Tuuletallaja tasu - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuuletallaja-tasu

Tuuletallaja (Falco tinnunculus)

Estconi pohmell on vaikselt hääbumas, nii et lisan ka oma tagasihoidliku (selline väike nali siis siinkohal) isiksuse poolt mõne kirjasõna oma kalli kaasteelise ahastusekambrisse.

Tim Hornet kirjutab jälle järje eelmisele jutule, mida ma umbmääraselt, ent mitte kõige selgemalt, mäletan. Aga tegevus toimub selles tuttavas rahvajutu-eestis, mis mulle meeldib. Mis mulle ei meeldi, on see, kui kaootiliselt autor on minevikku ja tulevikku kasutanud. Miks see hea peaks olema, kui ma ei tea, mis, kus, millal toimub? Ei peakski hea olema. Ja ei ole ka. Tüütu ja segane on hoopis, kuigi jutu sisu pakub huvi. Kui huvi ei pakuks, oleks täiesti lootusetu. Või, noh, ilmselt mitte täiesti. Umbes iga jutuga on autor natukene paremaks muutunud.

Iseenesest jutus ei juhtu väga palju, aga vaib on õige. Piisavalt maagiat ja üleloomulikku ja argisust tähendab kokkuvõttes, et kui seda mineviku ja tuleviku jura ignoreerida, on täitsa õnnestunud kirjatükk. Aga no seda ei saa kohe kuidagi ignoreerida. Nagu oleks autor kirjutanud kaks juttu ja siis võtnud jupi ühest ja siis jupi teisest ja siis paar juppi siit-sealt vahelt ära kustutanud ja omadega täitsa rahul olnud. Reaktori jaoks käib ju küll? (Käib, aga no, see selleks.)

Ma ikka ignoneerin seda ajastukaost, ma ei saa midagi parata, mulle meeldib eesti muinaslugu. Lõpp tegelikult ei meeldinud väga, või vähemalt see liiga ootamatu loomemüüdi jupp seal täitsa otsas.

6/10

Kapten Viriseja

Unetuseravi - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-unetuseravi

Iga superkangelane vajab oma kurjamit. Mis oleks Superman Lex Luthorita, Batman Jokkerita, Peeter Paan Kapten Konksuta? Nemesis lisab kohe elule vürtsi. Niisiis on mul hea meel näha, et Reaktorisse on taaskord kirjutanud Reaktsiooni-blogilaste ürgvaenlane Maarja Kruusmets.

Niisiis. Lugu nimega "Unetuseravi" paistab rääkivat Markusest, kellel on - ülla-ülla - unetus. Ei ole miski teda varem aidanud, aga nüüd on Uus Ravim. Uus ravim aitab tal unes reisida paralleeldimensiooni, kus on robotid inimkonna üle võtnud.(aga seda Markus ei tea, ta arvab, et see on ainult korduv uni) Seal kohtab ta Naist, kes on kaunitar ja kellel on ilusad silmad. Me teame, et neist saab lõpuks paar, aga ma ei mäleta, kunas see ametlikuks sai, sest need tegelased ei huvita mind. Igatahes, Markus on unerohuga rahul, näeb neid unesid edasi, magab hästi, töötab raamatupidajana, käib jõusaalis. Ausõna, mul on tunne, et Kruusmetsa kangelased on mingid stock photode tegelased. Neil on mingi selline eriti-tavainimese vaib. Üdini generic.

Niisiis, Markus enne loo algust:

Markuse elu pärast ravi leidmist:

Igatahes, selgub, et Markus peab unerohu võtmise lõpetama, sest inimestel on nendega olnud psühhoosid, aga ta on kaval ja vahetab ravimi ühe teisega ära, nii et ta saab selle võtmist arsti käsu vastaselt jätkata. Kas sellest tuleb mingeid probleeme, kas see aitab kuidagi süžee käiku edasi, tekitab mingit pinget? Ei. Vahetus läheb kenasti, ainult et paar kuud hiljem saab tal see ravim ikka otsa. Mis tekitab mulje, et see vahepealne osa oli kuidagi eriti mõttetu. Ma soovitaks panna sinna mingi Sündmuse, midagi, mis asju edasi viib. Samas, need tegelased on sama sügavad kui stock photod, nii et võib-olla ei ole nii lihtne teha sündmusi, mis lugejale korda läheks. 

Lõpus saab see ravim otsa, nagu mainitud. Markus on natuke torssis, aga mingit kirge, maniakaalsust või meeleheidet seoses sellega, et ta nüüd oma eluarmastust kunagi enam ei näe, küll ei ole. Aga siis võtab ta oma kallima unenäost kaasa, ja nagu selgub, oli tema kaasatoomine väärt kõiki neid unetuid öid tema elus. Kas te saate aru, kui suur armastus! V.a muidugi see, et enne ta oli suht meh ses asjus, et ta ilmselt teda kunagi ei näe. Aga see ei loe. On eluarmastus. Ja nüüd näevad nad välja niiviisi:

Uhh. Sihuke lapik jutt jälle. Selline idee peale üles ehitatud, et mis siis, kui me läheme unes mingisse muusse maailmasse, mis, olles aus, ei ole just kõige originaalsem motiiv. Teostus on ka, noh,  arenemisruumiga. 

3/10

Maskiga Laksija

PS: Jääme ootama Kruusmetsa järgmist teost, mille peategelane on ilmselt järgmine:

Viimane patsient - Catheline Tamm /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-viimane-patsient

Mulle meeldis selle autori eelmine jutt, aga praegune pealkiri tundub ausalt-ütelda igav. Nii et mu eelhäälestus on selline neutraalne.

Hämmastav. Avastseen, kus räägitakse, kuidas vana arst on väsinud ja ootab oma tööpäeva viimast patsienti, oleks mu üheksal juhul kümnest haigutama pannud. Aga mitte siin! Siin on see huvitav. Autor on sellise lihtsa pildi tööle saanud.

Okei, arsti juurde tuleb patsient, millegina, mis paistab obsessiiv-kompulsiivse häirena, kes hakkab rääkima lugu, kuidas ta on sellisesse punkti jõudnud. See pole päris nii tugev, aga ei häiri ka, kohati on päris vahvaid detaile,  mis pildi silme ette toovad, nagu  vastu autoklaasi sööstvad ööliblikad.

Autor ilmselgelt oskab pilti luua, samuti  teab ta üsna hästi, kuidas käib OCD ravimine. Ainult et pinge areng jääb kuidagi lühikeseks, seda üleloomulikku õudust, mis siin mängus on, ei arendata korralikumalt välja, ei kruvita väga pinget. Arstil hakkab kiire, lõpetab sessiooni, ja natuke on tunne, et kirjanikul hakkas ka kiire. Tahaks teada, mida on too jõud sundinud patsienti tegema, kuidas on teda allumatuse korral karistanud. Veel parem, kui me saaks seda kuidagi pealt näha,  võib-olla viisil, mis jätaks võimalikuks, et tegu pole ehk millegi üleloomulikuga, aga mis oleks väga veider. (alguses patsient siseneb tuppa mitu-mitu korda, aga nagu, siin ei ole midagi üleloomulikku, see võib olla lihtsalt OCD sümptom.) Ma tahaks näha midagi, mida ei seleta ära lihtsalt sellega, et patsient on vaimselt haige. Tõsi, see, et auto ei käivitu, läheb sinna alla, aga see tuleb liiga hilja, siis on juba kohe kogu üleloomulik korraga kohal. 

7/10

Maskiga Laksija

Zeelased - Meelis Looveer /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-zeelased

Mõne jutu puhul tekib juba pealkirjast eelarvamus. Zeelased? Kas see jutt on sellest koolkonnast, et mida rohkem z-x-y tähti jutus on, seda ulmelisem? Xörzypüüträxite seiklused on ju märksa põnevamad kui näiteks marslaste omad?

Okei, loeme juttu ennast ka.

 Aaa, see z-asi on nali. Kõik tulnukad on z-tähega ja tarvitavad s-i asemel z-i. Zee teeb zelle jutukeze ju väga naljakakz! Võinoh, ei tee. Ja selle jaoks, et tekitada ebatavalisusest tekkivat õõva-põnevust, on see kuidagi liiga koomiline. Selles võtmes ei hakka nagu tööle. Koomilises võtmes - noh, veel pole hakanud, aga ma olen alles jutu alguses ka.

Igatahes, tulnukatel (kellel on võimatu vahet teha, sest nad algavad kõik Z-tähega, ma ei tea, mis mõtet oli kellelegi anda rohkem laialiasetsevaid silmi või sukk-ja-saabas olemist, nad kõik on järgmiseks lõiguks ununenud, mul puudub selliste tegelaste jaoks object permanence) tuleb viimases hädas Maale tulla. 

Esimesena kohtavad neid kaks last ja väikese politseijaoskonna ülem Andres, kes on sellisest sündmuste arengust väga segaduses ega tea, mida teha. Ei no loogiline ka. Toimub veel natuke tulnukate otsimist raha teenimise ootuses, neile viina pakkumist, nende koju viimist laste poolt, kokkupuudet sõjaväega, imestamist, mis imeloom on kits jne. Ühesõnaga, jant. 

 Sihuke pohmakalugu. Kahjuks ei ole mul seda lugedes pohmelli, nii et ma pole kõige vastuvõtlikum. Aga omas võtmes pole ehk kõige hullem lugu.

5/10

Maskiga Laksija

Armumine oli viga - Karmo Talts /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-armumine-on-viga

 Mul on tunne, et põhiline arvamus loost tekib umbes esimese lõigu pealt ja edasi otsid lihtsalt kinnitust sellele. Igatahes, praegu mulle esimene lõik meeldib, saab näha, kas ülejäänud jutul õnnestub see ära rikkuda.

Kuule, täitsa sümpaatne jutt oli. Mõni võiks plõksida küll, et seda, kuidas peategelane armus ja kuidas tema peas sündis Otsus, oleks võinud sujuvamalt edasi anda, rohkem põimituna, aga tegelikult ei ole see sellise tegelase puhul mu arust viga. Ta on selline lihtne sõjasulane, kes tahab magusat musu, no mis suurt hingepiina ja dilemmasid ja Hamleti-panemist sa ikka tahad. Ilus tüdrik ütleb, et kuule, tee nii, ja no teebki. 

See lugu on sihuke tore vaade ühte fantasy-maailma, ühe kurjam-paruni sõjasulase pilgu läbi. Väikese inimese vaatepunkt eksole, arvad algul, et nii-ütelda tähtsusetu tegelase oma, aga hiljem selgub, et mitte päris, mis oli täitsa meeldiv kompvek, ta oleks sellise Ishmaelina ka täitsa töötanud, aga kui ta ise agentsust üles näitas, oli meeldiv üllatus. Kõnepruuk on ka toredasti edasi antud, mõjub loomulikuna.

Tore jutt oli.

7/10

Maskiga Laksija