https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-seitse-surmapattu
Ma tahaks kohe juba enne lugemist punkte maha võtta, sest nii pikk jutt on. Tavaliselt on see halb märk. Muidugi on halb märk ka lühike jutt. Ja keskmise pikkusega jutt.
Meelis kirjutab miilidest, mis on tobe, sest me tegelikult ei tea kui pikk miil on. Kõik teisendavad selle oma peas kilomeetriteks. Sest nad ei tea, kui pikk see on. Ja ma ei tulnud siia matemaatikat tegema vaid õlut jooma ja juttu lugema ning mu õlu on otsas. (See oli nali.)
Mind häirib, et meile ei öelda, mis riik ja mis aasta jutus on, sest ma ei oska asju kommenteerida niimoodi. Ja mitte ainult kommenteerida! Ka ette kujutada mitte! Missuguse paadiga Georg (georg, džoorž, horhe) püha isa Augustuse juures saarel varusid toomas käib? Me teame, et kui tegu pole alternatiivajalooga, siis on aasta vähemalt 1908, mil teepakke turustama hakati, aga me võime eeldada, et palju hiljem, arvestades, et Teekanne leiutas moodsad teepakid 1949. aastal.
Seal jutus on mingid asjad nagu 15 hektarine laid, kus oli kunagi 4 talu ja kõrts ja surnuaed ja kirik ja mille keskkoht oli (on) metsane. Mul on tunne, et autor ei mõelnud järele kui väike 15 hektarit päriselt. Sellise suurusega saarel oleks raske üldse midagi metsaks nimetada. Aga me ei tea ikkagi riiki ega aega, võibolla seal on teised nõuded kui minu eeldustes. See võib olla kauge tulevik või paralleelmaailm (ma tean, et ei ole, ma lihtsalt ootan, et ma saaks öelda, et "hah, näed, ma ju ütlesin, et ta eksib").
Sellist raju polnud Kuradisaare ümbrus veel möllamas näinud. Lained peksid üle sadamakai
Okei, nagu, mis pagana kai ühel 15ha laiul on, kust lained üle ei peksa? Kui see oleks erakordne torm, siis ma ei imestaks väga kui lained üle laiu peksaks.
Ahnus
Mulle meeldib, et autor arvab, et lugeja on nii loll, et talle peab alapealkirjaga ütlema, milline seitsmest surmapatust nüüd teemaks tuleb.
"Kes kurat Sa veel oled? Kas mingi ärakaranud vang?" küsis tüüp Augustuse käest.
Jep, vang, kes elab üksikul saarel kirikus ja näeb välja nagu jumalamees. Aitäh loll kaak (see on see, milleks teda autor läbi väga hõredate lillede nimetab, mitte minu ilkumine. Või noh, lisaks minule.).
Seni kuni rändom tüübid, kelle nimed on Ihukaitsja, Beib, Autojuht, Pealik ja Mehaanik, oli okei lugeda tegelikult, aga nüüd on kohe hästi saast. Nagu keegi teeks meelega hästi halba juttu. Aga muidu eeldatavasti on tänapäev, mida võis juba enne eeldada kuna midagi muud polnud öeldud, aga ma ei tahtnud.
Rändom pahad tüübid on pangaröövlid, kes on idioodid, kes mõtesid, et nad sõidavad oma jahiga üle lahe, aga ei vaadanud ilmaennustusest, et räme torm on. Ma mõtlen, et tõenäoliselt on imbetsillid õigem öelda, aga no nad said kuidagi pangast raha kätte, mille nad panid kottide sisse. Suht siuke vaib on:
Autojuhti preestri jutt eriti ei huvitanud, tema nuuskis silmadega maast jälgi
Nuuskis silmadega maast jälgi.
Nuuskis. Silmadega. Maast. Jälgi.
Loo autorile tulid need sõnad pähe. Ta pani need kirja. Ta luges need (noh, võibolla) üle ja arvas, et las nad jääda. Võibolla ta mõtles isegi, et need on head. Ma.... ma ei... Ma isegi ei.
See on jälle see probleem, et mingist hetkest pole mitte midagi öelda kui jutt hästi halb on. Oleks see meelt lahutavalt halb, oleks tore. Oleks ta natuke halb, oleks asju öelda. Aga see on lihtsalt... lihtsalt halb. Täiesti karikatuursed ebaloomulikult käituvad inimesed, keda saab ainult sellepärast inimeseks pidada, et jutt nii ütleb. Ükski inimene ei käitu sellises olukorras niimoodi. Mul pole eriti midagi öelda lihtsalt peale selle, et see ei olnud loogiline mitte ühestki otsast.
Ja et see oli täpselt sedasorti jutt, mille võinuks Eestisse kirjutada. Või mingisse ebamäärasse kohta, mis võinuks vabalt Eesti olla. Muutnuks lihtsalt nende lõpudetektiivide nimed sama ebamääraselt rahvusvaheliseks nagu Georg ja August, pannud miilide asemele kilomeetrid ja olemas. Need miilid on kõige imelikumad siinkohal. Nimede, miilide ja sõja mainimise poolest võiks ju Suurbritannia olla. Aga mis paganama Briti väikesaared sakslaste okupeeritud või tollel ajal sakslaste omanduses olid? Ma ei ütle, et ei võinud olla, aga ma ei kujuta ette, millised ja kus. Ja taimede järgi pidid need olema parasvöötmes, mitte kusagil Aafrikas või nii. Ma ei lähe praegu guugeldama Briti väikesaari, sest ma ei usu, et seda infot lihtne leida oleks (mitte sellepärast, et see on ilmselgelt fiktiivne saar).
Ma saan aru, et see surmapatu teema andis autorile inspiratsiooni, et midagi valmis teha, aga selle jutu oskas muutmine oli halb mõte. Need olid nii nõrgalt seotud, et ei andnud mitte midagi juurde.
3/10
ja mul on tunne, et ma olen helde
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar