Lohe neelas alla päikse - Manfred Kalmsten /ml

 "Lohe neelas alla päikse/susi neelas alla kuu."

Algus tekitab kohe sellise Vanema Edda vaibi.

Paneme kohe võrdlusmaterjali ka, nii-ütelda mussi, mida taustaks panna lugemise ajal.

"Üks moor elas idas Rauametsas

ja söötis seal soerdeid sest seltsist kui Fenrir,

kuid kurjusest kunagi trolli kujul

neelab üks nendest ära naeruse kuu.

Imeb suremist alustand meeste üdi,

katab jumalail rahumaad roostese verega;

siisap päike on tume suvede tulles

ja ilmad on sõgedad. Ons see teile selge?"

Niisiis.

Tundub, et see on ka postapokalüptiline lugu, aga sellise Edda-atmosfääriga. Skoburdr-haigus ja methall tööriistade tegemiseks. See annab juba esimese plusspunkti.

Khõkhõkvatid ja rotthad mulle jälle sellist Edda-vaibi ei anna, aga ega ma pole ka sel alal ekspert. Peale selle, see mu enda leitud paralleel, ei saa ju kirjanikule pahaks panna, et ta selle järgi ei käi, mida ma oma peas ette kujutan. Või on need KKV-d ja RTH-d, misiganes need ka poleks? Tüüpiline postapo-nali, kus saab rääkida suurest merekoletisest nimega EckeröLine?

Okei, see Edda-fiilis pole vist põhieesmärgiks seatud. Peategelane Helk on lihtsalt selline, noh, barbar. Teeb oma barbariasju, kütib, võitleb kollidega, imetleb kadunud imelisi tööriistu.  Läheb retkele Susiurgu.

See 'aahi' ja 'maa-ja' ja kõik nood muud keeleväänamised hakkavad mingi hetk ära tüütama. Aga olgu.

Jess, Helk kuuleb teise inimese häält. Ma olen nimelt arvamusel, et kahe inimese omavahelises kontaktis on rohkem potentsiaali, kui lihtsalt inimese kontaktis keskkonnaga. 

Oo, ja ei ole mitte teine inimene ainsuses, vaid terve bande, ja nende suhetesse on juba konflikt sisse kirjutatud- osad neist on teiste vangid/orjad. 

Järgneb mõrvastseen, kannibalismistseen ja vägistamisstseen, nii et ilmselt on vangivõtjad Halvad. Hea küll, las nad olla.

Helk näeb vägistamisstseeni pealt ja otsustab naise päästa. Peategelane meil siis Kangelane. Kuigi, olgu mainitud, et otsustab päästa ainult naise, mehest on poogen, sellepärast, et, noh...

Helk hiilib siis ligi, tapab vahimehe, päästab naise vabaks, kakleb ühe teise naisega, ja naise nõudmisel ka tolle venna. Siis aga neid märgatakse.

Nüüd tuleb üht teatavat tüüpi stseen, mille on täiuseni arendanud Alan Hawthorne Hill.

 

Nii.

Lõpp ei olegi päris see, mis ma ootasin, kus kangelane saab tasuks naise. Naine leiab, et kuna kangelane on haavatud, on sobiv võimalus tema maine vara omistada ja sääred teha. Selles mõttes ju tore, et ei ole kõige klišeelisem lahendus.  Lõpus tuleb veel ilus motiiv, kus päike, mida oli peetud lõplikult kadunuks, pilvedest korraks läbi paistab. 

Ma ei teagi nüüd. Nagu, lugu on okei, aga väga suurt emotsiooni ei tekitanud.

6/10

Maskiga Laksija