https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-unelejad
Nii. Jutu avalõigus on kombinatsioon millestkist, mis on tuttav (surnumatmine) koos veidra detailiga (surnule pannakse juhtmed külge). See on hea. See tekitab uudishimu, samas on kontekst piisavalt tuttav, et säilitab mingit pidepunkti reaalsusega, nii et lugejad kotib rohkem kui jutt planeedi Röxärüx magmakihi elanikest.
Me saame teada fenomenist nimega Unelemine. Tundub, et see on vist midagi sellist, kui surnu fantaasia hakkab reaalsusesse lekkima?
Igatahes on surnud nüüd väike laps, seitsmeaastane tüdruk ja peategelane-vanamees peab panema virtuaalkiivri pähe ja minema sinna maailma, kust tüdruk meie maailma muudab.
Selgub, et tüdruk joonistab igasugu asju, ja need ilmuvad meie maailmas. Aga kuna lapse joonistus on nagu lapse joonistus ikka, on tulemused sellised grotesksed, musta ümberjoonega ja puha. Ja kui ta näiteks meie maailmas midagi üle joonistab, kaob see ära, nii et see on ohtlik ka. Nii et vanamees peab last veenma, et ta enam ei joonistaks. Ja läheks üldse ära, teisele poole. Nii et vanamees on siis mingit laadi psühhopomp.
Lõpus vanamees sureb ise ka ära, miks, pole väga selge, natuke on kahtlus, et sellepärast, et kui peategelane sureb, siis on kurb ja nii on diibim jutt. Tõsi, vahepeal, kui vanamees saab aru, et täna peab ta ka ühe Unelejaga kokku puutuma, mõtleb ta, et "ainult mitte täna", mis tolles kontekstis ei tundunud väga loogiline (mis oli selles päevas nii erilist? või mõtleb ta nii iga päev?), aga kui vanamees teadis näiteks, et täna on aeg surra, siis meigib see rohkem senssi. Kuigi jälle, kuidas ta teadis, et täna on surmapäev? Ja sel juhul oleks olnud ehk huvitavam, kui lugeja oleks näinud seda ka, kuidas vanamees sellega toime tuleb, kuidas ta sellesse suhtub.
Kohati olid detailid toredad. Külmade meretuulte poolt räsitud kibuvitsalised, mis olid rootsudeks kuivanud, näiteks.
Ma ei tea. Oleks nagu jutt, mis peaks pisarat kiskuma, sest näe, laps ja vanainimene mõlemad surevad ja see peaks ju jube kurb olema. Ainult et kuidagi mul eriti kurb ei olnud. Olen selline kalk ja kivisüdamega inimene kohe. Ja pinget oli ka kuidagi natuke vähe. Iseenesest mingi konflikt ju on - laps tahab joonistada, vanamees tahab lapsele selgeks teha, et ei tohi. Ja joonistamine on ohtlik, nii et mingit pinget võiks see ju genereerida. Aga miskipärast mul väga ei tekkinud. Võib-olla seepärast, et see tundus lihtsalt selline vanamehe igapäevatöö, tuleb surnule mõned asjad ära seletada, surnu võib-olla alguses ei saa aru, aga no üsna ruttu hakkab saama. Või võib-olla seepärast, et lapse veenmine milleskis nii igapäevases, et ära palun joonista, tundub lihtsalt kuidagi vähepingeline. Ega laps nüüd väga ei olnud selles joonistamises kinni. No ilmselt ei ole väga huvitav lugeda dialooge stiilis "Palun pese oma hambad ära" - "ei taha" - "aga vaja on" - "no hea küll siis", no ei mõju eriti põnevatena. Kohati oli see lapsele maailma seletamine sellise sissejuhatava vormiga ka, et ühtlasi seletatakse lugejale, kuidas see maailm toimib. Nii et põhimõtteliselt oli see sissejuhatus, kus mängureeglid paika pannakse, ja siis saab kohe jutt otsa.
No ütleme siis, et
5/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar