Pilvitu päev Ridge Townis - Marek Liinev /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pilvitu-paev-ridge-townis

See pealkiri tekitab mus vesterni tunde, mis on iseenesest ju vahva, mulle vesterni-esteetika meeldib. Aga näis, kuidas tegelikult on.

Okei, see ei ole vestern, tundub.

Tundub, et on hästi selline poeetiline tekst. Vana naine hakkab surema, paneb kunagise pulmakleidi selga, on valmis Surmaga tantsima, tantsides lükatakse ümber portselannõud ja tõmmatakse alla kardinad. Vana naine lubab Surmale veel viimast diili.

Nüüd tuleb registrimuutus. Registrimuutus on iseenesest tore, näitab, et kirjanik oskab mitmel viisil kõnelda. Ma loodan, et seda uut registrit on huvitav lugeda ka. Eelmist juppi kandis see poeetiline vaib, ma ei tea, kas ilma selleta oleks tekst töötanud. Kui sul on mängus üks tegelane korraga, siis see tekitab alati riski, et pole huvitav lugeda, tegelastevaheline konflikt on hea pingegeneraator.

Igastahes, tundub, et vana naise pakkumine surmale oli see, et tema vaim tolmupilve kujul seestab suvalisi inimesi ja muudab nad mõrvarlikuks. Kohalik politsei hämmingus. On üks stseen, kus politsei läheb uurima juhtumit, kus vanaisa läks hulluks ja hakkas relvaga ähvardama, mis natuke nagu kannab pinget (et no me teame kõik, et see on selle vana naise töö, aga no kuidas siis täpselt), aga siin on see uudishimu natuke nagu tehnilist laadi, et mida siis täpselt too needus/pilv/misiganes ka teeb. Kui vanameest näha on, on selge, võetakse ta maha, ahah. Siin on natuke see häda, et see olukord on linnaelanike jaoks pinevam kui lugeja jaoks, sest linnaelaniku jaoks on see müsteerium  - toimuvad veidrad asjad - MIKS? Lugejale anti lahendus loo alguses ette ära, tema teab. Ja isegi kui autor oleks teinud kavala nükke ja tõstnud selle surmatantsu stseeni lõppu, siis poleks väga huvitav olnud, sest praegu tundub, et vana naine on pahatahtlik lihtsalt sellepärast, et tal on selline iseloom, ta kannatas lapsepõlves palju ja sestap on paranoiline. Miks ta lihtsalt suvalisi inimesi ründab - ei tea, ilmselt lihtsalt seepärast, et ta kuri. 

See on maru pikk lugu, ma nii poole pealt kirjutasin seda, kes teab, äkki läheb paremaks.

Miks on Roberti hüüdnimi Billy, mitte Bobby?

Okei, see, kui Billy ja politseiülem krematooriumis käivad, on isegi enamvähem okei lugeda. Sõjaväebaasi osa ka. Seal tekib juba selline konkreetne probleemilahendamise vaib, millest on tunne ka, et sellest võib abi olla. (vastandina sellele, kui mõnes kohas sa vaatad, kuidas tegelased proovivad selliseid lahendusi, millest lugeja teab, et abi ei ole, lihtsalt selleks, et ta saaks aru, mis sorti jutu sees ta on. see on kohati tüütu. ma saan muidugi aru, et normaalne tegelane ei hüppa pärast esimest veidrat juhtumit järeldusele "Kummitused!", vaid mõtleb enne, et äkki mingi mürkgaas või oli krematooriumis mingi segadus, aga ikka tahaks veidi selle koha vahele jätta. ma tegelt ei tea, kuidas seda probleemi lahendada.)

Tegelikult lõpuosas tõmbab jutt veits kaasa ka, on sellist jooksmist ja pinget ja kas-jõuab-või-ei-jõua tunnet. Ma küll ei saanud päris täpselt aru, miks Billyga läks lõpus nii nagu läks.

Natuke oli sellist "Salatoimikute" vaibi. Täitsa kujutan ette, kuidas Mulder ja Scully seda juhtumit lahendaks. Aga siis, jah, oleks see olnud juhtum, müsteerium, saladus, mis vajab lahendamist. Praegu siin seda aspekti ei olnud. Ja ma tean, ma ei saa nõuda kirjanikult, et ta oleks kirjutanud hoopis teistsuguse loo. Aga praegu oli kuidagi väga sirgjooneline lugu - on Antagonist, me teame, kes ta on, ta hakkab tegema Paha, siis Head peavad aru saama sellest, mida lugeja juba ammu teab (s.t see osa ei ole eriti huvitav, kui seda just ei tehta mingisuguse huvitava nurga alt, a la "How to talk to girls at parties", kus tulnukad ütlevad viieteistaastasele peategelasele näkku, et nad tulevad kosmosest aga too on liiga viisteist, et aru saada ja mõtleb, et huvitav, mis jooki juua, et tüdrukutele huvitav tunduda), siis saavad Head ka aru, mis toimub ja lahendavad probleemi.

Algusosa oli vahva.  

Ma saan aru, et ongi olemas  täitsa inimesed, kes kõiki lihtsalt vihkavad ja ongi õelust täis, aga mul on tunne, et see muutis antagonisti lihtsalt kuidagi lapikumaks. Kui seal olnuks keegi/miski, keda ta ei vihka, oleks saanud võib-olla sellega kuidagi mängida ja selle põhjal lahenduse genereerida. Tõsi, mingi psühholoogia tal oli, ta vihkas oma lapsi kohe eriti palju, ja lahendus tuli sellest. Nii et jälle, autor ei ole iseenesest midagi valesti teinud, aga mul on kõhutunne, mis ütleb, et oleks olnud võimalik asjad huvitavamalt lahendada. 

See viimane lause võtab vist suht kokku minu suhtumise sellesse juttu.

5.5/10

Maskiga Laksija

Peibutaja - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-peibutaja

Primitiivsel planeedil, mida hoitakse (totakal põhjusel) arengus taga, on üks moodne (st tuleviku) inimene. (Naine, kuni meile vastupidist ei tõestata.) Koos kohalikega jälitavad nad kurja nõida, kes lapsi varastab. 

Kütt hoidis silmad lahti. Kivi nägi väga realistlik välja. Isegi liiga.

The who now? Rõhk siinkirjutaja poolt.

Tuleviku tüüpi kutsutakse kütiks, sest ta jahib seda kurjamit, kelle juurde kuri nõid läheb. Nad jõuavad Rapuntseli tornini, kus kurja torni poolt hüpnotiseeritud talumehed üles ronivad ja ära süüakse (spoilers), aga ta laseb torni õhku ja läheb koju. Kordagi ei teki muljet, et tal võiks sellega raskusi tekkida, söödud tüüpidest on ka suva, sest me ei tea nende kohta midagi peale selle, et nad on, well, talumehed. Suht meh jutt. See muinasjutu osa oli ka nõrgim senistest.

3/10

Kapten Viriseja

Jõuluõhtu saladus - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-jouluohtu-saladus

Kõigi lemmik Maarja kirjutab jälle. Ma mäletan, et viimane kord teda arvustades jõudsin ma järeldusele, et teda pole olemas, aga ma ei mäleta enam miks. Mul oleks võimalik minna tagasi seda arvustust üle lugema, aga siinkohal järgneb homeeriline naer. Ma jätkan eeldusega, et Maarja Kruusmetsa pole olemas, aga ma ei näe, miks see peaks minu arvamust ta lugudest kuidagi mõjutama.

Igastahes, jätkub ajarännu saaga. Mingi mees peab minevikus jõuluvana mängima, sest ta ajamasin otsustas seda, sest... plot ütles nii. See on ainus põhjus.

Tegelane on sama kahemõõtmeline nagu alati, aga tegelt jutt on vahva, sest see on selline natuke naiivselt siiras. Sümpaatne jõulujutuke. Sobib sinna auku, kus ta on. See on vist see teine Maarja, kes kirjutab natuke paremini. Mitte palju, aga piisavalt.

4+/10

Kapten Viriseja

Sant lugu - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sant-lugu

See on tore kui autor meie eest arvustamise ära teeb ja selle isegi juba kohe pealkirja sisse paneb.

Laast, selle halvas mõttes. Piisavalt lühike, et pinda ei käi, samas. Leim plot twist, mingit kaalu millelgi ei ole, peategelane (?) on lihtsalt loll.

3/10

Väike viperus - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaike-viperus

Lugu algab sellega, et päikesevalgus paneb (pea?)tegelase aevastama, mis on vahva, sest see, et mõnd inimest valgus aevastama paneb, on just sellise tasemega fakt, mis on pärismaailmas olemas, aga mille peale iga päev ei mõtle. Annab mingit koloriiti, kuigi see koloriit on pigem rubriigist 'puuduv esihammas'. 

Peategelane nähtavasti ootas lapsena kooliminekut, mis on ka iseloomustav omadus, sest minu mäletamist mööda muist lapsi pigem ei oodanud. Samas ta enda laps on seitsmene, nii et võib-olla ta võtab oma lapse pealt ja selles vanuses vist veel oodati?

Igatahes, lugu räägib siis perekonnast, kus vanaema-vanaisa lähevad kliinikusse noorenemismasinat kasutama. Noorenemismasina juures on technobabble, mis ei mõju, noh, eriti usutavana, seda enam, et põhiline mõjuaine olla vesiniksulfiid, mis, kui Vikipeediat uskuda, mitte ei noorenda rakke, vaid on üldmürk. Võib-olla pidi see olema technobabble'i paroodia või näitama, et arst tegelikult blufib. Aga siis oleks võinud juba korralikult vindi peale keerata ja panna arst rääkima, kuidas arseeniku võileivale määrimine on tervisele väga kasulik.

Gaas igatahes lekib pealtvaatajate ruumi ja siis on Ootamatud Tagajärjed.

Noorenemismasin on nähtavasti maagia, sest see mitte ainult ei moonda inimesi minutitega kümme aastat nooremaks ja kasvata juukseid pähe tagasi, vaid muudab seitsmeaastase lapse imikuks. Nagu, ma saan aru, et siin on see ahvikäpa-efekti tahetud teha, et ahhaa, kõik tahame olla nooremad, aga kas ikka tõesti kõik - lapse puhul ei taha, et ta uuesti titeks muutuks ja peaks kogu kasvatamisprotsessiga algusest pihta hakkama. Ainult et see eeldab, et tehnika teeks mingeid selliseid asju, mis lihtsalt ei mõju usutavatena. Või äkki see pidigi olema maagia? Ja arst oligi võlur, kes bluffis technobabble'it kokku? Võib olla.

Igatahes, tuleb välja, et noorenemismasina mõjud on ajutised. Aga lõpus tuleb välja, et vist ikka päris ei olnud. Ja ma tahaks teada, miks need jupid olid sinna loosse pandud? Et teha juttu pikemaks? Et pingega mängida? Et kuidagi saavutada õnnelikku lõppu? See mõjub kuidagi suvaliselt, nagu oleks lool kaks autorit, kes vaheldumisi kirjutavad ja kumbki tahab oma lõppu. Nagu kuuleks, kuidas kaks last vaidlevad: "Ma lasin su maha!" "Ei lasknud, mul oli kuulivest seljas." "Aga mul on kuulivestiläbistavad kuulid." "Aga..." jne. 

Tegelased on jätkuvalt kuidagi lapikud. Progressi on muidugi natuke näha, peategelasel on nüüd footiline aevastusrefleks, mis, nagu mainitud, on sama kategooria koloriit nagu puuduv esihammas, aga no vähemalt midagi. 

Ma ei teagi, millist nõu Kruusmetsale anda. Proovida kasutada tegelasi, kes tekitaks mingit emotsionaalset reaktsiooni? Tegelasi, kes ei oleks kõige tüüpilisemad? Panna enda ümber tähele mingeid veidrusi? Gaiman ütles vist ühe oma jutukogu eessõnas, et lühijutt sünnib sellest, kui panna kokku kaks asja, mida keegi pole kunagi varem kokku pannud. Kruusmets on üsna järjekindlalt pannud ühe jutu sisse ühe asja. Äkki tasuks rohkem ideid ühe jutu sisse panna. (võib-olla panna neid ideid eri tasanditele, näiteks ühe tegelase tausta, teise keskseks konfliktiks. Või proovida anda üks ühele, teine teisele tegelasele ja lasta neil konflikti minna?)

Seni, jätkuvalt

3/10

Maskiga Laksija