https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-maailm-on-hukas
See ei ole jutt.
See on see osa jutust, kus ülemteener ütleb pesunaisele: "Nagu me kõik teame...*pool lehekülge seda, mida me kõik teame*". See on seletus selle kohta, mis on meie loo taust. Ma ei liialda praegu.
Mul on tunne, et see on mingi nali. Kontrollisin järgi, kas umbes sõnade esitähtedest tuleb kokku sõnum 'laku perset, tsensor', või 'õnnitleme kollektiiviga ulmeajakirja Reaktor sajanda numbri puhul', aga ei tulnud. Võib-olla oleks ma viimaseid tähti pidanud lugema või midagi.
Sepuleerimine ja norgimine kõlasid ähmaselt tuttavatena - kas see oli Ijon Tichys see asi, kus sepuleerija defineeriti sellena, kes sepuleerib ja sepuleerimist sepuleerija tegevusena? Mul pole hetkel kontrollimisvõimalust, ja õigupoolest mind tegelikult ei huvita. Isegi kui ma nüüd paljastan enda võhiklikkuse ulmeklassikute alal, siis praegu tundub mulle parima stsenaariumina see, et Makke demonstreerib, et ta on mingit asja lugenud - kena keik, aga kas selle kohta peab siis Reaktori juubelinumbrisse sihukese kukesupi kirjutama?
Lõpetan arvustuse siinkohal ära, sest muidu saab see pikem kui 'jutt' ise.
-/10
Maskiga Laksija
22/05/2020
Koiduaeg sadamas - Miikael Jekimov /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-koiduaeg-sadamas
Otsides vetsupaberi tagavaru, avastasin ma kuhja vanu jutte, mis arvustamist ootavad.
Teate küll, kes vana asja meelde tuletab, sel silmud pütis või kuidas see ütlus käiski.
Pikad teised, aga no üritame vaikselt järje peale saada.
Nonii. Mahlon Costigan, kes mõnikord Tavakodanike Kojas kõnet peab, saab sõnumitoojalt sõnumi. See nimi on täpselt selline interneti ulmenime generaatori nimi, kuigi ma kinnitasin endale igaks juhuks google'i abiga, et see nii pole. See pole otseselt halb, aga see nimi on eesti lugeja jaoks absoluutselt võõras (ja sootu, kuigi interneti järgi mehenimi).
Meid visatakse otse sündmuste sisse, räägitakse mingist Ambrose'i lastist jne. Ma lugesin viimase jutuna mingit kosmoseulmet ja nüüd ma ei saa üle sellest, et ma eeldan, et setting on ulme, kuigi mainitakse tänaval olevaid kärusid ja üle ookeani olevaid asju, mis kõlab rohkem nagu fantasy/ 1800-mitusada aastat tagasi minevik/ kasvõi steampunk. Pole otseselt autori süü, aga see on see, kus ma praegu omadega olen.
Vahepeal on lause "Hoonete õhušahtidest ja akendest kerkis auru", mis võibolla tähendab, et see on steampunk, sest aur noh. Igatahes. Vend käib siis mööda linna ringi ja annab jupikaupa vaateid, mis vaikselt kinnitavad aurupunklust. See on nii pikk jutt, et ma ei viitsi väga kirjutada, ma võtan üldisemaks oma teksti (asi, mida ka autor oleks võinud vahepeal teha.)
Laomees peab leidma pahade väljapressijate peatamiseks. Jutt on hästi pikk, peaaegu pool on nüüdseks läbi, aga rohkem pole seni midagi juhtunud ja me ei tea petegelase kohta ka midagi peale selle, et... Hmm. Ta kannab rõivaid, mis sobivad nii Tavakodanike Kojas kõne pidamiseks kui tehase külastamiseks, talle meeldivad mehed (prantsuse gei? stereotüüp vähe ei ole või? :P) ning ta... Ta... on ärimees, I guess? Ma eeldan, et ta on muidu hea inimene, aga seda ainult sellepärast, et ta on peategelane.
Autor kirjeldab asju väga püüdlikult (asju, linnavaateid, vett jne, kuid miskipärast mitte inimesi), mis mõnikord on efektne, enamasti pole paha ja siis mõnikord on imelikke asju sekka. Ma näiteid ei viitsi tuua, aga see siin oli tegelikult kiitus.
Aga nüüd on öö ja peategelane koos oma alluvaga ootavad pahasid. Meile mainitakse paari lausega põnevatest seikadest, mida nad läbi elasid, et väljapressijate kohta infot saada ning selle näitamise asemel ootame koos meestega tühjal udusel tänaval, et midagi juhtuks.
Hästi palju on autoripoolselt tausta selgitamist, kuigi peategelasele on antud kõrvale kaaslane, kellele ta saaks asju selgitada nii, et see oleks orgaanilisem. Mõnikord on okei, kui lugejale asju öeldakse, aga mul on tunne, et siin oleks olnud nii lihtne seda läbi dialoogi või kasvõi peategelase monoloogi kaudu edasi anda.
See võib olla trükiviga või autori eelistus, aga ÕSi järgi on õige "see'p". Ma niisama mainin, ei pane pahaks, see ei tule ÕSist niisama kergesti otsinguga välja ka.
Igatahes, peategelane ootab pahasid, kes tulevad salapärast kasti röövima ja üritab neid ümber veenda, sest tal on tunnistajad, et pahad on pahad. Siis tulevad uued pahad. Vanad ja uued pahad murravad koos kasti lahti. Sealt tulevad mehhaanilised mõrvarherilased, kes pahad ära tapavad kuni head peidus on.
Ambrose, kelle laadung see on, tuleb kohale ja ütleb, et tegu on õhusõidukide vastaste relvade prototüüpidega ja põhimõtteliselt ongi jutt läbi.
Nii pikk jutt, aga nii vähe juhtub. Ma ei mõista, mis selle point oli. See kõlas rohkem nagu osa mingist pikemast asjast, ma tean, et autor on palju muid asju kirjutanud, aga ma ühtegi samast sarjast asja pole ma ise lugema sattunud. Normaalne, aga mitte eriti huvitav.
5/10
Kärbiks ebavajaliku ära, oleks kohe kõrgem hinne. Oleks paremas tujus, oleks ka võibolla kõrgem hinne, aga vot ei ole.
Kapten Viriseja
Otsides vetsupaberi tagavaru, avastasin ma kuhja vanu jutte, mis arvustamist ootavad.
Teate küll, kes vana asja meelde tuletab, sel silmud pütis või kuidas see ütlus käiski.
Pikad teised, aga no üritame vaikselt järje peale saada.
Nonii. Mahlon Costigan, kes mõnikord Tavakodanike Kojas kõnet peab, saab sõnumitoojalt sõnumi. See nimi on täpselt selline interneti ulmenime generaatori nimi, kuigi ma kinnitasin endale igaks juhuks google'i abiga, et see nii pole. See pole otseselt halb, aga see nimi on eesti lugeja jaoks absoluutselt võõras (ja sootu, kuigi interneti järgi mehenimi).
Meid visatakse otse sündmuste sisse, räägitakse mingist Ambrose'i lastist jne. Ma lugesin viimase jutuna mingit kosmoseulmet ja nüüd ma ei saa üle sellest, et ma eeldan, et setting on ulme, kuigi mainitakse tänaval olevaid kärusid ja üle ookeani olevaid asju, mis kõlab rohkem nagu fantasy/ 1800-mitusada aastat tagasi minevik/ kasvõi steampunk. Pole otseselt autori süü, aga see on see, kus ma praegu omadega olen.
Vahepeal on lause "Hoonete õhušahtidest ja akendest kerkis auru", mis võibolla tähendab, et see on steampunk, sest aur noh. Igatahes. Vend käib siis mööda linna ringi ja annab jupikaupa vaateid, mis vaikselt kinnitavad aurupunklust. See on nii pikk jutt, et ma ei viitsi väga kirjutada, ma võtan üldisemaks oma teksti (asi, mida ka autor oleks võinud vahepeal teha.)
Enamik sisserännanud tehasetöölisi pärines Hibernia roheliselt saarelt läänes või Cadoniast põhjas, keskklassis leidis koha peamiselt üle lõunaväina Rantsiast tulnud rahvas.Kas me oleks millestki peale võõrapäraste nimede ilma jäänud ilma selle lauseta? Ma saan aru, et see on peegeldus pärismaailmast, aga lugeja oleks nüüdseks pidanud juba juba aru saama, et tegu on Inglismaaga.
Laomees peab leidma pahade väljapressijate peatamiseks. Jutt on hästi pikk, peaaegu pool on nüüdseks läbi, aga rohkem pole seni midagi juhtunud ja me ei tea petegelase kohta ka midagi peale selle, et... Hmm. Ta kannab rõivaid, mis sobivad nii Tavakodanike Kojas kõne pidamiseks kui tehase külastamiseks, talle meeldivad mehed (prantsuse gei? stereotüüp vähe ei ole või? :P) ning ta... Ta... on ärimees, I guess? Ma eeldan, et ta on muidu hea inimene, aga seda ainult sellepärast, et ta on peategelane.
Autor kirjeldab asju väga püüdlikult (asju, linnavaateid, vett jne, kuid miskipärast mitte inimesi), mis mõnikord on efektne, enamasti pole paha ja siis mõnikord on imelikke asju sekka. Ma näiteid ei viitsi tuua, aga see siin oli tegelikult kiitus.
Aga nüüd on öö ja peategelane koos oma alluvaga ootavad pahasid. Meile mainitakse paari lausega põnevatest seikadest, mida nad läbi elasid, et väljapressijate kohta infot saada ning selle näitamise asemel ootame koos meestega tühjal udusel tänaval, et midagi juhtuks.
Hästi palju on autoripoolselt tausta selgitamist, kuigi peategelasele on antud kõrvale kaaslane, kellele ta saaks asju selgitada nii, et see oleks orgaanilisem. Mõnikord on okei, kui lugejale asju öeldakse, aga mul on tunne, et siin oleks olnud nii lihtne seda läbi dialoogi või kasvõi peategelase monoloogi kaudu edasi anda.
„Seep’ ma olen.”
See võib olla trükiviga või autori eelistus, aga ÕSi järgi on õige "see'p". Ma niisama mainin, ei pane pahaks, see ei tule ÕSist niisama kergesti otsinguga välja ka.
Igatahes, peategelane ootab pahasid, kes tulevad salapärast kasti röövima ja üritab neid ümber veenda, sest tal on tunnistajad, et pahad on pahad. Siis tulevad uued pahad. Vanad ja uued pahad murravad koos kasti lahti. Sealt tulevad mehhaanilised mõrvarherilased, kes pahad ära tapavad kuni head peidus on.
Ambrose, kelle laadung see on, tuleb kohale ja ütleb, et tegu on õhusõidukide vastaste relvade prototüüpidega ja põhimõtteliselt ongi jutt läbi.
Nii pikk jutt, aga nii vähe juhtub. Ma ei mõista, mis selle point oli. See kõlas rohkem nagu osa mingist pikemast asjast, ma tean, et autor on palju muid asju kirjutanud, aga ma ühtegi samast sarjast asja pole ma ise lugema sattunud. Normaalne, aga mitte eriti huvitav.
5/10
Kärbiks ebavajaliku ära, oleks kohe kõrgem hinne. Oleks paremas tujus, oleks ka võibolla kõrgem hinne, aga vot ei ole.
Kapten Viriseja
21/05/2020
Jutt: Unireis, Tiit Lukki /ml
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-unireis
Oh kui hea, see on palju lühem jutt kui eelmine. Kergendus tuleb kohe peale. Juba selle eest annaks ette ühe lisapunkti ära.
Selle looga ma seda arvustamistehnikat ei kasuta, kus ma natuke loen, kommenteerin loetut ja jätkan, väga lihtsal põhjusel - ma alustasin lugemist ja see oli piisavalt huvitav, et ma ei tahtnud enne lõppu pausi teha. Tõsi, ta pole muidugi väga pikk lugu. Ega ka sündmusterohke lugu, võib-olla on üleüldse kahtlane, kas seda looks saaks nimetada. Aga mulle ta meeldis.
Tegu on siis kirjeldusega ühest loodusrahva hõimust ilmselt kusagil Lõuna-Ameerikas, kes regulaarselt näevad unedes ja hallutsinatsioonides igasuguseid maailmu, kusjuures nonde sekka kuuluvad näiteks
Ehk siis ulmeline element on olemas, kus pärismaalased näevad mitte ainult und, vaid kus nende nägemused vastavad ka reaalsusele. Natuke on samas sellist maagilise realismi vaibi, võimalik ka, et Castanedat. Mul on samas küsimusest 'kas see ikka on ulme' ja 'ega see ometi slipstream ei ole!?!' võrdlemisi pohhui, kui ei ole, siis ei ole, ja ma ei näe ka slipstreamis mingit erakordset pattu, kui seda hästi tehakse.
(ühtlasi ei teki mul praegu sellist ilast tunnet, nagu Castaneda-stiilis gurud mõnikord tekitavad)
Ja mis suur pluss - autor oskab kirjutada, mitte ainult anda edasi objektide ümberpaiknemist ruumis.
Juba see lause annab mõista, et autor oskab erinevaid teemasid seostada ning suudab mõtelda laiemates kategooriates kui 'Risko lõi roobotit kirvega, et päästa Liisa. "Aitäh," ütles Liisa.'.
(Kõrvalmärkus: Viski soodaga kõlab mu jaoks samas kahtlase anglitsismina, sest mu jaoks on sooda ikkagi too valge pulber, mitte mullivesi, aga samas pole whisky soda just mu lemmikjook, nii et mine tea, kuidas seda päriselt nimetatakse )
Muidugi, väga kõrget hinnet ei saa anda, sest tegu pole rangelt võttes looga, on antud lihtsalt üks kirjeldus, üks pilt. See on samas kuidagi väga sümpaatne.
7/10
Maskiga Laksija
Oh kui hea, see on palju lühem jutt kui eelmine. Kergendus tuleb kohe peale. Juba selle eest annaks ette ühe lisapunkti ära.
Selle looga ma seda arvustamistehnikat ei kasuta, kus ma natuke loen, kommenteerin loetut ja jätkan, väga lihtsal põhjusel - ma alustasin lugemist ja see oli piisavalt huvitav, et ma ei tahtnud enne lõppu pausi teha. Tõsi, ta pole muidugi väga pikk lugu. Ega ka sündmusterohke lugu, võib-olla on üleüldse kahtlane, kas seda looks saaks nimetada. Aga mulle ta meeldis.
Tegu on siis kirjeldusega ühest loodusrahva hõimust ilmselt kusagil Lõuna-Ameerikas, kes regulaarselt näevad unedes ja hallutsinatsioonides igasuguseid maailmu, kusjuures nonde sekka kuuluvad näiteks
kirjeldused miljonilinnadest maa-aluste metroode, kiirliftide ning arvutu hulga autodega. Sekka segaseid seiklusi meredel ning kosmoses
Ehk siis ulmeline element on olemas, kus pärismaalased näevad mitte ainult und, vaid kus nende nägemused vastavad ka reaalsusele. Natuke on samas sellist maagilise realismi vaibi, võimalik ka, et Castanedat. Mul on samas küsimusest 'kas see ikka on ulme' ja 'ega see ometi slipstream ei ole!?!' võrdlemisi pohhui, kui ei ole, siis ei ole, ja ma ei näe ka slipstreamis mingit erakordset pattu, kui seda hästi tehakse.
(ühtlasi ei teki mul praegu sellist ilast tunnet, nagu Castaneda-stiilis gurud mõnikord tekitavad)
Ja mis suur pluss - autor oskab kirjutada, mitte ainult anda edasi objektide ümberpaiknemist ruumis.
Et kohaliku suguharu põhielanikkond pole ühtegi teise veekogu olemasolust teadlik, nimetatakse jõekesi lihtsalt veeks. Sama sõna on hea ka veel sülje, hommikuse sügiskaste ning igapäevase vihma tähistamiseks.
Juba see lause annab mõista, et autor oskab erinevaid teemasid seostada ning suudab mõtelda laiemates kategooriates kui 'Risko lõi roobotit kirvega, et päästa Liisa. "Aitäh," ütles Liisa.'.
(Kõrvalmärkus: Viski soodaga kõlab mu jaoks samas kahtlase anglitsismina, sest mu jaoks on sooda ikkagi too valge pulber, mitte mullivesi, aga samas pole whisky soda just mu lemmikjook, nii et mine tea, kuidas seda päriselt nimetatakse )
Muidugi, väga kõrget hinnet ei saa anda, sest tegu pole rangelt võttes looga, on antud lihtsalt üks kirjeldus, üks pilt. See on samas kuidagi väga sümpaatne.
7/10
Maskiga Laksija
Jutt: Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas? - Martin Jaanus /ml
Ma pole veel surnud.
Igatahes, pärast seda, kui Kapten Viriseja minu hermeetiliselt suletud maa-alusesse mulli tungis, minu kolmeks aastaks varutud nuudlid, konservid, ja tualettpaberi ära sõi ja igale poole köhis, ei jää mul vist muud üle, kui ka vaadata, mis maapeal toimub.
Selgub, et Reaktor on hoolimata pandeemiast jätkanud ilmumist.
Egas midagi.
Lugu algab tehnosõnadega vürtsitatud maailmaülevaatest. (2050, AI konvekas, sondid peas, eesti nimi, autosõit) Ulmejutu puhul muidugi igavene häda - maailm on ebatavaline, ja kuidagi peab lugeja aru saama, mis värk on. Mulle tundub, et ma saan, mis on pluss, aga midagi on selles kuidagi kohmakat. Tundub ka mingi 5G-teemaline nali sisse pandud, mis näitab, kui halb on see, et ma seda lugu kaks kuud hiljem loen - need ei ole enam üldse naljakad! Oma viga, muidugi, et ulmelugu õigel ajal ei loe, vaid kaks kuud hiljem, kus see on muidugi uutest arengutest tingituna lootusetult retroks muutunud.
Nii. Tundub, et loo point on see, et kõik olid ära harjunud uue tehnoloogiatasemega, kus pistik peas oli, ja nüüd järsku enam ei. Kriis. Autor teeb ka terava nalja - Deliriums Instagrammus. Väga efektne. Phone bad. See hea nali, mulle endalegi meeldib mõnikord lustakas meeleolus selliseid teha.
Igatahes, meie peategelane Siim on nüüd Palle üksipäini terves maailmas, sest kõik teised on moodsa tehnoloogia viimased uuendused vastu võtnud, ja nüüd zombid.
Ma natuke lootsin, et nüüd võtab lugu sellise vormeli, et Siim mõtleb, kelle juurde minna, hüüatab -"Aga muidugi Liina!" - aga Liina on zombi, mängib Pokemon Gone-i (kui lustakas!) - siis "Aga muidugi Mati!" - aga Mati on zombi sest tal on Facebook (tehke ise mingi sitt nali siia, ma praegu ei viitsi) - siis "Aga muidugi Jüri!" - aga Jüril on TikTok,... aga see ahel jääb kahjuks katki.
(päriselt, esimesed kaks sammu sellest ahelast on olemas, ja see jätab väga abitu mulje, sihuke "aga jookseks tegelase X juurde!" mõjub niikuinii kuidagi hõredalt, kuigi oma loogika seal on - see Liina-samm seal vahel on praegu liigliha. arusaadav, et Liina on vaja kuidagi sisse mängida, sest ilmselt on teda hiljem vaja, aga praegu on see Mati juurde jooksmine, tema kindlasti oskab aidata, täpne koopia samast emotsioonist, mis Liina juures)
Pealt-seitsmekümnene Mati istus õues, võttis päikest, jõi õlut ja kuulas mingist imelikust vanaaegsest agregaadist arhailist muusikat – kostus rohkem kui kolm erinevat sõna järjest ning isegi meloodia oli olemas. Viimati oli selline muusika populaarne sajandi alguses, oma kuuskümmend aastat tagasi.
Ema, anna padruneid.
Kas sellest loost tuleb midagi muud ka kui sõnum 'noorus on hukas'? Kuradi lapsed oma telefonide ja pokemon goode ja pac-mannide ja hularõngaste ja vibraatoritega.
Tähendab, argumendil phone bad on teatav tõetera sees, on täiesti reaalsed probleemid, dopamiinilaksu lihtsus ja muu säärane, aga see lugu selle teema nüanssidest ei paista eriti huvituvat. On halb ja kõik. Inimesed, kes ei kasuta, on objektiivselt paremad inimesed. Mis siin enam rääkida. Vaatame nüüd, kuidas moodsat halba tehnoloogiat mittekasutavad paremat sorti inimesed saavad nimetatud halvast tehnoloogiast võitu.
Armas jeesus, Heterobaar. Phone badile näikse lisanduvat veel see teema, kuidas kõige rõhutum ühiskonnagrupp üldse on valge heteromees. Neil on väga raske, ma tean, langetame selle kurva tõsiasja meenutamiseks pea.
Seda lugu on veel nii palju.
Mati jagab meiega teadmisi elektrisüsteemidest, mis tekitab mus tunde, et autor tegelikult tunneb seda valdkonda. Info antakse natuke kohmakalt edasi, aga las olla. Ma ausalt ütelda eelistaks, et autor keskenduks pigem tehnikast rääkimisele kui sellele, kuidas tänapäeva muusika halb on või kuidas homosid vangi ei panda või midagi.
Muuseumist vana, aga töökindla jubina võtmine on natuke liiga kasutatud troop, et see mind väga üllataks. Mitte iseenesest halb troop, aga no veidi meh.
Igatahes on poole sajandi pärast tehnoloogia poole sajandi taguste tehnikatega lahtimuugitav, kruvikeerajad ja magnetid teevad igasugu hi-tech uksed lahti. Ei, las ta olla. Ma täitsa usun, et paljudes kohtades on meil kasutusel vana tehnoloogia, sest pole tarvis olnud midagi välja vahetada ja väljavahetuskulud on suured. Why not.
Loo pealkiri võinuks olla 'Äge vana insener alistab oma igihaljaste inseneeriateadmistega paha halva moodsa tehnoloogia." Mul on tunne, et autor on vana insener. Lihtsalt oletan, ei tea miks.
Matil on Liina vastu tunded muidu. Sellega on ka oma süzeeliin, mis mõjub küll psühholoogilises mõttes üsna abituna, aga no kõike ei saa ju ka ühelt loolt oodata.
„Ja nüüd sain teada, et minu õnn oli mulle lähedal, saatis mind varjuna ning lasi vaba linnuna lennata. Aga nüüd püüdis kinni, kui mu tiivad haiget said.“
Selles mõttes täpne, et tavaliselt, kui inimesed üritavad ennast poeetiliselt väljendada, tuleb välja midagi piinlikku. Vt nt:.
Louisa, I love thee. I love thee, Louisa.Louisa, Louisa, Louisa, I love thee.
Hmm, mainitakse snu-snud. Futurama-viide vihjab, et autor ei olegi võib-olla vanainimene, võib-olla lihtsalt keskealine. Või isegi mingi noor väike vanainimene, mis on juba omamoodi perverssus.
Ma ei viitsi seda lugu eriti põhjalikult edasi kommenteerida, sest see on nii pikk ja halb. Aga no sporaadiliselt ehk saab midagi kirja.
Siimu tulistatakse blastriga, vahetatakse paar lauset, ja Siim kukub alles siis maha. Sellel on selline multikaloogika natukene, kus järsakust kukud alla mitte kohe, vaid natuke aega hiljem, kui tuleb meelde, et aa, gravitatsioon. Või siis teine variant on sitt kooliteater, kus näitlejale tuleb veidi aega hiljem meelde, et ma pidin pikali kukkuma.
Hiljem tehakse veel üks mäkaiveritrikk füüsikaklassist, mis oleks väga armas, kui mul poleks seda tunnet, et kirjaniku põhieesmärk on lugejale selgeks teha, kuivõrd palju parem on vana inseneeria nõmedast uuest arvutitehnoloogiast.
Mul on tunne, et see kõik oleks ägedam, kui autor kirjutaks möödunud sajandis paiknevat mäkaiverlust. Ulmeks saab teha näiteks nii, et teha see postapokalüptiliseks, ütleme, et kaheksakümnendatel oli tuumasõda või midagi. Ja igasuguste inimsuhete kirjutamiseks tuleb muidugi keegi appi võtta, sest autori võimekus inimsuhete edasiandmisel mõjub umbes sama loomulikult kui Google Translate algonkini keelest eesti keelde tõlkides.
(Loo autor on meile saladuskatte all öelnud, et samade tegelastega on lootust kohtuda ka tedaspidi. - Toim.)
Palun ei.
Ma tean, et on inetu ütelda, et palun enam ära kunagi midagi kirjuta, aga noh, kirjuta sahtlisse mõnda aega. Natuke rohkem tegelikult kui mõnda aega. Võib-olla kümne aasta pärast on loetav tekst.
Tähendab, selles loos on mingeid elemente, mis teoorias töötavad (süžee areng ja puha, formaalses mõttes oli süžee olemas), aga seda oli nii halb lugeda, et ma ei suuda seda positiivse faktorina arvesse võtta.
1/10
Sihukese sita pärast ronisin ma nüüd oma punkrist välja.
PS: kui teile see lugu meeldis, siis pöörduge viivitamatult arsti juurde, sest maitsemeele kadumine on üks koroonaviiruse sümptomitest.
15/05/2020
Jutt: Une Kati leidis Mati - Henri Hundu /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-une-kati-leidis-mati
Oeh kui pikk jutt. Aga teeme ära, enne kui südaöö kätte jõuab. Saab selle kuuga ühele poole, eelmisest kuustki veel jutte, millega peaks tegelema, kuigi ma loodan millalgi loota ka kaaslase käbedale abile.
Esimene lause: "Valgus langes mööda kumerat õlajoont nagu saksofoniheli orkestris"
Ma loodan seda lugedes, et jutt on pratchettlikult humoorikas, aga ma tean, et elu ei ole nii ilus.
Tüüp disainib mingeid turviseid. "Ainult rindadega ei oska ma midagi peale hakata. /.../ Samas nii eesrindlikke kehaosi ei saa ka lihtsalt tähelepanuta jätta."
Äkki ma eksin ja tegu on ikkagi huumoriga. Hmm. Ma mõtlen veel, kuidas seda võtta.
Peategelane taaskord nimetu ja sootu. See, et ta rindu oluliseks peab, ei anna ka aimdust, mis vaatepunktist ta lähtub. Igatahes, nagu tavaliselt, on ta nüüd siinkohal naine kuni vastupidist tõestatakse.
"Kell on vaevalt seitse, kuid väljas kisub juba pimedaks. Nojah, kastanil ammu munad karvased. "
Hmmmmmm.
Peategelane jääb peaaegu tsikli alla, aga juht on ta koolikaaslane ja kutsub õllele hoopis ja annab meile teada, et kui Harri pole just omapärane naisenimi, on meie naispeategelase kujutelmaga kööga (läks kiiremini kui karta oli).
Harri räägib oma tuttavale, et ta näeb teiste inimeste unenägusid ning on mitmeid kuid näinud ühe väikese tüdruku unesid, keda hoitakse vist kusagil keldris vägisi kinni.
Ma olen vastu tahtmist intrigeeritud.
Kahepeale üritavad nad välja mõelda, kuidas väheste vihjete abil kuidagi asja lahendada.
"Riina oli punaka varjundiga juuksepahmakaga, ümmarguse näoga ja tüünelt žestikuleeriv meeldiv naisolevus. Lahtise teksatagi all paistis valge t-särk, mis tõstis esile nõtke kaela ja sellel õnnelikult siugleva hõbeketi."
Nagu loeks mitte eriti populaarset postitust redditis /r/mewritingwomen grupis.
Aga midagi hullu ei ole, Riina, kes aitab asja uurida, tundub nagu inimene, mitte nagu naine ning tema ja peategelase vahel tekkinud meeldivus on suht normaalselt välja mängitud.
Pärast maja turvakaamerasse häkkimist leiab Harri õige koha, aga on varahommik, kedagi pole appi kutsuda. Nüüd on see hetk, kus ta peaks kutsuma politsei, sest ta saaks seda teha anonüümselt või öelda, et ta nägi midagi kahtlast, varem kui ainsaks tõendiks olid unenäod, oli loogiline seda mitte teha. Eh, tal on muidugi vabandus olemas, et see talle pähe ei tule, terve jutu on ta kurtnud võõraste unenägude nägemisest põhjustatud väsimuse üle, mis ei lase korralikult mõelda.
Ta leiab sõbra aadressi, aga sealt aknast näeb teda koos Riinaga ja oma ängistuses läheb üksinda tüdrukut päästma ning muidugi leiab ta ennast varsti koos lapsega keldrisse vangistatuna.
Sõber, kes ta üles leiab, ei kutsu ka politseid, ning seda ma ei oska välja vabandada.
Nad päästavad tüdruku välja ja laps ning tema kaks vangistajat muutuvad umbes valgussammasteks ja nende sõnadest jääb mulje, et see laps oli mingi paha asi, mida ei oleks tohtinud vabastada.
Ning siis tuleb mingi jura, kuidas Harri koos sõbraga jalga laseb, sest keegi kutsus politsei ja siis on umbes nagu mingi jump scare ja lugu lõpeb sõnadega
Ühekorraga saan aru. Ma ei näe enam und. Nüüd näeb uni juba mind.
Nii et fuck off. Siin oli huvitav idee, müsteerium, pigem usutavad inimesed. Ja siis mingi faking saast sinna kõige otsa. Jah, ma sain aru, et see laps pidi olema mingi kahtlane asi, et teda vangis hoiti, aga ma ei tulnud enne suht lõppu selle peale, et ta on kurjus või midagi, see oleks olnud enam-vähem fain, kui sellega midagi päriselt peale oleks hakatud, aga selle asemel tuli the end ja see kõik oli unenägu, kuigi "see kõik" käis ainult päris lõpu kohta. Päris palju jutust oleks võinud lühemaks võtta, aga üldiselt see meeldis mulle seni kuni läbi sai. Miks sa teed nii? Kas sulle endale meeldis see lõpp või? Me ei saanud mitte mingit lahendust kogu sellele pikale tekstile. Ei, see ei olnud lahendus. Ning see viimane lause on kindlasti üks halvemaid lõpulauseid, mida ma kunagi elus lugenud olen.
Nüüd näeb uni juba mind....
Kas sul oli mingi AI, millelt sa küsisid võimalikult halba lõppu või? Sest sel juhul oli tegu täieliku õnnestumisega. Kui ma oleks seda juttu näinud enne avaldamist, siis ma oleksin käskinud, käskinud, mitte palunud, selle ümber teha.
Nagu kunagi varasemalt sai lubatud aga tegelikult oli see kõik uni juttude kohta, millele see päris ei vasta, aga lõpu tõttu läheb arvesse, siis null punkti. Ma vahepeal olin seal 6-7 kandis isegi (päris nii palju poleks küll tulnud, ent siiski), aga see kõik läks otse kraanikausist alla, nagu välismaal öeldakse.
0/10
teinekord paremini. Oskust on ju.
Kapten Viriseja
P.S. pealkiri on sitt
Oeh kui pikk jutt. Aga teeme ära, enne kui südaöö kätte jõuab. Saab selle kuuga ühele poole, eelmisest kuustki veel jutte, millega peaks tegelema, kuigi ma loodan millalgi loota ka kaaslase käbedale abile.
Esimene lause: "Valgus langes mööda kumerat õlajoont nagu saksofoniheli orkestris"
Ma loodan seda lugedes, et jutt on pratchettlikult humoorikas, aga ma tean, et elu ei ole nii ilus.
Tüüp disainib mingeid turviseid. "Ainult rindadega ei oska ma midagi peale hakata. /.../ Samas nii eesrindlikke kehaosi ei saa ka lihtsalt tähelepanuta jätta."
Äkki ma eksin ja tegu on ikkagi huumoriga. Hmm. Ma mõtlen veel, kuidas seda võtta.
Peategelane taaskord nimetu ja sootu. See, et ta rindu oluliseks peab, ei anna ka aimdust, mis vaatepunktist ta lähtub. Igatahes, nagu tavaliselt, on ta nüüd siinkohal naine kuni vastupidist tõestatakse.
"Kell on vaevalt seitse, kuid väljas kisub juba pimedaks. Nojah, kastanil ammu munad karvased. "
Hmmmmmm.
Peategelane jääb peaaegu tsikli alla, aga juht on ta koolikaaslane ja kutsub õllele hoopis ja annab meile teada, et kui Harri pole just omapärane naisenimi, on meie naispeategelase kujutelmaga kööga (läks kiiremini kui karta oli).
Harri räägib oma tuttavale, et ta näeb teiste inimeste unenägusid ning on mitmeid kuid näinud ühe väikese tüdruku unesid, keda hoitakse vist kusagil keldris vägisi kinni.
Ma olen vastu tahtmist intrigeeritud.
Kahepeale üritavad nad välja mõelda, kuidas väheste vihjete abil kuidagi asja lahendada.
"Riina oli punaka varjundiga juuksepahmakaga, ümmarguse näoga ja tüünelt žestikuleeriv meeldiv naisolevus. Lahtise teksatagi all paistis valge t-särk, mis tõstis esile nõtke kaela ja sellel õnnelikult siugleva hõbeketi."
Nagu loeks mitte eriti populaarset postitust redditis /r/mewritingwomen grupis.
Aga midagi hullu ei ole, Riina, kes aitab asja uurida, tundub nagu inimene, mitte nagu naine ning tema ja peategelase vahel tekkinud meeldivus on suht normaalselt välja mängitud.
Pärast maja turvakaamerasse häkkimist leiab Harri õige koha, aga on varahommik, kedagi pole appi kutsuda. Nüüd on see hetk, kus ta peaks kutsuma politsei, sest ta saaks seda teha anonüümselt või öelda, et ta nägi midagi kahtlast, varem kui ainsaks tõendiks olid unenäod, oli loogiline seda mitte teha. Eh, tal on muidugi vabandus olemas, et see talle pähe ei tule, terve jutu on ta kurtnud võõraste unenägude nägemisest põhjustatud väsimuse üle, mis ei lase korralikult mõelda.
Ta leiab sõbra aadressi, aga sealt aknast näeb teda koos Riinaga ja oma ängistuses läheb üksinda tüdrukut päästma ning muidugi leiab ta ennast varsti koos lapsega keldrisse vangistatuna.
Sõber, kes ta üles leiab, ei kutsu ka politseid, ning seda ma ei oska välja vabandada.
Nad päästavad tüdruku välja ja laps ning tema kaks vangistajat muutuvad umbes valgussammasteks ja nende sõnadest jääb mulje, et see laps oli mingi paha asi, mida ei oleks tohtinud vabastada.
Ning siis tuleb mingi jura, kuidas Harri koos sõbraga jalga laseb, sest keegi kutsus politsei ja siis on umbes nagu mingi jump scare ja lugu lõpeb sõnadega
Ühekorraga saan aru. Ma ei näe enam und. Nüüd näeb uni juba mind.
Nii et fuck off. Siin oli huvitav idee, müsteerium, pigem usutavad inimesed. Ja siis mingi faking saast sinna kõige otsa. Jah, ma sain aru, et see laps pidi olema mingi kahtlane asi, et teda vangis hoiti, aga ma ei tulnud enne suht lõppu selle peale, et ta on kurjus või midagi, see oleks olnud enam-vähem fain, kui sellega midagi päriselt peale oleks hakatud, aga selle asemel tuli the end ja see kõik oli unenägu, kuigi "see kõik" käis ainult päris lõpu kohta. Päris palju jutust oleks võinud lühemaks võtta, aga üldiselt see meeldis mulle seni kuni läbi sai. Miks sa teed nii? Kas sulle endale meeldis see lõpp või? Me ei saanud mitte mingit lahendust kogu sellele pikale tekstile. Ei, see ei olnud lahendus. Ning see viimane lause on kindlasti üks halvemaid lõpulauseid, mida ma kunagi elus lugenud olen.
Nüüd näeb uni juba mind....
Kas sul oli mingi AI, millelt sa küsisid võimalikult halba lõppu või? Sest sel juhul oli tegu täieliku õnnestumisega. Kui ma oleks seda juttu näinud enne avaldamist, siis ma oleksin käskinud, käskinud, mitte palunud, selle ümber teha.
Nagu kunagi varasemalt sai lubatud aga tegelikult oli see kõik uni juttude kohta, millele see päris ei vasta, aga lõpu tõttu läheb arvesse, siis null punkti. Ma vahepeal olin seal 6-7 kandis isegi (päris nii palju poleks küll tulnud, ent siiski), aga see kõik läks otse kraanikausist alla, nagu välismaal öeldakse.
0/10
teinekord paremini. Oskust on ju.
Kapten Viriseja
P.S. pealkiri on sitt
Jutt: Thorndike`i kass - Glen Simson /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-thorndike`i-kass
Mingi jorss tšillib kosmoses uusi tähesüsteeme avastades (tal on kusjuures nimi isegi, Evans, ja piisavalt nö normaalne nimi, et ma seekord eeldan, et tegu on meessoost isikuga).
Ma olen juba natuke segaduses asjade kohta, sest Evans mõtleb, kui hea see on, et tal on vägev kahuritega laev, nii et ta sõidukit enam juppeks ei lasta, sest kosmoses reegleid ei ole, aga järgmisena öeldakse, et "kõik tüliküsimused lahendati omavaheliste kokkulepete alusel juristikarjade vahendusel." Kas see viimane on... eufemism mingi... lahingu kohta...? Mul pole aimugi.
Siis saame teada, et kuigi Evans on avastanud palju planeete väärtuslike maavaradega ja planeedi, mida valitsus kavatseb koloniseerida, ei ole tal eriti raha (laev oli kingitus isalt).
Lisaks on kosmoselaeval andurite seas üks, mis ütleb, kui on leitud mõistuslik eluvorm, sest teatavast kiirgavad mõistuslikud eluvormid ektoplasmat, mida on hea lihtne skännimisega leida.
Ja et asi oleks veel loogilisem, siis see andur leidis lihtsalt tavalise vana kosmoselaeva.
Evans ründab rändom laeva, sest eeldab, et see on kaevanduspiraat, aga selle pardal olev Jane anub, et ta lõpetaks ja pakub selle eest vastu seni registreerimata maavarade (kosmosevarade) leiukohti. Evansil on lõpuks ikkagi pohhui ja laseb võõra laeva õhku. Nüüd saame teada, et kognitiivülekande distantsjuhtimine tähendab virtuaalkiivritega kusagilt kaugelt, mis on iseenesest nagu loogiline, aga ma eeldasin, et see tähendas hoopis seda, et kosmoselaeval on mingi AI peal. See selgitab seda juristivärki, mis mind segadusse ajas ning seda, miks "inimohvreid ei olnud tavaliselt muudel juhtudel, kui ainult sõjalistes kosmoselahingutes". Aga miks "tavaliselt"? See tähendab, ju et on ka erandeid. Kuidas need erandid juhtuvad? Inimesed unustavad ära, et nad juhivad distantsilt ning otsutavad surra, kui laev hukkub?
Ja see andur, eksole... mis tuvastas kosmoselaeva, mitte eluvormi, onju? Kas see on üks neist asjadest, mida kosmoselaevamüüja isale lisapaketina kalli hinna eest maha müüs, aga mis tegelikult ei tööta nii nagu talle öeldi? Sest ma arvan, et see on asi, mis tegelikult ei tööta nii nagu talle öeldi.
Anywho. Me nüüd läheme Jane vaatepunkti, kes on õnnetu, sest ta laev lasti õhku ja nüüd teda karistatakse, sest ta ei täida kvoote, mida ta peab täitma, sest ta on vanglas. Aa, ja ta nimi ei ole Jane, ta nimi on Jane (džein), sest... välismaa? Äkki valiks teinekord nime, mille hääldust lugeja ei pea enda peas poole pealt ümber muutma?
No ja siis on jutt läbi.
Ei, mina ka ei tea, mis selle point oli.
Ma eelmise jutuga olin hästi leebe, ma kaks korda järjest ei oska. Väga hull ei olnud, aga ma ei saanud sellest mitte midagi. Ülbemat sorti mees laseb kosmosepiraadi õhku, aga kosmosepiraadi kass hukatakse selle peale, et ta feilis oma ülesandes. Ma ei tunne naise vastu kaastunnet, sest ta teadis, et see võib juhtuda, kui ta ükskord hakkama ei saa ja vastutab seega ise selle tagajärje eest. Ja pole mingit põhjust eeldada, et Jane oleks kuidagi hea inimene. Teate küll, Hitler loomaarmastaja etc. Kui ta on vangis, siis ma eeldan, et põhjusega. See, et vangla on hästi sitt vangla, ei muuda seda. Ja Evans ei teinud mitte midagi valesti, kui täpne olla, siis ta tegi õigesti. Hea töö. Jätkaku samas vaimus.
Nagu öeldud, kaks korda järjest leebe ei ole. Enam-vähem normaalselt loetav jutt, dialoogid vajavad suht harjutamist.
"/.../paluun ära tee! Ma ei tohi seda laeva kaotada!” vastas Jane.
Vt ka "OH ISSAND, EI! APPI! AIDAKE! MISNÜÜDSAAB! OHJEESUS!" ütles ta.
3/10
Käib kah, vist, kuidagi.
Kapten Viriseja
P.S. Ma ei ole kindel, mis Thorndike'il selle kõigega pistmist peaks olema peale selle, et tal oli ka mõni kass.
Mingi jorss tšillib kosmoses uusi tähesüsteeme avastades (tal on kusjuures nimi isegi, Evans, ja piisavalt nö normaalne nimi, et ma seekord eeldan, et tegu on meessoost isikuga).
Ma olen juba natuke segaduses asjade kohta, sest Evans mõtleb, kui hea see on, et tal on vägev kahuritega laev, nii et ta sõidukit enam juppeks ei lasta, sest kosmoses reegleid ei ole, aga järgmisena öeldakse, et "kõik tüliküsimused lahendati omavaheliste kokkulepete alusel juristikarjade vahendusel." Kas see viimane on... eufemism mingi... lahingu kohta...? Mul pole aimugi.
Siis saame teada, et kuigi Evans on avastanud palju planeete väärtuslike maavaradega ja planeedi, mida valitsus kavatseb koloniseerida, ei ole tal eriti raha (laev oli kingitus isalt).
Lisaks on kosmoselaeval andurite seas üks, mis ütleb, kui on leitud mõistuslik eluvorm, sest teatavast kiirgavad mõistuslikud eluvormid ektoplasmat, mida on hea lihtne skännimisega leida.
Ja et asi oleks veel loogilisem, siis see andur leidis lihtsalt tavalise vana kosmoselaeva.
Evans ründab rändom laeva, sest eeldab, et see on kaevanduspiraat, aga selle pardal olev Jane anub, et ta lõpetaks ja pakub selle eest vastu seni registreerimata maavarade (kosmosevarade) leiukohti. Evansil on lõpuks ikkagi pohhui ja laseb võõra laeva õhku. Nüüd saame teada, et kognitiivülekande distantsjuhtimine tähendab virtuaalkiivritega kusagilt kaugelt, mis on iseenesest nagu loogiline, aga ma eeldasin, et see tähendas hoopis seda, et kosmoselaeval on mingi AI peal. See selgitab seda juristivärki, mis mind segadusse ajas ning seda, miks "inimohvreid ei olnud tavaliselt muudel juhtudel, kui ainult sõjalistes kosmoselahingutes". Aga miks "tavaliselt"? See tähendab, ju et on ka erandeid. Kuidas need erandid juhtuvad? Inimesed unustavad ära, et nad juhivad distantsilt ning otsutavad surra, kui laev hukkub?
Ja see andur, eksole... mis tuvastas kosmoselaeva, mitte eluvormi, onju? Kas see on üks neist asjadest, mida kosmoselaevamüüja isale lisapaketina kalli hinna eest maha müüs, aga mis tegelikult ei tööta nii nagu talle öeldi? Sest ma arvan, et see on asi, mis tegelikult ei tööta nii nagu talle öeldi.
Anywho. Me nüüd läheme Jane vaatepunkti, kes on õnnetu, sest ta laev lasti õhku ja nüüd teda karistatakse, sest ta ei täida kvoote, mida ta peab täitma, sest ta on vanglas. Aa, ja ta nimi ei ole Jane, ta nimi on Jane (džein), sest... välismaa? Äkki valiks teinekord nime, mille hääldust lugeja ei pea enda peas poole pealt ümber muutma?
No ja siis on jutt läbi.
Ei, mina ka ei tea, mis selle point oli.
Ma eelmise jutuga olin hästi leebe, ma kaks korda järjest ei oska. Väga hull ei olnud, aga ma ei saanud sellest mitte midagi. Ülbemat sorti mees laseb kosmosepiraadi õhku, aga kosmosepiraadi kass hukatakse selle peale, et ta feilis oma ülesandes. Ma ei tunne naise vastu kaastunnet, sest ta teadis, et see võib juhtuda, kui ta ükskord hakkama ei saa ja vastutab seega ise selle tagajärje eest. Ja pole mingit põhjust eeldada, et Jane oleks kuidagi hea inimene. Teate küll, Hitler loomaarmastaja etc. Kui ta on vangis, siis ma eeldan, et põhjusega. See, et vangla on hästi sitt vangla, ei muuda seda. Ja Evans ei teinud mitte midagi valesti, kui täpne olla, siis ta tegi õigesti. Hea töö. Jätkaku samas vaimus.
Nagu öeldud, kaks korda järjest leebe ei ole. Enam-vähem normaalselt loetav jutt, dialoogid vajavad suht harjutamist.
"/.../paluun ära tee! Ma ei tohi seda laeva kaotada!” vastas Jane.
Vt ka "OH ISSAND, EI! APPI! AIDAKE! MISNÜÜDSAAB! OHJEESUS!" ütles ta.
3/10
Käib kah, vist, kuidagi.
Kapten Viriseja
P.S. Ma ei ole kindel, mis Thorndike'il selle kõigega pistmist peaks olema peale selle, et tal oli ka mõni kass.
Jutt: Pea külmkapis - Jaak Herbst /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pea-kulmkapis
Pärast seda kui covid-19 välja ilmus, üritasime selle blogi kaaskannatajaga talveunne tagasi jääda, aga no üldse ei jaksa enam magada. Tuleb aegamööda koos ärkamisega üritada Reaktorile järele jõuda, mis nii hoogsal sammul edasi tuleviku poole on jõudnud astuda. Maskiga Laksija peab ennast veel punkrist välja kaevama, mina targa inimesena valisin hibernatsiooniks siiski magamistoa.
Aga hakkame aga hooga pihta, äkki kui üks asi on ühel pool, hakkab veri tasapisi soontes ka soojenema ja sõrmed järgmiste jutustuste peale sügelema.
Et siis "Pea külmkapis".
Ma julgen pakkuda, et see ei ole seotud "naised külmkapis" troobiga. Võiks, mulle meeldivad metasemad asjad.
Algus on nii stereotüüpne sitt algus, nagu eesti ulmele kohane - mingi mõttetu mees mõtleb oma tüüpilisi igavaid mõtteid.
Tähendab, me teame, et ta on mees, sest autor ei ütle, et ta on naine ning ta joob õlut ja läheb öösel oma naise koostatud dieeti rikkuma. Siinkirjutaja jätkab samas oma traditsiooni eeldada, et peategelane on naine, kuni pole öeldud vastupidist. Tegu on niisiis lesbilises suhtes oleva traditsiooniliselt maskuliinsete omadustega naisega.
Külmkapis on pea, mis on mitte null-üllatus vaid miinus-sada-üllatus, sest vt pealkiri. Tegu on, nagu selgub, abikaasa poolt mõrvatud perverdiga, sest abikaasa on deemon. Kõik on hästi casual, mis on vähemalt esialgu sellise igavuse ja maailmatunnetuse loomise okeil vaheseisundil. Peategelasest lesbi läheb toob õuest perverdi keha ära, näeb möödaminnes zombit ka.
Nad otsustavad surnud tüübi liha peategelase emale kinkida, sest.............. miks mitte, I guess....?
See on kõik, jutt on läbi.
Otseselt midagi vastu ei hakanud, aga eks see oli ka sellepärast, et mitte midagi ei juhtunud. Ma ei tea, ega siis midagi öelda ka ei ole rohkem. Meh.
4/10
Kapten Viriseja
Pärast seda kui covid-19 välja ilmus, üritasime selle blogi kaaskannatajaga talveunne tagasi jääda, aga no üldse ei jaksa enam magada. Tuleb aegamööda koos ärkamisega üritada Reaktorile järele jõuda, mis nii hoogsal sammul edasi tuleviku poole on jõudnud astuda. Maskiga Laksija peab ennast veel punkrist välja kaevama, mina targa inimesena valisin hibernatsiooniks siiski magamistoa.
Aga hakkame aga hooga pihta, äkki kui üks asi on ühel pool, hakkab veri tasapisi soontes ka soojenema ja sõrmed järgmiste jutustuste peale sügelema.
Et siis "Pea külmkapis".
Ma julgen pakkuda, et see ei ole seotud "naised külmkapis" troobiga. Võiks, mulle meeldivad metasemad asjad.
Algus on nii stereotüüpne sitt algus, nagu eesti ulmele kohane - mingi mõttetu mees mõtleb oma tüüpilisi igavaid mõtteid.
Tähendab, me teame, et ta on mees, sest autor ei ütle, et ta on naine ning ta joob õlut ja läheb öösel oma naise koostatud dieeti rikkuma. Siinkirjutaja jätkab samas oma traditsiooni eeldada, et peategelane on naine, kuni pole öeldud vastupidist. Tegu on niisiis lesbilises suhtes oleva traditsiooniliselt maskuliinsete omadustega naisega.
Külmkapis on pea, mis on mitte null-üllatus vaid miinus-sada-üllatus, sest vt pealkiri. Tegu on, nagu selgub, abikaasa poolt mõrvatud perverdiga, sest abikaasa on deemon. Kõik on hästi casual, mis on vähemalt esialgu sellise igavuse ja maailmatunnetuse loomise okeil vaheseisundil. Peategelasest lesbi läheb toob õuest perverdi keha ära, näeb möödaminnes zombit ka.
Nad otsustavad surnud tüübi liha peategelase emale kinkida, sest.............. miks mitte, I guess....?
See on kõik, jutt on läbi.
Otseselt midagi vastu ei hakanud, aga eks see oli ka sellepärast, et mitte midagi ei juhtunud. Ma ei tea, ega siis midagi öelda ka ei ole rohkem. Meh.
4/10
Kapten Viriseja
Tellimine:
Postitused (Atom)