https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-inimlikkuse-puudutus
Onu on VR koosolekul. See tundub nagu Technology Bad lugu. See tundub seda veel enam kui peategelasele öeldakse, et ta peab oma ajakirjanikutöö jaoks "puudutusprostituudi" leidma.
Las ma pakun. Kõik on nii VR, et keegi ei saa enam päriselt kokku ja see on tabu ja päriselt üksteise katsumine on mingi pervoasi ja siis ta leiab selle prostituudi ja siis talle hakkab katsumine meeldima ja siis tuleb välja, et see prostituut on tema uus töökaaslane, keda ta ainult virutaalselt näinud on.
Okei, natuke mööda. Katsumine pole tabu, see on keelatud, sest pandeemia ja töökaaslane tahab lihtsalt, et teda katsutaks. See ongi kogu lugu. Siin on võimalik kirjutada sunnitud üksiolekust, pandeemia tõttu suletud ühiskonna mõjudest, aga see räägib sellest, et üksteist ei tohi katsuda ja see sakib, sest kallistamine on tore.
Vähemalt polnud jutt ajamasinast, see on boonus. Ja väga vähesed on üldse pandeemiaga seotust jutte kirjutanud (ma saan aru, miks, ja ei oota väga, et seda tehtaks), nii et see on huvitav aspekt. Parem kui varasemad jutud ka. Läheb niimoodi vaikselt kukesammudega ülesmäge, ma ütleks.
3,5/10
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar