Saatuslik põrandalaud - Kersti Kivirüüt /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-saatuslik-porandalaud 

Jõulud on andmise aeg, sestap otsustasin anda ühiskonnale ühe arvustuse. Samas, 'andmine' on mitmetähenduslik sõna, poksiringis tal veidi teine tähendus. Eks näis, kuidas sellega läheb.

Pealkiri tekitab kohe küsimusi. Ei tea, mis moel põrandalaud saatuslik on? Kas ta kääksub, kui keegi talle valel ajal peale astub, nii-nimetatud laulev põrand? Või on sinna alla peidetud kuhi briljante? Kangutab keegi kodanik A selle üles ja lööb otsustaval hetkel kodanikule B kuklasse? Ei tea. Aga "põrandalaud" on selline argine sõna, ja "saatuslik" selline dramaatiline. Selline eri registrite segamine on huvitav valik, võib olla humoorikas, võib olla vägev, kui argise asja konkreetsus hakkab ülevas registris kõlama. Aga saame näha. 

Setting tundub olevat Esimese Ilmasõja aegne Tartu vaimuhaigla, mis mädaneb, on personalipuuduses ja muidu ka kõik käib alla. Minult on üks plusspunkt juba kirjas. Ja pärast esimeste lõikude läbilugemist ei ole piinlik, see on alati hea. 

Tolleaegseid muid lähiümbruse kohti on ka sisse mängitud, näiteks Kambja kirik ja Treffneri kool. See on ka vahva. Et toonane reaalsus hakkab kohe kuidagi elama, mitte ei ole  sfäärilised hõõrdetegurita protagonistid abstraktses koordinaatteljestikus.

Nii, lugesin jutu läbi.

Minu põhiline etteheide on selles, et jutt sai liiga kiiresti läbi. Kivirüüt oskab atmosfääri luua, lagunev hullumaja on väga hästi edasi antud, samuti ka kokkupuuted pealtnäha deemonlike jõududega. Aga see stseen oli väga ruttu edasi antud. Tahtnuks midagi pikemat, painajalikumat, kus järjest kasvab tunne, et ollakse deemonlike jõudude keskel. Tegelikult on kaks kolmandikku loost sissejuhatus - et kus me oleme, kuidas me siia jõudsime. Loen Jaan Loogi jutustuse ka sissejuhatuse alla, sest see on ikkagi midagi, mis toimus kusagil mujal, varem. See jutustus ei mõjunud mulle ka eriti pingelisena - on probleem, probleem saab lahenduse (selle üle ma isegi ei kurda, hiljem saab selgeks, miks nii oli). Aga too koht, kus doktor Tšiž hakkab veidraid asju nägema - seda võiks pikemaks venitada, ehk panna vahele kohad, kus ta Jaan Loogi ja preili Schultziga asju arutab ja asjad ei saa selgemaks, no mida sa hing teed - ja pinge kasvab-kasvab, kuni tuleb pööre lõpplahendusena. Praegu tuli see pööre liiga ruttu.

Ahjaa, mulle tundus sõna 'sotsiopaat' kuidagi anakronistlikuna, vaatasin järele, populariseeriti väidetavalt aastal 1929 ühe USA psühholoogi poolt, mis ei ole nüüd muidugi küll eriti kaugel meie ilmasõja-aegsest taustast, aga olukorras, kus hysteria-haigust raviti emakamassaažidega, torkas kuidagi silma. 

Põrandalaud ei mänginud rolli ühelgil neist kolmel moel, nagu ma alguses pakkusin, mis on vist hea. Katkine põrandalaud oli pigem selline, ma ei teagi, sünekdohh sellele kogu haiglale. Või võib-olla sümbol. Ma ei tea neid asju hästi.

Tegelikult on see hea lugu. Ainult et jah, tahaks rohkem. 

7.5/10

Maskiga Laksija