https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ninakas-ajamasin
Kui ma kunagi kauges nooruses vaatasin telekast filmi "Surnud poeetide ühing", oli seal sihuke stseen, kus esimeses kirjandustunnis käsib Robin Williams õpilastel kirjandusõpikust välja rebida esimene lehekülg, mis kirjeldab kirjandusteose kvantitatiivset mõõtmist. Et näe, Hemingway tegi endale ülesande suurusega 10 ja täitis sellest 90%, Balzac aga tegi ülesande suurusega 90 ja täitis sellest 20%, teeme kiire rehkenduse ja saame, et Balzac on parem. Mis on muidugi lollakas süsteem, asja eest rebiti õpikust välja. Kuidas sa ütled, et see kirjanik tegi endale väiksema ülesande kui too, ja et viisaastakuplaani täitmine õnnestus 89-protsendiliselt.
Aga näe, lugesin seda juttu, ja tuli pähe mõte, et võib-olla polnudki nii halb sisteem. Küsimus 'kunas saab üldse ütelda, et mõni kirjanik on võtnud endale väiksema ülesande, kui mõni teine' sai vastuse. Väiksema ülesande on endale seadnud Maarja Kruusmets- siinkohal siis kirjutada hästi standardne ajareisilugu. Ülesanne on kenasti täidetud, vähemalt see on tore, muidu oleks täitsa nukker, kui paned kõrgushüppelati põlvekõrgusele ja ajad ikka maha. Kruusmets õnneks ei aja maha, vaid ületab sujuvalt. Nojah, kena keik, aga see latt on ikkagi ainult põlvekõrgusel ja hüppa või sada korda üle, ikka ei avalda suuremat muljet.
Ma vaatan, et Reaktori uues numbris on MK ka jutu avaldanud, ja avaldas eelmises numbris ka, seal oli ka korrektselt sooritatud keskpärane lugu. (Uut ma pole veel lugenud.) Natuke selline trenni tegemise mulje jääb. Et autor vihub kenasti jutte treida, iga kord paneb selle lati sentimeetri võrra kõrgemale ja enne kui tähele paned, on elav klassik. Noh, loota ju võib.
4/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar