https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuutu-too
Hah.
Ei, miks mitte.
Täitsa okei anekdoot. Ma isegi korra naersin. Kergelt.
Sisu kohta ei räägi, sest jutt isegi lühike ja mis ma siin ikka spoilerdan.
5/10
Maskiga Laksija
PS: Eesti keeles on Cupido muide, mitte Cupid.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-seitse-surmapattu
Ma tahaks kohe juba enne lugemist punkte maha võtta, sest nii pikk jutt on. Tavaliselt on see halb märk. Muidugi on halb märk ka lühike jutt. Ja keskmise pikkusega jutt.
Meelis kirjutab miilidest, mis on tobe, sest me tegelikult ei tea kui pikk miil on. Kõik teisendavad selle oma peas kilomeetriteks. Sest nad ei tea, kui pikk see on. Ja ma ei tulnud siia matemaatikat tegema vaid õlut jooma ja juttu lugema ning mu õlu on otsas. (See oli nali.)
Mind häirib, et meile ei öelda, mis riik ja mis aasta jutus on, sest ma ei oska asju kommenteerida niimoodi. Ja mitte ainult kommenteerida! Ka ette kujutada mitte! Missuguse paadiga Georg (georg, džoorž, horhe) püha isa Augustuse juures saarel varusid toomas käib? Me teame, et kui tegu pole alternatiivajalooga, siis on aasta vähemalt 1908, mil teepakke turustama hakati, aga me võime eeldada, et palju hiljem, arvestades, et Teekanne leiutas moodsad teepakid 1949. aastal.
Seal jutus on mingid asjad nagu 15 hektarine laid, kus oli kunagi 4 talu ja kõrts ja surnuaed ja kirik ja mille keskkoht oli (on) metsane. Mul on tunne, et autor ei mõelnud järele kui väike 15 hektarit päriselt. Sellise suurusega saarel oleks raske üldse midagi metsaks nimetada. Aga me ei tea ikkagi riiki ega aega, võibolla seal on teised nõuded kui minu eeldustes. See võib olla kauge tulevik või paralleelmaailm (ma tean, et ei ole, ma lihtsalt ootan, et ma saaks öelda, et "hah, näed, ma ju ütlesin, et ta eksib").
Sellist raju polnud Kuradisaare ümbrus veel möllamas näinud. Lained peksid üle sadamakai
Okei, nagu, mis pagana kai ühel 15ha laiul on, kust lained üle ei peksa? Kui see oleks erakordne torm, siis ma ei imestaks väga kui lained üle laiu peksaks.
Ahnus
Mulle meeldib, et autor arvab, et lugeja on nii loll, et talle peab alapealkirjaga ütlema, milline seitsmest surmapatust nüüd teemaks tuleb.
"Kes kurat Sa veel oled? Kas mingi ärakaranud vang?" küsis tüüp Augustuse käest.
Jep, vang, kes elab üksikul saarel kirikus ja näeb välja nagu jumalamees. Aitäh loll kaak (see on see, milleks teda autor läbi väga hõredate lillede nimetab, mitte minu ilkumine. Või noh, lisaks minule.).
Seni kuni rändom tüübid, kelle nimed on Ihukaitsja, Beib, Autojuht, Pealik ja Mehaanik, oli okei lugeda tegelikult, aga nüüd on kohe hästi saast. Nagu keegi teeks meelega hästi halba juttu. Aga muidu eeldatavasti on tänapäev, mida võis juba enne eeldada kuna midagi muud polnud öeldud, aga ma ei tahtnud.
Rändom pahad tüübid on pangaröövlid, kes on idioodid, kes mõtesid, et nad sõidavad oma jahiga üle lahe, aga ei vaadanud ilmaennustusest, et räme torm on. Ma mõtlen, et tõenäoliselt on imbetsillid õigem öelda, aga no nad said kuidagi pangast raha kätte, mille nad panid kottide sisse. Suht siuke vaib on:
Autojuhti preestri jutt eriti ei huvitanud, tema nuuskis silmadega maast jälgi
Nuuskis silmadega maast jälgi.
Nuuskis. Silmadega. Maast. Jälgi.
Loo autorile tulid need sõnad pähe. Ta pani need kirja. Ta luges need (noh, võibolla) üle ja arvas, et las nad jääda. Võibolla ta mõtles isegi, et need on head. Ma.... ma ei... Ma isegi ei.
See on jälle see probleem, et mingist hetkest pole mitte midagi öelda kui jutt hästi halb on. Oleks see meelt lahutavalt halb, oleks tore. Oleks ta natuke halb, oleks asju öelda. Aga see on lihtsalt... lihtsalt halb. Täiesti karikatuursed ebaloomulikult käituvad inimesed, keda saab ainult sellepärast inimeseks pidada, et jutt nii ütleb. Ükski inimene ei käitu sellises olukorras niimoodi. Mul pole eriti midagi öelda lihtsalt peale selle, et see ei olnud loogiline mitte ühestki otsast.
Ja et see oli täpselt sedasorti jutt, mille võinuks Eestisse kirjutada. Või mingisse ebamäärasse kohta, mis võinuks vabalt Eesti olla. Muutnuks lihtsalt nende lõpudetektiivide nimed sama ebamääraselt rahvusvaheliseks nagu Georg ja August, pannud miilide asemele kilomeetrid ja olemas. Need miilid on kõige imelikumad siinkohal. Nimede, miilide ja sõja mainimise poolest võiks ju Suurbritannia olla. Aga mis paganama Briti väikesaared sakslaste okupeeritud või tollel ajal sakslaste omanduses olid? Ma ei ütle, et ei võinud olla, aga ma ei kujuta ette, millised ja kus. Ja taimede järgi pidid need olema parasvöötmes, mitte kusagil Aafrikas või nii. Ma ei lähe praegu guugeldama Briti väikesaari, sest ma ei usu, et seda infot lihtne leida oleks (mitte sellepärast, et see on ilmselgelt fiktiivne saar).
Ma saan aru, et see surmapatu teema andis autorile inspiratsiooni, et midagi valmis teha, aga selle jutu oskas muutmine oli halb mõte. Need olid nii nõrgalt seotud, et ei andnud mitte midagi juurde.
3/10
ja mul on tunne, et ma olen helde
Kapten Viriseja
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-zombi-otsustab-surra
Pealkirja järgi võib pakkuda, et võiks humoorikas jutt olla. Ja hästi lühike! Kohe mitu plussi!
Eh, oleks võinud parem olla. Eks see on poole tunni pärast juba meelest läinud. Aga nii lühike!
5/10
Kapten Viriseja
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-onyx-ajab-asjad-korda
Järg või midagi eelmisele ajamasina jutule. Kuigi ma lugesin selle läbi, siis seda arvustas kaaskannataja, nii et ma ei mäleta sellest eriti midagi, aga ma eeldan/teen näo, et need pole nii lähedalt seotud omavahel, et see oluline oleks, et ma seda üleüldse lugenud olen.
Ma üldiselt juba cringe'in, sest see on selline "a mehed on mingid jorsid ja üldse" jutt. (Ma tean, ma tean, väga täpne kirjeldus, aga ma ise tean, mida ma mõtlen. Makske mulle raha, kui te paremat arvustust tahate.)
Näh, ma lugesin edasi ja need on ikkagi seotud. Probleem pole niivõrd selles, et ma peaksin eelmise jutu uuesti üle lugema, sest esiteks mul pole vähematki plaani ja teiseks tundub, et siit tuleb piisav ülevaade loo siseselt nagunii. Probleem on selles, et see eelmine jutt polnud nii hea, et oleks väärt sinna tagasi pöördumist.
Igatahes. Oeh. Nii. Mingi piff ostab ajamasina, aga kasutusjuhendit lugedes avastab, et ta ei tohi (mitte ei saa, vaid ei tohi) enda minevikku muuta ja kui ta ei oska midagi muud ette võtta, siis ajamasin pakub välja eelmise jutu tegelase tehtud probleemid ära siluda.
“Oh, tere kaunitar!” kõlas hetke pärast toas mahe mehehääl. “Kedagi nii hunnitut pole ma oma elus veel näinudki!”
Naise nägu tõmbus kergelt roosakaks. “Ah, ära lora, sul pole ju silmi, sa ei saagi midagi näha!”
“Aga ma vaatan oma südamega!” õhkas Onyx. See oli veel jaburam väide kui eelmine, aga Carolina otsustas sellele mitte reageerida. Paratamatult oli selliseid sõnu hea kuulda.
What the shit is this :)
Peategelane vahetab ajamasina AI ära ja siis on selline värk. Me ilmselgelt liigume autoriga erinevates seltskondades, aga ma eeldaks naissoo esindajatelt sellise lause peale nii ränka silmapööritust, et tal tekivad laugudes krambid.
Okei, edasi oli lihtsalt mõttetu.
Ma ei tea, äkki on autor veel laps, siis on see talutav. See tundub täiega loogiline, kui ma ta varasemate tekstide peale mõtlen (haha, see on nali, ma mõtlen ainult eelmise jutu peale, sest kuigi ma korraks vaatasin, et autoril oli üks jutt veel, siis vähe ma viitsin uuesti kontrollida, mis see oli).
Lapse kohta okei.
3/10
Kapten Viriseja
https://www.ulmeajakiri.ee/?reaktor-martsikuu-jutud
Ma tahan lihtsalt siinkohal teha ühe avaliku üleskutse, et keegi vaataks, kuidas Tõnis Hallastel läheb. Tundub, et koroona-aegsed piirangud mõjuvad talle.
Helistage talle, uurige kuidas tööpäev möödus, mida huvitavat ta viimasel ajal lugenud on...
Ja kui see ei aita, siis pakkuge talle välja võimalus blogi kirjutama hakata.
Praeguseks on ta juttude kohta kirjutamise rubriik muutunud millekski, millest peab end vägisi ja vaevarikkalt läbi järama, et üldse juttudeni jõuda. Nagu need retseptiblogid, teate küll. Guugeldad risotto retsepti ja leiad midagi huvitavat, aga kui selle avad, pead scrollima terve igaviku läbi autori lapsepõlvejuttude enne kui retsepti endani jõuad. Ainult et neil on tavaliselt kiirelt üle scrollides näha, kus tuleb teksti teistsugune paigutus, mis vihjab koostisosade nimekirjale, aga Tõnisel on kõik üks mõttetu tekst. Kui hinges on ikka nii sügav igatsus kirjutamise vastu, siis kirjuta! Kirjuta, küll Reaktor avaldab!
Aitäh, see oli kõik.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ninakas-ajamasin
Kui ma kunagi kauges nooruses vaatasin telekast filmi "Surnud poeetide ühing", oli seal sihuke stseen, kus esimeses kirjandustunnis käsib Robin Williams õpilastel kirjandusõpikust välja rebida esimene lehekülg, mis kirjeldab kirjandusteose kvantitatiivset mõõtmist. Et näe, Hemingway tegi endale ülesande suurusega 10 ja täitis sellest 90%, Balzac aga tegi ülesande suurusega 90 ja täitis sellest 20%, teeme kiire rehkenduse ja saame, et Balzac on parem. Mis on muidugi lollakas süsteem, asja eest rebiti õpikust välja. Kuidas sa ütled, et see kirjanik tegi endale väiksema ülesande kui too, ja et viisaastakuplaani täitmine õnnestus 89-protsendiliselt.
Aga näe, lugesin seda juttu, ja tuli pähe mõte, et võib-olla polnudki nii halb sisteem. Küsimus 'kunas saab üldse ütelda, et mõni kirjanik on võtnud endale väiksema ülesande, kui mõni teine' sai vastuse. Väiksema ülesande on endale seadnud Maarja Kruusmets- siinkohal siis kirjutada hästi standardne ajareisilugu. Ülesanne on kenasti täidetud, vähemalt see on tore, muidu oleks täitsa nukker, kui paned kõrgushüppelati põlvekõrgusele ja ajad ikka maha. Kruusmets õnneks ei aja maha, vaid ületab sujuvalt. Nojah, kena keik, aga see latt on ikkagi ainult põlvekõrgusel ja hüppa või sada korda üle, ikka ei avalda suuremat muljet.
Ma vaatan, et Reaktori uues numbris on MK ka jutu avaldanud, ja avaldas eelmises numbris ka, seal oli ka korrektselt sooritatud keskpärane lugu. (Uut ma pole veel lugenud.) Natuke selline trenni tegemise mulje jääb. Et autor vihub kenasti jutte treida, iga kord paneb selle lati sentimeetri võrra kõrgemale ja enne kui tähele paned, on elav klassik. Noh, loota ju võib.
4/10
Maskiga Laksija
