Tüdruk seinte vahel - Uku ‘Tr1Lo’ Järvis /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tudruk-seinte-vahel

Mida autorinime? Tr1lo? Kas nagu

?

Okei, tegelikult 'trükslo' kõlab isegi päris hästi, ngl. Sihuke veidikese varasema internetiaja vaibiga nimi, selline, kus sul oli fooruminimi näiteks. Võib-olla siis millestkist selletaolisest. 

Aga jutt siis.

Kohe alguses - mulle meeldib maailm, kus öö ja päeva määrab peale kella veel lambipirnide tugevus. Selles on mingi teatav sümpaatia, teatav jaburus. Asendame mingi üsnagi essentsiaalse asja veidike retroliku tehnikaga. Südamelöökide asemel on telegraaf. Või nagu Arvi Siig ütles:

ajalehtedest tehisklorofülli

küberneetikast – aovalgust ihmjat

(tegelikult tundub, et see on natuke igavam ja loogilisem. tuleb öö, siis pannakse lambid madala valguse peale - siiski, miks mitte täitsa kinni? pluss mulle meeldib see implitseeritud reostaat seal)

Aga siis see:

“Oh kui tore oleks sellise peale saada, eemale sellest õudusunenäost,” lausus Marabel iseendale kõvasti, vaadates unistavalt selle laevavraki poole, mis mingi imekombel lendas.

Okei, võib-olla ma olen liiga neurotüüpiline ja liiga täiskasvanu, aga sihuke valjusti mõtlemine tundub kuidagi eriti ebaloomulikuna. Nagu - isegi kui Marabel oleks seda mõtelnud, oleks see ikka päris kulunud klišeena mõjunud. Teisalt, äkki meil ei olegi loomuliku esteetikaga lugu? Äkki see on muusikal ja järgneb stseen, kus Marabel laulab sellest, millest ta unistab? Ma pole päris kindel, kuidas seda tekstiformaadis edasi anda, aga no takistused on ületamiseks.

Ma nüüd loen mõnda aega ilma kommenteerimata.

Nii, lugesin läbi. 

Mul on kaks suuremat mõtet selle jutuga seoses. Esiteks, see on üsnagi kohmakalt kirjutatud. Kohati laused absull ei voola. Teksti sisemine rütm on väga paigast ära. No ei tööta. Tehniliselt jätab päris palju soovida. Nagu oleks pandud kirja see, mis toimub, ja teadaolev taust nii enam-vähem, kuidas pähe või meelde tuli, et oleks kirjas. See koolkond, et oluline on, kas mingi tõik on kirja pandud, see, kuidas see on kirja pandud, või mis järjekorras, pole oluline. 

Teisest küljest, mulle täitsa meeldis selle loo atmosfäär. Sihuke olupilt, mul on olupiltide vastu nõrkus. Ja isegi see ei häirinud eriti, et meil oli üheainsa tegelasega jutt, tavaliselt ma norin sellega, aga siin isegi ei tahaks. Ja mul hakkas see linn elama, mootoritega köetud ja lampidega valgustatud, roostes kellad ja katlamajad ja tühjad teeninduskäigud seinte sees, mida pidi saab üks väike koletistüdruk ringi liikuda.  

Mul on tunne, et autor on üsnagi algaja ja sestap see tehniline kohmakus, aga ta tajub mingit biiti. Parem kohmakalt teostatud äge asi kui korrektselt teostatud igavus. Ma loodan, et ta õpib paremini kirjutama, sest nagu midagi siin on.

Ma enam üldse ei mäleta, kuidas ma hindeid panin.

Ehh, 5.5/10?

Maskiga Laksija

Elav raamatukogu - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-elav-raamatukogu

Alguses kohe sihuke kommentaar, et jutt on kirjutatud raamatukogude aasta nimel, mis tekitab minus kohe piinlikkust, sest mul on raamatukogu tähtaeg ikka päris märkimisväärselt üle ja viivistest ei taha kohe rääkidagi mitte. Aga neelame selle hirmu alla ja hakkame lugema.

Kohe alguses paneme tähele, et peategelaste nimedest saab panna kokku sõna 'reestooraan', ma ei tea, kas see on selline vihje.

Ma ei viitsi spoilerdamata arvustada, nii et siin on lühikokkuvõte.

Niisiis. Printsess läheb metsa seiklema, enne minekut ta suhtleb veidi ühe tropi krahvipojaga, metsas satub  ta raamatukogusse, mis koosneb elavatest inimestest tehtud raamatutest, kas ka temast tehakse raamat? kuidas kavaldab ta üle raamatukoguhoidja? aga ei kavaldagi, raamatukoguhoidja leiab, et ta on mõttetu ja laseb minna.

Nunuh. 

Ma hakkasin nüüd mõtlema, et kui traditsiooniline inimene ma olen. Sest see on sihuke lugu, mis murrab vähemalt kaht asja, mida sellise tüüpjutu puhul eeldatakse. Esiteks, et probleem lahendatakse, mitte ei lahene ise. Ja teiseks, et kui sul tuuakse mingi tegelane sisse pikemalt kui 'härra-teile-on-kiri', siis temaga tehakse ka midagi. Sest see lugu näib nagu mõlemat printsiipi murdvat. Sest esiteks jätab raamatukoguhoidja printsessi rahule lihtsalt seepärast, et too pole veel midagi huvitavat teinud, ja nii tuleks tast ainult õhuke raamat. Mis pole iseenesest vale. Võiks olla mingis kontekstis huvitav pööre. Et näe, kuidas me mängime siin sellise loo konstruktsiooni tüüpiliste eeldustega. Aga mind jättis kuidagi külmaks. 

Ja teiseks oli see krahvipoeg, kes seal jutu alguses töllerdas. Heakene küll, võib-olla tahtis autor meile sedakaudu demonstreerida printsessi karakterit, et selles, kuidas ta krahvipoega suhtub, tuleb printsessi karakter ka välja, teame küll, iga maal kujutab rohkem kunstnikku kui modelli jne. Ainult et siin tundus see stseen ikkagi rohkem krahvipoega kirjeldavat. Nii et ma natuke ootasin, millal ta tagasi tuleb. Ja ei tulnudki. Seda enam, et mulle tegelikult meeldib tegelastevaheline dünaamika, kui on kaks päris karakterit ja nende vahel midagi toimub. Praegu seal teises pooles oli tegelasteks raamatukoguhoidja ja printsess ja too raamatukoguhoidja polnud nagu päris tegelane, nagu rohkem mingi idee kandja, umbes nagu mingist vanakreeka filosoofilisest dialoogist. Tõsi, ta natuke tahab asju, inimesi raamatuteks muuta, aga selles on midagi abstraktset minu jaoks. 

See, kuidas vanamees võtab kätte lüüra ja Estoora imestab siis, et "Morgensterni lüüra!", oli üsna kohmakas. Ma tahaks natuke rohkem läbipõimitust tekstist. Praegu on mulje, et Mairi kirjutas teksti jooksvalt improviseerides, ja siis tõi sisse suvalise maagilise eseme, sest miks mitte ja kirjeldas selle mõju jooksvalt lahti. Nagu mingis improvisatoorses mängus. Ma võtan kätte objekti, selleks on - Morgensterni lüüra. Ja see on maagiline, see -  muudab inimesi raamatuteks.

Hea küll, see oli ehk liiga suur norimine. See, et inimesed on raamatuteks muudetud, see on ette ära näha. Aga see lüüra mõjub seal pisut sellise võõrkehana. Nagu, miks just lüüra? Miks mitte võti, peegel, sulg, hobune, juustukera, kokaiinikarbike, jne? Või võib-olla on see lihtsalt kolmas fantasyjutukaanonite väänamine - selle kaanoni siis, et kui sa tahad mingi hetk sisse tuua nt. Armastuse Kahuri, siis peaks sellest enne juttu olema, muidu on nii, et kahur veeretatakse sisse, keegi ütleb, et see on Armastuse Kahur ja kõik on šokis, peale lugeja, sest ta ei tea misasi see on ja talle peab pool lehekülge seletama, nii et ta ei saa seda üllatusemotsiooni. Muidugi, nii väikeses jutus ei saa ühtegi asja eriti niisama juhuslikult mainida, sest kohe on teada, et see mõne aja pärast välja ilmub, aga ega see praegune lahendus ka hästi ei töötanud. Tava sai igatahes küll korralikult väänatud.

Okei, ma tegelikult ei tea, kuidas kirjutada nimega võluesemetest niimoodi, et see veidi pompöösse ja totakana ei mõjuks. Ega see kolmas tava ei ole sageli ka väga hea. 

See, et seal on mingid deemonid kaaslastena kohati inimestel, see oli vahva, see mulle meeldis. Selline väikene detail, mis annab maailmale karakterit juurde.

Väike seos ka Gaimani "Trollisillaga", seal on mingi sarnane motiiv, et üleloomulikud jõud ei võta, sest elu on veel elamata, pole huvitav. Ainult et Gaimani lugu mulle meeldis, nii et see võrdlus ei tule Mairile kasuks.

Aga eelkõige on mul selle jutuga jah see jama, et see rikub teatavaid reegleid, mida ma sellise jutu puhul eeldaks. See ei ole muidugi tingimata patt, kui vaja, siis muidugi murra reeglit, murra kõiki. Ainult et selle jutu puhul mu arust need reeglimurdmised ei hakanud lihtsalt tööle, nii et tekkis tunne, et seda kõike tehti oskamatusest, või õigemini, sest Mairi on kirjutanud küll, kiirustamisest. Oli kiire, toimetaja nõuab homseks lugu, no saadame selle teele. Ma ei tea. 

Ehh.

3/10

Maskiga Laksija

Magajad - Tim Hornet /ml

 On öö. Kaamera zoomib sisse hauakivile, kus seisab Reaktori Reaktsioonid 2019-2022. Võitlus oli olnud pikk ja raske, aga  talvel oli tõesti tundunud, et Reaktori vaprad toimetajad ja kaastöölised olid kurjuse hävitanud ja selle blogi siin tagasi põrgusse saatnud.

Aga kas see on ikka nii?

Kusagil huikab öökull. Nahkhiireparv lendab üle ekraani. Ja hauast sööstab välja KÄSI!

Niisiis, kuhu me jäimegi?

Alustuseks mulle siis üks hästi lühike lugu. Sihuke pisike etüüd "Uinuva kaunitari" teemal (võinoh,  muuhulgas "Uinuva kaunitari" teemal. tõenäoliselt on selle motiiviga muinasjutte tohhuijaa i bolše. aga mu Aarne-Thompsoni kataloog on kusagil eiteakus, nii et jääb järgi vaatamata). Mees suudleb ilgelt kaua maganud naist. Sest hormoonid ja nähtavasti kui keegi on hot, siis on võimatu teda suudlemata jätta (no mul on ka teistsuguseid kogemusi, aga ma ei ela ka muinasjutus, nii et mis mina ka tean). Aga siis üteldakse, et ohoh, tati sees on ju hunnik infot, ja implitseeritakse, et selle läga-panemise kaudu sai nüüd mingi iidne kurjus (nagu meie blogi siin) nüüd inimkonna kohta kõik teada ja hakkab pihta üks suur Õudus. 

Ei, tegelikult mulle see laast isegi veidi sümpatiseerib. Sest võtab ammuteada muinasjutumotiivi ja keerab sellele pahaendelise vimka peale, nagu ikka tehakse (vt. näiteks "Snow, Glass and Apples"). Muinasjutud on meil üsna sügavalt luuüdis sees nii et see räägib sellise kihistusega, mis kipub töötama. Ja ma olen lihtne inimene, lood sellest, kuidas ärkab Iidne Kurjus, sest keegi midagi kogemata, on ka kuidagi sümpaatsed. (internet mingi viimastel kuudel on läinud leili "Muumia" peale, peaosades Brendan Fraser ja Rachel Weisz, mida ma nooremast east üsna hea sõnaga meenutan, tea, ehk peaks üle vaatama) Ja see, kuidas lühidalt point edasi anda, on ju ka tore, et sul on mõte, idee ja selmet kirjutada kaustik täis, kirjutad ühe lehe, see kirjeldab idee ära, valmis. Mul on üks tuttav, kes on nt. Calvino "Olematu rüütli" peale seepärast verine, et mõtte saaks ju edasi anda ühe lehega ja lugu on väga kontseptuaalne, nahhui sul lühiromaani vaja selleks kirjutada oli.

Mis siis viga on? Noh, ses mõttes, et kui see oleks hästi tehtud, siis tegelikult siit pealt saaks ehk midagi veel kasvatada. Kus oleks päriselt karakterid ja pinge ja strateegilisel hetkel taibatud oh-shit moment (oh-shit momendiks siis see laast siin). Ja saaks kirjeldada seda, kui veider ja õudne see ülesäratatu ikka on. Ja see tulemus oleks märksa suurem ja ägedam kui see etüüd siin.  See muidugi eeldab, et sellega saadaks hästi hakkama, mis ei ole muidugi garanteeritud, täitsa võimalik on ka lati alt läbi joosta, mis puhul on seesinane lühivorm parem.

Teisalt ma nüüd ei tea, kui tugev see loogika on, et tati kaudu saad kogu inimkonna saladused teada ja siis on neid hõlpus võita. Geenid - seda, jaa, usun. Aga ajalugu? Ma nüüd ei tea. Hea küll, seda ehk näed, kas inimene on tarvitanud hambapastat ja kartulit, midagi selle kaudu nagu aimab, aga päris kogu ajalugu? See kuidagi logiseb. Muidugi, võib-olla kollile geenidest piisakski, et välja mõelda näiteks mingi hirmus biorelv inimkonna vastu, miks mitte. Aga meile seda siin ei näidata, mis tähendab, et see ei hakka minu jaoks tööle. Ma võin ju headcanoneid teha seni, kuni issanda päev looja läheb, aga ega see teksti tugevamaks tee.

No ütleme 5/10

Maskiga Laksija