Täiuslik tütar - Maarja Kruusemets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taiuslik-tutar

Vahel üteldakse ulme kohta 'ideekirjandus'. Seda üldiselt ei mõelda vist solvanguna, aga tegelikult võiks see  täiega solvang olla. Rubriigist 'viis kopikat pangetäis' ja nii edasi. Et kui loos pole nagu peale idee midagi muud. Et selle sisu saab ammendavalt paari lausega ära kirjeldada - ja sel juhul, miks raisata enda ja lugeja aega, kirjutada terve jutt, kui paarist lausest piisaks? (noh, kirjatehnikat vist kirjutamisega siiski õpib, nii et enda aja raiskamine see ehk pole)

Te vist saate aru, kuhu ma sellega tüürin.

Tulevikus saab tellida endale soovitud omadustega lapsi. Paar tellib endale lapse, kelle üheks omaduseks on muuhulgas kuulekus. Tuleb välja, et ilma enesesäilitamisinstinkti või selgroota  kuulekus on üsna nadi asi, sest laps teeb tõesti  kõike, mida teised talle ütlevad. Paar tahab garantiiremonti, aga unustasid oma arvestuses teatavad üheksa kuud ära - ai-ai-ai!

Iseenesest ei ole lugu väga kohmakalt kirja pandud, see kiirluup lapse kasvamisest jätab kuidagi sellise skitseeritud mulje, aga ei ole ka väga hull. Natuke küsimusi tekitab, et kui flegma peab paar olema, et garantiisse alles siis pöörduda, kui laps on üle üheksa aasta vana  ja ilmselt on see ahvikäpa-aspekt tema loomuses juba mitu aastat varem välja löönud. Nagu, mul endal lähevad ka raamatukogutähtajad pidevalt üle, aga laps on ehk paari kraadi võrra tähtsam kui "Tarzan vs King Kong" või midaiganes ma ka ei loeks. 

Aga tegelikult selline asi parema jutu puhul ei häiriks. Kui ei oleks selline jutt, nagu ülal mainitud, et paari lausega saab kokku võtta. Aga siin saab. Ja siis saab mõistagi kõige kallal vinguda, aga need kõik on sümptomid.

Põhjus on ikka see va ideekirjandus.

4/10

Maskiga Laksija

Perefotod - Risto J. Juvanen

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-perefotod

Kuule, midagi imelikku toimub, kõik detsembrikuu jutud on täitsa asjalikud olnud. Nagu, Reaktori üldist taset vaadates juhtub ikka harva, kui üle viie punkti kümnest anda, ja siin kohe kõik kolm juttu?  Kas on toimumas mingi faasinihe? Inimkond läheb üle kõrgema teadvuse tasemele? Veevalaja ajastu või mis tand ongi.

Igatahes, see pole klassikalises mõttes lugu. See on selline  postkaart, kaamera näitab meile kontekstist välja kistud pilti, me ei tea, miks need inimesed külmas palverännakule lähevad, natuke antakse vihjeid, vist on olnud maailmalõpp, maailm ilma kevadeta juba aastaid, mingi põhimõtteliselt valge laeva otsimine, postapokalüptiline eshatoloogia, lõpus veel pöördena kosmoselaev-koletis, mis ei lunasta, vaid lihtsalt tapab (või siiski lunastab?).  Vanamees kustuva lõkke ääres, läkiläki peas,  poisike haokoormaga, jalgrattaga sõitev papp. Papi jumalat enam keegi teine ei usu, olla surnud. Taevasse saab hoopis teisiti.

Ma tean, et ma peaks kiusama, et kus on narratiiv, kus on lugu, ja natuke saaks alguses norida ka stiili üle, kus mingid täiendlaused on omaette lauseteks tehtud, see ei näe hea välja. Aga see stiil paraneb, ja mulle tegelikult sümpatiseerib selline lukuauguvaade. Saaks vist süüdistada liigses sentimentaalsuses ka, et kuda siis nii, et tuhk langeb perefotodele, see ju kisub kitši juba, aga mul ükstapuha, olengi sentimentaalne inimene.

Ja tegelikult, postapokalüptiline viimsepäevaootus on asi, mida ma pole varem kohanud, ja see on juba omaette kiitust väärt.

7/10

Maskiga Laksija

Järv - Helina Ravasoo /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-jarv

Selle loo alguses hakkas mul umbes teisest lõigust peas üürgama "kauges küüülaaaas/vanaema juuuureees/eelaasiiin koord/koogu suuvee". Sest peategelane Anja on ühest sellisest külast pärit. Ja ta läheb sinna koos sõber Kate'iga. Seal on järv, kus elavat koletis, mida neiud mõistagi ei usu.

Ma loodan, et selle loo pööre ei ole 'aga tegelt on koletis päris!'. See oleks küll üsna igav. Midagi võiks ikka rohkem olla. 

Nii. Nüüd figureerib loos kursaõde Serena, kellest Anja näib olevat sisse võetud. Võinoh, 

Õnneks tuli loengusaali juurde Serena ja kõik jäid hetkeks vait. Serenas oli midagi sellist, et tema tulles vaikis kogu ruum. Ta oli eemalolev ja vaikne ja Anja arust kõige kaunim ja stiilsem olevus, keda ta kunagi näinud oli. Ta riietus peaaegu alati pükskostüümidesse või heljuvatesse pastelsetesse kleitidesse ning täna oli tal seljas valge komplekt, mis oli kui selga valatud. Jalas kandis ta kõrgeid punase tallaga kingi, mis tundusid täiesti ebapraktilised, aga olid siiski nii rabavalt kaunid, et Anja tundis teravat kadedust.

On see jee kadedus. On see jee.

Serena on muidu ilmselgelt ka mingi üleloomulik olevus. Äkki ta on näkk, näkke mainiti. 

Oh, tuleb välja, et ta on hea näkk, mitte paha näkk. Päästab peategelast-sõpra, kui nad järvejääle töllerdama lähevad ja sisse kukuvad. Ja tundub, et on üleloomulik võime mälestusi kustutada, et oma identiteeti kaitsta.

Siin on midagi päris toredat. See, kuidas Serena Anja usaldamiseni jõuab. Laseb oma müüridel langeda, võtab ta vee alla kaasa, suudleb. See on ilus hetk.  Aga siis on vaja mälestused kustutada ja nii ei mäleta järgmine kord Anja enam kogu loost midagi.  Nukker. Ei, lõpp on täitsa hea.

Ma ei teagi. Midagi on muidugi lugudes 'a mis siis kui X on päris' lihtsakoelist. Aga see pole vist tingimata halb. 

Lühike on ta ka. Ja kuigi lugedes tekkis emotsioon, siis ei olnud see miskipärast väga tugev.

Eh, ei tea. Millegi üle nagu tegelikult väga kurta ei ole. Aga hindeks paneks siiski

6/10

Maskiga Laksija

Tühi paun - Tormi Ariva /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuhi-paun

Ma olin vist täitsa ära unustanud, kuidas mulle meeldivad jutuvestjad. Sellised, kes räägivad sulle igasugust loba, Calaverase kandi kargajakonnast või millestiganes, jutt eksleb tuvide pereelust kõrvalmaja katusel teeoriateni ideaalsest ühiskonnast ja sealt edasi selleni, kuidas talt varastati ükskord kaks praemuna, ja täitsa ükskõik on sellest sihitusest, sest vahva on. Mingi selline loomulik karisma. 

See lugu siin meenutab natuke vormilt "Tuhandet ja üht ööd", seal on ka lood lugudes, milles on omakorda lood, ja sageli lihtsalt jutustamise lusti pärast. Siin küll on teatav side ja loogika kahe taseme vahel, mis on ju tore, aga mulle tundub, et peaasi on ikkagi see jutustamisrõõm, eks autor ise ka tajub, et see on naljakas, sestap paneb lõppu veel lõigu, kus tuleb välja, et see kõik on mingi kirjaniku soperdis enne surma, et näe, tean küll. Aga soperdis see ei ole, hea on.

Süžeest siis niipalju, et üks päkapikk räägib kohtupingis seda, kuidas ühes hämaras kõrtsis oli talle üks teine päkapikk rääkinud, kuidas ta oli ükskord kaupmeestega teel ja ränga paduka eest pakkusid neile varju kamp druiide, kellest üks rääkis loo ühest vargapoisi kavalusest. Ja lõpus selgub, et see oli lihtsalt ühe kirjaniku uid.

Ja kõik nood tasemed sisaldavad aistilisi detaile, need kõik hakkavad elama, selline klassikaline tüüpiline fantasymaailm, aga see klassikalisus pole siin üldsegi paha, ei, ja sellesse ausalt ütelda täitsa sobib selline jutt jutuvestmisest. Kulissid on õiged. Mõttes kujutan ette, et sellises maailmas tegelased vast veedavadki hästi palju aega juttude pajatamisega. 

Ma peaks vist pikemalt kirjutama, sest muidu on nii, et asjast, mis mulle ei meeldi, kirjutan kümme lehekülge, aga heast asjast ilgelt vähe. Aga ilmselt on see hea asja arvustamine ka oskus, ja see tuleb harjutamisega. Ja seda praktikat on mul siin blogis  kahjuks vähe olnud. 

Samas,  lootust on. 

8/10

Maskiga Laksija

Sõnad öötaeva all - Miikael Jekimov /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sonad-ootaeva-all

Ma sain teada, et luku kinnitõmbamise jubla nimi on "lukusti", mis mulle küll sõnana üldse ei meeldi, aga vähemalt sai jälle targemaks (Jekimov kasutas sõna "kinniti", mis on okei, ma lihtsalt huvi pärast guugeldasin enda jaoks täpsustuseks). Ma vaatasin põgusalt lukkue ajaloo kohta ka ja vanad lukud on ägedad.

Peategelase nimi Erin on kuidagi tuttav, aga ma seda ei viitsi guugeldada. Nii et kui ta on varem samast piffist juba kirjutanud, siis ei pruugi see mulle ka meelde tulla. Eks näis.

Igatahes näeb ta surevat vanameest, kes räägib nii nagu ta oleks raamatutegelane, aga millegipärast ei pööra Erin sellele erilist tähelepanu, ilmselt seetõttu, et ka temas on see alge olemas. Ta saab müstilised sõnad, mida müstilistele tundmatutele edasi anda ja vanamees kaob.

Müstiline.

Hahaa, parim osa ta nime juures on see, et rajavas käändes on see Erinini. Ma muhelesin selle üle.

Müstilised politseinikud käivad Erini juures ja on müstilised. Mulle meeldib, kuidas nad on kummalised, seda tulise kohvikannu haaramist ja tekkinud kohvitasse poleks vaja olnudki, nad olid ilma selleta juba piisavalt.

Siis ta hängib linnas ringi, näeb paari müstilist kogu ja müstilisi poliseinikuid, kelle ta müstiliselt ära saadab ja läheb ise koju.

Ma olen täiega pettunud selles lõpus, mulle jutt seni väga meeldis, aga lõpp oli igav.

Jekimov on mõnikord liiga poeetiline, aga see rafineeritus ja balanss tuleb harjutamisega ning kuigi mõnikord on ta kujundid harjumatud, siis mulle üldiselt see meeldib. Ja sellele lisaks ta oskab eesti keelt ka, mis on tore vaheldus. Mul on tunne, et seal kus ta elab sajab suurema osa ajast vihma, sest talle meeldib vihmast kirjutada. Ja mõnikord on ta visuaalid natuke liiga filmilikud, aga ma otseselt ei kurda, ta visuaal tuleb vähemalt väga konkreetselt silme ette. Mida ma tahan öelda, on see, et mulle üldiselt meeldivad Jekimovi asjad, mis teeb neist kirjutamise keeruliseks.

7/10

Muidu oleks rohkem, aga nagu öeldud, lõpp ei meeldinud.

Kapten Viriseja

Helendav kass - Helju Rebane /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-helendav-kass

Jutt sellest, kuidas mehe robotnaine anub endale pimedas helendavat kassi ja mees annab talle järele ja mis siis edasi saab. Lühike ja ladus jutt, absoluutselt mitte midagi uut ega huvitavat ega märkimisväärset, aga nagu öeldud - ladus. 

Kui Rebane päris jutte kirjutama hakkaks, mitte ainult lühikesi laaste, siis võiks tast ju päris asja saada.

5/10

Kapten Viriseja

Ettekuulutus - Tia Navi /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ettekuulutus

Lühike jutt ja ikka veel arvustamata? Huvitav, kas sellel on midagi viga või lihtsalt kogemata?

Meenikunno. Päikeseloojangu maja on Meenikunno, mitte Meenokunno rabas. Kui see on alternatiivne universum, siis peaks ära muutma rohkem kui ühe tähe, aitäh.

Printsess läheb omadega rappa (ma ise ka naeran praegu).

Seal peaks ta kohtuma oma saatusega, sest... mingi ennustus või midagi äkki? Igatahes. Seal on maagiline konn. See algab nii paljulubavalt, aga see, et see on meta, ei tähenda kahjuks, et see on hea. Ma tahaks öelda, et see on liiga meta, aga see on lihtsalt liiga.

Lühike jutt, lühike arvustus. Mulle dekont.... dekonstu... asjade lahti lammutamine üldiselt meeldib, aga sellega ei mindud siin piisavalt kaugele ja jutt jäi nagu pooleli. Lisaks, isegi dekonstrueerituna ei ole loogiline, et keegi räägib nii nagu see printsess.

4/10

sest ma ikkagi hindan potentsiaali siinkohal.

Kapten Viriseja

Ene, see hinnang! - Mairi Laurik /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ene-see-hinnang

Mulle meeldivad sõnamängud, aga niimoodi irooniliselt. Ma juba heidin seda juttu selle pealkirja järgi/tõttu.

On olnud aegu, mil vanemad juhendasid lapsi ja nentisid just sellistel hetkedel, et kuigi sa sündisid nimeks ja kehaks, siis oluline on, kelleks sa kasvad. /---/ Küllap just seepärast tegeleb mu ema taimekasvatusega.

Te mõtlete, et ma võtsin sealt tsitaadist midagi olulist vahelt ära? Eksite. Aga just seepärast tegeleb mu ema taimekasvatusega.

Mingi YA düstoopia fiiling, aga üldse ei saa aru sellest jutust peale selle, et selle ainuke eksisteerimise mõte on see, et saaks öeda asju nagu "Ene, see hinnang!" ja "Ene, see analüüs!" ja see on saast.

2/10

Kapten Viriseja

Tuhande tee ristil - Jan Kaus /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuhande-tee-ristil

/mingi nali selle kohta, et tuhat on palju ja jutt on pikk/

Kõige alguses oli juhus.

Jumal taevas avita, tundub, et see jutt on nagu Piibel, see hakkas ka kõige algusest peale ja siis ei saanud kunagi läbi ja ma juba tegin ühe metanalja selle kohta, et see jutt pikk on.

Oh, Jumal läks täiega teemasse ning see jutt hakkaski päris algusest peale. Ma arvan, et ma olen tuleviku selgeltnägija, mis on üks parimaid selgeltnägijate vorme.

Lugejatele - selle I osa võite rahus vahele jätta. 

II osa võib ka vahele jätta.

Mul on tunne, et kõik ülejäänud osad ka.

Vahepeal küll väiksed konfliktid, aga see aitab kaasa nahatoodangule, samuti toob täiendavat kondipuru loomadele. Ja kui rahu jälle majas, uksed kinni, toodame betooni, puuvilla, klaasi, klaasvilla, puitu, kaevandame maake, pumpame, lõhkame ja frakime, teeme sitast siidi ja kullast plastikut, puidust valmistame aktsiaid, imepeenikesi, imepehmeid aktsiaid, pehmeid nagu majapidamispaber, kallimat kui hõbevara! Näita mulle süsinikku, alluv, ja ma näitan, kellest saab kuningas! Anna mulle ühendid ja ma ühtin sinuga! Laome elemendid ülestikku ja ongi kapital. Vii ellu süsiniku potentsiaal! 

IV osa võib vahele jätta, kuigi siis jääb ülalolevast suurepärasest kirjandusest ilma.

Mul oli selle Piibli osa pealt liiga õigus ja mul on sellest kahju. Sest Piibel on sitt kirjandus. Seal on väga vähe hästi kirjutatud kohti.

Ma arvan, et mitte keegi peale selle autori pole seda päriselt läbi lugenud. (Kui temagi.)

Mina kaasa arvatud, sest ma andsin mingi hetk lihtsalt alla ja lugesin mitte diagonaalselt vaid vertikaalselt.

1/10

Kapten Viriseja

Tuli on igavene - Manfred Kalmsten /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuli-on-igavene

Kui ei teaks paremini, arvaks, et teismelise esimene jutt, arvestades seda mõttepunktide arvu, mida loo alguses leida võib.

Edasi lugedes tekib tunne, et ma eksin, st et mul oli õigus.

Kõlatud tasased kivikrõksatused elust tühjaks niristatud noodikatketena sind saatmas.

No mida ma räägin noh. Nagu, täiesti tubli teismelise jutt, mitte midagi halba pole selles vanuses kirjutaja kohta öelda.

Igatahes, mingi jorss hängib kuskil looduses ja ei mäleta midagi ja kõik on imelik ja värki ja siis on udu ja järvest tulevad white walkerid välja (ma hetkel ei mäleta, mis nad eesti keeles olid).

Nad seal jutus on Hallaratsurid, mis on täiega tuus nimi.

Anywho, siis tuleb mingi kuum (hah) piff, kes juhatab jorsi turvaliselt torni juurde, kuhu ta peab minema, et purgatooriumist ära pääseda. Üks täiesti rändom ja ebavajalik blowjob hiljem astub ta tornis tulle ja pääseb enda maailma tagasi ja siis on mingi ebaoluline plott hetkeks ja siis ta laseb ennast hullemast pääsemiseks maha ja on seal varjumaailmas tagasi. Lõpp.

Mulle selle varjumaailma stiil üldse ei meeldinud, mul oli peategelasest suva ja ma ei arvanud kunagi ei ta ohus oleks, ka siis kui white walkerid ta ümber piirasid, samuti ei olnud tal väga enda agendat, ta tegi asju enamuses selle pärast, et kuuma piffi hääl ta peas või väljaspool ta pead ütles, et ta asju teeks.

Aga ma ei heitinud seda lugu ja ma annan natuke skoori juurde lihtsalt sellepärast, et Hallaratsurid kõlavad tuusalt.

4,5/10

Kapten Viriseja

Põrmuks pead sa saama - Rosanna Padus /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pormuks-pead-sa-saama

Autorile meeldivad piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiikad lõigud. 

Lisaks on tekst hästi kuiv ja ma juba teise lõigu keskelt pean vaeva nägema, et mitte puhtalt diagonaalis lugeda. Mitte miski tekstis ei ole huvitavaks ega oluliseks tehtud. See, et peategelane on mingi ulme ja et vee all elavad mingid, ee, elukad, ei ole oma olemuselt huvitav.

Jeesus, üks lõik on vahepeal pikem kui osad jutud Reaktoris. Ma olen nüüdseks alla andnud ja lasen diagonaalis. Tundub, et peategelane saab olendite võimeid endale võtta? Mingi teine elukas tuleb vahepeal ja siis on segadus, aga kõik on niiiiii pikk ja igav ja tuim, et ma ei viiiiiiiitsiiiiiii. Ta tegi selle maailma ja tšillib seal ise ringi? Ja see on kogu point? Ma ei tea, ma ei oska isegi öelda, kas sellel lool on potentsiaali, sest ma ei suuda seda lugeda.

2/10

Ma annaks vähem, aga no tubli, et püüdis vähemalt. Võibolla (üpris tõenäoliselt) kui ma suudaks seda päriselt lugeda saaks rohkem.

Kapten Viriseja

Ja aidaku meid jumal - Veiko Belials /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ja-aidaku-meid-jumal

Ma vaatan kui pikk see jutt on ja mõtlen sama, mis pealkiri.

Väike hirm on sees, aga Belialsi puhul on vähemalt lootus, et ma ei sure seda lugedes.

Wilsen NanoComp Corporationi turvateenistuse juhataja Joff Turgel. Keldini viies paarispäev, kell 13.78 kohaliku aja järgi.

 

Vähemalt alguses on tegemist intervjuuga. Mingi inseneri ülekuulamine. Mulle ei meeldi intervjuud jutuna. Ma olen näinud väga väga vähe neid, mis oleksid tehtud nii hästi, et ma tahaksin neid sellises vormis pikemalt lugeda.

Keldini teine paaritupäev

Ma loen seda vahepeal kui "paarituspäev". See on palju huvitavam asi, mille üle mõtiskleda, kui see dialoog ilma ainsagi kirjelduseta.

Vahepeal on mingi koosoleku protokoll ja päevikute väljavõtted.

Ma saan aru, et Belialsil oli mingi mõte, mille ta tahtis peast ära saada, aga päris juttu ei viitsinud kirjutada, nii et viskas suvalist pahna paberile mõttega, et küll Reaktor avaldab. Ja Reaktor avaldas.

Mingid tulnukad said nanojura inimestelt kätte, kes ei teadnud, et nad on mõistuslik eluvorm ning sõitsid siis selle jura abil valmistatud kosmoselaevadega minema. Aa, ja keegi sai surma ja mingi uurimisbaas on seal planeedil ka või midagi.

Hah, ma kogemata nägin, et mu kaaskannataja on seda juba arvustanud, nii et ma võtan otsad supsti kokku.

A no ja siis nad uurivad neid tulnukaid, kellega nad suhelda ei oska ja siis nad teevad kaugeleulatuvaid järeldusi ja siis saab jutt läbi.

See oli üpris igav.

3/10

Kapten Viriseja

Lõplikkuse apoteoos - Reidar Andreson /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-loplikkuse-apoteoos

Ma surin vahepeal koroonasse ära, aga ma sain vaktsiini, nii et nüüd on mul parem. Jätkakem aga hooga sealt, kus meie lustakas raamatuklubi kunagi pooleli jäi.

Ma mõtlesin ümber, ma ei taha elus olla.

Kaks gaasipilve hängivad kosmoses ja söövad planeetidelt gaasi. WTF see on.

Nagu, võibolla saaks sellest mingi hästi halva naljasketši, seest peer on gaas ja peer on oma olemuselt alati teatavasti väga humoorikas, aga see lugu oli ainult /halb nali peeruhaisu kohta/.

Mind ei koti suvaline gaasipilv, sest ma ei mõista teda ja meid pole ka üritatud neid mõistma panna.

Puänt, kui seda selleks võiks nimetada pole kõige hullem, aga ega see märkimist väärt ei ole ka.

3/10

sest ma olen hullemaid asju ka näinud, kirjavigu vähemalt esimese hooga silma ei jäänud (ega teist korda ei tule).

Kapten Viriseja

Võõra mehe kingad - Ilmar Särg /ml

 Sihuke lugu, et mõni teine ulmik küsiks, et kuhu jäi ulme, aga mina küsiks, et kuhu jäi konflikt. Ja natuke ka nagu mures autori pärast, et kas kõik on korras?

Lugu on siis ühest vanemast mehest nimega  Jaak, kelle naine on surnud. Satub ühtedel matustel kokku teise lesega, Margega, sümpaatia on olemas. Sebivad. Marge annab Jaagule oma kadunud mehe kingad. Kingad viivad Jaagu paari kadunud mehele olulisse kohta. Kõik.

Sekka viriseb Jaak oma täiskasvanud laste üle, kes pole endale veel peret loonud. Mõnede lugude puhul tekib kahtlus, ega autor ei kurda selle üle, mis ta enda elus halvasti on ja mis ei meeldi. Siin on see kahtlus üsna tugev. Seda enam, et peategelane on kõva töömurdja, kes ei võta viina suu sissegi ja tal läheb lõpuks  kõik hästi.

Ehh.

Tahaks kuidagi mingit konflikti ka. (see, et lapsed ei käitu nii, nagu Jaak tahaks ei loe, see ei puutu väga keskesse teemasse) Ja peategelast, kes ei ole autori arvates ideaalinimene. (võib-olla ei ole, võib-olla see, kuidas ta oma laste kallal vingub, on autori peas viga. aga mul on tunne, et ei ole, süüdi on lapsed)

Stiil pole ka nüüd midagi erilist. Tegelane ostab 'imeilusa käokinga'. Ses mõttes hea, et mitte lihtsalt lille, vaid konkreetse liigi, aga sõna 'imeilus'  jätab mulle kuidagi naiivse mulje.

Utreerides saaks ehk midagi sellist:

Jaak oli hea. Tema täiskasvanud lapsed ei olnud head. Jaak leidis endale uue naise. See naine oli ka hea. Nüüd on Jaak ja tema uus naine koos. See on hea. Jaak käis uue naise vana mehe kingadega ka ringi vahepeal, need viisid teda paari kohta, kust sai selgeks, et vana mees oli ka hea olnud.

Otseselt silma ei riivanud, aga nii mittemidagiütlev jutt, et arvatavasti veerand tundi pärast arvustuse kirjutamist on meelest läinud.

3/10

Maskiga Laksija

... siis saabub ka õpetaja- Joel Jans /ml

 Niisiis.

JJ on minu teada kirjaoskaja inimene, nii et mul on selle loo asjus ootused. 

Kohe alguses tulevad mängu Janeti-nimelised tegelased, ja see nimi seostub mul tingrefleksina ühe konkreetse tegelasena. Näe, sellega.

Oh, ma olen nüüd sellest laulust nüüd pumped.

Siin näikse samuti olevat enam-vähem sama mudeli järgi tehtud inimesed, nagu eelmises looski. Võinoh, ma ei tea, kas nad on inimesed, või robotid või küborgid või  metallkaheksajalad. Aga tundub, et nad on sama mudeli eri põlvkonnad, ja neil on  mingi omavaheline konflikt sisse kirjutatud, mis mulle ausalt ütelda rohkem meeldib.

Okei,  vist on ikka robotid.

Ma saan aru, et on äge ja futu kui tegelasteks on sama roboti eri variandid, et nende nimed on umbes 3.12 ja 3.55 jne, aga see teeb lugemise üsna keeruliseks.

Väga hull õnneks ei ole, sest kokku on loo seisukohalt olulisi Janet-roboteid vist neli - 3.55, kes on peategelane, mingi teine suur number veel, kes on ta kaaskonspiraator, aga sobival kombel ma neil eriti vahet ei tee, 3.12, kes on vanem mudel, kes kitub Emale ja Ema, kes on nad kõik tekitanud.

Peategelasel on niisiis mingi plaan, mis käib Ema plaanide vastu, asjad lähevad nurja ja nii nad üritavad kaaperdada laeva, kus transporditakse üht viimastest inimestest, kes on ära külmutatud. Inimene aga sulatatakse üles ja nüüd on aeg selliseks sitcomiks, kus erinevad tegelased peavad omavahel samas tiimis töötama. Ennäe, inimene ei söögi suvalist bioloogilist laga, kuigi on ise bioloogiline! 

Inimesest saab siiski tiimi liige ja koos antakse pahadele robotitele säru. Mul vahepeal tekkis küll mingi skepsis selles asjus, et kuidas saab üks lihtne inimene olla kavalam strateeg, kui pikalt aretatud ja targemakstehtud robot, aga see on tegelikult norimine. Jutt oleks igavam, kui inimene täitsa kasutu oleks, nii et las ta olla.

Ma olen vist varem maininud, et sci-fi pole just mu lemmikalamžanr ulmes, siin on küll lugu täitsa asjalik ja nalja saab ka, kosmoses tehakse lahingut ja actionit, leitakse futujuriidikas kaval seaduseauk  ja kõik võiks ju tore olla, aga natuke ükskõik on ikka.  Mis on ilmselt minu peakujust tulenev. 

Ega ma väga palju hetkel rohkem kommenteerida ei oska.

7/10

Maskiga Laksija

Kõik puud ei ole ühesugused - Helju Rebane /ml

Lõpuks sai võetud kokku julgus, et minna koroonast hoolimata Kükametsa (nimi muudetud) raamatukogu arvutisaali Reaktoreid lugema ja arvustama. Minu  suureks üllatuseks on Reaktor taudist hoolimata jätkanud ilmumist, tea, kuidas autorid küll julgevad oma raamatukogude arvutitubades käia. Aga noh, kultuuri nimel ollakse nähtavasti kõigeks valmis.

Niisiis. 

Lugu õnnestus läbi lugeda, enne kui ma tundsin tahtmist mölisema ja mõnitama hakata, mis on pluss. Mõne teise alguse puhul oleks ma kohe alguses koolikiusajaks muutunud, siin läheb sellega aega. Nüüd ma pean kogu lugu ühes tükis arvustama.

Lugu on iseenesest lihtne. Tulevikumaailmas on kõik mehed täpselt ühesugused (Mister Universumi järgi tehtud), kõik naised täpselt ühesugused(Miss Universumi järgi tehtud), nad pannakse iga päev juhuslikult paari masina abil, mis maju nihutavad. Mees läheb iga päev koju alati suvaliselt valitud uude majja, kõik mehed kingivad naisele alati sama lõhnaõli, naised mehele sama konjaki. 

Näe, pane see Kraftwerki laul fiilise jaoks käima.

See kestab seni, kuni mees satub naise otsa, kes on Eriline, keeldub talle süüa tegemast, põlgab ära lõhnaõli, sest mis tähendus on kingil, mis on kõigile üks ja seesama. Erilisus-individuaalsus on siin maailmas suur tabu ja kuritegu, nimed on surmanuhtluse ähvardusel keelatud, muidu on kõik igavesti noored ja terved. 

Pealkiri tuleb naise tähelepanekust, et puud on omavahel erinevad, mis on ilmselt selles maailmas väga ebatavaline omadussõna. Sümbol, eksole. 

Selline kuidagi hästi basic düstoopia-lugu. Tulevikus on kõik ühesugused, välja arvatud peategelased, kes julgevad erineda. Natuke selline diibi 14-aastase vaatepunkt.

They laugh at me because I'm different, I laugh at them, because they are all the same.

Kuidagi huvitav, et hoolimata sellest tulevikuküllusest käivad kõik mehed ikka veel tööl. 

Okei, see pöörduv ratas majadega oli üsna vahva, see ka, kuidas paarilisi iga päev juhuslikult vahetatakse. Kõige basicum lugu vist ei ole. Kuigi elemente oleks nagu siin-seal näinud. "Totu Päikeselinnas" sisaldas vist ka üht lugu, kus oli keerlev maja ja siis üks päev läks üks jorss kogemata tund aega varem koju ja kõndis identsesse paraadnasse identsesse korterisse ja siis aeti ta kellegagi sassi ja jama kui palju. Kiviräha "Liblikas" vist mainiti ka ära, et inimesed on nii sarnased, et vahel nad lähevad omavahel sassi ja kogemata satuvad üksteise abikaasadega kokku elama, ilma et keegi tähele paneks. 

Aga selles loos on midagi naiivset, kuidagi retrofuturislikku. Natuke skemaatiline on ka. Mõnes üksikus kohas tuleb pilt silme ette, milline see keskkond on,  aga need kohad on vähemuses.

6/10

Maskiga Laksija