27/06/2019

Mis vaevab hundi südant - Tuuli Tolmov /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mis-vaevab-hundi-sudant

Hunt tšillib metsas ringi; see on libahunt, sest, well, duh. Sammal lõhnab hapukasmagusalt, mis ajab mind segadusse, sest ma ei ole kunagi nuusutanud hapukalt lõhnavat sammalt.

Hästi palju on sõnu, kust tühikud on puudu, see häirib. Muidu kuidagi hästi generic värk. Mitte, et mulle meenuks, et ma sellist asja varem lugenud oleks, aga midagi selle stiili juures. Võibolla kohmakas romantilisus. Aa, teine hunt oli, aga läks minema ja esimene hunt ajab teda taga, vähemalt toimub midagi, mitte ta ei tšilli niisama.

Teine hunt oli vahepeal casually inimese maha murdnud, ilma et too oleks iitsatanudki ja esimesele hundile see väga ei meeldi, nii et kõigepealt ta jookseb hästi kaugele ära ja siis jookseb tagasi (sest päikesetõusontulemas (need tühikud!)).

Maarja tõusis nende väikeselt köögiviljapõllulapilt ja peitis oma verevail käed põlle alla.
See lause noh. Köögiviljapõllulapilt. Verevail käed? Mis mõttes verevail käed? Verevail lippudel, jah, sest see on nagu punavail lippudel, aga punavail käed? Ei.

Anywho, see casual inimene oli mõisapreili. Huvitav, kas ta oli öösel üksi väljas, et hundionuga kokku saada või sellepärast, et plot.

Okei, niipea kui see hundiosa läbi sai, läks lugemine kohe allamäge. Mingi tüüp, kes kannab mitut kihti riideid, et turksem välja näha, aga põsesarnad reedavad teda ikka. Ma ei tea, ma ei hakka kommenteerimagi.

Igatahes see esimene hunt, Maarja, on abielus mingi jobuga, kes kauni kandleheli ja õrna lauluhääle ning vorstihõnguse kõrtsi asemel valib lehkava lääpas hämara koha, sest ta on kuri. Seal lähevad külamehed tülli ja kuri abikaasa ütleb välja, et naine on libahunt ja ähvardab teisi sellega ja Maarja jookseb jala koju, sest. Mm. Sest ta tahab? Ei tea, igatahes jätab ta hobuse kõrtsi ette.

Siis ta läheb metsa hundiks, külaelanikud panevad ta talu põlema, teine hunt ilmub välja ja nad jooksevad minema. Nad jooksevad öö läbi, aga Maarja jalad on eelmisest jooksust läbi ja päikesetõusuks ta ei jaksa enam üldse liikuda. Teine hunt on mingi rändo külamees, kelle kohta me teame, et ta on suht vana ning Maarja ei tahtnud temaga sellepärast abielluda ning kõrtsus oli tema see, kes esimesena Maarjat süüdistas.

Siis paneb mees Maarja kuuse alla peitu ja jookseb ise hundina edasi, et külaelanikke, kes neid jahtisid, eemale meelitada ja ise surma saada. Kuigi miks ta selle käigus surma peaks saama, ma ei tea, sest hundijaht ei käi tavaliselt nii, et sa ajad teda koertega taga ja siis lõpuks saad kätte, aga samas ma ei tea libahundijahist palju. Hundid võivad ööpäevaga liikuda kuni 50km, eeldatavasti nad magavad ja puhkavad sellest suure osa. Libad võiks rohkem, sest nad on suuremad, aga las ta olla. Jättes vahele selle osa, kus ma vaatan kui pikka aega neid taga aeti ja mis on kellegi keskmine kiirus, siis ma tahan öelda, et hundionul oleks võimalik põgeneda, eriti arvestades, et ta on tavaliselt hundist intelligentsem ja tõenäoliselt ajavad teda taga purjus mehed, kes pole öö otsa maganud.

Me ei saa kellegi kohta eriti mingeid motivatsioone teada. Miks hundionu inimese maha murdis? Me ei räägi sellest. Miks ta libahunt on? Ei tea. Kas ta hakkas alles nüüd libaks, sest varem Maarja kedagi metsas ei kohanud? Kes teab. Miks keegi käitus nii nagu käitus? Sest. Eh.

Tempo ei olnud ka eriti hea; hundi ja inimese aegsete kirjelduste vahe oli nagu erinevate inimeste kirjutatud. Ma saan aru, et seal oli point, aga see polnud väga õnnestunud. Ma tahaks, et ma tunneks peategelase vastu rohkem sümpaatiat, aga ta on kas hunt, mispuhul ta pole eriti huvitav, või ta on vägivaldses suhtes olev naine, mispuhul võiks ju ta vastu sümpaatiat tunda, või kahetsust või kaastunnet, aga ta mees on lihtsalt kurja mehe arhetüüp, mitte päris inimene, seega ei ole naine ka päris, nii et kokkuvõttes ei ole mul midagi tunda. Väga kohutav samas ei ole, nii et kui hinne tundub ebaõiglaselt madal, siis ma tuletan meelde, mis mu nimi on.
3/10

Kapten Viriseja

Mälestus igavesest eilsest - Ander Skarp /KV

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest

Keegi räägib reporterile, kuidas ta kunagi Režiimi valvsa pilgu alt kosmosesse põgenes. Ma otsustan, et mõlemad tegelased on naissoost, kuigi ma ei usu, et autor ise seda mõtles.

Siis on STOP, tühjus ja pimedus ja mitte mäletamine.

Mulle seni iseenesest meeldib, ladusalt kirjutatud, tahaks küll rohkem asju teada, aga samas on hea, et ei topita asju vägisi näkku. On intrigeeriv ka ja ulme on ka.

Mingid teised tegelased murravad kusagile sisse, teevad režiimivastast asja.

Tagasi peategelase juures. Tundub, et restart, sama olukord, teised detailid. Tal on lips ees, nii et on raskem teda naiseks pidada, aga ma vastu loogikat jätkan. Reporteriga pole probleemi. Tegelane mainib endamisi, kui tore, et Režiimi juba tükk aega ei ole, nii et ma eeldan, et Režiim on.

Vat kus lops, reporter ongi neiu.

Tegelane lendas Maalt Marsile "tunde järgi". Nagu.... Ah? Nagu... Eh. Fain. Wadeva.
Ning ei, see, et ta kogemata Jupiterile jõuab, ei tee asja sugugi paremaks.

Okei, tagasi režiimivastaste juurde. Nad murravad mingisse matrix-aju süsteemi sisse, kus neiu läheb mängib reporterit. What a twist.
...
...
...
NOT!
(See oli praegu selline metanali.)

Igatahes, nagu eeldada, siis Režiim hoiab ühiskonda kontrolli all. Inimesed sokutatakse 35aastaselt matriksisse, aga hoolimata sellest, et see kõik on 1500 aastat toiminud, on mõned vabadusvõitlejad, kes on selles ka edukad. Sellest, miks ja kuidas, tahaks rohkem teada. Ja kuidas see ühiskond üldse toimib.

Peategelasele räägiti ära, kuidas asjad on, ja nähtavasti sellest piisas, et ta saaks hakata matriksit seestpoolt lammutama.

***

Nüüd on päris mitu päeva mööda läinud selle asja kirjutamisest ja jutu lugemisest. Mul on täielik ragequit lihtsalt vahepeal.

Räägime korraks düstoopiatest. Esimene asi, mida ma mõtlesin kui ma sain žanrist aru, oli see, et üheski (well, üheski klassikalises) düstoopias "head" ei võida. Sest valitsus või režiim või misiganes on lihtsalt nii suur ja žanr on ka lihtsalt selline. Nii et ma mõtlesin seda juttu lugedes, et nagunii on siin "plot twist", et head ei võida.

Siis ma jõudsin selle kohani, kus ma tegin selle metanalja, mis ei ole tegelikult naljakas, aga kus oli nö twist ja ma mõtlesin, et loo autor piirdub ühe twistiga ning režiim ei sõida kõigest üle.

Aga siis lõppes see jutt ära mitte ainult sellega, et režiim võitis vaid ka sellega, et oli pmst restart ja tegelased jõudsid ringiga loo algusesse tagasi. See ajas mind nii vihale, sest ma raiskasin oma aega selle lugemisele, aga kokkuvõttes tuli sama välja kui et see oleks lõppenud sõnadega "... aga tegelikult oli see kõik uni."

Selle twisti tõttu ei olnud mitte millelgi mingit tähendust. Tegelased ei jõudnud kuhugi, sest nad jõudsid algusesse tagasi ja eeldatavasti siis käib see asi ringi ja ringi ja ringi kogu kes teab kui pika igaviku ning keegi ei arenene, õpi, ja mitte miski ei loe, sest midagi ei juhtu ja ma ei saa aru nagu, miks ma peaksin midagi selle kõige vastu tundma, kui mitte millelgi ei ole tähendust, aaaaaaaaaaaa rage.

Muidu oli kenasti kirjutatud, aga kuna ma tegin nii pika pausi ja ei taha enam asja uuesti üle lugeda, siis ma ei mäleta, mida ma muidu veel öelnud oleksin. Kuna ma vihkan seda lõppu, siis ma annan hindeks
3/10
aga see ei tähenda, et ta muidu nii halb oleks olnud.

Kapten Viriseja

12/06/2019

Haruväljapääs - Tea Roosvald

Kapten Viriseja

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haruvaljapaas

Nonii, on aeg end pikematest juttudest ka läbi närida. Asja teeb lihtsamaks (või raskemaks, eks aeg näitab), ka mõni väike siilike.



Õppisin uue sõna.

igritsema <27vähehaaval nirisema v immitsemaülek hingitsemaHaavast v haav igritses verdSüdames igritseb lootus

Ma eeldan autori tõttu algusest peale, et peategelane on naine. Nagu päriselt eeldan, mitte ei otsusta enda peas, et ma nüüd teen näo, et ta on, seni kuni vastupidist tõestatakse.

Pahad tulnukad, tunnelid erinevate ustega, ainuke ellujäänu. Aga seda meile ei öelda, mida paha need tulnukad teevad, nii et lugejana pole mingit pinget. Hüüdsid peategelast tema nimega, ükskord vanasti tulid padinal talle järgi (jällegi üks neist sõnadest, mis on natuke sihuke kohmetu ja totu, mis jätab mulle pigem koomilise mulje).

Peategelane ütleb, et vaatab, kuidas kõhutunne on ja siis sellest olenevalt läheb edasi või mitte. Kõhutunne ütleb umbes et, dude, sakib, aga ta läheb edasi, sest, em, põhjused.

See õudse tundmatu kirjeldamine on keeruline. Lovercraft teeb seda omal moel ja omal moel see tal ka töötab. Siin meil on ainult tunne. Sellest ei piisa. Mulle ei piisa, kui öeldakse, et väga hirmus oli, sest oli mingi asi, mille eest sai ära joosta. Mul on ikka see osa puudu, kus ma peaksin teadma, mis see hirmus asi on, mis need tulnuka-asjad teevad. Ja peategelasest teame me üldiselt nii palju, et tal on kell ja ta on üksi ja ta kardab mingeid asju.

Oh jestas, seda me teame ka, et ta muud ei tee kui aina heietab ja aina spekuleerib.

Ta jõuab järeldusele, et ta on sündimist ootav hing, maailmalõpp on toimunud ja zombid on. Ta teeb väga, mm, suuri järeldusi, mis ilmselgelt on õiged, sest et ta on peategelane. Oleks veel, et tal oleks see tunne, et tal on õigus, nagu tal mingite asjadega on, aga ei, ta lihtsalt järeldas.

Ta heietab veel, aga ma loen vahepeal isegi mitte diagonaalis vaid vertikaalis.

Nüüd on seal kaks inimest, kes said lapse. Või, noh, tehniliselt peaks nad olema inimesed, aga nad käituvad nagu nad oleksid ploti-edasiandmise-masinad. 

Also, nad pole inimesed, sest nad panid lapsele nimeks Ossu.

Ja lõppu mingi iba selle kohta, et ulme on tore.

Ulme on võibolla tore, aga see jutt ei ole. Võtta siit 50% maha, muuta see lõpp ära, muuta peategelase sisemonoloog ära... Kui tal oleks olnud keegi kellega rääkida, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud. Oleks andnud talle võimaluse iseloomu omada. Praegu ei olnud siin mitte midagi. Hirmus ei olnud, huvitav ei olnud- Võibolla filosoofiline oli, aga selle osa ma skippisin, sest ma tulin ikkagi ulmet lugema.

3/10

11/06/2019

Mälestus igavesest eilsest

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest


See on  üsnagi sünge jutt. Selline "Huis clos" veidi. Väljapääsu ei ole. On Režiim, see kestab igavesti.

Alguses on lugeja muidugi segaduses. On mingi vana vabadusvõitleja (andke andeks, mul tuli tingrefleksina selle fraasi peale meelde too "Õnne 13" naeruväärne Kristjan Rosenkampf-Jägerfreund) Ajakirjanik, kes intervjueerib peategelast,  kes räägib oma kuulsusrikkast minevikust, tundub muidugi sellline väga kohmakas meetod.

Nii-nii, siis tuleb järsku mingi muudatus - kas see on nüüd peategelase flashback? igatahes mingid futuinimesed üritavad mingist futukohast pääseda. Hästi ei saa aru.

Siis tagasi intervjuu juurde ja nüüd tuleb seletus - tegelikult siin käib inimeste mõistuste kopeerimine - edasi- tagasikerimine ja muud suured skeemid, millega Sõbralik Arvuti tegeleb. Ahhaa, või selline düstoopia.

Esimest korda lugedes ei olnud eriti aru saada, mis siin nüüd toimuma hakkab, aga teist korda ülelugedes on selgem - ajakirjanik üritab vabadusvõitlejale tõde paljastades teda viia nii kaugele, et ta hävitaks kogu süsteemi (või tekitaks vähemalt nii palju segadust, et ajakirjanik koos oma kaaslasega saaks jalga lasta). Ja siis tuleb välja, et võit oli näiline, et tegelikult oli see ka illusioon. Mis on veidike nagu etteaimatav lõpp, aga pole iseenesest hullu.


Mis selle jutu kohta nüüd arvata? See läheb nüüd vist sellesse ulme alamossa , kus põhirõhk on ulmelisel maailmal ja tegelased on seal selleks, et seda maailma näidata. Ja no loo struktuur on ka olemas, see 'tegelikult oli teie pääsemine ka Režiimi illusioon' on ses mõttes okei, veidi etteaimatav, aga okei. Ideeulmeks peaks vist nimetama, sest rõhk on  maailmal? Tegelased on pigem sellised testlaengud, kes on sinna maailma pandud, et näidata, mida maailm selliste sfäärikujuliste hõõrdetegurita objektidega teeb.

Ma alguses võrdlesin siin "Kinnise kohtuga", mis on tegelikult väga halb võrdlus. "Kinnine kohus" elab ikkagi oma tegelaste peal, kes üksteise elu põrguks muudavad, siinsed tegelased, noh paraku, on kriipsujukud (ega nii lühikese vormi jooksul on muidugi päris tegelase tegemine raske ka), põrgukstegev element on väline. Mingi '1984' oleks ilmselt parem võrdlus, et näitab režiimi ja selle koledusi. ( kuigi seal ka jälle  tegelased olemas)

Peaks vist andma punkte settingu eest. Ma ei tea, kas ta nüüd erakordselt originaalne on, aga kes tänapäeval üldse läbinisti originaalne jaksab olla.  Ja midagi siin nagu oleks?

Mittelineaarne struktuur on ses mõttes ka tore, et pakub vaheldust, pluss kogu lugu elab selle otsas. Esimest korda lugedes ei saa samas suuremat aru.


Annaks 6/10? 7/10? Ma üldse ei taha siin ausalt ütelda neid nõrkasid tegelasi andestada, aga nagu täiesti tühi tekst ei olnud ka.

Jääb vist ikkagi 6/10.

Maskiga Laksija


04/06/2019

Libahundi päevik

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-libahundi-paevik

Buildup on hea. Sul on kiusatav teismeline poiss, kes on libahunt. Usutav tegelane. Tuleb välja,  et paari kuu pärast on riigikaitse laager, seal ta saab metsa varjus oma kiusajatele kätte maksta. Võiks ju asja saada, kas pole? Teismelised ja nende erinevad suhted metsa varjus, selline slasher-film koletise vaatepunktist. Nood liiguvad öises metsas hirmunult ja kui keegi rühmast eraldub, on ta libahundi jagu.  Kes teab, ehk mängib ta nondega ka mingeid mänge, manipuleerib ja värki. Ja võib-olla tuleb mingi üllatus? Äkki pole ta ainuke libahunt oma klassis? Seal on näiteks üks neiu, kes osutub lasketiirus meie üleloomulikust peategelasest paremaks. Võib-olla on tema näiteks vampiir? Või libarebane? Libahundikütt?

Või osutub, et tegelased ei taha metsa minna ja neid peab kuidagi peibutama?

Vastus kõigile nendele küsimustele on 'ei'. Kõik läheb plaani järgi. Ohvrid ei osuta mingit vastupanu. Vahivad, mokk töllakil, üks teeb püksid täis. Üks jaksab jooksu pista, aga mingit tagaajamisstsseeni siit ei tule.

Ühesõnaga, lahendus tuleb kiiresti, plaanipäraselt ja ilma üllatusteta. Kahju tegelikult. Siit oleks võinud midagi tulla.



6/10

Maskiga Laksija

03/06/2019

Ainult unenäos

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ainult-unenaos

Tegevus ei toimu kosmoses vaid 90ndate Eestis, mis on ainult kiiduväärt - kosmosest ja võõrplaneetidest ei ole meil kellelgil aimu ja põhineb tõtt-ütelda stampidel. 90ndate Eestist ja sealsest maaelust on meil ilmselt märksa parem arusaam.

Peategelane kolib maale (ainult parsil sünnib luule, ainult vommil sigib suur idee) ja näeb seal unes mingit naisterahvast, kes on selline väga, uhh, wish fulfilment. Ma loodan, et siit loost tuleb välja, et see entiteet ei ole tegelikult  perfektsete tissidega raamatukoguhoidjast nümfomaan, kelle ainsaks eluunistuseks on peategelast rautada ja vahepeal tema tarkusi kuulata, vaid et see on miski olevus, kes võtab sellise kuju mingitel oma eesmärkidel.


Vaatame edasi. Tegelikult päris sümpaatne lugu. Naine on siin muidugi Teine, arhetüüp, mitte inimene või karakter. Samas on aru saada, et ta ilmselt ongi mingisugune mitteinimene, miskisugune mütoloogiline olevus. Karakteritena lähevad vahepeal külastanud sõber ja tolla abikaasa rohkem kirja.

Tegelasel tekib seal maamajas magamisega selline üsna selge sõltuvuskäitumine. Tuleb täitsa tuttav ette. Ja naisterahvas, kes seal unes on, on ka selline müütiline koletis. Tuleb välja, et ohvrikivil tapetud neitsi. Einoh, miks ka mitte. Ja muidugi on ta armukade ja kättemaksuhimuline. Antud süžee arengut muidugi lugeja ootas, sest lugu tüüris loogiliselt sinna suunda, aga see pole siinkohal patt. Ta vist oli ikkagi see peategelase 'täiuslik naine' täiesti juhtumisi? Samas me näeme, et ta oskab unenägusid kontrollida, nii et võib-olla me ei näegi selle olevuse tõelist olemust. (autoripositsioon on vist midagi muud? aga me ei saa selles muidugi päris kindlad olla)

Ma olen mingit säärast Bradburyt vist lugenud, aga seal oli unenäo asemel planeet.

Täitsa asjalik lugu tegelikult. Kirjatehnika asjus korras, ei ole mingeid selliseid ilmselgeid abituid vigu. Ühesõnaga, ei ole piinlik.
Lõpus  puänt, mis töötab. Siiani vist kõige parem seniloetutest.

Kaasarvustaja ütles, et peaks hakkama kümnepallisüsteemi kasutama, nii et 8/10.


Maskiga Laksija

Üksi

Peategelane peab kohvikut kusagil vaikse Norra fjordi ääres, kus ei ela mitte suurt kedagi.

Selle kõrvalt teeb ta arvutiga tööd, aga millegipärast teeb ta seda tööd teisel korrusel kontorist, mitte kohvikuruumis, mis minu arust teeks asja lihtsamaks (ehk siis ta ei peaks kogu aeg käima vaatamas, kas keegi tuli või mis nad tahavad ning ei peaks pidevalt kuulatama, kas keegi on tulekul, isegi muusikat saaks kuulata). Ma muidu eeldan, et põhjus, miks see on teisel korrusel, on see, et ta saaks oma kontori aknast vaadata, kui plot tuleb.

Kummitab, aga see on tšill. Vahepeal juhtub mingeid asju, aga miski ei tundu oluline. Kirjeldatakse põgusalt, möödaminnes, otsekõned on vähe. Midagi pole öelda ka, sest midagi ei ole huvitavalt kirjeldatud. "Päevad veerevad nagu värvilised herned". Ma ei tea, mida see tähendab. Kiiresti? Aeglaselt? Põnevalt? Igavalt? Ma ei tea värvilistest hernestest midagi.

Jeesus Maria kui igav jutt. Ma eeldan, et ta sai selle koha sellepärast, et seal ei olnud midagi halba? Aga midagi muud ka ei olnud.

See oli nii igav, et ma ei ütle rohkem midagi ja hinnet ka ei pane.


Kapten Viriseja

Kirjatark ja Doktor

Logi algus.

Õhh. Fain. Lähme edasi.

Mingi jorss uurib võõral planeedil asustusala, andurid näitavad, et seal on kolm kaks elusolendit. Saadab droone laiale, midagi on seal valesti, the usual. Üks elusolend. Mingi oht. Miks mitte saata ainult droone? Futu värk, ega me ei peagi kõigest aru saama.

Mingi verest paakunud lõust leiab drooni. Kas see on inimene? Koletis? Tulnukas? Ei tea, aga on veri ja on lõust. Teine droon näeb voolikutega inimkuju. On see seesama lõust või muu?

Kuju tuleb välja, räägivad omavahel futu-poola keeles (ma ei räägi poola keelt, aga see näeb lihtsalt selline välja). Kuju tahab planeedilt ära, jorss tahab planeedilt infot.

Kuju on vist lõust, sest rohkem seal kedagi pole, aga ta on tegelt tšill, ta tappis aint mingit pahad ära ning kuna ta nimi on 16, siis ilmselgelt on ta lihtsalt kurjade teadlaste poolt aretatud vaene katsealune, nii et sellega on okei. Kuju ja jorss lähevad vaatavad ringi, räägivad vigases keeles üksteisega, sest neil päris 100% ühist keelt pole. Tüütu lugeda, aga ju sellel on mingi mõte, mis veel välja tuleb. Mind ennast kohutavalt häirib kui kommunikatsioon on häiritud, nii et mul on seda häiriv lugeda.

Jorss peab logi, mis on loll, sest ta kordab kõik asjad üle, mis me näinud oleme ning ei lisa sinna eriti midagi juurde, nii et topeltinfo, juhuks kui me lollid oleme?

Baasi sügavustest vooris hordidena kohale teenindus- ja  võitlusdroone, mis ühisel jõul Kuutteist lõikuma ja materdama asusid.

Juba ronisid üle rusude kohale ka esimesed võitlusdroonid, arsenalis terad, ketid, elektroodid.

Ma ei tea miks, aga see on koomiline. Ma eeldan, et see et võitlusdroonide võitlusmeetod on materdamine ja lõikumine on lihtsalt tobe. Selle asemel, et lasta laseriga piu-piu löövad nad mingi jäsemega pau-pau. Keegi pidi otsutama, et nad tahavad nüpeldajadroone. Sadomaso nüpeldajadroonid.

Aa, ja nüpeldajadroone haldab kuri AI, kes naerab õelalt. Mm, okei siis.

Nüpeldajadroonid saavad 16 kätte, jorss läheb koju.

The end.


Ma ei tea nüüd. Mis selle kogu asja point oli? Jorss sai mingi info kätte, oli õnnetu, et massimõrvar põgenema ei pääsenud ning läks koju. Mitte midagi huvitavat ei juhtunud ju. Ma võiksin öelda, et seal oli mingeid huvitavaid sci-fi asju, aga no ei olnud seda ka tegelikult. Kõik see droonivärk on ju tehtud juba. Põgenenud katsealune on klišee. Kuri AI on rohkem kui klišee, põhinegu ta päris inimesel või millel iganes. No maitea. Seda ka ei tea, kas peategelane on mees või naine, mis pole otseselt probleem, lihtsalt huvitav tähelepanek.

Mõttetu jutt, aga samas mitte kõige kohutavamalt kirja pandud. Meh.

Kapten Viriseja

4/10

Uluru

Mingid vennad Austraalias. Peategelane ei mäleta, et ta juba teab, miks ta seal on, nii et ta peab üle küsima, et lugeja ka teada saaks.

Ajavad emu alla ning otsustavad, et neile autosse sattunud ja segasevõitu juttu ajav tüdruk tuleks kaasa võtta, sest see on see, mida inimesed teevad. Viivad lapsed endaga kusagile kaasa.

Millegipärast ütles muidu ilmselt siis ingliskeelse kõne sisse tüdruk "hellõu", mis on suht weird ja ajas mind üle kontrollima, kas muidu peaks otsekõne inglise keeles olema. Ilmselt peaks, sest minategelane on John.

Igatahes, teksti järgi tundub, et nad on oma autoga sõitnud võibolla minut-paar enne õnnetust, aga nad otsustavad tüdruku viia esimesse ettejuhtuvasse kohta, mitte pöörata tagasi selle kõrtsihoone juurde, kust nad tulid, kus oli rahvast.

Aga no nad lähevad edasi, sõjaväemasinad on, mingi sõjavärk on kusagil maailmas käimas nähtavasti, aga me ei tea veel, mis. Laps läheb bensukas ära, konditsioneer on katki.

Pärismaalased ei tunne raha, valge mees peab sellega ise tegelema. Okei, ma eeldan, et see pole rassistlik vaid osa plotist. Inglise keelt nad ka väga ei räägi.

Ee, okei, naine helistab Johnile ja ütleb paaniliselt, et sõda on algamas, aga kui mees küsib, kelle vahel ja miks, siis ütleb, et kes seda teab. Da. Fuck.

Fain. Fain. Kirjutatud on loetavalt, läheme edasi lihtsalt.

Ernst, see teine vend, kes seal loos on, ütleb, et riigid on liigid. See osa pole eriti loetavalt kirjutatud, aga no okei, Ernst on imelik vend kah, tungime läbi ridade edasi.

...kui sa vaatad Ulurut, siis mida see sulle meenutab? Kas pole see hiiglaslik termiidipesa? Kas pole mitte võimalik, et see on tulnuktermiitide kosmoselaev, mis õnnetuse tagajärjel on pidanud keset Austraaliat maanduma?
Fain.

Laps on tagasi ja mehed võtavad ta oma auto peale, sest Ernstil on kotis piraatarvutimängud ja ta kardab, et politseinikud panevad ta muidu vangi (see on täpselt sama idiootne kui see kõlab). Tüdruk ähvardab, et ütleb politseinikele, et mehed ahistasid ka teda ning ilmselgelt on selle peale mõistlik see laps endaga kaasa võtta.

Sõjaväelased ei lase vendi Uluru poole sõita, sest "me oleme sõjas", aga neil on muid asju rääkida, nii et nad ei jõua selleni, et teada saada kellega ja miks. Auto raadiot nad ka ei kasuta ja oma naisele pole John ka rohkem helistanud (ta korra lülitab telefoni sisse, aga levi ei ole, mis võib võimalik olla, ma pole Austraalias käinud, aga me ei tea, miks see tal muidu sisse pole lülitatud), see teema ei tundu neid nii väga huvitavat.

Oo, ei, nad on ikkagi Eestist. Mmmmm, okei. Miks? Olgu kust nad on, aga seda võinuks ju algusest peale teada, või on see suur saladus ja plot-twist?

„Ei ole neil mingeid preestreid,” ühmas Ernst tülpinult. „Krokodill ja sisalik on nende preestrid, ja nemad kõnet ei pea. Sa vaid kuula neid, nad ei oska korralikult rääkidagi, mis kõnesid sa tahad neile pidada?”
Natuke rassismi peab ju ikka olema.

Aga no lõpuks sõitsid aborigeenid Uluruga minema ja jätsid need mingid eesti vennad kusagile maha. Tüdruku lalinas olevat mingi point, aga mind üldse ei koti, nii et kui võibolla oleks võimalik sellest midagi aru saada üle lugedes, siis mul on pohhui, ma üldiselt lasin sellest lihtsalt pilgu üle ja ei võtnud seda sisse, lihtsalt suvalised sõnad, mis ei tähenda midagi.

Anywho, sitt plott, kirjutatud okeilt. Miks John ja Ernst Eestist on, ma ei tea, miks emu sees traat oli, ma ei tea, miks emud olid plot, ma ei tea, miks sõda oli, ma ei tea, miks sõjaväelane Uluru juurde ei lubanud minna, ma ei tea, miks see tüdruk oli, ma ei tea, mis paganama pärast Uluru ringi sõitis, ma ei tea, etc, etc.

Kapten Viriseja

6/10

02/06/2019

Uluru

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-uluru





Heast küljest - Austraalia aborigeenid on tegelased, keda ma olen ulmes hästi vähe kohanud. Ma olen kohanud küll tegelasi, kes seletavad, et see ja too asi on absoluut ja kui sa lähed kaugetele planeetidele, siis seal on kindlasti täpselt samamoodi, kuigi  kui sa vaatad näiteks mingit teist liiki, hullumaja asukat, või mõnd vähegi kaugemat kultuuri, siis annavad need kenakesi kontranäiteid. Ja sestap mulle sümpatiseerib, kui keegi võtab algatuseks siis hullumaja asuka loogika või bonobote ühiskonnakorra. Või siis näiteks aborigeenid, kelle kohta ma palju ei tea, aga lapsena sai loetud "Unenägude aegadest" ja seal oli päris head sellist omaenda stiilis loogikat. Nii et sellise põhjaga asja oleks cool lugeda.



Tundub küll, et peategelaseks on eurooplased (eestlased? või hoopis ameeriklased? igatahes sellised neutraalsest rahvusest peategelased paistavad olevat) ja tegelevad nad ufode uurimisega, mis on küll selline eriti üldine lähtepositsioon. Aga ma loodan, et see on petlik  ja et aborigeenid ja Austraalia on mängus kuidagi süvitsimalt sees.  Et siin on peategelane meile lähedane olevus, kelle silme läbi seda veidrust hakata läbi elama, milleni see lugu viib.





Jõle kiiresti toimuvad asjad. Tempo tahaks natuke tööd. Tegelased ronivad autosse, jõuavad vaevalt neli lauset vahetada, kui juba jooksevad täiesti juhtumisi nende teele ette emu, kes ei ole selline nagu ta paistab. Siia oleks natuke õhku vahele vaja.







Pärismaalasest tüdruk tagaistmel - ma nüüd ei tea. Tundub, et siin on see ulmekirjanduse suurprobleem, et kuidas kujutada kohtumist tundmatuga. Noh, siinkohas jäi ime paraku sündimata. See, kuidas ta suhtleb meie tegelastega - no ei lähe tööle paraku. Pluss jätab pisut kehva maigu suhu, selline pisut stereotüüpne 'lolli metslase' kõnepruuk on. Sina mammut mina nui uuga buuga. Kohati on hirm, et äkki tuleb mingi õilsa metslase stereotüüp sisse. "„Sõda rünnak sisalik Jaapan, aeg keskmine sisalik ümbrus.” samas mingil moel juba töötab. Ja see, et tüdrukul on kaheliitrine koolapudel süles, töötab ka. See hea. Aga üldiselt siiski ei tööta.



Ernsti eest kindel plusspunkt. See, et ufo-uurija on selline napakas vandenõuteoreetik, on ausalt ütelda väga loogiline. Päris normaalne inimene ilmselt väga palju ufosid ei uuriks.

"„Te peate meid läbi laskma, meil on tulnukatele ametlik petitsioon!” teatas Ernst sõdurile autoriteetsel häälel." - kuld.


See, kuidas taustal on toimumas mingisugune suuremõõtmeline konflikt-sõda ja meie tüübid on kõrbes ja on hästi segane, et mis täpselt, see on hea. See mulle meeldib.



Ma lootsin loo algusest saati, et ufod on siin selline pettekiht, et tegelikult on mingi muu värk käimas, aga no asja leiavad üles tüübid, kellel on oma obsessioon ja kes siis seda oma vaatevinklist tõlgendavad. Vist on nii? Ma pole päris kindel.



Mulle meeldib see lähenemine, et tulnukad on eurooplased, kes on Austraaliasse sisse sõitnud.  Iseenesest väga loogiline. Ja et aborigeenidel on oma värk seal all käimas, omad süsteemid abstraktsioonikihid, oma tehnoloogia. Veidike segaseks see värk jääb, nii et ma pole kindel, kas ma õigesti aru sain.



Ma ei tea kas madu ja sisalik kui x ja y telg siin midagi juurde andsid. Tundub natuke forsseeritud. Samuti tekib veidi see küsimus, et kui aborigeenidel on mingi ürgvana tehnoloogia, siis miks nad midagi ette ei võtnud, kui eurooplased nad rämedalt läbi nussisid. Aga jällegi, ma olen veidi segaduses, ja mitte nagu heas mõttes, et oh, asja saab mitmel moel tõlgendada, vaid mulle tundub, et ma oleks pidanud sellest kõigest aru saama, aga minu ja autori vahele jäi selline kommunikatsioonihäire.



Ühesõnaga, omad vead sel lool on, aga ta on päris sümpaatne lugu.



4/5



Maskiga Laksija.

Sierra

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sierra
Impulss esimestest ridadest: mingi kuradi sõdur, aa, ta on kosmoses ka, actionstseen, tundub, et eestlane ka - kas midagi standardsemat ei leidnud? See, et peategelane on kosmose-eestlane, ei lähe eripärana kirja. Eestlased kosmoses on praeguseks meie maal juba väga igapäevane.

Teine impulss - oot, neil on kõigil sellised nimed. Pääv ja Lehtla ja Kas see on mingi alternatiivajalugu, kus Eesti jäigi paganlikuks? Selline Lembitu kosmoses? Midagi "Frenchi ja Koulu" taolist? Siit võiks ehk midagi tulla.

Kolmas tähelepanek - kõigil neil tegelastel kirjeldatakse välimust, muud eriti mitte. Ühtedel on ühtmoodi juuksed, teistel teistmoodi. Põhjust tegelastest hoolida veel ei ole, aga äkki tuleb meil kollektiivne seksistseen, kus karutaoline mees hakkab mustade kräsus juustega tüüpi koinima - sel juhul, tunnistan, on välimuse kirjeldus asja eest. Jään ootama.Nii, mis edasi. Mingi võitlus on toimumas. Mängus on keegi KPR. Lühendi lahtikirjutamisel oleks lugeja võinud aru saada, mis see KPR on ja ehk oleks see andnud mingeid vihjeid, et mis üldse toimub ja miks see kõik üldse. Aga autor ei ole lühendit lahti kirjutanud. Jääb mõistatuseks, miks see lahing siin toimub.

Lugu on umbes veerandi peal, kui me jõuame mingi vaatepunktini, mis annab meile aimu, mis toimumas on. Siiani oli tegu mingi klipiga tundmatuks soovida jäävast action-arvutimängust, kus punast värvi tiim võitleb sinist värvi tiimiga ja meid peab see miskipärast huvitama.Aga okei, nüüd oleme me Karelli peas ja kuigi pisut kohmakalt tehtud, saame me aimu, mis siin toimumas on. Et eliitsõdurid, kelle kehades on neid tavatraumadele immuunseks tegev spetsaine, ja kes on kaugel planeedil lõksus. Hea küll. Sellest võib asja saada küll.Nüüd tuleb välja päris mitmeid plaane. Mul on tunne, et see, et Rabakaev on nõus end vangi andma, oleks potentsiaalselt karakteriehitamine, aga siin sajavad kohe kaela mingid muud plaanid, mingi mänguasi, Miroša on vist vaenlaste boss? Infot tuleb nüüd päris palju korraga kaela. Nii - nüüd tuleb dilemma - kas jätame haavatud kaaslased maha ja üritame põgeneda või mitte? Väga hea. Midagi siin on.

Oh, õnneks jõuame tagasi Rabakaevu pähe - kuulge, siit võib isegi karakteri saada. Ühesõnaga, valmistutakse actioniks. Vaatepunkti vahetus. Miroša on mulle ausalt ütelda tunduvalt sümpaatsem kui need onnis pesitsevad actionfilmitegelased. On nagu inimene, mitte propagandafilmi kangelane. Kuigi mul on kahtlus, et lugeja peaks siin olema nende hütis istuvate supersõdurite poolt. Nad on sellised eriti isased, (isegi too emakaga tüüp). Machod. Kohe tormavad välja ja võidavad vaenlase seltsimees Stalini/Ameerika ja vabaduse/Pätsu/libertaarluse/muu (jooni õige alla) nimel. Sest nad on üksi paljude vastu ja järelikult kangelased.

Okei, pean tunnistama, et see iskoniti värk - et kui sa keskendud, siis teevad kuulid ainult haiget, mitte ei haava - on päris äge motiiv. Ja selliste tüüpide väljamurdmine ka potentsiaalselt päris lahe.Minu arvamus sellest loost on paranemas. Eks ta veidi selline camp lugu ole. "Tema murdumatu tahe ja iskonit püsisid. " - ma täitsa usuks, et selline rida sobiks kenasti Suure Isamaasõja sangari kangelastegude kirjeldusse.

(nilbe asjassepuutumatu kõrvalmärkus, mida panna valestilugemise gruppi - "Rabakaev ja Lehtla olid jõudnud metsaservale ja võtnud käsikiimluses maha mitu korravalvurit")

Aga kohati on need actionstseenid, nüüd kus meile on reeglid selged, päris sümpaatsed. Et näiteks kui tegelane lõdvestub või üllatub või urineerima läheb, on ta haavatav. Sellega on mängitud ja selle eest plusspunkt. Ja Karellil tunduvad olevat vähemalt mingid erilised oskused, mis teda teistest eristavad - pole küll nii hea kui isikupära ja karakter, aga midagi ikka.

Nii. Lõpus tuleb ka süžeepööre. Mis ei ole iseenesest paha, aga jällegi, kohmakalt teostatud. Selline 'tegelikult oli nii' seletus, siin on traagelniidid päris korralikult näha.

Okei, kokkuvõttes on siin loos sümpaatseid hetki ja põhimotiiv on äge. Sellise päris hea elevator pitchiga. Võiks olla hea lugu. Aga ei ole. Teostus on nõrk. Kohmakas. Tegelastel pole eriti iseloomu peale selle, et nad on kõvad isased ja maru kangelaslikud. Rabakaevul nagu midagi on, aga see jääb ka selliseks tooreks. Samas, väljamurdmisactionstseenid on päris head, loetavad. Kebensit polnud ka, nii et see, kellel mis värvi juuksed on ja kes on karu moodi, jäi ka kuidagi tühjalt rippuma. 'Lembitut kosmoses' ei olnud ka, aga eks see olnud ka pigem minu isiklik uit.

Hinne: 2.5/5.
Maskiga Laksija

Langtoni maailm

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-langtoni-maailm

Ma peaks vist alustama sellega, et ma pole suurem asi sci-fi fänn. Ja see on selline väga stiilipuhas sci-fi lugu. Võiks isegi ütelda, et veidike camp? Sihuke poistekas? Tahtsin alguses ütelda, et kasutab ainult selliseid eriti äratrööbatud sci-fi kontseptsioone, et sellised hästi klassikalised kulissid - aga siis tuli meelde, et see komputroonium ja need langtonlased - et need on vist sellised poolenisti uuemad värgendused? Samas, komputroonium mängib siin veidi sellist halli löga rolli, nii et pigem klassikaline? No ei tea.

Üldiselt ütleks, et sci-fi ideestiku uudsuse mõttes on natuke selline vaib, et ületab lati, aga ilma varuta. Et jah, põhimõtteliselt ei saa vist kurta, et see kõik vana ja äratrööbatud -  aga mingeid fantastiliselt uudseid asju ka ei ole.

Sisust - süžee on paigas, on konflikt, pinge, lahendus, puänt. Narratiivse pinge mõttes töötab. Omaette plusspunkt tuleb sellest, et põhiline antagonist on inimene ja rühmakaaslane, kellel tundub oma sisemine loogika olemas olevat. Inimene vs inimene huvitab vist ikka üldiselt rohkem kui inimene vs blörtax, kuigi mõistagi on erandeid.  See, et paha võidetakse tänu kohalikele oludele ja tulnukatele, on ka selline etteaimatav süžeepööre, aga samas, sellises žanris ei ole süžee etteaimatavus patt. Kui ma sellega noriks, võiks ma järgmisena hakata norima soneti ridade arvu ja riimskeemi kallal.

Lõpus on puänt ka. See on loopinge loogika mõttes selline natuke juurdekleebitud. Et jutt saab kenasti läbi, paha saab võidetud, pinge langeb,  aga vaatame natuke nüüd seda arengut edasi ja oi, näe, nüüd toimub hoopis midagi uut. Selline lisalõpp. Ei ole iseenesest halb ja puänt on ju iseenesest tore, aga ma olin juba mõttes seal, et jutt on juba läbi, probleemid lahendatud ja mu tähelepanu oli hajunud, nii et see läks vähem korda kui oleks võinud.

Sihuke korralik käsitöö vast? 'Ületab lati, aga ilma varuta' kirjeldab vist üldmuljet loost. Asjalik käsitöö, aga ei midagi rohkemat.

No ütleme, et 3.5/5?

Maskiga Laksija

Reaktor

Ükski halb ei jää karistamata.