03/03/2021

Lohe neelas alla päikse - Manfred Kalmsten /ml

 "Lohe neelas alla päikse/susi neelas alla kuu."

Algus tekitab kohe sellise Vanema Edda vaibi.

Paneme kohe võrdlusmaterjali ka, nii-ütelda mussi, mida taustaks panna lugemise ajal.

"Üks moor elas idas Rauametsas

ja söötis seal soerdeid sest seltsist kui Fenrir,

kuid kurjusest kunagi trolli kujul

neelab üks nendest ära naeruse kuu.

Imeb suremist alustand meeste üdi,

katab jumalail rahumaad roostese verega;

siisap päike on tume suvede tulles

ja ilmad on sõgedad. Ons see teile selge?"


Niisiis.


Tundub, et see on ka postapokalüptiline lugu, aga sellise Edda-atmosfääriga. Skoburdr-haigus ja methall tööriistade tegemiseks. See annab juba esimese plusspunkti.


Khõkhõkvatid ja rotthad mulle jälle sellist Edda-vaibi ei anna, aga ega ma pole ka sel alal ekspert. Peale selle, see mu enda leitud paralleel, ei saa ju kirjanikule pahaks panna, et ta selle järgi ei käi, mida ma oma peas ette kujutan. Või on need KKV-d ja RTH-d, misiganes need ka poleks? Tüüpiline postapo-nali, kus saab rääkida suurest merekoletisest nimega EckeröLine?


Okei, see Edda-fiilis pole vist põhieesmärgiks seatud. Peategelane Helk on lihtsalt selline, noh, barbar. Teeb oma barbariasju, kütib, võitleb kollidega, imetleb kadunud imelisi tööriistu.  Läheb retkele Susiurgu.


See 'aahi' ja 'maa-ja' ja kõik nood muud keeleväänamised hakkavad mingi hetk ära tüütama. Aga olgu.


Jess, Helk kuuleb teise inimese häält. Ma olen nimelt arvamusel, et kahe inimese omavahelises kontaktis on rohkem potentsiaali, kui lihtsalt inimese kontaktis keskkonnaga. 


Oo, ja ei ole mitte teine inimene ainsuses, vaid terve bande, ja nende suhetesse on juba konflikt sisse kirjutatud- osad neist on teiste vangid/orjad. 

Järgneb mõrvastseen, kannibalismistseen ja vägistamisstseen, nii et ilmselt on vangivõtjad Halvad. Hea küll, las nad olla.


Helk näeb vägistamisstseeni pealt ja otsustab naise päästa. Peategelane meil siis Kangelane. Kuigi, olgu mainitud, et otsustab päästa ainult naise, mehest on poogen, sellepärast, et, noh...






Helk hiilib siis ligi, tapab vahimehe, päästab naise vabaks, kakleb ühe teise naisega, ja naise nõudmisel ka tolle venna. Siis aga neid märgatakse.


Nüüd tuleb üht teatavat tüüpi stseen, mille on täiuseni arendanud Alan Hawthorne Hill.


 


Nii.

Lõpp ei olegi päris see, mis ma ootasin, kus kangelane saab tasuks naise. Naine leiab, et kuna kangelane on haavatud, on sobiv võimalus tema maine vara omistada ja sääred teha. Selles mõttes ju tore, et ei ole kõige klišeelisem lahendus.  Lõpus tuleb veel ilus motiiv, kus päike, mida oli peetud lõplikult kadunuks, pilvedest korraks läbi paistab. 

Ma ei teagi nüüd. Nagu, lugu on okei, aga väga suurt emotsiooni ei tekitanud.

6/10
Maskiga Laksija 


Kui väljas levis surmalehka - Jaak Herbst /ml

Autor ja pealkiri mõlemad sellise kõduse kõlaga. Mulle kõdu üldiselt meeldib, aga mis siis kui see on lihtsalt selline poeetiline sügispiltide heietamine ilma loota? Mida ma siis ütlen? 

Aga äkki ei ole. 

Loeme nüüd loo läbi ka.


(mingi kuu peaks täiega tegema seda, et arvustame lugu ilma lugemata, ainult pealkirja ja autori järgi - nende järgi  ennustame, milline lugu on, ja siis ütleme, et kuulge, räme sitt ju)

Nii. On uduvihm asfaldil, mis viib mu arvamust tolle kõduse sügispildi poole. Aga teisalt on seal ka zombid. Nii et võib-olla on actionit ka.

'Örisema' on niivõrd haruldane sõna, et seda ma kasutaks ainult üks kord jutu jooksul, muidu jääb kriitikule silma.

(jaa, ma tean, ma ise kasutasin sõna 'kõdu' juba kolm korda arvustuse jooksul. aga nagu me kunagi vist ütelnud oleme, arvustustel siin blogis pole mingeid standardeid, ma loodaks väga, et lugude autorid panevad oma lugudesse rohkem tööd, kui meie. muidu oleks ikka väga kurb)


Nii.


Lühida jutu häda vist see, et näeme sisuliselt lühikest väljavõtet millestkist suuremast. Sihuke üks päev X-i elust.  X on siinkohal siis kuueteistkümneaastane poiss, kes üritab Maximast pärast zombimaailmalõppu patareisid varastada, vahepeal tapab zombisid. Lõpus tuleb välja, et teeb seda sellepärast, et oma väiksele õele ravimeid saada. Õilis poiss, tore-tore, iseenesest on ju sümpaatne, kui peategelasel on inimesi, kellest  ta hoolib ja kelle nimel ta on valmis riskima. 


Ma eelmise loo kallal vingusin, et ideekirjandus, siin tahaks nagu vinguda, et polnud nagu ühtki uut ideed. Et sihuke hästi standardne 'küll elu pärast ilmalõppu on ikka kole' lugu. Ja see polnud isegi terve lugu, see oli lõik mingist pikemast tekstist.


Tähendab, see, et uusi motiive pole, poleks isegi nii hull.  (Zola, näiteks, on ka uute ulmeliste motiividega üsna kitsi, aga ikka loetakse) Aga siis peaks see lugu millegi muu peal seisma, näiteks tegelaste või atmosfääri. Hea küll, atmosfääri nagu oleks, alates juba peakirjast ja autori nimest. Aga atmosfäärist üksi jääb väheks, kui just väga meisterlikult tehtud pole. (teatavas stiilis muutuvad tegelased ka atmosfääri osaks, selliseks liikuvaks tapeediks, see võib kohati väga võluv olla. aga jah, see nõuab suurt osavust) Siin muidugi on tegelane ka, ja ma kujutan ette, et kui temast kirjutataks natuke pikemalt, siis ma täitsa loeks, ma täitsa tahakst teada, mis tast saab. Aga praegune 'jutt' passiks tegelikult pikema loo sissejuhatuseks - et saame teada, kes see Aron on ja mis teda motiveerib. Ja võib-olla võiks teisi tegelasi ka olla - siin kaks kõrvaltegelast on, aga nad on väga episoodilised. No mis parata, nende väljaarendamise jaoks pole autoril lihtsalt ruumi olnud.


Teksti rütm on kohati ka... omapärane. See, kuidas autor jõuab ühest mõttest teiseni. Ma ei taha päris  ütelda, et see on halb, ja tegelikult on raske isegi sobivat omadussõna leida.  Võib-olla "filmilik"? Ei tea. Võib-olla ma lihtsalt kujutan ette. 


Tegelikult võiks sellest potentsiaalselt isegi loo saada, sellise, mis mind huvitaks. Meil on juba olemas üks tegelane, kes midagi tahab, me saame aru, miks ta seda tahab, ta on isegi täitsa sümpaatne ja see on juba päris hea. Meil on ka üks teine tegelane (kauplejanaine), kes näib ka asju tahtvat ja kelle soovidel on potentsiaali Aroni soovidega vastuollu minna. Saaks nende kahe vahele mingi lahendamata konflikti, mingi pinge, mis süžeele kütust annaks. Täitsa võiks midagi arendada. (kuigi maailm selline üsna tüüpiline tsombilüps, võib-olla autor tahaks oma tööd panna pigem millegi alla, kus rohkem omanäolisi ideid sees, eks ta ise tea paremini). 


Viimane lõik muidugi annab aimu, et ei tule siin seda täislugu. Sest meil on Väga Kurb ja Raske ja tuleb ilmselt Kole Lõpp. Ma tsuti nooremana arvasin ka, et siis on hea lugu, kui hästi traagiline lõpp on. Mida traagilisem, seda kunstipärasem. Siin - mtea. Ei, see lõpp sobib küll üldise tonaalsusega, ma ei taha väga mõnitada. Ja näe, siit saaks võtta metatasandil õpetliku ivakese, et laste lugu oli alles algamas, kui karm saatus... 

Aga tegelikult, mul savi,  mul ikka tunne, et lugu oleks pikemana ja korralikuma süžeega parem olnud, kurb lõpp või mitte.


3.5/10

Maskiga Laksija