Umbes nii jutt algab. Aga siis kohe selgub, et kuigi peategelasel on mõõk, millega ta ebasurnuid tapab, toimub tegevus ostukeskuses, nii et vähemalt tekitab see lugejas küsimuse, et miks ei kasutata moodsamaid relvi. Ma loodan, et sellele küsimusele on huvitavam vastus kui 'kuulid ei mõju ebasurnutele ja mul juhtus lihtsalt üks mõõk kodus olema' vms.
Surnumanaja jope jääb mingi nurga taha kinni ja ta lendab näoli maha. Sihuke slapstick kohe. Vähemalt on kohe selge, et ta ei ole tõsiseltvõetav antagonist. Pinge läheb kohe maha. Aga eks me oleme jutu alguses ka, siin ongi õige koht madalpinge jaoks.
Okei, see on mingi täiega camp lugu. Igast orkid ja surnumanajad siblivad mööda tänapäevast Eestit ringi, kusagil on mingi Must Ordu, igapäevane nõiakunst. Ja peategelane on klassikaline action-kangelane, kes keerutab mõõka ja teeb vahel maagiat ja kakleb pahadega.
Kirjavigu on päris palju. "Muide" pro "muie", "enda sooviga" pro "enda soovil", "oleme" pro "olema". Natuke paljuks läheb.
Oh, peategelane saab veel tondihunti välja kutsuda! (ütle viis korda järjest 'tondihundid'. sellel on mingi biit täiega.) Ja siis paistab, et ta läheb dungeonisse!
Nii, nüüd on suur lahing. Tulekerad lendavad ja mõõgad vihisevad, maagia teeb põmm.
Okei, see on ikka päris camp lugu. Natuke tuletab meelde mingit varast Maniakkide Tänavat. ("Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" äkki? MT oli siiski tugevam) Sihuke tänapäevane maailm, kus on seiklust ja maagiat rohkem kui rubla eest ja see seiklus ja mõõgakeerutamine ongi 90% loost.
Mul tuli vahepeal meelde, et selline film on ju ka välja tulnud. Lihtsalt niisama, ei tea miks.Ma lugesin nüüd vahepeal, et autor on päris noor ka, ainult 16. Aga ma ei viitsi talle mingit juuniorboonust anda, see mõjuks kuidagi patroniseerivana, seega üritame hinnata nagu iga teist lugu.
Boonusena on lool olemas struktuur, alguscombatist selgub, et sealse vastase taga on organisatsioon A, kes tahab B-d, aga B-d uurides selgub hoopis, et C, mis viib süžee uude suunda, lõpus on veel pöördena D. See on kõik iseenesest tore. See on ka vahva, et see süüdimatu mõõgakeerutamine on toodud tänapäeva Eestisse, asfalt ja autod lisavad toredat atmosfääri, pluss seda kõike on ehk lihtsam ette kujutada kui mingit tüüpfantasyt.
Küsimus, miks keegi püstoleid ja muud säärast ei kasuta, jäigi vastamata, mul on tunne, et see oli lihtsalt sellepärast, et autor tahtis teatavat esteetikat, kuhu sobivad mõõgad rohkem ja sinnapaika ta jäi. Kirjutades on sageli see häda, et mõtled, et oleks jube äge, kui X, täiega cool, eksole, ainult et X ei sobi päris täielikult settingusse, loogika hakkab siit-sealt hõõruma. Üks variant selle probleemi lahendamiseks on see, et nutad ja jätad X-i välja. Kill your darlings. Teine variant on, et üritad kuidagi ikka mahutada ja loogiliseks kirjutada. Umbes, et kui ma toon sisse uue faktori Y, siis muutub X ka loogiliseks ja kui eriti hästi läheb, ei tekita Y uusi pingeid. Kolmas variant on, et sajaga eiran neid kohti, kus loogika hõõrub ja loodan, et lugeja ei pane tähele. Mis võib ka juhtuda ja vahel, kui X on piisavalt äge, ongi lugejal ükskõik. (neljas variant, mis on vist kolmanda alamvariant, on see, et kirjanik ei pane ise tähele, et X päris hästi ei sobitu. ikka juhtub)
Ega need püstolid muidugi teab mis loogikaauk ka ole. Võib-olla on lihtsalt nii, et kuulid ei mõju maagilistele olenditele vms. Ehh, mis ma ikka norin.
Ma vaatan, et ma olen varem mingitele pohmakajuttudele pannud 5 punkti, nii et las see saab siis ka. Omas žanris ju täitsa okei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar