri?
Või on see päristeema? Tuleb välja, et Kauril on õde/kasuõde? Hakkame seda teemat lahkama?
Ei, siiski vist mitte.
Nii, nüüd imbub sisse mälestuste kustutamise teema. Nii. Tundub, et see on siis selle loo fookus - midagi hakkab nagu arenema. Tuleb välja, et Kauri vend on lasknud mälestused oma emast kustutada, nii, nüüd vist hakatakse mingit teemat lõpuks lahkama ...
oi, jutt sai läbi.
„Elu ei saa olla kannatusteta,“ oli ema öelnud, „sest raskusi ületamata ei saa inimeseks.“
Noh, mulle tundub vähemalt selge autoripositsioon, et vend Paul oli loll ja halb. Vaadake, talle ei meeldi isegi raamatud, "Pinocchio" ei kõlvanud. Ja eelmine tsitaat paneb malakaga pähe selle, mis on õige positsioon. Ema annab õpetlikke tarkusi.
Mälestustest loobumise küsimust põhimõtteliselt üldse ei lahatud - see tuli sisse üsna lõpupoole, kus oli Paul, kes oli paha, ja kus meile üteldi, et mälestuste kustutamine on paha. Sihuke moraalijutt. Paha Paul ja Kaur, kes sama moraaliküsimusega maadleb, ja kas ta teeb nüüd õige otsuse? Võib-olla pidanuks see peielauastseen meile näitama peategelase kannatusi oma mälestustega - kuidas aiva käivad peas ringi mingid mõtted, üldse ei saa enda ümber olemisele keskenduda, teate, väga raske on.
Aga, noh, see kõik ripub selle otsas, kui hästi on neid mälestusi ja nendest tulenevaid kannatusi kujutatud, ja noh, jumal paraku, kehvasti, kehvasti.
Ma kujutan ette autori mõttekäiku selle loo kirjutamisel - oh, peaks ikka näitama, kui raskesti need mälestused peategelast painavad - paneks tema ja tema eksi tülitsema - ee, mille üle? poliitika! kas eestlased on fašistid! ja homoabielud! ei, oot, homoabielusid väga ei saa, peaks ikka tulevik olema. no teeme siis venna-õe abielud! just, täpselt! ongi realistlik suhe ja lahkuminek kujutatud, lugejad uluvad silmad peast selle traagika üle. jess.
Ühesõnaga, mina mängin praegu selle valusa mälestuse juures tagareas istuvat lavastajat, kes karjub "EI UU- SUUU!". Skemaatiliselt kirja pandud. Pole sügavust, on ainult paar poliitilist lahkarvamust, seda, miks need teemad neile tegelastele korda lähevad, me ei tea. Või ei lähegi? Läksid lahku asjade pärast, millest neil tegelikult ükskõik, ja see on traagiline? Või oli ühiskond neid niimoodi programmeerinud uskuma, sihuke mitte-sügav-mitte-pealiskaudne küsimus ja seepärast läksid lahku? Me ei tea. Sest me ei näe seda suhet. Ja mul on ausalt ütelda ükskõik, sest ma ei näe seda suhet. Olja võdisevad vormid ka ei aita kahjuks.
Mul on tunne, et seda lugu oleks võinud pikema kirjapanekuga tunduvalt paremaks teha. Ja no muidugi ka siis, kui see Kauri-Olja suhe oleks paremini kirja pandud. Mul on üldse tunne, et selle loo headus istub väga selle otsas, kui hästi see kirja on pandud.
Ja teise punktina - ma tahaks näha seda, kuidas autor on Pauli poolt ja võtab teda väga tõsiselt. Üks printsiip, millest kirjutamisel räägitakse, on see, et autor peab kõiki tegelasi armastama ja lähenema neile ausalt. (eeldusel, et me räägime mingist psühholoogilisest realismist eksole)
Kui meil on siin jutt mälestuste kustutamisest ja meil on tegelane, kes on lasknud oma mälestused kustutada, siis ma tahaks näha tema sügavat ja ausat psühholoogilist portreed, nii-ütelda saatana advokaati, kaitsekõnet selle kohta, miks peaks just sina kohe ja praegu kõik oma traumaatilised mälestused kustutama. Mitte, et ah, tema arust oli "Pinocchio" kehv raamat, davai, läheb, delete.
3/10
Maskiga Laksija
27/07/2019
Vabastamine - Karmo Talts /kv
Siim on alternatiivpeol, ta on hästi rikas, aga pole oma eluga rahul. Tutvub seal vennaga, kes ütleb, et nad elavad virtuaalreaalsuses. Seda tõestatakse nii muuseas kahe lausega, kuigi tegu on huvitava ideega, mida ma tahaksin lugeda tegelase pilgu järgi, mitte möödaminnes lühikirjeldusena.
Siis nad lähevad väljalogimisterminali, möödaminnes lüüakse üks virtuaalpolitseinik ka auti.
Siis tuleb välja, et Siim oli "psühhofarmakonide" mõju all, mis mõjutasid ta ajataju (mis ilmselgelt selgitab, kuidas ta sai kogeda seda, et ühel koosviibimisel keerati aeg tagasi). (Hästi palju sõnakordusi viimases lauses...) Ja tegelt ta pandi hoopis nüüd virtuaalreaalsusesse, mitte ei lastud välja.
Nagu näha, hästi lühike jutt. Teinekord võib autor üritada kirjutada päris juttu, mitte jutust lühikokkuvõtet. Mitte, et ma arvaks, et jutu pikkus automaatselt selle kvaliteeti mõjutaks, aga seekord kindlasti. Idee eest, millest vaeva nähes saaks midagi arendada, saab ühe punkti juurde.
3/10
Kapten Viriseja
Siis nad lähevad väljalogimisterminali, möödaminnes lüüakse üks virtuaalpolitseinik ka auti.
Siis tuleb välja, et Siim oli "psühhofarmakonide" mõju all, mis mõjutasid ta ajataju (mis ilmselgelt selgitab, kuidas ta sai kogeda seda, et ühel koosviibimisel keerati aeg tagasi). (Hästi palju sõnakordusi viimases lauses...) Ja tegelt ta pandi hoopis nüüd virtuaalreaalsusesse, mitte ei lastud välja.
Nagu näha, hästi lühike jutt. Teinekord võib autor üritada kirjutada päris juttu, mitte jutust lühikokkuvõtet. Mitte, et ma arvaks, et jutu pikkus automaatselt selle kvaliteeti mõjutaks, aga seekord kindlasti. Idee eest, millest vaeva nähes saaks midagi arendada, saab ühe punkti juurde.
3/10
Kapten Viriseja
Vanamehe tola - Glen Simson, Kaido Ojala /kv
Kahe inimese kirjutatud jutt. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed kahekesi kirjutada saavad, aga me kõik teame, et saavad, näiteid "päris" kirjandusest on palju. Lihtsalt huvitav on mõelda, kuidas see käib.
Teietamine käib suure algustähega. Lihtsalt väike norimine.
Aga tegelased on välismaalased, see ulmikutele teatavasti ei meeldi, ilma väga mõjuva põhjuseta ei tohi keegi mitte eestlane olla. (Mul on isiklikult suva, aga no sihuke värk on.)
Psühholoogi juures, tulevik, sotsiaalselt ebasobivaid asju teatatakse "organitele". Millegipärast on mul veel huvitav, kuigi inimesed ei räägi nagu inimesed. (Illustratsioon mulle ei meeldi, see on suht ilmselgelt foto pealt maha joonistatud ja sellise väriseva ebakindla käega ning sellest hoolimata tundub perspektiiv vale. Onul ei ole nägu, aga see on okei.)
See terapeut on hästi sitt terapeut, mul on tunne, et kumbki autoritest pole psühholoogi juures käinud, aga tänapäeval on see suht tavaline asi, nii et ta käitumine kriibib suht silma. Kuigi me võime alati öelda, et tulevikus käivad asjad teistmoodi, eksole (ei koti, ikka häirib).
Härra Williamsil tundub muidu olevat keskeakriis, vingub, et ta ei tunne ennast ühiskonnas elusana ja tahab tööd teha. Üldse suht tropp vend on, ropendab põhjuseta professionaali peale, kes üritab teda aidata. Oli kunagi programmeerija, aga ühiskond on edasi arenenud "kõik ehitavad baktereid ja paremaid inimorganeid". Selle asemel, et eriala vahetada vend leiab, et teda pole ühiskonda enam vaja, ta parem isegi ei proovi, sest ta arvab, et ta ei saa hakkama. Ja siis teeb kõik muud ideed maha, mida talle pakutakse. Tundub täiega tropp vend, üldse ei pane imestama, et ta sõbrad ta maha jätsid.
Siis mingi täiega lampi lõpp täiesti suvaliste tegelastega. Mehhh. Kui täpne olla, siis päris lõppu ei ole ka, lihtsalt ühele suvlisele vennale tuleb hea mõte ja ta ütleb, et oodake, ma tulen kohe tagasi ja siis saab jutt läbi.
Et on ühiskond, kus kõik on tore, aga inimesed ei ole sellega rahul. Ma ei oska mitte midagi arvata sellest jutust, sest mitte midagi ei juhtu, me ei saa suht midagi teada ja lõppkokkuvõtteks ei juhtu ka mitte midagi.
Meh.
3/10
Kapten Viriseja
"Härra Williams, te olete jälle siin."
Teietamine käib suure algustähega. Lihtsalt väike norimine.
Aga tegelased on välismaalased, see ulmikutele teatavasti ei meeldi, ilma väga mõjuva põhjuseta ei tohi keegi mitte eestlane olla. (Mul on isiklikult suva, aga no sihuke värk on.)
Psühholoogi juures, tulevik, sotsiaalselt ebasobivaid asju teatatakse "organitele". Millegipärast on mul veel huvitav, kuigi inimesed ei räägi nagu inimesed. (Illustratsioon mulle ei meeldi, see on suht ilmselgelt foto pealt maha joonistatud ja sellise väriseva ebakindla käega ning sellest hoolimata tundub perspektiiv vale. Onul ei ole nägu, aga see on okei.)
See terapeut on hästi sitt terapeut, mul on tunne, et kumbki autoritest pole psühholoogi juures käinud, aga tänapäeval on see suht tavaline asi, nii et ta käitumine kriibib suht silma. Kuigi me võime alati öelda, et tulevikus käivad asjad teistmoodi, eksole (ei koti, ikka häirib).
Härra Williamsil tundub muidu olevat keskeakriis, vingub, et ta ei tunne ennast ühiskonnas elusana ja tahab tööd teha. Üldse suht tropp vend on, ropendab põhjuseta professionaali peale, kes üritab teda aidata. Oli kunagi programmeerija, aga ühiskond on edasi arenenud "kõik ehitavad baktereid ja paremaid inimorganeid". Selle asemel, et eriala vahetada vend leiab, et teda pole ühiskonda enam vaja, ta parem isegi ei proovi, sest ta arvab, et ta ei saa hakkama. Ja siis teeb kõik muud ideed maha, mida talle pakutakse. Tundub täiega tropp vend, üldse ei pane imestama, et ta sõbrad ta maha jätsid.
Siis mingi täiega lampi lõpp täiesti suvaliste tegelastega. Mehhh. Kui täpne olla, siis päris lõppu ei ole ka, lihtsalt ühele suvlisele vennale tuleb hea mõte ja ta ütleb, et oodake, ma tulen kohe tagasi ja siis saab jutt läbi.
Et on ühiskond, kus kõik on tore, aga inimesed ei ole sellega rahul. Ma ei oska mitte midagi arvata sellest jutust, sest mitte midagi ei juhtu, me ei saa suht midagi teada ja lõppkokkuvõtteks ei juhtu ka mitte midagi.
Meh.
3/10
Kapten Viriseja
18/07/2019
Universumi ahvid - Johannes Kivipõld /kv
Nii, üritame ikka eelmise kuu kõikidele juttudele enne Estconi vähemalt ühe arvustuse tekitada. Neid oli ikka kuhjaga, nii et raske töö. Ma olen natuke väsinud ka, nii et ma väga hoolas ei ole täna.
Oliver vaatab ISSist Maad, talle täiga meeldib. Läheb magama.
Tore on, et autor on uurinud hoolega ISSi ja kosmosesõidu ja -elu värki, tundub, et teab palju. Tüütu on see, et ta kõike seda ka edasi annab, sest mind ei huvita, mitu taset on mooduli kasutusoskuse kvalifitseerimiseks ja kui mitu inimest raketis korraga sõidab.
Nad on mingil salamissioonil, aga nad ise ka ei tea, mis see on, sest see on see, kuidas sa tahad salamissioone teha. Nii, et keegi ei tea mitte midagi. Ideaalne.
Tegelaste tutvustamine võiks olla rohkem show, don't tell, praegu neil ei ole iseloomu kah.
Ja nagu enne öeldud, siis kõike õpitut ei pea lugejale edasi andma. Mind ei huvita, mis nende päevaplaan on. Ime, et meile ei räägita, kuidas ja mis kell nad seal hambaid pesevad.
Nii, neil on võimalus suhelda tulnukatega. Miks seda meile alles nüüd öeldakse, ma ei tea, sest ma teadsin, et tegu on ulmega, aga seda pidi ilmsegelt lugeja eest salajas hoidma, sest, em, põhjused. Seda, miks tulnukate olemasolu avalikkuse eest varjatakse, unustati ka öelda. Ilmselt sellepärast, et põhjused.
Eee, ei. Ei.
Nii, nüüd ei toimu tükk aega mitte midagi, nad passivad niisama ISSis ja valmistuvad 50 aastat magama ja hästi igav on. Kui kohale jõudsid, oli üks astronaut surnud, aga kuna keegi pole endale iseloomu saanud, siis on täiega suva, ellujäänud ei paista ka väga morjendatud olevat.
Kahtlased tulnukad tahavad, et inimesed jääksid nende juurde ning pärast ütlevad, et pahad tulnukad on vahepeal maa ära hävitanud. Keegi ei reageeri sellele eriti. Suurim mure on, kuidas igaks juhuks kaasa võetud munarakud ja spermatosoidid eesmärgipäraselt kasutusse võtta (tulnukate planeedil on liiga tugev gravitatsioon).
Nad leiavad, et kahtlased tulnukad on kahtlased ja maa hävimine on kuidagi väga mugav ning otsustavad, et kahtlased tulnukad ütlesid neid asju, sest nad tahavad sugurakke enda kätte saada. Vahepeal kirjeldatakse, kuidas tegelane hambaid peseb.
Toimub mingi jura, peategelane laseb jaama õhku, et kahtlased tulnukad ei saaks inimesi enda kätte. Siis ärkab üles, tuleb välja, et see kõik oli inimeste korraldatud eksperiment ja tegelt nad ei lennanud kuhugi ning neid kasutati katsetamaks, "et näha, kuidas inimmõistus sellises olukorras toimib" ja "kuidas isesugused inimtüübid erinevates olukordades toime tulevad".
Ehk siis for shits and giggles? Ei tundu eriti mõistlik ega loogiline. Eriti kuna neil olevat vähe aega, sest see stsenaarium vastab tegelikule olukorrale. Ehk siis põhjus, miks see lõpp on selline, on see, et oleks suur Shyamalanlik plottwist, sest kõik teavad, et plottwist on kõige parem asi jutu juures, mitte tegelase areng, huvitavad karakterid või tegude tagajärjed. Jep.
See ei olnud väga kohutav jutt, aga igav. See mõttetu plottwist ei teinud mind vihaseks või frustreerunuks, sest mul oli tegelastest ja toimuvast täiesti ükskõik (v.t igav).
Tubli poiss, kirjutas pika jutu, midagi kohutavad ei olnud, midagi põnevat ka mitte. Vähemalt ma näen, et kui vaeva näha, oleks sealt päris jutu kokku saanud.
4/10
Kapten Viriseja
Oliver vaatab ISSist Maad, talle täiga meeldib. Läheb magama.
Tore on, et autor on uurinud hoolega ISSi ja kosmosesõidu ja -elu värki, tundub, et teab palju. Tüütu on see, et ta kõike seda ka edasi annab, sest mind ei huvita, mitu taset on mooduli kasutusoskuse kvalifitseerimiseks ja kui mitu inimest raketis korraga sõidab.
Nad on mingil salamissioonil, aga nad ise ka ei tea, mis see on, sest see on see, kuidas sa tahad salamissioone teha. Nii, et keegi ei tea mitte midagi. Ideaalne.
Tegelaste tutvustamine võiks olla rohkem show, don't tell, praegu neil ei ole iseloomu kah.
Ja nagu enne öeldud, siis kõike õpitut ei pea lugejale edasi andma. Mind ei huvita, mis nende päevaplaan on. Ime, et meile ei räägita, kuidas ja mis kell nad seal hambaid pesevad.
Nii, neil on võimalus suhelda tulnukatega. Miks seda meile alles nüüd öeldakse, ma ei tea, sest ma teadsin, et tegu on ulmega, aga seda pidi ilmsegelt lugeja eest salajas hoidma, sest, em, põhjused. Seda, miks tulnukate olemasolu avalikkuse eest varjatakse, unustati ka öelda. Ilmselt sellepärast, et põhjused.
Välise sõnul oli suurem tõenäosus edukaks hüper-uneks teatud DNA-kombinatsiooniga inimestel, keda polnud Maal eriti suur hulk
Eee, ei. Ei.
Nii, nüüd ei toimu tükk aega mitte midagi, nad passivad niisama ISSis ja valmistuvad 50 aastat magama ja hästi igav on. Kui kohale jõudsid, oli üks astronaut surnud, aga kuna keegi pole endale iseloomu saanud, siis on täiega suva, ellujäänud ei paista ka väga morjendatud olevat.
Kummaline kognitiivne dissonants tekitas väga mitmetasandilisi tundeid.Misasi see on? Mitmetasandilisi.... Õhh. Show. Don't. Tell. Jeebus.
Kahtlased tulnukad tahavad, et inimesed jääksid nende juurde ning pärast ütlevad, et pahad tulnukad on vahepeal maa ära hävitanud. Keegi ei reageeri sellele eriti. Suurim mure on, kuidas igaks juhuks kaasa võetud munarakud ja spermatosoidid eesmärgipäraselt kasutusse võtta (tulnukate planeedil on liiga tugev gravitatsioon).
Nad leiavad, et kahtlased tulnukad on kahtlased ja maa hävimine on kuidagi väga mugav ning otsustavad, et kahtlased tulnukad ütlesid neid asju, sest nad tahavad sugurakke enda kätte saada. Vahepeal kirjeldatakse, kuidas tegelane hambaid peseb.
Toimub mingi jura, peategelane laseb jaama õhku, et kahtlased tulnukad ei saaks inimesi enda kätte. Siis ärkab üles, tuleb välja, et see kõik oli inimeste korraldatud eksperiment ja tegelt nad ei lennanud kuhugi ning neid kasutati katsetamaks, "et näha, kuidas inimmõistus sellises olukorras toimib" ja "kuidas isesugused inimtüübid erinevates olukordades toime tulevad".
Ehk siis for shits and giggles? Ei tundu eriti mõistlik ega loogiline. Eriti kuna neil olevat vähe aega, sest see stsenaarium vastab tegelikule olukorrale. Ehk siis põhjus, miks see lõpp on selline, on see, et oleks suur Shyamalanlik plottwist, sest kõik teavad, et plottwist on kõige parem asi jutu juures, mitte tegelase areng, huvitavad karakterid või tegude tagajärjed. Jep.
See ei olnud väga kohutav jutt, aga igav. See mõttetu plottwist ei teinud mind vihaseks või frustreerunuks, sest mul oli tegelastest ja toimuvast täiesti ükskõik (v.t igav).
Tubli poiss, kirjutas pika jutu, midagi kohutavad ei olnud, midagi põnevat ka mitte. Vähemalt ma näen, et kui vaeva näha, oleks sealt päris jutu kokku saanud.
4/10
Kapten Viriseja
27/06/2019
Mis vaevab hundi südant - Tuuli Tolmov /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mis-vaevab-hundi-sudant
Hunt tšillib metsas ringi; see on libahunt, sest, well, duh. Sammal lõhnab hapukasmagusalt, mis ajab mind segadusse, sest ma ei ole kunagi nuusutanud hapukalt lõhnavat sammalt.
Hästi palju on sõnu, kust tühikud on puudu, see häirib. Muidu kuidagi hästi generic värk. Mitte, et mulle meenuks, et ma sellist asja varem lugenud oleks, aga midagi selle stiili juures. Võibolla kohmakas romantilisus. Aa, teine hunt oli, aga läks minema ja esimene hunt ajab teda taga, vähemalt toimub midagi, mitte ta ei tšilli niisama.
Teine hunt oli vahepeal casually inimese maha murdnud, ilma et too oleks iitsatanudki ja esimesele hundile see väga ei meeldi, nii et kõigepealt ta jookseb hästi kaugele ära ja siis jookseb tagasi (sest päikesetõusontulemas (need tühikud!)).
Anywho, see casual inimene oli mõisapreili. Huvitav, kas ta oli öösel üksi väljas, et hundionuga kokku saada või sellepärast, et plot.
Okei, niipea kui see hundiosa läbi sai, läks lugemine kohe allamäge. Mingi tüüp, kes kannab mitut kihti riideid, et turksem välja näha, aga põsesarnad reedavad teda ikka. Ma ei tea, ma ei hakka kommenteerimagi.
Igatahes see esimene hunt, Maarja, on abielus mingi jobuga, kes kauni kandleheli ja õrna lauluhääle ning vorstihõnguse kõrtsi asemel valib lehkava lääpas hämara koha, sest ta on kuri. Seal lähevad külamehed tülli ja kuri abikaasa ütleb välja, et naine on libahunt ja ähvardab teisi sellega ja Maarja jookseb jala koju, sest. Mm. Sest ta tahab? Ei tea, igatahes jätab ta hobuse kõrtsi ette.
Siis ta läheb metsa hundiks, külaelanikud panevad ta talu põlema, teine hunt ilmub välja ja nad jooksevad minema. Nad jooksevad öö läbi, aga Maarja jalad on eelmisest jooksust läbi ja päikesetõusuks ta ei jaksa enam üldse liikuda. Teine hunt on mingi rändo külamees, kelle kohta me teame, et ta on suht vana ning Maarja ei tahtnud temaga sellepärast abielluda ning kõrtsus oli tema see, kes esimesena Maarjat süüdistas.
Siis paneb mees Maarja kuuse alla peitu ja jookseb ise hundina edasi, et külaelanikke, kes neid jahtisid, eemale meelitada ja ise surma saada. Kuigi miks ta selle käigus surma peaks saama, ma ei tea, sest hundijaht ei käi tavaliselt nii, et sa ajad teda koertega taga ja siis lõpuks saad kätte, aga samas ma ei tea libahundijahist palju. Hundid võivad ööpäevaga liikuda kuni 50km, eeldatavasti nad magavad ja puhkavad sellest suure osa. Libad võiks rohkem, sest nad on suuremad, aga las ta olla. Jättes vahele selle osa, kus ma vaatan kui pikka aega neid taga aeti ja mis on kellegi keskmine kiirus, siis ma tahan öelda, et hundionul oleks võimalik põgeneda, eriti arvestades, et ta on tavaliselt hundist intelligentsem ja tõenäoliselt ajavad teda taga purjus mehed, kes pole öö otsa maganud.
Me ei saa kellegi kohta eriti mingeid motivatsioone teada. Miks hundionu inimese maha murdis? Me ei räägi sellest. Miks ta libahunt on? Ei tea. Kas ta hakkas alles nüüd libaks, sest varem Maarja kedagi metsas ei kohanud? Kes teab. Miks keegi käitus nii nagu käitus? Sest. Eh.
Tempo ei olnud ka eriti hea; hundi ja inimese aegsete kirjelduste vahe oli nagu erinevate inimeste kirjutatud. Ma saan aru, et seal oli point, aga see polnud väga õnnestunud. Ma tahaks, et ma tunneks peategelase vastu rohkem sümpaatiat, aga ta on kas hunt, mispuhul ta pole eriti huvitav, või ta on vägivaldses suhtes olev naine, mispuhul võiks ju ta vastu sümpaatiat tunda, või kahetsust või kaastunnet, aga ta mees on lihtsalt kurja mehe arhetüüp, mitte päris inimene, seega ei ole naine ka päris, nii et kokkuvõttes ei ole mul midagi tunda. Väga kohutav samas ei ole, nii et kui hinne tundub ebaõiglaselt madal, siis ma tuletan meelde, mis mu nimi on.
3/10
Kapten Viriseja
Hunt tšillib metsas ringi; see on libahunt, sest, well, duh. Sammal lõhnab hapukasmagusalt, mis ajab mind segadusse, sest ma ei ole kunagi nuusutanud hapukalt lõhnavat sammalt.
Hästi palju on sõnu, kust tühikud on puudu, see häirib. Muidu kuidagi hästi generic värk. Mitte, et mulle meenuks, et ma sellist asja varem lugenud oleks, aga midagi selle stiili juures. Võibolla kohmakas romantilisus. Aa, teine hunt oli, aga läks minema ja esimene hunt ajab teda taga, vähemalt toimub midagi, mitte ta ei tšilli niisama.
Teine hunt oli vahepeal casually inimese maha murdnud, ilma et too oleks iitsatanudki ja esimesele hundile see väga ei meeldi, nii et kõigepealt ta jookseb hästi kaugele ära ja siis jookseb tagasi (sest päikesetõusontulemas (need tühikud!)).
Maarja tõusis nende väikeselt köögiviljapõllulapilt ja peitis oma verevail käed põlle alla.See lause noh. Köögiviljapõllulapilt. Verevail käed? Mis mõttes verevail käed? Verevail lippudel, jah, sest see on nagu punavail lippudel, aga punavail käed? Ei.
Anywho, see casual inimene oli mõisapreili. Huvitav, kas ta oli öösel üksi väljas, et hundionuga kokku saada või sellepärast, et plot.
Okei, niipea kui see hundiosa läbi sai, läks lugemine kohe allamäge. Mingi tüüp, kes kannab mitut kihti riideid, et turksem välja näha, aga põsesarnad reedavad teda ikka. Ma ei tea, ma ei hakka kommenteerimagi.
Igatahes see esimene hunt, Maarja, on abielus mingi jobuga, kes kauni kandleheli ja õrna lauluhääle ning vorstihõnguse kõrtsi asemel valib lehkava lääpas hämara koha, sest ta on kuri. Seal lähevad külamehed tülli ja kuri abikaasa ütleb välja, et naine on libahunt ja ähvardab teisi sellega ja Maarja jookseb jala koju, sest. Mm. Sest ta tahab? Ei tea, igatahes jätab ta hobuse kõrtsi ette.
Siis ta läheb metsa hundiks, külaelanikud panevad ta talu põlema, teine hunt ilmub välja ja nad jooksevad minema. Nad jooksevad öö läbi, aga Maarja jalad on eelmisest jooksust läbi ja päikesetõusuks ta ei jaksa enam üldse liikuda. Teine hunt on mingi rändo külamees, kelle kohta me teame, et ta on suht vana ning Maarja ei tahtnud temaga sellepärast abielluda ning kõrtsus oli tema see, kes esimesena Maarjat süüdistas.
Siis paneb mees Maarja kuuse alla peitu ja jookseb ise hundina edasi, et külaelanikke, kes neid jahtisid, eemale meelitada ja ise surma saada. Kuigi miks ta selle käigus surma peaks saama, ma ei tea, sest hundijaht ei käi tavaliselt nii, et sa ajad teda koertega taga ja siis lõpuks saad kätte, aga samas ma ei tea libahundijahist palju. Hundid võivad ööpäevaga liikuda kuni 50km, eeldatavasti nad magavad ja puhkavad sellest suure osa. Libad võiks rohkem, sest nad on suuremad, aga las ta olla. Jättes vahele selle osa, kus ma vaatan kui pikka aega neid taga aeti ja mis on kellegi keskmine kiirus, siis ma tahan öelda, et hundionul oleks võimalik põgeneda, eriti arvestades, et ta on tavaliselt hundist intelligentsem ja tõenäoliselt ajavad teda taga purjus mehed, kes pole öö otsa maganud.
Me ei saa kellegi kohta eriti mingeid motivatsioone teada. Miks hundionu inimese maha murdis? Me ei räägi sellest. Miks ta libahunt on? Ei tea. Kas ta hakkas alles nüüd libaks, sest varem Maarja kedagi metsas ei kohanud? Kes teab. Miks keegi käitus nii nagu käitus? Sest. Eh.
Tempo ei olnud ka eriti hea; hundi ja inimese aegsete kirjelduste vahe oli nagu erinevate inimeste kirjutatud. Ma saan aru, et seal oli point, aga see polnud väga õnnestunud. Ma tahaks, et ma tunneks peategelase vastu rohkem sümpaatiat, aga ta on kas hunt, mispuhul ta pole eriti huvitav, või ta on vägivaldses suhtes olev naine, mispuhul võiks ju ta vastu sümpaatiat tunda, või kahetsust või kaastunnet, aga ta mees on lihtsalt kurja mehe arhetüüp, mitte päris inimene, seega ei ole naine ka päris, nii et kokkuvõttes ei ole mul midagi tunda. Väga kohutav samas ei ole, nii et kui hinne tundub ebaõiglaselt madal, siis ma tuletan meelde, mis mu nimi on.
3/10
Kapten Viriseja
Mälestus igavesest eilsest - Ander Skarp /KV
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest
Keegi räägib reporterile, kuidas ta kunagi Režiimi valvsa pilgu alt kosmosesse põgenes. Ma otsustan, et mõlemad tegelased on naissoost, kuigi ma ei usu, et autor ise seda mõtles.
Siis on STOP, tühjus ja pimedus ja mitte mäletamine.
Mulle seni iseenesest meeldib, ladusalt kirjutatud, tahaks küll rohkem asju teada, aga samas on hea, et ei topita asju vägisi näkku. On intrigeeriv ka ja ulme on ka.
Mingid teised tegelased murravad kusagile sisse, teevad režiimivastast asja.
Tagasi peategelase juures. Tundub, et restart, sama olukord, teised detailid. Tal on lips ees, nii et on raskem teda naiseks pidada, aga ma vastu loogikat jätkan. Reporteriga pole probleemi. Tegelane mainib endamisi, kui tore, et Režiimi juba tükk aega ei ole, nii et ma eeldan, et Režiim on.
Vat kus lops, reporter ongi neiu.
Tegelane lendas Maalt Marsile "tunde järgi". Nagu.... Ah? Nagu... Eh. Fain. Wadeva.
Ning ei, see, et ta kogemata Jupiterile jõuab, ei tee asja sugugi paremaks.
Okei, tagasi režiimivastaste juurde. Nad murravad mingisse matrix-aju süsteemi sisse, kus neiu läheb mängib reporterit. What a twist.
...
...
...
NOT!
(See oli praegu selline metanali.)
Igatahes, nagu eeldada, siis Režiim hoiab ühiskonda kontrolli all. Inimesed sokutatakse 35aastaselt matriksisse, aga hoolimata sellest, et see kõik on 1500 aastat toiminud, on mõned vabadusvõitlejad, kes on selles ka edukad. Sellest, miks ja kuidas, tahaks rohkem teada. Ja kuidas see ühiskond üldse toimib.
Peategelasele räägiti ära, kuidas asjad on, ja nähtavasti sellest piisas, et ta saaks hakata matriksit seestpoolt lammutama.
***
Nüüd on päris mitu päeva mööda läinud selle asja kirjutamisest ja jutu lugemisest. Mul on täielik ragequit lihtsalt vahepeal.
Räägime korraks düstoopiatest. Esimene asi, mida ma mõtlesin kui ma sain žanrist aru, oli see, et üheski (well, üheski klassikalises) düstoopias "head" ei võida. Sest valitsus või režiim või misiganes on lihtsalt nii suur ja žanr on ka lihtsalt selline. Nii et ma mõtlesin seda juttu lugedes, et nagunii on siin "plot twist", et head ei võida.
Siis ma jõudsin selle kohani, kus ma tegin selle metanalja, mis ei ole tegelikult naljakas, aga kus oli nö twist ja ma mõtlesin, et loo autor piirdub ühe twistiga ning režiim ei sõida kõigest üle.
Aga siis lõppes see jutt ära mitte ainult sellega, et režiim võitis vaid ka sellega, et oli pmst restart ja tegelased jõudsid ringiga loo algusesse tagasi. See ajas mind nii vihale, sest ma raiskasin oma aega selle lugemisele, aga kokkuvõttes tuli sama välja kui et see oleks lõppenud sõnadega "... aga tegelikult oli see kõik uni."
Selle twisti tõttu ei olnud mitte millelgi mingit tähendust. Tegelased ei jõudnud kuhugi, sest nad jõudsid algusesse tagasi ja eeldatavasti siis käib see asi ringi ja ringi ja ringi kogu kes teab kui pika igaviku ning keegi ei arenene, õpi, ja mitte miski ei loe, sest midagi ei juhtu ja ma ei saa aru nagu, miks ma peaksin midagi selle kõige vastu tundma, kui mitte millelgi ei ole tähendust, aaaaaaaaaaaa rage.
Muidu oli kenasti kirjutatud, aga kuna ma tegin nii pika pausi ja ei taha enam asja uuesti üle lugeda, siis ma ei mäleta, mida ma muidu veel öelnud oleksin. Kuna ma vihkan seda lõppu, siis ma annan hindeks
3/10
aga see ei tähenda, et ta muidu nii halb oleks olnud.
Kapten Viriseja
Keegi räägib reporterile, kuidas ta kunagi Režiimi valvsa pilgu alt kosmosesse põgenes. Ma otsustan, et mõlemad tegelased on naissoost, kuigi ma ei usu, et autor ise seda mõtles.
Siis on STOP, tühjus ja pimedus ja mitte mäletamine.
Mulle seni iseenesest meeldib, ladusalt kirjutatud, tahaks küll rohkem asju teada, aga samas on hea, et ei topita asju vägisi näkku. On intrigeeriv ka ja ulme on ka.
Mingid teised tegelased murravad kusagile sisse, teevad režiimivastast asja.
Tagasi peategelase juures. Tundub, et restart, sama olukord, teised detailid. Tal on lips ees, nii et on raskem teda naiseks pidada, aga ma vastu loogikat jätkan. Reporteriga pole probleemi. Tegelane mainib endamisi, kui tore, et Režiimi juba tükk aega ei ole, nii et ma eeldan, et Režiim on.
Vat kus lops, reporter ongi neiu.
Tegelane lendas Maalt Marsile "tunde järgi". Nagu.... Ah? Nagu... Eh. Fain. Wadeva.
Ning ei, see, et ta kogemata Jupiterile jõuab, ei tee asja sugugi paremaks.
Okei, tagasi režiimivastaste juurde. Nad murravad mingisse matrix-aju süsteemi sisse, kus neiu läheb mängib reporterit. What a twist.
...
...
...
NOT!
(See oli praegu selline metanali.)
Igatahes, nagu eeldada, siis Režiim hoiab ühiskonda kontrolli all. Inimesed sokutatakse 35aastaselt matriksisse, aga hoolimata sellest, et see kõik on 1500 aastat toiminud, on mõned vabadusvõitlejad, kes on selles ka edukad. Sellest, miks ja kuidas, tahaks rohkem teada. Ja kuidas see ühiskond üldse toimib.
Peategelasele räägiti ära, kuidas asjad on, ja nähtavasti sellest piisas, et ta saaks hakata matriksit seestpoolt lammutama.
***
Nüüd on päris mitu päeva mööda läinud selle asja kirjutamisest ja jutu lugemisest. Mul on täielik ragequit lihtsalt vahepeal.
Räägime korraks düstoopiatest. Esimene asi, mida ma mõtlesin kui ma sain žanrist aru, oli see, et üheski (well, üheski klassikalises) düstoopias "head" ei võida. Sest valitsus või režiim või misiganes on lihtsalt nii suur ja žanr on ka lihtsalt selline. Nii et ma mõtlesin seda juttu lugedes, et nagunii on siin "plot twist", et head ei võida.
Siis ma jõudsin selle kohani, kus ma tegin selle metanalja, mis ei ole tegelikult naljakas, aga kus oli nö twist ja ma mõtlesin, et loo autor piirdub ühe twistiga ning režiim ei sõida kõigest üle.
Aga siis lõppes see jutt ära mitte ainult sellega, et režiim võitis vaid ka sellega, et oli pmst restart ja tegelased jõudsid ringiga loo algusesse tagasi. See ajas mind nii vihale, sest ma raiskasin oma aega selle lugemisele, aga kokkuvõttes tuli sama välja kui et see oleks lõppenud sõnadega "... aga tegelikult oli see kõik uni."
Selle twisti tõttu ei olnud mitte millelgi mingit tähendust. Tegelased ei jõudnud kuhugi, sest nad jõudsid algusesse tagasi ja eeldatavasti siis käib see asi ringi ja ringi ja ringi kogu kes teab kui pika igaviku ning keegi ei arenene, õpi, ja mitte miski ei loe, sest midagi ei juhtu ja ma ei saa aru nagu, miks ma peaksin midagi selle kõige vastu tundma, kui mitte millelgi ei ole tähendust, aaaaaaaaaaaa rage.
Muidu oli kenasti kirjutatud, aga kuna ma tegin nii pika pausi ja ei taha enam asja uuesti üle lugeda, siis ma ei mäleta, mida ma muidu veel öelnud oleksin. Kuna ma vihkan seda lõppu, siis ma annan hindeks
3/10
aga see ei tähenda, et ta muidu nii halb oleks olnud.
Kapten Viriseja
12/06/2019
Haruväljapääs - Tea Roosvald
Kapten Viriseja
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haruvaljapaas
Nonii, on aeg end pikematest juttudest ka läbi närida. Asja teeb lihtsamaks (või raskemaks, eks aeg näitab), ka mõni väike siilike.
Õppisin uue sõna.
igritsema <27> vähehaaval nirisema v immitsema; ülek hingitsema. Haavast v haav igritses verd. Südames igritseb lootus
Ma eeldan autori tõttu algusest peale, et peategelane on naine. Nagu päriselt eeldan, mitte ei otsusta enda peas, et ma nüüd teen näo, et ta on, seni kuni vastupidist tõestatakse.
Pahad tulnukad, tunnelid erinevate ustega, ainuke ellujäänu. Aga seda meile ei öelda, mida paha need tulnukad teevad, nii et lugejana pole mingit pinget. Hüüdsid peategelast tema nimega, ükskord vanasti tulid padinal talle järgi (jällegi üks neist sõnadest, mis on natuke sihuke kohmetu ja totu, mis jätab mulle pigem koomilise mulje).
Peategelane ütleb, et vaatab, kuidas kõhutunne on ja siis sellest olenevalt läheb edasi või mitte. Kõhutunne ütleb umbes et, dude, sakib, aga ta läheb edasi, sest, em, põhjused.
See õudse tundmatu kirjeldamine on keeruline. Lovercraft teeb seda omal moel ja omal moel see tal ka töötab. Siin meil on ainult tunne. Sellest ei piisa. Mulle ei piisa, kui öeldakse, et väga hirmus oli, sest oli mingi asi, mille eest sai ära joosta. Mul on ikka see osa puudu, kus ma peaksin teadma, mis see hirmus asi on, mis need tulnuka-asjad teevad. Ja peategelasest teame me üldiselt nii palju, et tal on kell ja ta on üksi ja ta kardab mingeid asju.
Oh jestas, seda me teame ka, et ta muud ei tee kui aina heietab ja aina spekuleerib.
Ta jõuab järeldusele, et ta on sündimist ootav hing, maailmalõpp on toimunud ja zombid on. Ta teeb väga, mm, suuri järeldusi, mis ilmselgelt on õiged, sest et ta on peategelane. Oleks veel, et tal oleks see tunne, et tal on õigus, nagu tal mingite asjadega on, aga ei, ta lihtsalt järeldas.
Ta heietab veel, aga ma loen vahepeal isegi mitte diagonaalis vaid vertikaalis.
Nüüd on seal kaks inimest, kes said lapse. Või, noh, tehniliselt peaks nad olema inimesed, aga nad käituvad nagu nad oleksid ploti-edasiandmise-masinad.
Also, nad pole inimesed, sest nad panid lapsele nimeks Ossu.
Ja lõppu mingi iba selle kohta, et ulme on tore.
Ulme on võibolla tore, aga see jutt ei ole. Võtta siit 50% maha, muuta see lõpp ära, muuta peategelase sisemonoloog ära... Kui tal oleks olnud keegi kellega rääkida, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud. Oleks andnud talle võimaluse iseloomu omada. Praegu ei olnud siin mitte midagi. Hirmus ei olnud, huvitav ei olnud- Võibolla filosoofiline oli, aga selle osa ma skippisin, sest ma tulin ikkagi ulmet lugema.
3/10
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haruvaljapaas
Nonii, on aeg end pikematest juttudest ka läbi närida. Asja teeb lihtsamaks (või raskemaks, eks aeg näitab), ka mõni väike siilike.
Õppisin uue sõna.
igritsema <27> vähehaaval nirisema v immitsema; ülek hingitsema. Haavast v haav igritses verd. Südames igritseb lootus
Ma eeldan autori tõttu algusest peale, et peategelane on naine. Nagu päriselt eeldan, mitte ei otsusta enda peas, et ma nüüd teen näo, et ta on, seni kuni vastupidist tõestatakse.
Pahad tulnukad, tunnelid erinevate ustega, ainuke ellujäänu. Aga seda meile ei öelda, mida paha need tulnukad teevad, nii et lugejana pole mingit pinget. Hüüdsid peategelast tema nimega, ükskord vanasti tulid padinal talle järgi (jällegi üks neist sõnadest, mis on natuke sihuke kohmetu ja totu, mis jätab mulle pigem koomilise mulje).
Peategelane ütleb, et vaatab, kuidas kõhutunne on ja siis sellest olenevalt läheb edasi või mitte. Kõhutunne ütleb umbes et, dude, sakib, aga ta läheb edasi, sest, em, põhjused.
See õudse tundmatu kirjeldamine on keeruline. Lovercraft teeb seda omal moel ja omal moel see tal ka töötab. Siin meil on ainult tunne. Sellest ei piisa. Mulle ei piisa, kui öeldakse, et väga hirmus oli, sest oli mingi asi, mille eest sai ära joosta. Mul on ikka see osa puudu, kus ma peaksin teadma, mis see hirmus asi on, mis need tulnuka-asjad teevad. Ja peategelasest teame me üldiselt nii palju, et tal on kell ja ta on üksi ja ta kardab mingeid asju.
Oh jestas, seda me teame ka, et ta muud ei tee kui aina heietab ja aina spekuleerib.
Ta jõuab järeldusele, et ta on sündimist ootav hing, maailmalõpp on toimunud ja zombid on. Ta teeb väga, mm, suuri järeldusi, mis ilmselgelt on õiged, sest et ta on peategelane. Oleks veel, et tal oleks see tunne, et tal on õigus, nagu tal mingite asjadega on, aga ei, ta lihtsalt järeldas.
Ta heietab veel, aga ma loen vahepeal isegi mitte diagonaalis vaid vertikaalis.
Nüüd on seal kaks inimest, kes said lapse. Või, noh, tehniliselt peaks nad olema inimesed, aga nad käituvad nagu nad oleksid ploti-edasiandmise-masinad.
Also, nad pole inimesed, sest nad panid lapsele nimeks Ossu.
Ja lõppu mingi iba selle kohta, et ulme on tore.
Ulme on võibolla tore, aga see jutt ei ole. Võtta siit 50% maha, muuta see lõpp ära, muuta peategelase sisemonoloog ära... Kui tal oleks olnud keegi kellega rääkida, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud. Oleks andnud talle võimaluse iseloomu omada. Praegu ei olnud siin mitte midagi. Hirmus ei olnud, huvitav ei olnud- Võibolla filosoofiline oli, aga selle osa ma skippisin, sest ma tulin ikkagi ulmet lugema.
3/10
11/06/2019
Mälestus igavesest eilsest
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest
See on üsnagi sünge jutt. Selline "Huis clos" veidi. Väljapääsu ei ole. On Režiim, see kestab igavesti.
Alguses on lugeja muidugi segaduses. On mingi vana vabadusvõitleja (andke andeks, mul tuli tingrefleksina selle fraasi peale meelde too "Õnne 13" naeruväärne Kristjan Rosenkampf-Jägerfreund) Ajakirjanik, kes intervjueerib peategelast, kes räägib oma kuulsusrikkast minevikust, tundub muidugi sellline väga kohmakas meetod.
Nii-nii, siis tuleb järsku mingi muudatus - kas see on nüüd peategelase flashback? igatahes mingid futuinimesed üritavad mingist futukohast pääseda. Hästi ei saa aru.
Siis tagasi intervjuu juurde ja nüüd tuleb seletus - tegelikult siin käib inimeste mõistuste kopeerimine - edasi- tagasikerimine ja muud suured skeemid, millega Sõbralik Arvuti tegeleb. Ahhaa, või selline düstoopia.
Esimest korda lugedes ei olnud eriti aru saada, mis siin nüüd toimuma hakkab, aga teist korda ülelugedes on selgem - ajakirjanik üritab vabadusvõitlejale tõde paljastades teda viia nii kaugele, et ta hävitaks kogu süsteemi (või tekitaks vähemalt nii palju segadust, et ajakirjanik koos oma kaaslasega saaks jalga lasta). Ja siis tuleb välja, et võit oli näiline, et tegelikult oli see ka illusioon. Mis on veidike nagu etteaimatav lõpp, aga pole iseenesest hullu.
Mis selle jutu kohta nüüd arvata? See läheb nüüd vist sellesse ulme alamossa , kus põhirõhk on ulmelisel maailmal ja tegelased on seal selleks, et seda maailma näidata. Ja no loo struktuur on ka olemas, see 'tegelikult oli teie pääsemine ka Režiimi illusioon' on ses mõttes okei, veidi etteaimatav, aga okei. Ideeulmeks peaks vist nimetama, sest rõhk on maailmal? Tegelased on pigem sellised testlaengud, kes on sinna maailma pandud, et näidata, mida maailm selliste sfäärikujuliste hõõrdetegurita objektidega teeb.
Ma alguses võrdlesin siin "Kinnise kohtuga", mis on tegelikult väga halb võrdlus. "Kinnine kohus" elab ikkagi oma tegelaste peal, kes üksteise elu põrguks muudavad, siinsed tegelased, noh paraku, on kriipsujukud (ega nii lühikese vormi jooksul on muidugi päris tegelase tegemine raske ka), põrgukstegev element on väline. Mingi '1984' oleks ilmselt parem võrdlus, et näitab režiimi ja selle koledusi. ( kuigi seal ka jälle tegelased olemas)
Peaks vist andma punkte settingu eest. Ma ei tea, kas ta nüüd erakordselt originaalne on, aga kes tänapäeval üldse läbinisti originaalne jaksab olla. Ja midagi siin nagu oleks?
Mittelineaarne struktuur on ses mõttes ka tore, et pakub vaheldust, pluss kogu lugu elab selle otsas. Esimest korda lugedes ei saa samas suuremat aru.
Annaks 6/10? 7/10? Ma üldse ei taha siin ausalt ütelda neid nõrkasid tegelasi andestada, aga nagu täiesti tühi tekst ei olnud ka.
Jääb vist ikkagi 6/10.
Maskiga Laksija
See on üsnagi sünge jutt. Selline "Huis clos" veidi. Väljapääsu ei ole. On Režiim, see kestab igavesti.
Alguses on lugeja muidugi segaduses. On mingi vana vabadusvõitleja (andke andeks, mul tuli tingrefleksina selle fraasi peale meelde too "Õnne 13" naeruväärne Kristjan Rosenkampf-Jägerfreund) Ajakirjanik, kes intervjueerib peategelast, kes räägib oma kuulsusrikkast minevikust, tundub muidugi sellline väga kohmakas meetod.
Nii-nii, siis tuleb järsku mingi muudatus - kas see on nüüd peategelase flashback? igatahes mingid futuinimesed üritavad mingist futukohast pääseda. Hästi ei saa aru.
Siis tagasi intervjuu juurde ja nüüd tuleb seletus - tegelikult siin käib inimeste mõistuste kopeerimine - edasi- tagasikerimine ja muud suured skeemid, millega Sõbralik Arvuti tegeleb. Ahhaa, või selline düstoopia.
Esimest korda lugedes ei olnud eriti aru saada, mis siin nüüd toimuma hakkab, aga teist korda ülelugedes on selgem - ajakirjanik üritab vabadusvõitlejale tõde paljastades teda viia nii kaugele, et ta hävitaks kogu süsteemi (või tekitaks vähemalt nii palju segadust, et ajakirjanik koos oma kaaslasega saaks jalga lasta). Ja siis tuleb välja, et võit oli näiline, et tegelikult oli see ka illusioon. Mis on veidike nagu etteaimatav lõpp, aga pole iseenesest hullu.
Mis selle jutu kohta nüüd arvata? See läheb nüüd vist sellesse ulme alamossa , kus põhirõhk on ulmelisel maailmal ja tegelased on seal selleks, et seda maailma näidata. Ja no loo struktuur on ka olemas, see 'tegelikult oli teie pääsemine ka Režiimi illusioon' on ses mõttes okei, veidi etteaimatav, aga okei. Ideeulmeks peaks vist nimetama, sest rõhk on maailmal? Tegelased on pigem sellised testlaengud, kes on sinna maailma pandud, et näidata, mida maailm selliste sfäärikujuliste hõõrdetegurita objektidega teeb.
Ma alguses võrdlesin siin "Kinnise kohtuga", mis on tegelikult väga halb võrdlus. "Kinnine kohus" elab ikkagi oma tegelaste peal, kes üksteise elu põrguks muudavad, siinsed tegelased, noh paraku, on kriipsujukud (ega nii lühikese vormi jooksul on muidugi päris tegelase tegemine raske ka), põrgukstegev element on väline. Mingi '1984' oleks ilmselt parem võrdlus, et näitab režiimi ja selle koledusi. ( kuigi seal ka jälle tegelased olemas)
Peaks vist andma punkte settingu eest. Ma ei tea, kas ta nüüd erakordselt originaalne on, aga kes tänapäeval üldse läbinisti originaalne jaksab olla. Ja midagi siin nagu oleks?
Mittelineaarne struktuur on ses mõttes ka tore, et pakub vaheldust, pluss kogu lugu elab selle otsas. Esimest korda lugedes ei saa samas suuremat aru.
Annaks 6/10? 7/10? Ma üldse ei taha siin ausalt ütelda neid nõrkasid tegelasi andestada, aga nagu täiesti tühi tekst ei olnud ka.
Jääb vist ikkagi 6/10.
Maskiga Laksija
04/06/2019
Libahundi päevik
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-libahundi-paevik
Buildup on hea. Sul on kiusatav teismeline poiss, kes on libahunt. Usutav tegelane. Tuleb välja, et paari kuu pärast on riigikaitse laager, seal ta saab metsa varjus oma kiusajatele kätte maksta. Võiks ju asja saada, kas pole? Teismelised ja nende erinevad suhted metsa varjus, selline slasher-film koletise vaatepunktist. Nood liiguvad öises metsas hirmunult ja kui keegi rühmast eraldub, on ta libahundi jagu. Kes teab, ehk mängib ta nondega ka mingeid mänge, manipuleerib ja värki. Ja võib-olla tuleb mingi üllatus? Äkki pole ta ainuke libahunt oma klassis? Seal on näiteks üks neiu, kes osutub lasketiirus meie üleloomulikust peategelasest paremaks. Võib-olla on tema näiteks vampiir? Või libarebane? Libahundikütt?
Või osutub, et tegelased ei taha metsa minna ja neid peab kuidagi peibutama?
Vastus kõigile nendele küsimustele on 'ei'. Kõik läheb plaani järgi. Ohvrid ei osuta mingit vastupanu. Vahivad, mokk töllakil, üks teeb püksid täis. Üks jaksab jooksu pista, aga mingit tagaajamisstsseeni siit ei tule.
Ühesõnaga, lahendus tuleb kiiresti, plaanipäraselt ja ilma üllatusteta. Kahju tegelikult. Siit oleks võinud midagi tulla.
6/10
Maskiga Laksija
Buildup on hea. Sul on kiusatav teismeline poiss, kes on libahunt. Usutav tegelane. Tuleb välja, et paari kuu pärast on riigikaitse laager, seal ta saab metsa varjus oma kiusajatele kätte maksta. Võiks ju asja saada, kas pole? Teismelised ja nende erinevad suhted metsa varjus, selline slasher-film koletise vaatepunktist. Nood liiguvad öises metsas hirmunult ja kui keegi rühmast eraldub, on ta libahundi jagu. Kes teab, ehk mängib ta nondega ka mingeid mänge, manipuleerib ja värki. Ja võib-olla tuleb mingi üllatus? Äkki pole ta ainuke libahunt oma klassis? Seal on näiteks üks neiu, kes osutub lasketiirus meie üleloomulikust peategelasest paremaks. Võib-olla on tema näiteks vampiir? Või libarebane? Libahundikütt?
Või osutub, et tegelased ei taha metsa minna ja neid peab kuidagi peibutama?
Vastus kõigile nendele küsimustele on 'ei'. Kõik läheb plaani järgi. Ohvrid ei osuta mingit vastupanu. Vahivad, mokk töllakil, üks teeb püksid täis. Üks jaksab jooksu pista, aga mingit tagaajamisstsseeni siit ei tule.
Ühesõnaga, lahendus tuleb kiiresti, plaanipäraselt ja ilma üllatusteta. Kahju tegelikult. Siit oleks võinud midagi tulla.
6/10
Maskiga Laksija
03/06/2019
Ainult unenäos
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ainult-unenaos
Tegevus ei toimu kosmoses vaid 90ndate Eestis, mis on ainult kiiduväärt - kosmosest ja võõrplaneetidest ei ole meil kellelgil aimu ja põhineb tõtt-ütelda stampidel. 90ndate Eestist ja sealsest maaelust on meil ilmselt märksa parem arusaam.
Peategelane kolib maale (ainult parsil sünnib luule, ainult vommil sigib suur idee) ja näeb seal unes mingit naisterahvast, kes on selline väga, uhh, wish fulfilment. Ma loodan, et siit loost tuleb välja, et see entiteet ei ole tegelikult perfektsete tissidega raamatukoguhoidjast nümfomaan, kelle ainsaks eluunistuseks on peategelast rautada ja vahepeal tema tarkusi kuulata, vaid et see on miski olevus, kes võtab sellise kuju mingitel oma eesmärkidel.
Vaatame edasi. Tegelikult päris sümpaatne lugu. Naine on siin muidugi Teine, arhetüüp, mitte inimene või karakter. Samas on aru saada, et ta ilmselt ongi mingisugune mitteinimene, miskisugune mütoloogiline olevus. Karakteritena lähevad vahepeal külastanud sõber ja tolla abikaasa rohkem kirja.
Tegelasel tekib seal maamajas magamisega selline üsna selge sõltuvuskäitumine. Tuleb täitsa tuttav ette. Ja naisterahvas, kes seal unes on, on ka selline müütiline koletis. Tuleb välja, et ohvrikivil tapetud neitsi. Einoh, miks ka mitte. Ja muidugi on ta armukade ja kättemaksuhimuline. Antud süžee arengut muidugi lugeja ootas, sest lugu tüüris loogiliselt sinna suunda, aga see pole siinkohal patt. Ta vist oli ikkagi see peategelase 'täiuslik naine' täiesti juhtumisi? Samas me näeme, et ta oskab unenägusid kontrollida, nii et võib-olla me ei näegi selle olevuse tõelist olemust. (autoripositsioon on vist midagi muud? aga me ei saa selles muidugi päris kindlad olla)
Ma olen mingit säärast Bradburyt vist lugenud, aga seal oli unenäo asemel planeet.
Täitsa asjalik lugu tegelikult. Kirjatehnika asjus korras, ei ole mingeid selliseid ilmselgeid abituid vigu. Ühesõnaga, ei ole piinlik.
Lõpus puänt, mis töötab. Siiani vist kõige parem seniloetutest.
Kaasarvustaja ütles, et peaks hakkama kümnepallisüsteemi kasutama, nii et 8/10.
Maskiga Laksija
Tegevus ei toimu kosmoses vaid 90ndate Eestis, mis on ainult kiiduväärt - kosmosest ja võõrplaneetidest ei ole meil kellelgil aimu ja põhineb tõtt-ütelda stampidel. 90ndate Eestist ja sealsest maaelust on meil ilmselt märksa parem arusaam.
Peategelane kolib maale (ainult parsil sünnib luule, ainult vommil sigib suur idee) ja näeb seal unes mingit naisterahvast, kes on selline väga, uhh, wish fulfilment. Ma loodan, et siit loost tuleb välja, et see entiteet ei ole tegelikult perfektsete tissidega raamatukoguhoidjast nümfomaan, kelle ainsaks eluunistuseks on peategelast rautada ja vahepeal tema tarkusi kuulata, vaid et see on miski olevus, kes võtab sellise kuju mingitel oma eesmärkidel.
Vaatame edasi. Tegelikult päris sümpaatne lugu. Naine on siin muidugi Teine, arhetüüp, mitte inimene või karakter. Samas on aru saada, et ta ilmselt ongi mingisugune mitteinimene, miskisugune mütoloogiline olevus. Karakteritena lähevad vahepeal külastanud sõber ja tolla abikaasa rohkem kirja.
Tegelasel tekib seal maamajas magamisega selline üsna selge sõltuvuskäitumine. Tuleb täitsa tuttav ette. Ja naisterahvas, kes seal unes on, on ka selline müütiline koletis. Tuleb välja, et ohvrikivil tapetud neitsi. Einoh, miks ka mitte. Ja muidugi on ta armukade ja kättemaksuhimuline. Antud süžee arengut muidugi lugeja ootas, sest lugu tüüris loogiliselt sinna suunda, aga see pole siinkohal patt. Ta vist oli ikkagi see peategelase 'täiuslik naine' täiesti juhtumisi? Samas me näeme, et ta oskab unenägusid kontrollida, nii et võib-olla me ei näegi selle olevuse tõelist olemust. (autoripositsioon on vist midagi muud? aga me ei saa selles muidugi päris kindlad olla)
Ma olen mingit säärast Bradburyt vist lugenud, aga seal oli unenäo asemel planeet.
Täitsa asjalik lugu tegelikult. Kirjatehnika asjus korras, ei ole mingeid selliseid ilmselgeid abituid vigu. Ühesõnaga, ei ole piinlik.
Lõpus puänt, mis töötab. Siiani vist kõige parem seniloetutest.
Kaasarvustaja ütles, et peaks hakkama kümnepallisüsteemi kasutama, nii et 8/10.
Maskiga Laksija
Üksi
Peategelane peab kohvikut kusagil vaikse Norra fjordi ääres, kus ei ela mitte suurt kedagi.
Selle kõrvalt teeb ta arvutiga tööd, aga millegipärast teeb ta seda tööd teisel korrusel kontorist, mitte kohvikuruumis, mis minu arust teeks asja lihtsamaks (ehk siis ta ei peaks kogu aeg käima vaatamas, kas keegi tuli või mis nad tahavad ning ei peaks pidevalt kuulatama, kas keegi on tulekul, isegi muusikat saaks kuulata). Ma muidu eeldan, et põhjus, miks see on teisel korrusel, on see, et ta saaks oma kontori aknast vaadata, kui plot tuleb.
Kummitab, aga see on tšill. Vahepeal juhtub mingeid asju, aga miski ei tundu oluline. Kirjeldatakse põgusalt, möödaminnes, otsekõned on vähe. Midagi pole öelda ka, sest midagi ei ole huvitavalt kirjeldatud. "Päevad veerevad nagu värvilised herned". Ma ei tea, mida see tähendab. Kiiresti? Aeglaselt? Põnevalt? Igavalt? Ma ei tea värvilistest hernestest midagi.
Jeesus Maria kui igav jutt. Ma eeldan, et ta sai selle koha sellepärast, et seal ei olnud midagi halba? Aga midagi muud ka ei olnud.
See oli nii igav, et ma ei ütle rohkem midagi ja hinnet ka ei pane.
Kapten Viriseja
Selle kõrvalt teeb ta arvutiga tööd, aga millegipärast teeb ta seda tööd teisel korrusel kontorist, mitte kohvikuruumis, mis minu arust teeks asja lihtsamaks (ehk siis ta ei peaks kogu aeg käima vaatamas, kas keegi tuli või mis nad tahavad ning ei peaks pidevalt kuulatama, kas keegi on tulekul, isegi muusikat saaks kuulata). Ma muidu eeldan, et põhjus, miks see on teisel korrusel, on see, et ta saaks oma kontori aknast vaadata, kui plot tuleb.
Kummitab, aga see on tšill. Vahepeal juhtub mingeid asju, aga miski ei tundu oluline. Kirjeldatakse põgusalt, möödaminnes, otsekõned on vähe. Midagi pole öelda ka, sest midagi ei ole huvitavalt kirjeldatud. "Päevad veerevad nagu värvilised herned". Ma ei tea, mida see tähendab. Kiiresti? Aeglaselt? Põnevalt? Igavalt? Ma ei tea värvilistest hernestest midagi.
Jeesus Maria kui igav jutt. Ma eeldan, et ta sai selle koha sellepärast, et seal ei olnud midagi halba? Aga midagi muud ka ei olnud.
See oli nii igav, et ma ei ütle rohkem midagi ja hinnet ka ei pane.
Kapten Viriseja
Kirjatark ja Doktor
Logi algus.
Õhh. Fain. Lähme edasi.
Mingi jorss uurib võõral planeedil asustusala, andurid näitavad, et seal on
Mingi verest paakunud lõust leiab drooni. Kas see on inimene? Koletis? Tulnukas? Ei tea, aga on veri ja on lõust. Teine droon näeb voolikutega inimkuju. On see seesama lõust või muu?
Kuju tuleb välja, räägivad omavahel futu-poola keeles (ma ei räägi poola keelt, aga see näeb lihtsalt selline välja). Kuju tahab planeedilt ära, jorss tahab planeedilt infot.
Kuju on vist lõust, sest rohkem seal kedagi pole, aga ta on tegelt tšill, ta tappis aint mingit pahad ära ning kuna ta nimi on 16, siis ilmselgelt on ta lihtsalt kurjade teadlaste poolt aretatud vaene katsealune, nii et sellega on okei. Kuju ja jorss lähevad vaatavad ringi, räägivad vigases keeles üksteisega, sest neil päris 100% ühist keelt pole. Tüütu lugeda, aga ju sellel on mingi mõte, mis veel välja tuleb. Mind ennast kohutavalt häirib kui kommunikatsioon on häiritud, nii et mul on seda häiriv lugeda.
Jorss peab logi, mis on loll, sest ta kordab kõik asjad üle, mis me näinud oleme ning ei lisa sinna eriti midagi juurde, nii et topeltinfo, juhuks kui me lollid oleme?
Baasi sügavustest vooris hordidena kohale teenindus- ja võitlusdroone, mis ühisel jõul Kuutteist lõikuma ja materdama asusid.
Juba ronisid üle rusude kohale ka esimesed võitlusdroonid, arsenalis terad, ketid, elektroodid.
Ma ei tea miks, aga see on koomiline. Ma eeldan, et see et võitlusdroonide võitlusmeetod on materdamine ja lõikumine on lihtsalt tobe. Selle asemel, et lasta laseriga piu-piu löövad nad mingi jäsemega pau-pau. Keegi pidi otsutama, et nad tahavad nüpeldajadroone. Sadomaso nüpeldajadroonid.
Aa, ja nüpeldajadroone haldab kuri AI, kes naerab õelalt. Mm, okei siis.
Nüpeldajadroonid saavad 16 kätte, jorss läheb koju.
The end.
Ma ei tea nüüd. Mis selle kogu asja point oli? Jorss sai mingi info kätte, oli õnnetu, et massimõrvar põgenema ei pääsenud ning läks koju. Mitte midagi huvitavat ei juhtunud ju. Ma võiksin öelda, et seal oli mingeid huvitavaid sci-fi asju, aga no ei olnud seda ka tegelikult. Kõik see droonivärk on ju tehtud juba. Põgenenud katsealune on klišee. Kuri AI on rohkem kui klišee, põhinegu ta päris inimesel või millel iganes. No maitea. Seda ka ei tea, kas peategelane on mees või naine, mis pole otseselt probleem, lihtsalt huvitav tähelepanek.
Mõttetu jutt, aga samas mitte kõige kohutavamalt kirja pandud. Meh.
Kapten Viriseja
4/10
Uluru
Mingid vennad Austraalias. Peategelane ei mäleta, et ta juba teab, miks ta seal on, nii et ta peab üle küsima, et lugeja ka teada saaks.
Ajavad emu alla ning otsustavad, et neile autosse sattunud ja segasevõitu juttu ajav tüdruk tuleks kaasa võtta, sest see on see, mida inimesed teevad. Viivad lapsed endaga kusagile kaasa.
Millegipärast ütles muidu ilmselt siis ingliskeelse kõne sisse tüdruk "hellõu", mis on suht weird ja ajas mind üle kontrollima, kas muidu peaks otsekõne inglise keeles olema. Ilmselt peaks, sest minategelane on John.
Igatahes, teksti järgi tundub, et nad on oma autoga sõitnud võibolla minut-paar enne õnnetust, aga nad otsustavad tüdruku viia esimesse ettejuhtuvasse kohta, mitte pöörata tagasi selle kõrtsihoone juurde, kust nad tulid, kus oli rahvast.
Aga no nad lähevad edasi, sõjaväemasinad on, mingi sõjavärk on kusagil maailmas käimas nähtavasti, aga me ei tea veel, mis. Laps läheb bensukas ära, konditsioneer on katki.
Pärismaalased ei tunne raha, valge mees peab sellega ise tegelema. Okei, ma eeldan, et see pole rassistlik vaid osa plotist. Inglise keelt nad ka väga ei räägi.
Ee, okei, naine helistab Johnile ja ütleb paaniliselt, et sõda on algamas, aga kui mees küsib, kelle vahel ja miks, siis ütleb, et kes seda teab. Da. Fuck.
Fain. Fain. Kirjutatud on loetavalt, läheme edasi lihtsalt.
Ernst, see teine vend, kes seal loos on, ütleb, et riigid on liigid. See osa pole eriti loetavalt kirjutatud, aga no okei, Ernst on imelik vend kah, tungime läbi ridade edasi.
Laps on tagasi ja mehed võtavad ta oma auto peale, sest Ernstil on kotis piraatarvutimängud ja ta kardab, et politseinikud panevad ta muidu vangi (see on täpselt sama idiootne kui see kõlab). Tüdruk ähvardab, et ütleb politseinikele, et mehed ahistasid ka teda ning ilmselgelt on selle peale mõistlik see laps endaga kaasa võtta.
Sõjaväelased ei lase vendi Uluru poole sõita, sest "me oleme sõjas", aga neil on muid asju rääkida, nii et nad ei jõua selleni, et teada saada kellega ja miks. Auto raadiot nad ka ei kasuta ja oma naisele pole John ka rohkem helistanud (ta korra lülitab telefoni sisse, aga levi ei ole, mis võib võimalik olla, ma pole Austraalias käinud, aga me ei tea, miks see tal muidu sisse pole lülitatud), see teema ei tundu neid nii väga huvitavat.
Oo, ei, nad on ikkagi Eestist. Mmmmm, okei. Miks? Olgu kust nad on, aga seda võinuks ju algusest peale teada, või on see suur saladus ja plot-twist?
Aga no lõpuks sõitsid aborigeenid Uluruga minema ja jätsid need mingid eesti vennad kusagile maha. Tüdruku lalinas olevat mingi point, aga mind üldse ei koti, nii et kui võibolla oleks võimalik sellest midagi aru saada üle lugedes, siis mul on pohhui, ma üldiselt lasin sellest lihtsalt pilgu üle ja ei võtnud seda sisse, lihtsalt suvalised sõnad, mis ei tähenda midagi.
Anywho, sitt plott, kirjutatud okeilt. Miks John ja Ernst Eestist on, ma ei tea, miks emu sees traat oli, ma ei tea, miks emud olid plot, ma ei tea, miks sõda oli, ma ei tea, miks sõjaväelane Uluru juurde ei lubanud minna, ma ei tea, miks see tüdruk oli, ma ei tea, mis paganama pärast Uluru ringi sõitis, ma ei tea, etc, etc.
Kapten Viriseja
6/10
Ajavad emu alla ning otsustavad, et neile autosse sattunud ja segasevõitu juttu ajav tüdruk tuleks kaasa võtta, sest see on see, mida inimesed teevad. Viivad lapsed endaga kusagile kaasa.
Millegipärast ütles muidu ilmselt siis ingliskeelse kõne sisse tüdruk "hellõu", mis on suht weird ja ajas mind üle kontrollima, kas muidu peaks otsekõne inglise keeles olema. Ilmselt peaks, sest minategelane on John.
Igatahes, teksti järgi tundub, et nad on oma autoga sõitnud võibolla minut-paar enne õnnetust, aga nad otsustavad tüdruku viia esimesse ettejuhtuvasse kohta, mitte pöörata tagasi selle kõrtsihoone juurde, kust nad tulid, kus oli rahvast.
Aga no nad lähevad edasi, sõjaväemasinad on, mingi sõjavärk on kusagil maailmas käimas nähtavasti, aga me ei tea veel, mis. Laps läheb bensukas ära, konditsioneer on katki.
Pärismaalased ei tunne raha, valge mees peab sellega ise tegelema. Okei, ma eeldan, et see pole rassistlik vaid osa plotist. Inglise keelt nad ka väga ei räägi.
Ee, okei, naine helistab Johnile ja ütleb paaniliselt, et sõda on algamas, aga kui mees küsib, kelle vahel ja miks, siis ütleb, et kes seda teab. Da. Fuck.
Fain. Fain. Kirjutatud on loetavalt, läheme edasi lihtsalt.
Ernst, see teine vend, kes seal loos on, ütleb, et riigid on liigid. See osa pole eriti loetavalt kirjutatud, aga no okei, Ernst on imelik vend kah, tungime läbi ridade edasi.
...kui sa vaatad Ulurut, siis mida see sulle meenutab? Kas pole see hiiglaslik termiidipesa? Kas pole mitte võimalik, et see on tulnuktermiitide kosmoselaev, mis õnnetuse tagajärjel on pidanud keset Austraaliat maanduma?Fain.
Laps on tagasi ja mehed võtavad ta oma auto peale, sest Ernstil on kotis piraatarvutimängud ja ta kardab, et politseinikud panevad ta muidu vangi (see on täpselt sama idiootne kui see kõlab). Tüdruk ähvardab, et ütleb politseinikele, et mehed ahistasid ka teda ning ilmselgelt on selle peale mõistlik see laps endaga kaasa võtta.
Sõjaväelased ei lase vendi Uluru poole sõita, sest "me oleme sõjas", aga neil on muid asju rääkida, nii et nad ei jõua selleni, et teada saada kellega ja miks. Auto raadiot nad ka ei kasuta ja oma naisele pole John ka rohkem helistanud (ta korra lülitab telefoni sisse, aga levi ei ole, mis võib võimalik olla, ma pole Austraalias käinud, aga me ei tea, miks see tal muidu sisse pole lülitatud), see teema ei tundu neid nii väga huvitavat.
Oo, ei, nad on ikkagi Eestist. Mmmmm, okei. Miks? Olgu kust nad on, aga seda võinuks ju algusest peale teada, või on see suur saladus ja plot-twist?
„Ei ole neil mingeid preestreid,” ühmas Ernst tülpinult. „Krokodill ja sisalik on nende preestrid, ja nemad kõnet ei pea. Sa vaid kuula neid, nad ei oska korralikult rääkidagi, mis kõnesid sa tahad neile pidada?”Natuke rassismi peab ju ikka olema.
Aga no lõpuks sõitsid aborigeenid Uluruga minema ja jätsid need mingid eesti vennad kusagile maha. Tüdruku lalinas olevat mingi point, aga mind üldse ei koti, nii et kui võibolla oleks võimalik sellest midagi aru saada üle lugedes, siis mul on pohhui, ma üldiselt lasin sellest lihtsalt pilgu üle ja ei võtnud seda sisse, lihtsalt suvalised sõnad, mis ei tähenda midagi.
Anywho, sitt plott, kirjutatud okeilt. Miks John ja Ernst Eestist on, ma ei tea, miks emu sees traat oli, ma ei tea, miks emud olid plot, ma ei tea, miks sõda oli, ma ei tea, miks sõjaväelane Uluru juurde ei lubanud minna, ma ei tea, miks see tüdruk oli, ma ei tea, mis paganama pärast Uluru ringi sõitis, ma ei tea, etc, etc.
Kapten Viriseja
6/10
02/06/2019
Uluru
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-uluru
Heast küljest - Austraalia aborigeenid on tegelased, keda ma olen ulmes hästi vähe kohanud. Ma olen kohanud küll tegelasi, kes seletavad, et see ja too asi on absoluut ja kui sa lähed kaugetele planeetidele, siis seal on kindlasti täpselt samamoodi, kuigi kui sa vaatad näiteks mingit teist liiki, hullumaja asukat, või mõnd vähegi kaugemat kultuuri, siis annavad need kenakesi kontranäiteid. Ja sestap mulle sümpatiseerib, kui keegi võtab algatuseks siis hullumaja asuka loogika või bonobote ühiskonnakorra. Või siis näiteks aborigeenid, kelle kohta ma palju ei tea, aga lapsena sai loetud "Unenägude aegadest" ja seal oli päris head sellist omaenda stiilis loogikat. Nii et sellise põhjaga asja oleks cool lugeda.
Tundub küll, et peategelaseks on eurooplased (eestlased? või hoopis ameeriklased? igatahes sellised neutraalsest rahvusest peategelased paistavad olevat) ja tegelevad nad ufode uurimisega, mis on küll selline eriti üldine lähtepositsioon. Aga ma loodan, et see on petlik ja et aborigeenid ja Austraalia on mängus kuidagi süvitsimalt sees. Et siin on peategelane meile lähedane olevus, kelle silme läbi seda veidrust hakata läbi elama, milleni see lugu viib.
Jõle kiiresti toimuvad asjad. Tempo tahaks natuke tööd. Tegelased ronivad autosse, jõuavad vaevalt neli lauset vahetada, kui juba jooksevad täiesti juhtumisi nende teele ette emu, kes ei ole selline nagu ta paistab. Siia oleks natuke õhku vahele vaja.
Pärismaalasest tüdruk tagaistmel - ma nüüd ei tea. Tundub, et siin on see ulmekirjanduse suurprobleem, et kuidas kujutada kohtumist tundmatuga. Noh, siinkohas jäi ime paraku sündimata. See, kuidas ta suhtleb meie tegelastega - no ei lähe tööle paraku. Pluss jätab pisut kehva maigu suhu, selline pisut stereotüüpne 'lolli metslase' kõnepruuk on. Sina mammut mina nui uuga buuga. Kohati on hirm, et äkki tuleb mingi õilsa metslase stereotüüp sisse. "„Sõda rünnak sisalik Jaapan, aeg keskmine sisalik ümbrus.” samas mingil moel juba töötab. Ja see, et tüdrukul on kaheliitrine koolapudel süles, töötab ka. See hea. Aga üldiselt siiski ei tööta.
Ernsti eest kindel plusspunkt. See, et ufo-uurija on selline napakas vandenõuteoreetik, on ausalt ütelda väga loogiline. Päris normaalne inimene ilmselt väga palju ufosid ei uuriks.
"„Te peate meid läbi laskma, meil on tulnukatele ametlik petitsioon!” teatas Ernst sõdurile autoriteetsel häälel." - kuld.
See, kuidas taustal on toimumas mingisugune suuremõõtmeline konflikt-sõda ja meie tüübid on kõrbes ja on hästi segane, et mis täpselt, see on hea. See mulle meeldib.
Ma lootsin loo algusest saati, et ufod on siin selline pettekiht, et tegelikult on mingi muu värk käimas, aga no asja leiavad üles tüübid, kellel on oma obsessioon ja kes siis seda oma vaatevinklist tõlgendavad. Vist on nii? Ma pole päris kindel.
Mulle meeldib see lähenemine, et tulnukad on eurooplased, kes on Austraaliasse sisse sõitnud. Iseenesest väga loogiline. Ja et aborigeenidel on oma värk seal all käimas, omad süsteemid abstraktsioonikihid, oma tehnoloogia. Veidike segaseks see värk jääb, nii et ma pole kindel, kas ma õigesti aru sain.
Ma ei tea kas madu ja sisalik kui x ja y telg siin midagi juurde andsid. Tundub natuke forsseeritud. Samuti tekib veidi see küsimus, et kui aborigeenidel on mingi ürgvana tehnoloogia, siis miks nad midagi ette ei võtnud, kui eurooplased nad rämedalt läbi nussisid. Aga jällegi, ma olen veidi segaduses, ja mitte nagu heas mõttes, et oh, asja saab mitmel moel tõlgendada, vaid mulle tundub, et ma oleks pidanud sellest kõigest aru saama, aga minu ja autori vahele jäi selline kommunikatsioonihäire.
Ühesõnaga, omad vead sel lool on, aga ta on päris sümpaatne lugu.
4/5
Maskiga Laksija.
Heast küljest - Austraalia aborigeenid on tegelased, keda ma olen ulmes hästi vähe kohanud. Ma olen kohanud küll tegelasi, kes seletavad, et see ja too asi on absoluut ja kui sa lähed kaugetele planeetidele, siis seal on kindlasti täpselt samamoodi, kuigi kui sa vaatad näiteks mingit teist liiki, hullumaja asukat, või mõnd vähegi kaugemat kultuuri, siis annavad need kenakesi kontranäiteid. Ja sestap mulle sümpatiseerib, kui keegi võtab algatuseks siis hullumaja asuka loogika või bonobote ühiskonnakorra. Või siis näiteks aborigeenid, kelle kohta ma palju ei tea, aga lapsena sai loetud "Unenägude aegadest" ja seal oli päris head sellist omaenda stiilis loogikat. Nii et sellise põhjaga asja oleks cool lugeda.
Tundub küll, et peategelaseks on eurooplased (eestlased? või hoopis ameeriklased? igatahes sellised neutraalsest rahvusest peategelased paistavad olevat) ja tegelevad nad ufode uurimisega, mis on küll selline eriti üldine lähtepositsioon. Aga ma loodan, et see on petlik ja et aborigeenid ja Austraalia on mängus kuidagi süvitsimalt sees. Et siin on peategelane meile lähedane olevus, kelle silme läbi seda veidrust hakata läbi elama, milleni see lugu viib.
Jõle kiiresti toimuvad asjad. Tempo tahaks natuke tööd. Tegelased ronivad autosse, jõuavad vaevalt neli lauset vahetada, kui juba jooksevad täiesti juhtumisi nende teele ette emu, kes ei ole selline nagu ta paistab. Siia oleks natuke õhku vahele vaja.
Pärismaalasest tüdruk tagaistmel - ma nüüd ei tea. Tundub, et siin on see ulmekirjanduse suurprobleem, et kuidas kujutada kohtumist tundmatuga. Noh, siinkohas jäi ime paraku sündimata. See, kuidas ta suhtleb meie tegelastega - no ei lähe tööle paraku. Pluss jätab pisut kehva maigu suhu, selline pisut stereotüüpne 'lolli metslase' kõnepruuk on. Sina mammut mina nui uuga buuga. Kohati on hirm, et äkki tuleb mingi õilsa metslase stereotüüp sisse. "„Sõda rünnak sisalik Jaapan, aeg keskmine sisalik ümbrus.” samas mingil moel juba töötab. Ja see, et tüdrukul on kaheliitrine koolapudel süles, töötab ka. See hea. Aga üldiselt siiski ei tööta.
Ernsti eest kindel plusspunkt. See, et ufo-uurija on selline napakas vandenõuteoreetik, on ausalt ütelda väga loogiline. Päris normaalne inimene ilmselt väga palju ufosid ei uuriks.
"„Te peate meid läbi laskma, meil on tulnukatele ametlik petitsioon!” teatas Ernst sõdurile autoriteetsel häälel." - kuld.
See, kuidas taustal on toimumas mingisugune suuremõõtmeline konflikt-sõda ja meie tüübid on kõrbes ja on hästi segane, et mis täpselt, see on hea. See mulle meeldib.
Ma lootsin loo algusest saati, et ufod on siin selline pettekiht, et tegelikult on mingi muu värk käimas, aga no asja leiavad üles tüübid, kellel on oma obsessioon ja kes siis seda oma vaatevinklist tõlgendavad. Vist on nii? Ma pole päris kindel.
Mulle meeldib see lähenemine, et tulnukad on eurooplased, kes on Austraaliasse sisse sõitnud. Iseenesest väga loogiline. Ja et aborigeenidel on oma värk seal all käimas, omad süsteemid abstraktsioonikihid, oma tehnoloogia. Veidike segaseks see värk jääb, nii et ma pole kindel, kas ma õigesti aru sain.
Ma ei tea kas madu ja sisalik kui x ja y telg siin midagi juurde andsid. Tundub natuke forsseeritud. Samuti tekib veidi see küsimus, et kui aborigeenidel on mingi ürgvana tehnoloogia, siis miks nad midagi ette ei võtnud, kui eurooplased nad rämedalt läbi nussisid. Aga jällegi, ma olen veidi segaduses, ja mitte nagu heas mõttes, et oh, asja saab mitmel moel tõlgendada, vaid mulle tundub, et ma oleks pidanud sellest kõigest aru saama, aga minu ja autori vahele jäi selline kommunikatsioonihäire.
Ühesõnaga, omad vead sel lool on, aga ta on päris sümpaatne lugu.
4/5
Maskiga Laksija.
Sierra
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sierra
Impulss esimestest ridadest: mingi kuradi sõdur, aa, ta on kosmoses ka, actionstseen, tundub, et eestlane ka - kas midagi standardsemat ei leidnud? See, et peategelane on kosmose-eestlane, ei lähe eripärana kirja. Eestlased kosmoses on praeguseks meie maal juba väga igapäevane.
Teine impulss - oot, neil on kõigil sellised nimed. Pääv ja Lehtla ja Kas see on mingi alternatiivajalugu, kus Eesti jäigi paganlikuks? Selline Lembitu kosmoses? Midagi "Frenchi ja Koulu" taolist? Siit võiks ehk midagi tulla.
Kolmas tähelepanek - kõigil neil tegelastel kirjeldatakse välimust, muud eriti mitte. Ühtedel on ühtmoodi juuksed, teistel teistmoodi. Põhjust tegelastest hoolida veel ei ole, aga äkki tuleb meil kollektiivne seksistseen, kus karutaoline mees hakkab mustade kräsus juustega tüüpi koinima - sel juhul, tunnistan, on välimuse kirjeldus asja eest. Jään ootama.Nii, mis edasi. Mingi võitlus on toimumas. Mängus on keegi KPR. Lühendi lahtikirjutamisel oleks lugeja võinud aru saada, mis see KPR on ja ehk oleks see andnud mingeid vihjeid, et mis üldse toimub ja miks see kõik üldse. Aga autor ei ole lühendit lahti kirjutanud. Jääb mõistatuseks, miks see lahing siin toimub.
Lugu on umbes veerandi peal, kui me jõuame mingi vaatepunktini, mis annab meile aimu, mis toimumas on. Siiani oli tegu mingi klipiga tundmatuks soovida jäävast action-arvutimängust, kus punast värvi tiim võitleb sinist värvi tiimiga ja meid peab see miskipärast huvitama.Aga okei, nüüd oleme me Karelli peas ja kuigi pisut kohmakalt tehtud, saame me aimu, mis siin toimumas on. Et eliitsõdurid, kelle kehades on neid tavatraumadele immuunseks tegev spetsaine, ja kes on kaugel planeedil lõksus. Hea küll. Sellest võib asja saada küll.Nüüd tuleb välja päris mitmeid plaane. Mul on tunne, et see, et Rabakaev on nõus end vangi andma, oleks potentsiaalselt karakteriehitamine, aga siin sajavad kohe kaela mingid muud plaanid, mingi mänguasi, Miroša on vist vaenlaste boss? Infot tuleb nüüd päris palju korraga kaela. Nii - nüüd tuleb dilemma - kas jätame haavatud kaaslased maha ja üritame põgeneda või mitte? Väga hea. Midagi siin on.
Oh, õnneks jõuame tagasi Rabakaevu pähe - kuulge, siit võib isegi karakteri saada. Ühesõnaga, valmistutakse actioniks. Vaatepunkti vahetus. Miroša on mulle ausalt ütelda tunduvalt sümpaatsem kui need onnis pesitsevad actionfilmitegelased. On nagu inimene, mitte propagandafilmi kangelane. Kuigi mul on kahtlus, et lugeja peaks siin olema nende hütis istuvate supersõdurite poolt. Nad on sellised eriti isased, (isegi too emakaga tüüp). Machod. Kohe tormavad välja ja võidavad vaenlase seltsimees Stalini/Ameerika ja vabaduse/Pätsu/libertaarluse/muu (jooni õige alla) nimel. Sest nad on üksi paljude vastu ja järelikult kangelased.
Okei, pean tunnistama, et see iskoniti värk - et kui sa keskendud, siis teevad kuulid ainult haiget, mitte ei haava - on päris äge motiiv. Ja selliste tüüpide väljamurdmine ka potentsiaalselt päris lahe.Minu arvamus sellest loost on paranemas. Eks ta veidi selline camp lugu ole. "Tema murdumatu tahe ja iskonit püsisid. " - ma täitsa usuks, et selline rida sobiks kenasti Suure Isamaasõja sangari kangelastegude kirjeldusse.
(nilbe asjassepuutumatu kõrvalmärkus, mida panna valestilugemise gruppi - "Rabakaev ja Lehtla olid jõudnud metsaservale ja võtnud käsikiimluses maha mitu korravalvurit")
Aga kohati on need actionstseenid, nüüd kus meile on reeglid selged, päris sümpaatsed. Et näiteks kui tegelane lõdvestub või üllatub või urineerima läheb, on ta haavatav. Sellega on mängitud ja selle eest plusspunkt. Ja Karellil tunduvad olevat vähemalt mingid erilised oskused, mis teda teistest eristavad - pole küll nii hea kui isikupära ja karakter, aga midagi ikka.
Nii. Lõpus tuleb ka süžeepööre. Mis ei ole iseenesest paha, aga jällegi, kohmakalt teostatud. Selline 'tegelikult oli nii' seletus, siin on traagelniidid päris korralikult näha.
Okei, kokkuvõttes on siin loos sümpaatseid hetki ja põhimotiiv on äge. Sellise päris hea elevator pitchiga. Võiks olla hea lugu. Aga ei ole. Teostus on nõrk. Kohmakas. Tegelastel pole eriti iseloomu peale selle, et nad on kõvad isased ja maru kangelaslikud. Rabakaevul nagu midagi on, aga see jääb ka selliseks tooreks. Samas, väljamurdmisactionstseenid on päris head, loetavad. Kebensit polnud ka, nii et see, kellel mis värvi juuksed on ja kes on karu moodi, jäi ka kuidagi tühjalt rippuma. 'Lembitut kosmoses' ei olnud ka, aga eks see olnud ka pigem minu isiklik uit.
Hinne: 2.5/5.
Maskiga Laksija
Impulss esimestest ridadest: mingi kuradi sõdur, aa, ta on kosmoses ka, actionstseen, tundub, et eestlane ka - kas midagi standardsemat ei leidnud? See, et peategelane on kosmose-eestlane, ei lähe eripärana kirja. Eestlased kosmoses on praeguseks meie maal juba väga igapäevane.
Teine impulss - oot, neil on kõigil sellised nimed. Pääv ja Lehtla ja Kas see on mingi alternatiivajalugu, kus Eesti jäigi paganlikuks? Selline Lembitu kosmoses? Midagi "Frenchi ja Koulu" taolist? Siit võiks ehk midagi tulla.
Kolmas tähelepanek - kõigil neil tegelastel kirjeldatakse välimust, muud eriti mitte. Ühtedel on ühtmoodi juuksed, teistel teistmoodi. Põhjust tegelastest hoolida veel ei ole, aga äkki tuleb meil kollektiivne seksistseen, kus karutaoline mees hakkab mustade kräsus juustega tüüpi koinima - sel juhul, tunnistan, on välimuse kirjeldus asja eest. Jään ootama.Nii, mis edasi. Mingi võitlus on toimumas. Mängus on keegi KPR. Lühendi lahtikirjutamisel oleks lugeja võinud aru saada, mis see KPR on ja ehk oleks see andnud mingeid vihjeid, et mis üldse toimub ja miks see kõik üldse. Aga autor ei ole lühendit lahti kirjutanud. Jääb mõistatuseks, miks see lahing siin toimub.
Lugu on umbes veerandi peal, kui me jõuame mingi vaatepunktini, mis annab meile aimu, mis toimumas on. Siiani oli tegu mingi klipiga tundmatuks soovida jäävast action-arvutimängust, kus punast värvi tiim võitleb sinist värvi tiimiga ja meid peab see miskipärast huvitama.Aga okei, nüüd oleme me Karelli peas ja kuigi pisut kohmakalt tehtud, saame me aimu, mis siin toimumas on. Et eliitsõdurid, kelle kehades on neid tavatraumadele immuunseks tegev spetsaine, ja kes on kaugel planeedil lõksus. Hea küll. Sellest võib asja saada küll.Nüüd tuleb välja päris mitmeid plaane. Mul on tunne, et see, et Rabakaev on nõus end vangi andma, oleks potentsiaalselt karakteriehitamine, aga siin sajavad kohe kaela mingid muud plaanid, mingi mänguasi, Miroša on vist vaenlaste boss? Infot tuleb nüüd päris palju korraga kaela. Nii - nüüd tuleb dilemma - kas jätame haavatud kaaslased maha ja üritame põgeneda või mitte? Väga hea. Midagi siin on.
Oh, õnneks jõuame tagasi Rabakaevu pähe - kuulge, siit võib isegi karakteri saada. Ühesõnaga, valmistutakse actioniks. Vaatepunkti vahetus. Miroša on mulle ausalt ütelda tunduvalt sümpaatsem kui need onnis pesitsevad actionfilmitegelased. On nagu inimene, mitte propagandafilmi kangelane. Kuigi mul on kahtlus, et lugeja peaks siin olema nende hütis istuvate supersõdurite poolt. Nad on sellised eriti isased, (isegi too emakaga tüüp). Machod. Kohe tormavad välja ja võidavad vaenlase seltsimees Stalini/Ameerika ja vabaduse/Pätsu/libertaarluse/muu (jooni õige alla) nimel. Sest nad on üksi paljude vastu ja järelikult kangelased.
Okei, pean tunnistama, et see iskoniti värk - et kui sa keskendud, siis teevad kuulid ainult haiget, mitte ei haava - on päris äge motiiv. Ja selliste tüüpide väljamurdmine ka potentsiaalselt päris lahe.Minu arvamus sellest loost on paranemas. Eks ta veidi selline camp lugu ole. "Tema murdumatu tahe ja iskonit püsisid. " - ma täitsa usuks, et selline rida sobiks kenasti Suure Isamaasõja sangari kangelastegude kirjeldusse.
(nilbe asjassepuutumatu kõrvalmärkus, mida panna valestilugemise gruppi - "Rabakaev ja Lehtla olid jõudnud metsaservale ja võtnud käsikiimluses maha mitu korravalvurit")
Aga kohati on need actionstseenid, nüüd kus meile on reeglid selged, päris sümpaatsed. Et näiteks kui tegelane lõdvestub või üllatub või urineerima läheb, on ta haavatav. Sellega on mängitud ja selle eest plusspunkt. Ja Karellil tunduvad olevat vähemalt mingid erilised oskused, mis teda teistest eristavad - pole küll nii hea kui isikupära ja karakter, aga midagi ikka.
Nii. Lõpus tuleb ka süžeepööre. Mis ei ole iseenesest paha, aga jällegi, kohmakalt teostatud. Selline 'tegelikult oli nii' seletus, siin on traagelniidid päris korralikult näha.
Okei, kokkuvõttes on siin loos sümpaatseid hetki ja põhimotiiv on äge. Sellise päris hea elevator pitchiga. Võiks olla hea lugu. Aga ei ole. Teostus on nõrk. Kohmakas. Tegelastel pole eriti iseloomu peale selle, et nad on kõvad isased ja maru kangelaslikud. Rabakaevul nagu midagi on, aga see jääb ka selliseks tooreks. Samas, väljamurdmisactionstseenid on päris head, loetavad. Kebensit polnud ka, nii et see, kellel mis värvi juuksed on ja kes on karu moodi, jäi ka kuidagi tühjalt rippuma. 'Lembitut kosmoses' ei olnud ka, aga eks see olnud ka pigem minu isiklik uit.
Hinne: 2.5/5.
Maskiga Laksija
Langtoni maailm
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-langtoni-maailm
Ma peaks vist alustama sellega, et ma pole suurem asi sci-fi fänn. Ja see on selline väga stiilipuhas sci-fi lugu. Võiks isegi ütelda, et veidike camp? Sihuke poistekas? Tahtsin alguses ütelda, et kasutab ainult selliseid eriti äratrööbatud sci-fi kontseptsioone, et sellised hästi klassikalised kulissid - aga siis tuli meelde, et see komputroonium ja need langtonlased - et need on vist sellised poolenisti uuemad värgendused? Samas, komputroonium mängib siin veidi sellist halli löga rolli, nii et pigem klassikaline? No ei tea.
Üldiselt ütleks, et sci-fi ideestiku uudsuse mõttes on natuke selline vaib, et ületab lati, aga ilma varuta. Et jah, põhimõtteliselt ei saa vist kurta, et see kõik vana ja äratrööbatud - aga mingeid fantastiliselt uudseid asju ka ei ole.
Sisust - süžee on paigas, on konflikt, pinge, lahendus, puänt. Narratiivse pinge mõttes töötab. Omaette plusspunkt tuleb sellest, et põhiline antagonist on inimene ja rühmakaaslane, kellel tundub oma sisemine loogika olemas olevat. Inimene vs inimene huvitab vist ikka üldiselt rohkem kui inimene vs blörtax, kuigi mõistagi on erandeid. See, et paha võidetakse tänu kohalikele oludele ja tulnukatele, on ka selline etteaimatav süžeepööre, aga samas, sellises žanris ei ole süžee etteaimatavus patt. Kui ma sellega noriks, võiks ma järgmisena hakata norima soneti ridade arvu ja riimskeemi kallal.
Lõpus on puänt ka. See on loopinge loogika mõttes selline natuke juurdekleebitud. Et jutt saab kenasti läbi, paha saab võidetud, pinge langeb, aga vaatame natuke nüüd seda arengut edasi ja oi, näe, nüüd toimub hoopis midagi uut. Selline lisalõpp. Ei ole iseenesest halb ja puänt on ju iseenesest tore, aga ma olin juba mõttes seal, et jutt on juba läbi, probleemid lahendatud ja mu tähelepanu oli hajunud, nii et see läks vähem korda kui oleks võinud.
Sihuke korralik käsitöö vast? 'Ületab lati, aga ilma varuta' kirjeldab vist üldmuljet loost. Asjalik käsitöö, aga ei midagi rohkemat.
No ütleme, et 3.5/5?
Maskiga Laksija
Ma peaks vist alustama sellega, et ma pole suurem asi sci-fi fänn. Ja see on selline väga stiilipuhas sci-fi lugu. Võiks isegi ütelda, et veidike camp? Sihuke poistekas? Tahtsin alguses ütelda, et kasutab ainult selliseid eriti äratrööbatud sci-fi kontseptsioone, et sellised hästi klassikalised kulissid - aga siis tuli meelde, et see komputroonium ja need langtonlased - et need on vist sellised poolenisti uuemad värgendused? Samas, komputroonium mängib siin veidi sellist halli löga rolli, nii et pigem klassikaline? No ei tea.
Üldiselt ütleks, et sci-fi ideestiku uudsuse mõttes on natuke selline vaib, et ületab lati, aga ilma varuta. Et jah, põhimõtteliselt ei saa vist kurta, et see kõik vana ja äratrööbatud - aga mingeid fantastiliselt uudseid asju ka ei ole.
Sisust - süžee on paigas, on konflikt, pinge, lahendus, puänt. Narratiivse pinge mõttes töötab. Omaette plusspunkt tuleb sellest, et põhiline antagonist on inimene ja rühmakaaslane, kellel tundub oma sisemine loogika olemas olevat. Inimene vs inimene huvitab vist ikka üldiselt rohkem kui inimene vs blörtax, kuigi mõistagi on erandeid. See, et paha võidetakse tänu kohalikele oludele ja tulnukatele, on ka selline etteaimatav süžeepööre, aga samas, sellises žanris ei ole süžee etteaimatavus patt. Kui ma sellega noriks, võiks ma järgmisena hakata norima soneti ridade arvu ja riimskeemi kallal.
Lõpus on puänt ka. See on loopinge loogika mõttes selline natuke juurdekleebitud. Et jutt saab kenasti läbi, paha saab võidetud, pinge langeb, aga vaatame natuke nüüd seda arengut edasi ja oi, näe, nüüd toimub hoopis midagi uut. Selline lisalõpp. Ei ole iseenesest halb ja puänt on ju iseenesest tore, aga ma olin juba mõttes seal, et jutt on juba läbi, probleemid lahendatud ja mu tähelepanu oli hajunud, nii et see läks vähem korda kui oleks võinud.
Sihuke korralik käsitöö vast? 'Ületab lati, aga ilma varuta' kirjeldab vist üldmuljet loost. Asjalik käsitöö, aga ei midagi rohkemat.
No ütleme, et 3.5/5?
Maskiga Laksija
Tellimine:
Postitused (Atom)