Kevadhommik Setomaal - Andrei Samoldin /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kevadhommik-setomaal

Mul on raske seda lugu praegu hinnata.

Jah, tõsi ta on, erinevalt enamusest Reaktori autoritest oskab Samoldin kirjutada.

Süžeed siin põhimõtteliselt pole. On olupildike.  

Ja ma ei arva, et kirjanik koledatest asjadest kirjutada ei võiks. Ei, ei, ikka võib.

Aga ma lihtsalt praegu üldse ei tahtnud sellist asja lugeda. 

Võib-olla mu kaasvõitleja mingi hetk loeb, arvustab ja hindab. 

Ma praegu mitte.

Maskiga Laksija

Veel üks lahing, tibuke! - Tim Hornet, Kriza /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veel-uks-lahing-tibuke

Mul on täna sitt tuju ja selle loo pealkiri käib mulle juba pinda. 

Algab Fallouti-viitega ja kuidas tegelikult sõda hoopis pidevalt muutub. Jätab kuidagi kohmaka mulje.  Ehh.

Nii. Kanajalad ja tiivad sõduri seljas. Kurat. Ma mõtlesin, et ma saan lihtsalt kogu arvustuse juttu sirgelt sõimata, aga siin võib isegi midagi olla.

Major Tom. Mh-mh-mh.  Aga kas Bowielt on võetud ainult nimi või ka rohkem major Tomi karakterist? Lihtsalt nime võtmine tunduks kuidagi odav - siis oleks kuidagi pealiskaudne viide ja veel nii mainstream bowieaanale ka.

Või siiski?

Ashes to ashes, funk to funky

We know Major Tom's a junkie

Strung out in heaven's high

Hitting an all-time low

See major Tom on küll junkie. Nii et vast ei olegi siin ainult pealiskaudne nimeviide, ehk ongi päriselt võetud major Tomi karakter ja ta uude olukorda pandud. Major Tom laskub (sise)kosmosest maale hiljem, pärast apokalüpsi, ja siin on väga veider. Mis tast nüüd saab?

Ehh, vist siiski mitte? Tundub, et sarnasused on siiski pealiskaudsed ja siin arvustuses nüüd ära nimetatud. Ja nüüd ma olen kuidagi mõtetega läinud sinna, et ma tahan Bowie-mütoloogia lugu ja kui ei saa, olen pettunud.

MT ei ole kosmonaut ega rokkstaar ega sektijuht, ta on sõdur, koos kõigi nonde tüüpiliste lahingutest traumeeritud-karmistet sõduri külgedega. Vahepeal näidatakse ka PTSD-likku tagasivaadet mingile lahingule, kus tema sõbrad saavad surma. Kuna me tema sõpru ei tunne, on mul nendest ükskõik. Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni oma - statistika, nagu ütles seltsimees Stalin ja nood mõjuvad siin osana statistikast. 

See postapo-juppidest-kokkupandud esteetika on päris tore. Aga jääb kuidagi taustale. Sellega oleks võinud midagi teha. Kuidagi hästi ehh on. 

Lõpp mulle samas meeldib. Järsku tekkis tegelane. Sümpaatne tegelane ja sümpaatne tegu. (vahel mõned autorid mõtlevad, et tegelane saab  sümpaatseks, kui ta viskub ambražuurile, karjub "söö sitta, pederast!" ja annab vaenlase pihta automaadist tuld. ei. see ei käi nii. aga see, mida Skräppy tegi, tegi sümpaatseks. mis oli tõesti meeldiv üllatus. ) 

Selle eest peaks hinnet kohe tõstma.

6/10

Maskiga Laksija

Vaatleja - Diana Ostrat /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaatleja


Mu kaasarvustaja pole veel piisavalt taastunud, et selle autori tekste uuesti lugeda, nii et see lugu jäi mulle. Saab näha, kas ka mina saan traumeeritud.

Sa olid alati mitte kellegi ja kõigi oma, kui sa olid süütu. Ja orb.

Algab, hmmh, kuidas seda nüüd ütelda. Eksisteeriva perverssuspotentsiaaliga. Mida meie puritaanlik blogi ei salli.

(ei, ma ei tea, ma lihtsalt pole selles meeleseisundis praegu, kus ma tahaks lugeda asju, kus kõigil läheb Jube Halvasti ja nad on ise ka Jube Halvad või "Wagga Jeno-Wewa hirmsaid kannatusi, The Sex Edition". Aga ma võib-olla teen autorile siin liiga, olen lihtsalt eelarvamustega. Kui kirjutataktse, et keegi on väike ja süütu, siis ma juban eeldan, et  temaga  hakatakse tegema igasugu ilgusi. Ma muidugi võib-olla eksin. Võib-olla tuleb sellest nunnu lugu a la kuidas üks väikene võluloomakene kohtab teist väikest võluloomakest ja neil on koos igati-igati tore ja mitte keegi ei lange seksuaalvägivalla ohvriks, võib-olla vahepeal võideldakse kurjamiga, kellest tuleb lõpuks välja, et ta oli tegelikult Sisimas Hea. ja siis nad joovad teed ja söövad küpsiseid ja teevad natuke nunnut kebo. Loodame.)

Nüüd tulevad sisse umbes seitse nime, mis kõik lõpevad yn-iga, mis teeb nad veel sarnasemaks, nii et lihtsuse huvides ma eeldan, et tegu on Aleksis Kivi "Seitsemän veljestä" fanficiga, kus on kopiraidi vältimise eesmärgil nimed ära muudetud. Pornoaspekt on muidugi vendadeloo puhul kahtlane, aga no eks seal oli ju ka Männiku-moori tütar, köster ja nimismees, kellega vennaksed lembida võivad, ei pea tingimata intsest kohe olema.

Huvitav, kas oli õige vaadata omaenda venda säärase olemisega, nagu sa tahaksid ise seal ta armsama asemel olla.

Ei pea, aga tundub, et siiski vist on.

Ühesõnaga, tundub, et nad on mingid karvased kihvadega elukad - mingit sorti pool-loom, pool-inimesed, istuvad lõkke ümber, mõned tegelevad eelmänguga, mõni paneb ona, mõni vaatab niisama lõkkesse nagu eesti filmis (taustal plokkflööt mängib tüdiliduu). Praeguses ühiskonnas üsna ebatavaline sotsiaalne käitumine suguelu, aga samas, ulme ongi selleks, et erinevaid maailmu ja sootsiume kujutada, nii et las käia.

Jeesus Kristus, igas lõigus tuleb mingi uus tegelane juurde. Mul on tunne, et see on väljavõte mingist pikemast tekstist, ja varem on kõik nood Gwenid ja Idwalid ja kes kurat veel ükshaaval sisse toodud ja tutvustatud, aga praegu lihtsalt on nagu mingi paroodia fantasyst, kus ka igasuguseid nimesid vasakule ja paremale loobitakse ja lugejale peab miskipärast meelde jääma ja teda peab huvitama.

Neirin vaatas Gwyni, ja mõtles sellele, et too nuttis öösiti. Nuttis Idwalit taga. Sest Gwyn tõesti armastas Idwalit, ja ta aimas liiga hästi, mida kõike ta armsamaga Sureval Maal tehakse. 

Lähtudes "Seitsme venna" hüpoteesist, oletan, et Surev Maa on Toukola küla, mille noored meie vendi mõnitamas käisid. Ma arvan, et seal pandi Idwal kooli ja sunniti lugema ja kirjutama õppima.

Oota, veel rohkem tegelasi on omavahel vennad? Ja kaksikud Timo ja Lauri, tähendab, Owen ja Bewan tahavad ka omavahel panna? Kas nad kõik on vennad? Kui ma ütlesin "Seitse venda", siis ma ausalt tegin nalja. Või eeldasin, et Männiku-moori tütar ja nimismees... ae, nimismees? Kus sa oled?

 Mahuks ja jääks ilmselt ruumi ülegi, sest Neirin oli neliteist vihma vana ja Meirion kaheksateist.

Ma ei tea, kui pikk on vihm, aga ma teen näo, et see on mõnevõrra pikem kui aasta, sest ma olen frigiidne puritaan, kes ei taha  neljateistkümneaastaste suguelust lugeda. Nii et teeme näo, et see on poolteist aastat? Davai.

Tulihundid. Mhmh.

Ühesõnaga, kuigi tundub, et see läheb sinnakanti, mis ma lootsin, kus nunnud võluloomad omavahel kebo teevad, ei ole ma ikka rahul. Sest kuidagi igav on. Mind ei huvita need võluloomad. Neil on mingid imelikud nimed, mis mul kõik omavahel sassi lähevad, nad ei eristu omavahel eriti, nad ei tee midagi eriti peale omavahel nussimise ja erootilisena see ka ei mõju, sest khm, vaata punkte intsest ja neljateistkümnene. Kuigi vist nood kaks, kes siin nüüd koinisid, polnud enam vennad, aga varem käisid mingid taolised värgid läbi ja see on üsna efektiivne libiidohävitaja.

Edasi tundub, et järgneb kombinatoorikaülesanne 'mitmel viisil saab vaida kaks hunti seitsmest'? (õige vastus on 21). Ma väga ei viitsi seda lugeda, aga laseme diagonaalis pilgu üle.

Ei, ma tegelikult  ei viitsi isegi diagonaalis rohkem teha, kui lihtsalt veenduda, et siin on tekst olemas. Nii et kuna ma üle ühe neljandiku läbi lugeda ei jeksanud, siis ma hinnet ei anna.

-/10


/ml

Tundes kurja hingust - Erkki Viljarand /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tundes-kurja-hingust

Huvitav illustratsioon on, vähem kole ka, kui tihti Reaktoris.

Jätnud kabeli tuhmid marmorseinad öise pimeduse rüppe, otsis ta teed viirastusena järve kohal, muutes vee pinna sillerdused varjuna ühtlaseks tumedaks laiguks, kasvas kui tušiga niiskele paberile tõmmatud joon, mille servad on teravuse kaotanud. 

Verboossusega sellel autoris probleeme ei paista olevat.

(Ma tean, see pole "päris" sõna.)

Mingi hing lendab surnud mõisanaise juurde, kes on samal ajal alasti ja surilinadesse mähitud.

Ta on nüüd sukuubus, mis on huvitav valik terminoloogia jaoks. Google kaudu leidsin ma neli muud kohta, kus seda kirjapilti mujal eesti lehtedel kasutatud oli.

Ta kammis jõuliste /.../ salkusid, mis kui kaanid end aina kohevamaks sirutasid. 

See... see pole see, kuidas kaanid töötavad...

Ma heidin seda stiili. Kuna ma heidin, siis ma ei tea, kas see on objektiivselt halb või mitte, aga ma isiklikult heidin.

Nüüd kui pilk pöördub mingi suvaliste sakslaste (sakste?) poole, võtab autor natuke ülevõllindust maha ja on natuke kergem lugeda vähemalt. Aga me oleme Saksamaal, mingil määratlemata ajal neli aastat pärast sõja algust, kus eelmainitud sakslased saabuvad mingisse mõisa.

selle esise võttis enda alla pääsupesana eenduv rõdu, mis ühtlasi ka paviljonilaadseid tiibkorpuseid keskosaga omavahel ühendas

Paviljonilaadsed... tiibkorpused....? Ma ei kujuta ette, mida autor mõtleb. Nagu, sõna otseses mõttes ei kujuta, ma ei suuda mitte mingit pilti selles silme ette manada.

Paviljon, ilma tiibkorpusteta.

Sakslased (mitte saksad) on isa ja kaks poega, kes pärisid müstilise mõisa, mille järve saarel asuvasse kabelisse minna ei tohi.

Well, anyway, nagu öeldud, verboossust siin jagub, hästi pikk jutt, aga ega eriti midagi ei juhtu. See sukuubus-majahoidja tapab tüüpe, aga kogemata satub talle noorema poja röövimise käigus peale kott soola, mis ta ära tapab. Vot nii.

Nagu öeldud, stiil mulle ei meeldinud, liiga pikk oli ka, tegelased olid pinnapealsed ja mitte eriti huvitavad. Ei midagi erilist, aga väga hull ei olnud ka.

4/10

Kapten Viriseja

Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor - Agrafinija Ihamaru /kv

Lõbumaja vanas Tartus.

Väga aeglases tempos kulgev jutt, aga omamoodi lust lugeda, sest see on natuke vanamoodsalt ka kirja pandud.

Midagi väga huvitavat ka ei toimu, ühel lõbumaja töötajal on ulmekirbud, millega ta tegeleda üritab. 

Tegelased ja ümbrus piisavalt usutavalt kirja pandud, nii et pole häda lugeda.

Midagi väga öelda ei oska, see vanamoodsus vabandab kõik välja, pole midagi märkimisväärset, aga midagi paha pole ka öelda. See tähetorni osa oli suht lustakas.

6/10

Kapten Viriseja

Merekuningas - Taivo Rist /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-merekuningas

Vat kus lugu, paistab üks fantaasiažanrikene olevat. Ma julgen eeldada, et see saab vähem rõve olema kui siiamaani loetud Pornoreaktori asjad. Selline muinasjutu tunne on. Ju ta täiskasvanumaks läheb, aga sümpaatne, pärast eelmist juttu on selline puhas tunne kohe.

Aga no Sinine Vaatleja läheb rannakülla Lestalaiule Merekuningat otsima. Seal tuleb merest elukas ja teevad tentaaklipornot.

Sinine Vaatleja saab seepeale väikesed kaheksajalapojad, keda ta kasvatab ja mõned teised antropoloogid jäävad ja käima peale.

Ongi kõik.

Jälle hästi mõttetu jutt, aga vähemalt ei olnud rõve. Enamus juttu oli lihtsalt sündmuste kirjeldamine, mitte näitamine, mis ei olnud ka väga huvitav. Seal oli maailm, millel oli potentsiaali, aga seda ka ei näidatud. Siinkohal mu tavaline kokkuvõte: "meh".

3,5/10

Kapten Viriseja

Coitus Interruptus - S. von Avi /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-coitus-interruptus

Postapo. Tartu. Mingi tüüp elab telemasti otsas. 

Tuleb naine. (Ühelt poolt.) Teevad rõvedat kebo. 

Siis on monoloog, kuidas naine ellu jäi.

Sündmus (suure algustähega) pani kõik kebo tahtma ja Naine tappis rändom tšikke, et kõik kebo endale saada. 

Siis on monoloog, kuidas mees ellu jäi.

Ta oli masti otsas mitu päeva ja pärast kohtus Naisega. Kuna nad teevad kebo üksteisega, siis nad ei pea käima ringi ja kedagi teist otsima ja möödaminnes kuidagi ära surema. Miks nad muul kui kebo ajal koos ei tohi olla, pole ma päris kindel, võibolla nad muidu muud ei teekski.

Raadiosaatja ütleb, et Paldiskis on mingi värk, nii et nad sõidavad Paldiskisse, kus tulnukad nad oma laeva panevad ja minema sõidavad. 

Lõpp.

Ma ei saa absoluutselt aru, mis selle jutu mõte oli.

Kui rõveda kebo kirjeldamine, siis palju õnne.

Üks kõike ebaloogilisemad postaposid, mida ma lugenud ja näinud olen, ning ma ei räägi siinkohal kebost, vaid toidust ja peavarjust ja muust säärasest.

Lõpp oli nii meh kui üldse olla annab.

3/10

Kapten Viriseja

Otsi mind orbiidilt - Ritchie Walken /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-otsi-mind-orbiidilt


Peategelase esimene emotsioon on see, et tal on igav ja kõrini. Julge valik. Mõni teine autor kardaks ehk, et ehk kandub see emotsioon ka lugejale üle ja too juba läheneb jutule vastava emotsiooniga, aga mitte see autor.

Paistab, et jutt on selle kohta, et kosmoselaeva meeskonna koostamise suuri problemaatikaid on see, et sa topid hunniku inimesi suletud ruumi,  kust ei saa ära ja nad peavad nüüd omavahel kuidagi hakkama saama. Mis on päris tore temaatika, kvantbulbulaatorite kohta ilmselt keegi eriti pädevalt ei kirjuta, aga ma täitsa usun, et samas majas nõmedate korterikaaslastega elamise kogemus on päris mitmetel olemas ja selle kohta annab huvitavalt kirjutada küll.

Praegune lähenemisnurk on siis see, et sama laeva tiim peab olema seksuaalselt mittekombinantne - tiim valitud selline, et  inimestel ei tekiks tahtmist omavahel kebo teha, sest see tekitaks liiga palju draamat. Draamat tundub praeguse situatsiooniga ka jõle palju olevat, kuna seksuaalne frustratsioon näikse kõiki hulluks ajavat, aga ju siis oleks alternatiiv hullem.

Kogu laeva sisemus haiseb nagu tiineka tuba, kes on avastanud, et lisaks põie kortsulaskmisele saab selle tilbendava lihalohvi ka vinna ajada

Lihalohvi. Mmm. Ma mäletan, et kui Kender oma untitled 11 kirjutas, siis ta ütles, et ta tegeles siis veidi sõnaloomega genitaalpiirkonnas, et lugu veel vastikumaks ajada. Et tavalised fraasid antud temaatikas ei toonud seda  keha grotesksust veel piisavalt esile. Mul on tunne, et 'lihalohv' oli vist üks ta uutest sõnadest, aga võib-olla see lihtsalt kõlab niimoodi, nagu oleks sealt pärit.



Anyhow, mul on nüüd tunne, et seks kui selline oli viga ja me peaks inimkonnana sellest ASAP lahti saama. Edaspidi peaks kõige erootilisem tegevus, millega keegi kunagi tegeleb, olema ladinakeelsete verbide pööramine.


Vahepeal läheb lugu edasi, tundub, et see, et meeskond oli kiimas, ei olegi meie loo pealiin. Pealiin on hoopis selles, et laeva-AI tahab ka keppi. Milleks see pikk jutt kõigist nondest laevameeskondadest ja see mittekombinantse seksuaalsuse liin, jääb praegu segaseks.

“Tundub, et oled küll, su kostüüm ajab minulgi kondekad särisema.”

Amo, amas, amat, amamus...

Jah, üks ta fantaa… see tähendab, simulatsioon, oli sisaldanud põkkumist kahe laevaga korraga. Ja seda simulatsiooni oli ta päris mitu korda läbi mänginud. 

Okei, see läheb isegi naljakaks. Ma kartsin juba, et siin on mingid seksikad antropomorfsed AI-d, kes pilves oma kvantbulbulaatoreid üksteise vastu hõõruvad.  Aga see, et laevade seks ongi omavahel põkkumine ja kütusevooliku torpeedoavasse panemine, on täitsa naljakas. Ma hindan tunnelisse siseneva rongi serveerimist erootikana märgatavalt rohkem kui abitut genitaalide kirjeldust.



See on päris lõbus.

Ja veidi aja pärast toimub see klassikaline mecha-anime kaks-robotit-kombineeruvad üheks motiiv, mille peale ma isegi täitsa valjult naersin.

"Tsugumori!

Nuigurumi Z!

Tsugu!

Nui Z!
Üheskoos me oleme:

SUGUNUI Z”

Nüüd tuli veel meelde selline kuulus subreddit. https://www.reddit.com/r/dragonsfuckingcars/



Pööre  lõpus on  creepy tho. Nagu, ma saan aru, et huumor ja et 'inimene ühtib laevamudeliga' on koomiline element. Aga asenda laev-AI inimesest alluvaga ja vaata, mis mulje jätab see, kui ülemus ütleb, et karistusena peab alluv hakkama temaga seksima. Ja siis seda serveeritakse erootilisena. Nagu, you could have made it consensual. Aga praegu on rõve lihtsalt.


Amo, amas, amat...


5/10

Maskiga Laksija

Daša - Andrei Samoldin /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-dasa


Alustame arvustust anekdoodiga.

Nataša Rostova tantsib ballil Pierre Bezuhhoviga. "Pierre, teil on ebe kuuerevääril!" teeb Nataša talle märkuse. Pierre punastab, tantsib tantsu lõpuni, läheb siis saalist välja ja laseb enda häbi pärast maha.
Natasa tantsib järgmisena vürst Bolkonskiga. "Vürst, teil on juuksekarv akselbandile kleepunud!" teeb Nataša tallegi märkuse. Vürst jätab Nataša sinnapaika, läheb välja ja laseb enda maha.
Natasa tantsib porutšik Rževskiga. "Porutšik!" karjatab Nataša pahaselt, "Teil on saapad porised!!!"
Porutšik seletab lahkelt: "See on lehmasitt, preili. Kui ära kuivab, kukub ise küljest!"

Too "Sõja ja rahu" ning roppuste kombinatsioon meenutas mulle alguses just seda tüüpi anekdoote. Ringi lasevad teismelised krahvid (jeesus, mul läks täitsa meelest ära, et krahvid eesti ulmes meem on), kes niisama elu põletavad, käivad mingid abiellumisintriigid, kusagil taustal on terendamas suur sõda. (kes täpselt sõdivad, on natuke ebaselge, ma tahaks ütelda, et prantslaste asemel on hiinlased, siis oleks paralleel eriti ilus. tegelased peaks veel üksteisele vahepeal lehekülgedepikkusi hiinakeelseid kirju saatma) Aga noored krahvid  ei suhtle mitte väljenditega 'teil on ebe kuuerevääril' vaid 'ni hao, pederastid, sittuge plastiliini'. No täpselt seesama kombo nagu nondes anekdootides, eksole. Ainult et siin on kolm suuremat erinevust.

1)Tegevus toimub kusagil tulevikus, kus on välja arendatud hiigelloomad-sõjamasinad.
2)See, kuidas moodne tehnoloogia aitab värdjatel koolilastel üksteise elu perse keerata, on viidud tehnoloogia õitsva arenguga veel  uuele tasemele.
3)See ei ole naljakas. Ega peagi olema.

See on, nagu selgub, üsna sünge lugu. Tegelased on, nagu selgub, halvemal juhul ilged värdjad ja paremal juhul halastamatud kättemaksjad, või nonde eelmiste ohvrid. Alguses tundub, et lugu on nagu Nõukogude liit, kus seksi ei ole, aga see-eest on palju ropendamist, aga mingi hetk tuuakse ka seks mängu ja see on üsna vastik.


Ulmelühijuttudega on sageli see häda, et nad on, noh, lühikesed. Siin ka. Saab nagu maailm kujutatud, pinge-probleem paika, pinge-probleem lahendatud, ja ongi läbi. Ei-ei, see kõik on hästi tehtud, aga tal on natuke selline teaseri mulje. Et sihuke katkend suuremast romaanist. (nt "Sõjast ja rahust" :P ) Kuigi ma ei tea, kas ma romaani lugeda tahaks, sest ma olen hästi õrna hingega ja praeguses mahus oli toda seksuaalvägivalda parasjagu niipalju, et see oli ebameeldiv, aga töötas, aga suuremas koguses läheks vist tüütuks porikurnamiseks. Aga eks seda saaks muidugi timmida ka.

See, et ma tahaks pigem rohkem lugeda, mitte et ei ole tunnet, et armas Mooses, millal see ometi läbi saab, näitab ilmselt ka midagi.


Hiigelloomad sõjamasinatena on äge leid. Meeldiv vaheldus tavalisele mutrid-poldid-arvutid tulevikubutafooriale. See, kuidas on olemas tsaar ja muu sinnajuurdekuuluv, tekitas mõtteid teemal, milline tolle maailma ajalugu on olnud, kas jäid 1917 aasta revolutsioonid olemata, või on siin midagi "Opritšniku päeva" maailma taolist toimumas, mõlemad variandid huvitavad.

Ühesõnaga, maailm on äge.

Päris kõige kõrgemaid hindeid ma päris anda ei taha, sest  emotsionaalne seos jäi kuidagi nõrgaks.
Ma arvan, et see on seepärast, et  kõik tegelased näikse enamvähem  molkused olevat. Mitte et loo peategelased peaks tingimata mingid vooruse verstapostid olema,  aga kui neil ühtki sümpaatset joont ei ole, on suur oht, et lugejat ka väga nende saatus ei kõiguta.  Minuga läks sedapuhku nii.  (okei, palju siin lugeja loomupärane verejanu tööle hakkab, kui kurjad oma karistuse leiavad, on omaette küsimus)

'Husaar' kirjutatakse ühe s-iga.



8/10

Maskiga Laksija