Ma ei viitsi Manti väga arvustada, sest ta üldiselt meeldib mulle, aga noh, linnuke kirja ja saab järgmise Reaktori kuu ette võtta.
Peategelase nimi on Üllar ja ma tean ühte Üllarit, kes on selline saamatu ja natuke totter inimene, nii et kogu jutt on nüüd selle varjundiga.
Tulnukatega võitlemine nagu arvutimängus, aga päriselt. Üllar oli piisavalt kompetentne, nii et ma ei seostanud teda paari lõigu pärast enam saamatu Üllariga.
Selline okei väike kild oli. Mis ma ikka öelda oskan. Ei pretendeerinud eriti millelegi, natuke nagu actionit oli ja enam-vähem terviklik. Normaalne.
5/10
Oleks keegi teine kirjutanud, siis saaks vast teise hinde, aga Tänav, Maniakkide oskab üldiselt hästi hakkama saada, või siis vähemasti minu maitse järgi, mis on teatavasti täpselt sama asi,
Ma olen tagasi kevadpäevadelt, mille veetsime koos Banksy, @keskajainimese, The Stigi ja von Lõngusega. Kevadpäevad tähendavad siinkohal siis kevadisi päevi. Ja me ei olnud kõik koos samas kohas. Igastahes. On aeg jätkata oma ränka tööd meie kuulsas blogis, aga vähemalt ma olen kindel, et kohe-kohe saame me Skillshare või NordVPNi käest sõnumi, et nad tahavad meid sponsoreerida.
Joel Jans on päris mitu asja juba Reaktorisse kirjutanud, aga kes enam mäletab, mis hindeid talle jagatud on.
Pea(või mingi suvaline, aga teda on kohe alguses mainitud, nii et ma pakun, et pea-)tegelase nimi on Maidel. Täiesti ilma mingi põhjuseta annan ma teada, et Maidel on Eesti aadlisuguvõsa, restoran ja kala, täpsemalt rünt. (Heebrea ja inglise nimi ka, aga see pole oluline.)
Maidel
Maidel peaks võõramaa keeles naisenimi olema, aga peategelane on ilmselgelt poiss, kuna autor pole öeldnud, et ta seda pole. Kui see pole mingi salakaval kirjandusnipp, on tegu "Kevade"-ajastuga, sest köster ja kool ja. Ainult et karistuseks jäetakse lapsi pärast tunde, mitte nad ei saa peksa, mis on ilmselge anakronism. (Ma pean vastuseks meie blogisse jäetud kommentaarile (võite rokem kirjutada, ma ilmselt umbes kunagi rohkem neile ei reageeri (aga me loeme kõiki), aga kõigile meeldivad kommentaarid, ma tean, ma olen delfi reklaamiinimesi näinud) ütlema, et peamiselt on vaja, et lapsi rohkem pekstaks, muu on teisejärguline.)
Õpetaja Mitte-Laur annab Mitte-Tootsile Verne'i raamatuid lugeda, aga tema (või loo autor, aga oleme helded täna, täitsa okei on, kui selle ajastu eestlane ei oska prantsuse keelt) kõnest selgub, et ta ei tea, kuidas Verne'i nime hääldatakse. Vihje: see on rohkem žuuls vöörn kui jules verne.
Mitte-Lible (ML, mitte segi ajada Maskiga Laksijaga) läheb Mitte-õpetaja-Lauri (MÕ) ja Mitte-Tootsiga (MT) rääkima tulevikust, mida ta nähtavasti päriselt kogenud/näinud/käinud on.
MÕ kirjutas ML sonimistest raamatu, kuigi ML ütles kainena, et see bullshit, tra, unusta ära, et ma midagi rääkisin ja hakkas kainemaks edaspidi. MT sai käsikirja endale lugemiseks ja muuseas hääldas Verne'i nime vahepeal õigesti, mis on imelik, sest miks tema seda hääldada oskab kui õpetaja ei osanud? Vähemalt teame, et autor oskab, mis on kas just kergenduseks, aga vähemasti loogilisem kui mitte oskamine.
Siis on mingi Terminaatori (mitte bändi) jura ja kui see oleks raamat, mitte läpakas, kust ma seda juttu loeks, siis ma ausalt öeldes viskaksin selle diivani teise otsa ja vaataksin tükk aega tuimalt lakke. Aga kuna see pole raamat, siis ma lähen vaatan meeme nüüd natuke aega.
Okei. Nii. Püüame.
Mingi suvaline jura toimub, mida ma ei viitsi kirjeldada, aga mida ma siinkohal tahan välja tuua, et loos on kõige hilisemalt aasta 1920 (kui just bibilograafia järgi midagi muud välja ei tule, aga ma ei plaani vaadata, millal mingi ulmeklassiga mis keelde tõlgiti või kui tegu pole mingi paralleelreaalsusega, millest lugejale pole mitte sõnakestki paotatud). ML ütles, et ta on 150 aastat tulevikust. See oleks kõige hiljem 2070. Ehk siis 50 aastat praegusest. Ja neil on ruumilaevad, inimesed elavad üldiselt orbiidil ja Marsil. Hästi elame, ma vaatan.
Okei, okei, see peab varem olema. Jutt on krahvist. Nojah, tänks MÕ, sa tõenäoliselt aitasid kuidagi oma raamatuga kaasa tuleviku loomisel, et see nii kõvv on? Oot, ei, kuidas siis bibliograafia töötaks? Suva, äkki on mingi spetskrahv, ma ei tea ka neid ajaloo asju, ega ma @ajalooinimene ei ole. Või äkki olen?
Ei, ei ole
Ma vaatasin bibliograafia ülipõgusalt üle ja jutt peaks jääma 1903-1920 aasta vahele. 🤷
Ma ei saa aru, miks see jutt on.
See on nii palju üle võlli nagu peaks naljakas olema, aga nii vähe üle võlli, et see on pigem totter.
Peamiselt ma ei saa aru, mis selle point oli. Miks oli vaja sinna õpetaja Lauri ja Tootsi ja Liblet? Aga teise nimega? Nagu, Kevade ja Terminaatori mashup ei kõla huvitavalt ja - üllatus! - tuleb välja, et ei olegi seda.
See Terminaatori... asi... seal lõpus oli lihtsalt nii...
Ma ei tea, mul pole sõnu. Ebasobilik? Lambikas? Ebavajalik? Imelik? Naeruväärne? Vale?
Peamiselt tekitas küsimuse et... miks?
Ma pean ütlema, et kui seal oleks päris "Kevade" tegelased, siis see oleks olnud palju humoorikam, sest me juba tunneme neid tegelasi. Kui oleks päriselt kirjutatud üle võlli algusest peale, oleks see lõpp sinna palju paremini sobinud ja poleks olnud sellist konflikti kahe jutupoole vahel.
Maitea, õigekiri oli okei? Mingi struktuur oli ka jutul? Ma ei saa kuidagi panna rohkem kui
Ma kogemata scrollisin selle lehe alla ja nägin seal tagi 'larp', mis tekitab mus hirmu, et ega see ei ole larbitegelase loo ümberjutustus? Sest nagu, see on üsna riskantne lähenemine - larp kui kunstivorm on tehtud selleks, et sa seda läbi elaks, selle elamuse hiljem ümberjutustamine on tavaliselt selline lahjem variant. Nagu vaadata Woodstocki videolt vms.
Aga okei, loeme.
Oh kurat.
See, et ma konteksti tean, mõjub nüüd hindele halvasti.
Sest tundub, et mitte ainult ei ole see lugu larbikarakterist. See on lugu sellest, kuidas minategelane kohtab kosmosejaamas kassinimest, keda kujutatakse karakteerse ja omanäolisena, ja kes võidab stseeni tänu oma kavalusele. (võinoh, tänu larbistandardile 'läheme kahekesi koos metsa, seal on varandus, ma päriselt ka ei tapa sind ära') Ja pildi pealt on näha, et seda kassinimest mängis larbil jutu autor. Nüüd on nagu kaks võimalust. Kas see stseen juhtus larbil päriselt ja nüüd autor räägib, mida üks teine mängija tema arvates tundis ja mida ta küll autori tegelasest mõtles. Mis tundub veidi nõmedana, ma tean paremini, kuidas sinu karakter seda stseeni läbi elas, kui sa ise. Vaata kui äge mu karakter oli sinu silmade järgi. Õigemini, asi ei ole isegi niiväga selles, et autor teisele mängijale dikteerib, mida too tundis, vaid pigem selles, et tolle teise mängija karakter jääb selliseks üsna igavaks ja neutraalseks, kelle asi on lihtsalt olla publik sellele, kui omapärane on autori karakter.
Või teine, seda stseeni larbil ei olnud, see on lihtsalt selline fantaasia, mis oleks võinud juhtuda. See on nagu parem, inimene fantaseerib oma larbikarakteri teemal. Aga see kõlab nüüd jällegi nagu selline 'kujuta ette, kui äge ma olin'. Natuke selline wish fulfillment. Mis pole iseenesest ka patt, las inimene kujutab ette, et tema tegelane on mingis kontekstis äge. Või et 'ma tahan mängida tegelast, kes jätab teistele inimestele sellise mulje'.
Kumbiganes juht ka tõsi ei ole, mul on nüüd tunne, et autor tahab, et ma arvaksin kuidagiviisi tema larbitegelasest ja sellest, kuidas autor teda mängis. Ja see on midagi jutust eraldiseisvat, nüüd see jutt peab täitma korraga kaht ülesannet - olema hea jutt ja veenma mind, et onju, autor mängis hästi rolli ja seda oli huvitav vaadata. Umbes nagu kui ma peaks kirjutama jutu, aga selle sees peaksin ma veenma lugejat ostma pesumasinat Whirlpool. Kui on kaks ülesannet, siis mõlemat täita on raskem.
Ma astusin hämarasse kõrtsi. Ühes nurgas istus pikk, täiuslike musklitega ja silmapaistvalt intelligentne maskis tundmatu. Maskist hoolimata nägin kohe, et ta oli imekaunis ja minus tekkis huvi - kes ta on? Mida teeb ta nii kaugel kodust? Miks on tema silmades selline kurbus? Tema ees laual lamas tšehhikeelne paks romaan - aga tundmatu ei soovinud enam lugeda, ta tahtis näha, kuidas elavad päris inimesed. Ülejäänud kõrtsikülastajad aga ignoreerisid teda - ilmselt nad pelgasid tema läbinägelikkust, tema empaatiavõimet, tema kõrgeid moraalseid standardeid.
Lähenesin tundmatule.
"Kas võib küsida teie nime?" küsisin.
"Miks ka mitte," ütles võõras ja tema sume bariton tõi mulle meelde ulgumere - see oli sama vägev, aga ka sama üksildane. "Minu nimi on Maskiga Laksija."
Okei, ma ei nori enam. Hea küll. Ma katsun nüüd konteksti ära unustada. Ei ole larbikarakter ja pole oluline, kes teda mängis ka.
No tegelikult see catboy on umbes ainuke asi selles loos, mis midagi väärt on. Muu on selline üsnagi standardne butafooria. Ja süžee on 'läheme koos metsa, seal on varandus', millele järgneb see, et catboy tapab minategelase, et viinaraha saada. Ahjaa, mingi vidina varastab sabaga, mitte kätega, mis on vähemalt midagi ebaharilikku.
Mul ikka ei lähe korda ära unustada, et see kass on autori self-insert ja nüüd mõelda, kui Marty Stu ta nüüd täpselt on. Hea küll, ta joob, tapab ja on kass, mida võiks lugeda vigadeks, aga tegelikult mitte. See kassilikkus ja 'mjäu'-tamine on asi, mis võiks olla kuidagi totter, aga siin ta lisab ainult koloriiti, ta ei kaota sellepärast sotsiaalset staatust, keegi ei mõnita seda, keegi ei arva, et see oleks kuidagi negatiivne. Ja no joomine ja tapmine on klassikalised ägeda badass antihero omadused, need tegelikult ei loe.
Okei, minategelane arvab, et kass on peast põrunud ja et 'no paremat pole võtta'. Ja ta vist päriselt on ka selline veidi lollakas. Nii et vist päris Marty Stu ei ole ikka. Samas, olustikularbi kontekstis su eesmärk ei ole mitte selles, et su tegelane oleks kõige targem-ilusam-tugevam, vaid pigem selles, et ta oleks kõige olustikulisem ja pärast larpi teised ütleks, et oh, tema mängis nii meeldejäävalt rolli. Aga kas see on enam relevantne? Ja kui me klassikalisest Marty Stust juba nii kaugele läheme, kas siis ta on ikka kuidagi halb? Kui jutus on olustikuline tegelane, siis see on ju hea?
Krt, ma absull ei mõtleks selliste küsimuste üle, kui ma ei teaks konteksti. See kontekst rikub mu loo hindamise täiega ära. Tegelen siin ebavajalike asjadega.
Ma katsun olla suuremeelne ja mitte teha ühtegi lihtsat nalja sel teemal, et meile pole Kruusmetsa ükski varasem lugu meeldinud. Vähemalt esialgu.
Nii. Lugesime jutu läbi.
Sihuke moraliseeriv jutt põhimõtteliselt, teemal, et inimesed võõrduvad loodusest ja see on paha. Tulevikus ei puutu inimesed üldse loodusega kokku ja nad ei saa isegi aru, et selles midagi halba oleks. Aga siis vaatab üks mees aastal 2090 oma vanaema fotoalbumit ja ta läheb pildi sisse, aastasse 2010, kus ta oma kuueaastase vanaemaga hängib ja too näitab talle, mis on metsmaasikas ja mis lehmasitt. Loo lõpuks õpib mees olulise moraali, et loodus on hea ja see on kõik kohe palju etem ja päris kui tuleviku võlts linnareaalsus.
Meenutas natuke mingeid asju, mis ma lapsena lugesin. Sihuke lastejutt veidi. Mingis lasteraamatus (äkki "Roosas muinasjutus"?) oli vist mingi jutt, kus poiss satub kuidagi kokku oma olevikku toodud poisieas vanaisaga, kes arvab, et kubjas tuleb kohe, ja siis pärast seda olevikku toodud pojapojaga, kes räägib, et tuleb valmis olla rakuuliga kihutama. See tuli meelde. Vist seepärast, et ega siin jutus oli ka üsna ükskõik, kas minevikku satutakse sumeri võlukunsti või kvant-Fourier-ajamasina abil, lihtsalt vaatad pilti ja oled minevikus, asi ants. Ulme vist üldiselt tunneb sellise tehnoloogilise küsimuse asjus rohkem huvi, et kuidas see küll võimalik on, (vahet pole, kas teadus- või imetamisulme), lugu hakkab tavaliselt ikka uurima-puurima, et mis mehhanism see on ja mida see veel implitseerib. See lugu siin selle vastu väga huvi ei tunne. Mis pole iseenesest patuasi, aga ta annab sellele jutule veidike lastejutu vaibi. Oleks peategelane ise ka laps, siis oleks kohe eriti paras, aga too on paraku kakskümmend kuus.
Kuidagi hästi lihtne lugu on. Tuleviku inimesed elavad identsetes kastides, näe sellistes:
Aga kui selle laulu kriitika on konformismi pihta, siis meie jutu murekoht on mujal - süüdi on looduskaugus, sellest tuleb ka ühetaolisus. Mis ei ole nüüd iseenesest ka päris absurdne positsioon, see, et meil tuleb täänpä sisse liiga palju informatsiooni märkide kujul ja võrdlemisi vähe mittemärgilisel, on täitsa asjalik positsioon. Aga lihtsalt hästi lihtne lugu on. Selge on, et see looduslik maailm on hea ja äge ja tehnoloogiline nõme ja paha ja isegi kui korraks tehakse nägu, et tehnoloogilisel maailmal on omad head (seal ei satu lehmasita sisse ja ei saa elektrikarjuse käest särtsu), siis on selge, et autoripositsioon see kindlasti ei ole, tulevikuinimene mõtleb seda nii moepärast, et ta saaks õppida, kuidas ta on eksinud ja millised on tõelised väärtused.
Omamoodi sümpaatne on see, et kuldne looduselähedane õnnepõli, kus inimene loodusega harmoonias elab, on tänapäeval, mitte kusagil minevikus. Õige ka, sest kui me praegusest ajast umbes 80 aastat minevikku üritaksime kerida, satuksime kuhugi juuniküüditamise kanti, mille kohta on vist natuke raske nägu teha, et jube hea oli. Võinoh, kui nüüd täpne olla, siis on kuldne õnnepõli aastal 2010, aga ilmselt tähistab see siinkohal ikkagi tänapäeva, sest ma väga ei taju, et selle tosina aastaga oleks mingeid eriti suuri hüppeid looduskaugenemises oleks olnud. Arvestades, et mul on endalgi maakoht, kus on internet ja vesipeldik ja ma saan soovi korral käia põlla peal kuusepuud, kanaperset ja veiseparmu imetlemas käia, tuleb ütelda, et jah, tõesti, praegusel ajal on tõesti saavutatud looduse ja tehnika tasakaalu ideaal. Tundub, et ka Kruusmets tunneb samamoodi, tal on praegu hea, tunneb ainult muret, et mis siis, kui seitsmekümne aasta pärast on teisiti. Arusaadav positsioon. Mõtlen minagi, et peaks ehk kirjutama ulmejutu, et õlut juua on hea, aga äkki tulevikus maks ja podagra enam ei luba ja küll see oleks kole.
(väike remark - kui oli kirjas, et peategelane näeb kortermaja aknal punast lilleõit ja talle meenub vana muinasjutt, tekkis mul hirm, kas järgneb "Punase lilleõie" muinasjutu ulmetöötlus, mis oleks olnud jube tüütu - mitte isegi muinasjutu ulmetöötlus, aga see, et sel juhul tuleb kindlasti algteksti mainida, sest jutus peab kõik olema ainult ühest asjast ja kõige kitsamas mõttes. aga siin, õnneks, tuleb välja, et see oli ainult motiiv - lill- teemal, et loodus on tore. mis on märksa vahvam. mingigi kujundliku mõtlemise võimekus. )
Kui me juba selliste retrolaulude juures oleme, siis paneme selle laulu ka.
Tegelikult polnud üldsegi hull. Lihtne lugu küll, aga vähemalt ei käinud närvidele.
4/10
Maskiga Laksija,
kes on pettunud, et ei saa rakuuliga kihutama minna.
