https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sortsutohter
Mul on see probleem, et kui on huumor ja ei ole väga sitt selle juures, siis ma olen kohe mitu korda positiivsema lähenemisega kui muidu. Ehk siis ma selle jutu kohta kirjutan ainult selleks, et saaks linnukese kirja, aga ega suurt midagi öelda ei ole, sest see lõbustas mind.
Ma ei hakka midagi ümber ka jutustama. Ma mõnikord loen jutu lõpuni ja siis kirjutan selle kohta, aga tavaliselt nii paralleelselt. Seekord plaanisin ka paralleelselt, aga kui ma olin jõudnud selgusele, et see on huumor ja ei ole väga sitt, siis ma mõtlesin, et ma loen niisama läbi ja võibolla jätan oma kaaskannatajale kirjutamiseks, aga kuna ma plaanin talle muid asju ka jätta, siis ma pärast selle esialgu kõrvale jätmist jõudsin nüüd jutu juurde tagasi. Nagu öeldud, siis selle linnukese kirja panemiseks. Mitte, et Maskiga Laksija ei võiks neid asju üle käia, millest ma kirjutanud olen, seda on tehtud küll. Kuna elu on raske ja õuduseid täis, siis me oleme praegu üritamas täita eesmärki iga Reaktori jutu kohta midagi kahe peale kirja panna ja mitte pidevalt ajakavaga paar kuud maas olla, aga kui me graafikus tagasi oleme, siis mulle sobib hästi kui me mõlemad kõige kohta kirjutame.
Novot siis. Et selline jutt on, mis on huumor. Mulle meeldib see rohkem kui see Isakese ja külmkapi jutt, mis MLile meeldis. Too mulle ei meeldinud mitte sugugi, oleks minult vabalt poole vähem punkte saanud, aga tundub, et sellel oli see häda, et õigele lainele pidi saama, siis oli hea, aga see laine ei olnud lihtsalt kõigile kättesaadav. Nüüd ma olin lainel. Ma arvan, et need inimesed, kellest siin kirjutati, olid hoolimata sellest, et karikatuurid, vähemalt osaliselt rohkem kui ühe tahuga ja see aitas kohe kõvasti. Ja žanr oli rohkem mõrvamüsteeriumi kui horrori moodi (ma praegu hästi vaba käega lähenen, eksole) ja see oli kuidagi huvitavam. Rohkem erinevaid inimesi oli ka nende tahkude juures.
Ma ütleks, et maailm tundus huvitavam ka, sest meile anti piisavalt vihjeid, milline see on, aga midagi üleliigset lahti ei hakatud kirjutama, lugejal oli piisavalt, millega paralleele tõmmata. Nonii, nüüd on piisavalt pikk tekst kokku pandud, et saaks öelda, et on öeldud.
Ma hindeks panen
6,5/10
aga see on ka väga hea hinne.
09/02/2020
Jutt: Sinine nöör - Mairi Laurik /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sinine-noor
Tundub, et YA, sest maailm, kus noorte saatus otsustatakse mingisuguse testi läbi (nad ütlevad köielkõnd, aga see võib olla väljend).
Ei olnud väljend, aga YA jätkub täies rauas. Peategelane valitakse kahest valikust eksklusiivsemasse ning ta tunneb, et ta ei kuulu sinna, sest ta on teistsugune kui teised, lisaks muidu tark ja puha.
Aga akadeemiast, kuhu ta sattus, saab ta varsti läbi, sest jutt ei ole väga huvitav, ning läheb tööle.
Hästi suur teema on pissuaaridega ja nendele pihta saamisega ja ma olen veendunud, et see peab olema mingi sümbol, aga ainus, mis ma suudan välja mõelda, on see, et autoril on sellega negatiivseid kogemusi, mis on kummaline, kuna nime järgi on ta naine.
Üks dialoog ja nüüd on peategelane 40, teeb karjääri, muud ei öelda. Muidu amet on tal religioonisüsteemis, mis juhib kogu maailma (ja peab pissuaaride juures täpsust väga oluliseks) ja mingi yada-yada usulugu kuidas jumala väljavalitu kosmoses kollidega võitles, mis on vist tulev plot.
Peategelase kohta ei tea me eriti midagi peale selle, et ta... ee... ma ei teagi nüüd. Mida me teame? Nime. Nime teame. Ja et ta on leebe hindamisega, kui ta tööd teeb ja jälgib noorte käitumist. Ta nimi on Jarlem ja kõige esimene kord, kui seda mainitakse, on see kirjas kui Jarljem. Muidu akadeemiasse minnes noored oma perega enam ei suhtle, aga see on kusagil nagu ääremärkusena kirjas, see pole üldse teema.
Aa, nüüd ta on 53 ja tal on naine ja lapsed, kes on suureks kasvanud. Minu viga muidu, see kosmoselugu ei olnud üldse oluline. Üldse, mitte miski selles jutus ei olnud oluline. Sellle lugemine oli kindlasti väga mitteoluline. Põhimõtteliselt see ütles, et eetika muutub ajas, ma arvan. Jeesus kui igav ja mõttetu lugemine. Kirjavigu üldiselt ei olnud ja autor oli pika loo valmis teinud, nii et midagi tal oleks nagu öelda olnud, seega
2,5/10
Kapten Viriseja
Tundub, et YA, sest maailm, kus noorte saatus otsustatakse mingisuguse testi läbi (nad ütlevad köielkõnd, aga see võib olla väljend).
Ei olnud väljend, aga YA jätkub täies rauas. Peategelane valitakse kahest valikust eksklusiivsemasse ning ta tunneb, et ta ei kuulu sinna, sest ta on teistsugune kui teised, lisaks muidu tark ja puha.
Aga akadeemiast, kuhu ta sattus, saab ta varsti läbi, sest jutt ei ole väga huvitav, ning läheb tööle.
Hästi suur teema on pissuaaridega ja nendele pihta saamisega ja ma olen veendunud, et see peab olema mingi sümbol, aga ainus, mis ma suudan välja mõelda, on see, et autoril on sellega negatiivseid kogemusi, mis on kummaline, kuna nime järgi on ta naine.
Üks dialoog ja nüüd on peategelane 40, teeb karjääri, muud ei öelda. Muidu amet on tal religioonisüsteemis, mis juhib kogu maailma (ja peab pissuaaride juures täpsust väga oluliseks) ja mingi yada-yada usulugu kuidas jumala väljavalitu kosmoses kollidega võitles, mis on vist tulev plot.
Peategelase kohta ei tea me eriti midagi peale selle, et ta... ee... ma ei teagi nüüd. Mida me teame? Nime. Nime teame. Ja et ta on leebe hindamisega, kui ta tööd teeb ja jälgib noorte käitumist. Ta nimi on Jarlem ja kõige esimene kord, kui seda mainitakse, on see kirjas kui Jarljem. Muidu akadeemiasse minnes noored oma perega enam ei suhtle, aga see on kusagil nagu ääremärkusena kirjas, see pole üldse teema.
Aa, nüüd ta on 53 ja tal on naine ja lapsed, kes on suureks kasvanud. Minu viga muidu, see kosmoselugu ei olnud üldse oluline. Üldse, mitte miski selles jutus ei olnud oluline. Sellle lugemine oli kindlasti väga mitteoluline. Põhimõtteliselt see ütles, et eetika muutub ajas, ma arvan. Jeesus kui igav ja mõttetu lugemine. Kirjavigu üldiselt ei olnud ja autor oli pika loo valmis teinud, nii et midagi tal oleks nagu öelda olnud, seega
2,5/10
Kapten Viriseja
Jutustus: Eraku kiiged - Viktor Kolupajev /kv
Jutu teine lause:
Ka see kord oli kõik nagu tavaliselt.Mul on nii põnev.
Mitte, et iga jutt peaks algama kohe actioniga või nii, aga natuke ju võiks olla midagi, mis kutsuks lugema.
Igatahes, kosmoselaev tuleb varude pärast. Rekka. See on rekka. Mul pole põnev. (ÕS ütleb reka, aga ta eksib. Tänu ÕSile ma saan teada ka seda, et peene tiiskantiga Nikolai Traikov on nähtavasti sopran.)
Rekkameestest ühe nimi on Virt ja ma alguses kogemata vaatasin, et r on t ja nüüd on mul lapsikult lustakas. See koht, kus nad läksid tahab maa kohta hästi palju asju teada, ju nad pole seal ammu või üldse käinud. Aga see pole üldse oluline, sest nad said asjad peale ja lähevad minema koos uue kaasreisijaga. Kogu see episood oli ebavajalik, oleks võinud alustada sellest, kuidas nad sõidavad planeet Eraku poole, mis on müstiline etc. Seal valitseb, muideks, selva.
Selva on Amasoonia vihmamets, nagu ÕS ja entsüklopeedia ütlevad, mis teeb selle asumise teisel planeedil pisut ootamatuks, aga noh, Amasoonia on suur. Inimmõistus oli selva ees, muideks, võimetu, aga mida see tähendab, ma ei tea. Need paar kirjeldavat lõiku, mis planeedist räägivad (sest raske on seda teksti muudmoodi edasi anda, onju), mainivad muuhulgas, et džungel kasvab hästi kiiresti tagasi, tundidega, nii et äkki see tähednab seda?
Varasemad ekspeditsioonid, kellest antakse nüüd kiire ümberjutustus, avastas oma vintlennukitega võõra tsivilisatsiooni jõuväljaga ümbritsetud mahajäetud baasid. Misasjad on vintlennukid, ma ei tea, jutt ei ütle ka. Aga kõige imelikum on see, et baasid asuvad iga 2000km taga. Mitte umbes iga 2000km taga vaid iga 2000km taga. Kilomeetrid on teatavasti väga Maa-põhised mõõtühikud. Aga noh. Ajarändurid? Kokkusattumus? Jutt ei pööra sellele imelikule numbrimaagiale tähelepanu.
Rekka jõuab nüüd planeedi juurde ja see ei vasta. Nad on mures ja arutavad, mis võiks põhjuseks olla ja nad ei tule otsekohe selle peale, et põhjus võiks olla selles võõras tsivilisatsioonis, mille baasid need on, jättes endast natuke rumala mulje.
Kui nad inimtühja baasi kohale jõuavad, siis nad lähevad lahku, jättes endast idiootide mulje.
Nad leiavad kohaliku naise, kes minestab, sest... ta on naine?
Ok.
„Mis temaga on?” küsis Nikolai.
„Magab,” vastas Erly.
„Kas ta tõesti midagi ei öelnud?”
„Ütles – „Kui õudne siin on!””
„Mida see võiks tähendada?”
Kuskil veerand lugu on läbi, see on üpris pikk lugu, aga me ei tea tegelastest midagi peale nende nimede, nad on nagu arvutimängutegelased selles mõttes, et iseloomu neil väga ei ole ja ainus, mis loeb, on see, mis nende ümber toimub.
"---Seal, kus nad olid istunud, nägin ma kahte luukerer (sic) ja rõivaste jäänuseid...” Eva sulges kätega silmad. „See oli midagi õudset.”
(...)
„Mis sai edasi?”
„Ma ehmusin. (...) Ma jäin üksi. see oli õudne."
Kas tal oli õudne või? Ma pole päris kindel. Nagu, basics, people. Show, don't tell.
Nüüdseks iga kord, kui öeldakse selva, siis ma mõtlen kelkudele.
Rekkamehed (koos kaaslasega) käivad ja uurivad ringi.
Kolmas kord tabas teda hirmulaine. Ta komberdas väljapääsu poole, püüdes karjatust tagasi hoida. Ta põrkas vastu uksepiita ja võpatas ootamatusest. Hele valgus koridoris tõi ta uuesti teadvusele. „Aga kuidas oli siin Eva?” mõtles ta. „Naine. Üksi. ---"Ei tea, jah, kuidas naine hakkama sai, oma, ee, tisside ja menstrueerimise ja õrna hingekesega.
Muidugi ma eeldan, et see on meelega, mitte et autor on idu, seal on maailm, mis on retroulme, aga miks valida mingi selline troop sinna alles jätmiseks, ma ei tea.
Uurijad hakkavad vaikselt aru saama, et see, et asjad on muutunud vanaks ja inimesed luukeredeks, võib tuleneda sellest, et aeg on mingit jura teinud vahepeal. Aga natuke liiga vaikselt, nagu nad oleksid rumalad.
Kõik, mis asus ekvaatoril, on vananenud kümneid või isegi sadu aastaid. Võimalik, et see on mingite mikroorganismide töö.See on see, miks nad tunduvad rumalad. Ajarännu mikroorganismid? Okei, vabalt, kui sellele mingitki põhjust ja tausta ja loogikat juurde pookida, aga praegu see tuli täpselt nii lambist nagu siit tundub.
Ühed tüübid, kes käisid kaugemat baasi vaatamas, leiavad sealt rekkameeste kaasreisija surnud eksnaise. Vähemalt tundub, et ta suri võideldes, mitte külmkapis.
Siis nad leiavad ühest väiksemast baasist surnud naise, kes tegelikult on naise tütar, aga kuna tegu on rumalate inimestega, siis nad pole veel päris leppinud sellega, et aeg töötab päriselt seal imelikult.
Nimedel pole seni väga tähtsust olnud, kõik on enam-vähem sama iseloomuga. Nüüd on oluline hetk, mil ma peaksin teadma, kes see on, kes uksest sisse tuli, aga ma ei mäleta, seega mul puudub igasugune emotsioon peale segaduse.
Nad vahepeal saavad kokku ja arutavad, mis nende arvates toimub, ja tuleb välja, et nad ei ole rumalad, nad on ikkagi imbetsillid.
Baasi teises otsas on mingid võõrad oma toimetusi ajamas, aga rekkamehed hoiavad neist eemale, sest... põhjused. Nagu ikka, on põhjuseks plot, sest kõik vabandused, mis nad ise välja toovad, on ääretult nõrgad.
Kuna lugejale on toimuvast enam-vähem ülevaade antud, siis võib lõpuks tundmatutega kokku ka saada, kes, nagu oli algusest peale selge, on tavalised inimesed, mitte müstilised tulnukad. Nad on ühest kaugemast baasist ja tulid mingit jura õhku laskma, sest see peaks aja korda tegema.
No ja siis nad seal tegelevad selle korda tegemisega ja täidavad kõik olnud augud teadlase päevikuga, kes räägib ära, et nad tegid eksperimenti, mis läks viltu. Nojah siis. Suur üllatus. Lisaks ta ütleb, et baasidest oli kohe alguses leitud skeeme ja asju, mis olid Maalt pärit. See selgitab vähemalt, miks asjad olid kenasti 2000km kaugusel. Aga ei selgita, miks nad seda saladuses hoidsid ja käitusid nagu nad oleksid rumalad. Probleem on minu jaoks nüüd selles, et kohe alguses ei öeldud ära, et tegu on tõlkejutuga ja ma raiskasin pika aja sellega tegelemise peale. Kuidas ma nüüd tean kui palju probleeme on autorist ja kui palju tõlkijast?
Paljud sõnad ja laused ja väljendusviisid on ilmselgelt tõlke tõttu ja see retrohõng, mis mulle meeldis, ei ole retro, kui see on kirjutatud ammu ja see, kuidas naisi on kujutatud on see, kuidas autor arvas, et on normaalne naisi kujutada, mitte mingisugune retrovärk, sest ta sündis aastal 1936.
Nii et kokkuvõttes ma ütlen, et oli okei, ei midagi märkimisväärset, ja ma hinnet ei pane ja ma loodan, et ma tulevikus ei pea oma aega samamoodi raiskama.
Kapten Viriseja
08/02/2020
Jutt: Maailm on hukas - Margus Makke /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-maailm-on-hukas
Mingi mõttetu soigumine geenimuutuste teemal, see pole jutt.
2/10
Kaks, mitte üks, sest laused on normaalsed laused ja kirjavigu ei jäänud esimesel hetkel silma.
Mingi mõttetu soigumine geenimuutuste teemal, see pole jutt.
2/10
Kaks, mitte üks, sest laused on normaalsed laused ja kirjavigu ei jäänud esimesel hetkel silma.
Jutt: Käsikäes - Krafinna /kv
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kasikaes
Üks ootmatumaid esimesi lauseid jutus üldse.
Aga ma juba tean, et selle jutu kohta saab olema raske midagi öelda, sest Krafinna üldiselt oskab kirjutada ja see tähendab, et ma peaksin olema natuke professionaalsem kui muidu ja ma ei viitsi.
On siis naine, kelle mees on surnud. Nad peavad ta maha matma, sest krematooriumis on järjekord 2 kuud, mis tundub imelik, aga ma pole kunagi krematooriumide toimimise vastu huvi tundnud, nii et võibolla see on normaalne. Aga edasi läheb juba intrigeerivaks, tuleb välja, et nad elavad patriarhaalses diktatuuris, mis tähendab, et naisega tehakse varsti midagi, sest on mingisugune Seadus. Muidugi on nüüd igasugused paralleelid "Teenijanna looga", aga ma ignon seda, sest ma raamatut pole lugenud.
Nii, naised peavad koos mehega hauda minema, kui too surema peaks. Võibolla see selgitab midagi krematooriumide kohta, aga ma ei tea. Seal oli pikk lõik, kus kirjeldati, mis oli juhtunud ja mis süsteem nüüd toimis. Seda oleks saanud kindlasti panna kuidagi loomulikumalt teksti sisse, praegu nagu supsti väike vikipeedia keset juttu. Ma sellest pole veel aru saanud, mis seal maailmas naisi palju rohkem on kui mehi.
Nii, nüüd žanr muutub täiesti lambist. Surnud mees hakkab zombiks ja seda näidatakse vahepeal läbi kassi vaatepunkti, mis jätab suht külmaks, sest kassil on zombist suht külm. Selline huvitav komakoht on ka zombistumise tõenäosuses: 0000001,1%.
Lõpp ei seostu üldse toimunuga, abikaasa, kes pidi hauda kaasa minema ei ole üldse enam teemaks, patriarhaalne diktatuur ei puutu samuti asja. Midagi huvitavat ei juhutnud ka, kusagil taustal sõi mees surnuaivahi ära ja siis kõndis romantiliselt päevale vastu. Meh. Kõik olnud potentsiaal jäi ära kasutamata, lõpuks oli üks täiesti mittemidagiütlev jutt.
Ma annan normaalse kirjutusoskuse ja potentsiaali eest kokku
7/10
aga selle lugemine suurt midagi peale frustratsiooni eelmainitud kasutamata potentsiaali eest ei andnud.
Kapten Viriseja
Üks ootmatumaid esimesi lauseid jutus üldse.
Aga ma juba tean, et selle jutu kohta saab olema raske midagi öelda, sest Krafinna üldiselt oskab kirjutada ja see tähendab, et ma peaksin olema natuke professionaalsem kui muidu ja ma ei viitsi.
On siis naine, kelle mees on surnud. Nad peavad ta maha matma, sest krematooriumis on järjekord 2 kuud, mis tundub imelik, aga ma pole kunagi krematooriumide toimimise vastu huvi tundnud, nii et võibolla see on normaalne. Aga edasi läheb juba intrigeerivaks, tuleb välja, et nad elavad patriarhaalses diktatuuris, mis tähendab, et naisega tehakse varsti midagi, sest on mingisugune Seadus. Muidugi on nüüd igasugused paralleelid "Teenijanna looga", aga ma ignon seda, sest ma raamatut pole lugenud.
Nii, naised peavad koos mehega hauda minema, kui too surema peaks. Võibolla see selgitab midagi krematooriumide kohta, aga ma ei tea. Seal oli pikk lõik, kus kirjeldati, mis oli juhtunud ja mis süsteem nüüd toimis. Seda oleks saanud kindlasti panna kuidagi loomulikumalt teksti sisse, praegu nagu supsti väike vikipeedia keset juttu. Ma sellest pole veel aru saanud, mis seal maailmas naisi palju rohkem on kui mehi.
Nii, nüüd žanr muutub täiesti lambist. Surnud mees hakkab zombiks ja seda näidatakse vahepeal läbi kassi vaatepunkti, mis jätab suht külmaks, sest kassil on zombist suht külm. Selline huvitav komakoht on ka zombistumise tõenäosuses: 0000001,1%.
Lõpp ei seostu üldse toimunuga, abikaasa, kes pidi hauda kaasa minema ei ole üldse enam teemaks, patriarhaalne diktatuur ei puutu samuti asja. Midagi huvitavat ei juhutnud ka, kusagil taustal sõi mees surnuaivahi ära ja siis kõndis romantiliselt päevale vastu. Meh. Kõik olnud potentsiaal jäi ära kasutamata, lõpuks oli üks täiesti mittemidagiütlev jutt.
Ma annan normaalse kirjutusoskuse ja potentsiaali eest kokku
7/10
aga selle lugemine suurt midagi peale frustratsiooni eelmainitud kasutamata potentsiaali eest ei andnud.
Kapten Viriseja
07/02/2020
Jutt: Iseenda Vaenlane/Rene Dambe/ml
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-iseenda-vaenlane
Pane see lugu käima.
Ma pole tükk aega lugenud midagi, millel oleks, nagu inglise keeles üteldakse, nii tugev b-movie energy. Ja mitte nagu hea b-movie, vaid selline pohmakafilm, mis sul kusagil taustal kerib ja millega sul on kahtlus, et režissöör, stsenarist, näitlejad ja kõik muud asjapulgad olid ka filmi tegemise ajal pohmas või purjus, nii et sinul ja tegijatel on selline ilus omavaheline harmoonia.
Tegu on siis kosmoseseiklusega, kus tähelaevlased lähevad esimesele maasarnasele planeedile, kuhu inimkond kunagi jõudis, aga millest vahepeal pole midagi teada olnud. Planeedist pidi saama inimkonna uus elupaik. Tundub, et inimkonna uus elupaik on üks võrdlemisi väheoluline asi, saadetakse sinna kolme-nelja liikmega meeskond neile küpsiseid ja teed või moodsaid masinaid või midagi viima, vähemalt üks nendest on tähelennunoob ka. Ma oleks iseenesest arvanud, et sellisele planeedile saadetakse hoolikamalt koostatud tiim kui suvalised kolm jorssi, kellega sa eelmine õhtu kõrtsis jooma sattusid, aga ilmselt on tulevikuinimkonna prioriteedid teised.
Tekst on kirja pandud üsnagi abitult. Taust antakse edasi 'nagu me kõik teame'-stiilis, mis minu jaoks oli juba nunnu, umbes nagu vaadata väikelast lusikaga süüa üritamas. Muist lugu on enne planeedile laskumist, kus nagu eriti midagi ei juhtu ja tegelasi eriti ei tutvustata. Ainus asi, mis me teada saame, on see, et Aleksei on noob, ta läheb umbes poole lause pealt närvi ja viskab minategelast kiivriga, mis minu peas nägi välja nagu kehv kooliteater, kus näitleja teab, et ta peab selle lause karjuma, aga see ei tule mingist varasemast meeleseisundist või väliskeskkonnast tulnud impulsist, vaid lihtsalt - ühe lause annan neutraalis, teise karjun, sest õpetaja ütles nii.
Ma võib-olla teen praegu autorile liiga, aga see oli umbes ainuke asi, mis esimeses loo pooles juhtus, ja mõjus mulle kohmakana.
Ahjaa, seda saame teada ka, et robotil pole huumorimeelt, hiljem peaks see vist vihjena mõjuma?
Planeedil hakkavad juhtuma Pahad Asjad, miks nad täpselt juhtusid, jäi mulle segaseks, ausalt ütelda paistis ka, et võib-olla juhtus mitu Paha Asja korraga, aga ma ei pööranud ka väga tähelepanu, võib-olla oli ainult üks Paha Asi, mis teise põhjustas. Aga võib-olla autor lihtsalt leidis, et paneme kohe kulbiga igasugu süžeepöördeid, mis seal planeedil kõik valesti on, äkki üks ei kanna välja. (kui ma ütlen kulbiga, siis ma mõtlen kaks)
Nood Pahad Asjad on sellised b-filmide klassikalised troobid, tõsi, nondes mängitakse tavaliselt nendega rohkem, siin peategelane mõtles ainult et 'kui hirmus' ja siis lasi maha.
Mis puutub tegelastesse, siis Aleksei oli noob. Sellega asi piirdub, muìd omadusi ma neil ei täheldanud. Võib-olla peategelasel on mingi kognitiivse empaatia probleem ka, et ta ei saa aru, kui inimesed närvis on, sest ta ei oska väljaütlemata emotsioone hästi lugeda, nii et tema jaoks tulevadki reaktsioonid lambist, aga ma praegu ainult spekuleerin.
Ühe tegelase nimi on Janek ka nii et selle peale tahaks muidugi tervitada Janekut.
1/10
maskiga laksija
Pane see lugu käima.
Ma pole tükk aega lugenud midagi, millel oleks, nagu inglise keeles üteldakse, nii tugev b-movie energy. Ja mitte nagu hea b-movie, vaid selline pohmakafilm, mis sul kusagil taustal kerib ja millega sul on kahtlus, et režissöör, stsenarist, näitlejad ja kõik muud asjapulgad olid ka filmi tegemise ajal pohmas või purjus, nii et sinul ja tegijatel on selline ilus omavaheline harmoonia.
Tegu on siis kosmoseseiklusega, kus tähelaevlased lähevad esimesele maasarnasele planeedile, kuhu inimkond kunagi jõudis, aga millest vahepeal pole midagi teada olnud. Planeedist pidi saama inimkonna uus elupaik. Tundub, et inimkonna uus elupaik on üks võrdlemisi väheoluline asi, saadetakse sinna kolme-nelja liikmega meeskond neile küpsiseid ja teed või moodsaid masinaid või midagi viima, vähemalt üks nendest on tähelennunoob ka. Ma oleks iseenesest arvanud, et sellisele planeedile saadetakse hoolikamalt koostatud tiim kui suvalised kolm jorssi, kellega sa eelmine õhtu kõrtsis jooma sattusid, aga ilmselt on tulevikuinimkonna prioriteedid teised.
Tekst on kirja pandud üsnagi abitult. Taust antakse edasi 'nagu me kõik teame'-stiilis, mis minu jaoks oli juba nunnu, umbes nagu vaadata väikelast lusikaga süüa üritamas. Muist lugu on enne planeedile laskumist, kus nagu eriti midagi ei juhtu ja tegelasi eriti ei tutvustata. Ainus asi, mis me teada saame, on see, et Aleksei on noob, ta läheb umbes poole lause pealt närvi ja viskab minategelast kiivriga, mis minu peas nägi välja nagu kehv kooliteater, kus näitleja teab, et ta peab selle lause karjuma, aga see ei tule mingist varasemast meeleseisundist või väliskeskkonnast tulnud impulsist, vaid lihtsalt - ühe lause annan neutraalis, teise karjun, sest õpetaja ütles nii.
Ma võib-olla teen praegu autorile liiga, aga see oli umbes ainuke asi, mis esimeses loo pooles juhtus, ja mõjus mulle kohmakana.
Ahjaa, seda saame teada ka, et robotil pole huumorimeelt, hiljem peaks see vist vihjena mõjuma?
Planeedil hakkavad juhtuma Pahad Asjad, miks nad täpselt juhtusid, jäi mulle segaseks, ausalt ütelda paistis ka, et võib-olla juhtus mitu Paha Asja korraga, aga ma ei pööranud ka väga tähelepanu, võib-olla oli ainult üks Paha Asi, mis teise põhjustas. Aga võib-olla autor lihtsalt leidis, et paneme kohe kulbiga igasugu süžeepöördeid, mis seal planeedil kõik valesti on, äkki üks ei kanna välja. (kui ma ütlen kulbiga, siis ma mõtlen kaks)
Nood Pahad Asjad on sellised b-filmide klassikalised troobid, tõsi, nondes mängitakse tavaliselt nendega rohkem, siin peategelane mõtles ainult et 'kui hirmus' ja siis lasi maha.
Mis puutub tegelastesse, siis Aleksei oli noob. Sellega asi piirdub, muìd omadusi ma neil ei täheldanud. Võib-olla peategelasel on mingi kognitiivse empaatia probleem ka, et ta ei saa aru, kui inimesed närvis on, sest ta ei oska väljaütlemata emotsioone hästi lugeda, nii et tema jaoks tulevadki reaktsioonid lambist, aga ma praegu ainult spekuleerin.
Ühe tegelase nimi on Janek ka nii et selle peale tahaks muidugi tervitada Janekut.
maskiga laksija
Jutt: Isake Pjotr ja Snaige/Jana Raidma/ml
Oi, me oleme päris palju maha jäänud. Sajas Reaktor juba väljas, ja üks novembrilugu veel arvustamata, detsembrist rääkimata.
Ütleks kohe alguses välja, et too jutt mulle üldjoontes meeldis. Oli sees sellist 'ulmekirjanik ei leiuta autot, vaid ummikud' elementi - jutul oli point ja mootor sees.
Esimene impulss oli jutu nime nähas natuke ehmatav - isa Pjotr on ju teadupärast päris inimene, mida ta ilukirjanduses teeb? Ons see pärisinimese kohta kirjutatud fanfic a la too Thatcheri/Umbridge'i sadomasoporno, mida ma kunagi interneti pealt lugema sattusin? Hakkab JM siin loos külmkappi lembima? Õnneks ei.
Isa Pjotr paistab siin loos olevat selline juba varemeksisteeriv folkloorikangelane, keda me kõik juba tundma peaks - a la Robin Hood või Ämblikmees. Ma iseenesest pole päris kindel, kas ma olen temast mingeid lugusid lugenud, aga veidral kombel see töötas - kusagilt ma teadsin, et isa Pjotr on õigeusu papp, kes kurjade vaimudega tegeleb.
Lugu algab lihtsalt - isake Pjotr on külmkapis elutsevale deemonile teene võlgu ja tasuks sokutab ta kapi kellegi koju, kus sinna toitu pandaks, mida deemon siis süüa saab. Aga - deemon tahab loomulikult verd ja liha, uued külmkapiomanikud on paraku täistaimetoitlased.
Tegu on üsna mõistliku kontseptsiooniga, Raidma saab püstitatud ülesandega kenasti hakkama. Tegelased mõjuvad kohati veidi psühhopaatidena (Pjotr mõtleb alguses, et ohverdab külmkapile neitsi, asjaosalistel näib lähedase inimese surmast üsnagi pohhui olevat, stiilis, et ikka juhtub), aga see ongi selline võrdlemisi lustakas lugu. Pentagramm joonistatakse põrandale spreivärviga, sest katsu sa linoleumi peale kriidiga joonestada, koos lohutusega, et piirituse ja soodaga tuleb kenasti maha.
Ühesõnaga, loeks isakese Pjotri seiklustest teinegi kord, tunduvad päris vahvad seiklused olevat.
Raske on ikka jutte arvustada, mis mulle meeldivad, kohe on palju vähem kirjutada.
8/10
maskiga laksija
Ütleks kohe alguses välja, et too jutt mulle üldjoontes meeldis. Oli sees sellist 'ulmekirjanik ei leiuta autot, vaid ummikud' elementi - jutul oli point ja mootor sees.
Esimene impulss oli jutu nime nähas natuke ehmatav - isa Pjotr on ju teadupärast päris inimene, mida ta ilukirjanduses teeb? Ons see pärisinimese kohta kirjutatud fanfic a la too Thatcheri/Umbridge'i sadomasoporno, mida ma kunagi interneti pealt lugema sattusin? Hakkab JM siin loos külmkappi lembima? Õnneks ei.
Isa Pjotr paistab siin loos olevat selline juba varemeksisteeriv folkloorikangelane, keda me kõik juba tundma peaks - a la Robin Hood või Ämblikmees. Ma iseenesest pole päris kindel, kas ma olen temast mingeid lugusid lugenud, aga veidral kombel see töötas - kusagilt ma teadsin, et isa Pjotr on õigeusu papp, kes kurjade vaimudega tegeleb.
Lugu algab lihtsalt - isake Pjotr on külmkapis elutsevale deemonile teene võlgu ja tasuks sokutab ta kapi kellegi koju, kus sinna toitu pandaks, mida deemon siis süüa saab. Aga - deemon tahab loomulikult verd ja liha, uued külmkapiomanikud on paraku täistaimetoitlased.
Tegu on üsna mõistliku kontseptsiooniga, Raidma saab püstitatud ülesandega kenasti hakkama. Tegelased mõjuvad kohati veidi psühhopaatidena (Pjotr mõtleb alguses, et ohverdab külmkapile neitsi, asjaosalistel näib lähedase inimese surmast üsnagi pohhui olevat, stiilis, et ikka juhtub), aga see ongi selline võrdlemisi lustakas lugu. Pentagramm joonistatakse põrandale spreivärviga, sest katsu sa linoleumi peale kriidiga joonestada, koos lohutusega, et piirituse ja soodaga tuleb kenasti maha.
Ühesõnaga, loeks isakese Pjotri seiklustest teinegi kord, tunduvad päris vahvad seiklused olevat.
Raske on ikka jutte arvustada, mis mulle meeldivad, kohe on palju vähem kirjutada.
8/10
maskiga laksija
Tellimine:
Postitused (Atom)