https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-koolivaheaeg-magrakihval
Väike tüdruk hängib kusagil maakohas. Me ilmselt saame suuremat osa asju näha läbi tema pilgu, nii et me ei tea päriselt, mis toimub, aga midagi toimub. Ma olen hetkel sellises seisus, kus mind frustreerib see, et mulle midagi ei öelda vaid ainult vihjatakse, aga autor pole otseselt selles süüdi, ta pole esimene, kes teeb kirjutades sellise valiku ja see võib kenasti töötada, ma lihtsalt ise praegu virisen, nagu nimigi ütleb.
Aga probleem on selles, et üldiselt on ladusalt kirjutatud, inimesed tunduvad inimesena, mitte karikatuuridena, ning see, et nad selle juures eriti huvitavad ei ole, ei ole ka probleem, sest me näeme neid osaliselt läbi lapse pilgu, kus täiskasvanud ongi igavad. Samas on see laps pigem fookus, mille ümber kõik koondub kui konkreetne silmavaade, mis teeb asjad vähem lapsikuks. See prepostapokalüptiline vaib on ka suht igav, sest mitte midagi ei juhtu, aga see on kenasti usutavalt kirjutatud ja üldse, asju, mille üle viriseda pole eriti.
Et siis täitsa pädevasti kirjutatud lugu. Midagi ei juhtu, aga vaib töötab.
8/10
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar