https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mineviku-kaunis-lummus-ehk-jorbini-vaike-retk
Jutul on juba selline pealkiri, et mul on tunne, et see on mingi huumoriasi. Sest Jörbin on selline koomiline nimi. Ö-täht on juba sihuke naljakas. Sihukese tölpa nimi. Pluss 'kaunis lummus' on juba veidi camp.
Või äkki on peategelaseks palavalt armastatud virtuoos Üllar Jörberg?
Loeks juttu ka?
Okei, see Jörpa lugu siia taustaks oli täitsa paras. Kujutagem peategelast ka Jörpana ette, miks mitte.
See on just selline lugu, et ta vist ei ole teadlik paroodia, aga teatav camp on siin küll olemas. Selline hästi visandlik lugu. Olid kord kaks teadlast, kes tahtsid leiutada ajamasinat. Töö oli raske, aga lõpuks saadi hakkama. Käidi ajas tagasi. Oli päris lõbus. Lõpus juhtus väike äpardus, jäädi kuskile kiviaega? kinni, sest ajakapsli patarei sai tühjaks.
Tegelastel erilisi omadusi ei ole. Enne lõppu ei ole mingeid pingeid. (v.a see, et mainitakse, et ajamasina leiutamist peeti võimatuks, aga noh, sellega eriti ei tegeleta, mingit konflikti meile ei näidata.) Umbes kõikidest detailidest lipsatakse üle. Huvitavaid miljöösid pole.
Konflikte üldiselt ei ole. Inimestel on eesmärgid, teevad paar aastakümmet tööd, saavutavad selle.
Võiks ju kirjutada jutu, kus keegi jõuab liinitöölisest keskastme juhiks aastatepikkuse tööga. Miks mitte.
Kas see on mingi asja paroodia, mida ma ära ei tunne?
Mul on selle jutuga selline tunne, et ma tahaks teha neist tegelastest vaprad nõukogude teadlased ja kommunismiehitajad, kes oma lihtsast päritolust hoolimata teevad usinat teadlasetööd nõukogudemaa hüvanguks! Käiakse minevikus, et ajaloo kulgu läbi dialektilise materialismi õpetuse kiirendada, et tehtaks kiiremini läbi orjanduslik-feodaalne-kapitalistlik-sotsialistlik-kommunistlik arenguredel. Nii saaks vähemalt selle loo naiivlihtsuse kuidagi huvitavaks.
Praegune lugu oli aga umbes selline:
"Mõtlesin, et lähen poodi, et süüa kartulit ja lihapalle. Mu teel oli aga takistus, see oli uks ja see, et pood oli viiesaja meetri kaugusel. Hoolimata oma lihtsast päritolust mõtlesin välja lahenduse. Uks tuleb avada. Avamine ei olnud lihtne, aga läbi nupuka mõtiskelu kasutasin lingi tehnoloogiat. Tee poodi oli pikk. "Oi, kuidas tahaks lihapalle kartuliga," mõtlesin tee peal. "Võta ennast kokku, Laksija!" karjusin siis ja andsin endale kõlava laksu vastu nägu. Lõpuks jõudsin poodi. Kell oli juba hilja, aga sellegipoolest suutsin ma üles leida lihapallid ja kartulid. Arve oli kolm eurot ja kaheksakümmend viis senti. Partnerkaarti mul ei olnud. Aga mis on toimunud? Poe uksed on läinud kinni! Olen jäänud ööseks poodi lõksu!"
See on nagu päris halb lugu. Aga kuidagi napakalt sümpaatne.
Võib-olla ma ei saanud mingist naljast aru.
