Umbes nii jutt algab. Aga siis kohe selgub, et kuigi peategelasel on mõõk, millega ta ebasurnuid tapab, toimub tegevus ostukeskuses, nii et vähemalt tekitab see lugejas küsimuse, et miks ei kasutata moodsamaid relvi. Ma loodan, et sellele küsimusele on huvitavam vastus kui 'kuulid ei mõju ebasurnutele ja mul juhtus lihtsalt üks mõõk kodus olema' vms.
Surnumanaja jope jääb mingi nurga taha kinni ja ta lendab näoli maha. Sihuke slapstick kohe. Vähemalt on kohe selge, et ta ei ole tõsiseltvõetav antagonist. Pinge läheb kohe maha. Aga eks me oleme jutu alguses ka, siin ongi õige koht madalpinge jaoks.
Okei, see on mingi täiega camp lugu. Igast orkid ja surnumanajad siblivad mööda tänapäevast Eestit ringi, kusagil on mingi Must Ordu, igapäevane nõiakunst. Ja peategelane on klassikaline action-kangelane, kes keerutab mõõka ja teeb vahel maagiat ja kakleb pahadega.
Kirjavigu on päris palju. "Muide" pro "muie", "enda sooviga" pro "enda soovil", "oleme" pro "olema". Natuke paljuks läheb.
Oh, peategelane saab veel tondihunti välja kutsuda! (ütle viis korda järjest 'tondihundid'. sellel on mingi biit täiega.) Ja siis paistab, et ta läheb dungeonisse!
Nii, nüüd on suur lahing. Tulekerad lendavad ja mõõgad vihisevad, maagia teeb põmm.
Okei, see on ikka päris camp lugu. Natuke tuletab meelde mingit varast Maniakkide Tänavat. ("Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" äkki? MT oli siiski tugevam) Sihuke tänapäevane maailm, kus on seiklust ja maagiat rohkem kui rubla eest ja see seiklus ja mõõgakeerutamine ongi 90% loost.
Mul tuli vahepeal meelde, et selline film on ju ka välja tulnud. Lihtsalt niisama, ei tea miks.Ma lugesin nüüd vahepeal, et autor on päris noor ka, ainult 16. Aga ma ei viitsi talle mingit juuniorboonust anda, see mõjuks kuidagi patroniseerivana, seega üritame hinnata nagu iga teist lugu.
Boonusena on lool olemas struktuur, alguscombatist selgub, et sealse vastase taga on organisatsioon A, kes tahab B-d, aga B-d uurides selgub hoopis, et C, mis viib süžee uude suunda, lõpus on veel pöördena D. See on kõik iseenesest tore. See on ka vahva, et see süüdimatu mõõgakeerutamine on toodud tänapäeva Eestisse, asfalt ja autod lisavad toredat atmosfääri, pluss seda kõike on ehk lihtsam ette kujutada kui mingit tüüpfantasyt.
Küsimus, miks keegi püstoleid ja muud säärast ei kasuta, jäigi vastamata, mul on tunne, et see oli lihtsalt sellepärast, et autor tahtis teatavat esteetikat, kuhu sobivad mõõgad rohkem ja sinnapaika ta jäi. Kirjutades on sageli see häda, et mõtled, et oleks jube äge, kui X, täiega cool, eksole, ainult et X ei sobi päris täielikult settingusse, loogika hakkab siit-sealt hõõruma. Üks variant selle probleemi lahendamiseks on see, et nutad ja jätad X-i välja. Kill your darlings. Teine variant on, et üritad kuidagi ikka mahutada ja loogiliseks kirjutada. Umbes, et kui ma toon sisse uue faktori Y, siis muutub X ka loogiliseks ja kui eriti hästi läheb, ei tekita Y uusi pingeid. Kolmas variant on, et sajaga eiran neid kohti, kus loogika hõõrub ja loodan, et lugeja ei pane tähele. Mis võib ka juhtuda ja vahel, kui X on piisavalt äge, ongi lugejal ükskõik. (neljas variant, mis on vist kolmanda alamvariant, on see, et kirjanik ei pane ise tähele, et X päris hästi ei sobitu. ikka juhtub)
Ega need püstolid muidugi teab mis loogikaauk ka ole. Võib-olla on lihtsalt nii, et kuulid ei mõju maagilistele olenditele vms. Ehh, mis ma ikka norin.
Ma vaatan, et ma olen varem mingitele pohmakajuttudele pannud 5 punkti, nii et las see saab siis ka. Omas žanris ju täitsa okei.
Jõulud on andmise aeg, sestap otsustasin anda ühiskonnale ühe arvustuse. Samas, 'andmine' on mitmetähenduslik sõna, poksiringis tal veidi teine tähendus. Eks näis, kuidas sellega läheb.
Pealkiri tekitab kohe küsimusi. Ei tea, mis moel põrandalaud saatuslik on? Kas ta kääksub, kui keegi talle valel ajal peale astub, nii-nimetatud laulev põrand? Või on sinna alla peidetud kuhi briljante? Kangutab keegi kodanik A selle üles ja lööb otsustaval hetkel kodanikule B kuklasse? Ei tea. Aga "põrandalaud" on selline argine sõna, ja "saatuslik" selline dramaatiline. Selline eri registrite segamine on huvitav valik, võib olla humoorikas, võib olla vägev, kui argise asja konkreetsus hakkab ülevas registris kõlama. Aga saame näha.
Setting tundub olevat Esimese Ilmasõja aegne Tartu vaimuhaigla, mis mädaneb, on personalipuuduses ja muidu ka kõik käib alla. Minult on üks plusspunkt juba kirjas. Ja pärast esimeste lõikude läbilugemist ei ole piinlik, see on alati hea.
Tolleaegseid muid lähiümbruse kohti on ka sisse mängitud, näiteks Kambja kirik ja Treffneri kool. See on ka vahva. Et toonane reaalsus hakkab kohe kuidagi elama, mitte ei ole sfäärilised hõõrdetegurita protagonistid abstraktses koordinaatteljestikus.
Nii, lugesin jutu läbi.
Minu põhiline etteheide on selles, et jutt sai liiga kiiresti läbi. Kivirüüt oskab atmosfääri luua, lagunev hullumaja on väga hästi edasi antud, samuti ka kokkupuuted pealtnäha deemonlike jõududega. Aga see stseen oli väga ruttu edasi antud. Tahtnuks midagi pikemat, painajalikumat, kus järjest kasvab tunne, et ollakse deemonlike jõudude keskel. Tegelikult on kaks kolmandikku loost sissejuhatus - et kus me oleme, kuidas me siia jõudsime. Loen Jaan Loogi jutustuse ka sissejuhatuse alla, sest see on ikkagi midagi, mis toimus kusagil mujal, varem. See jutustus ei mõjunud mulle ka eriti pingelisena - on probleem, probleem saab lahenduse (selle üle ma isegi ei kurda, hiljem saab selgeks, miks nii oli). Aga too koht, kus doktor Tšiž hakkab veidraid asju nägema - seda võiks pikemaks venitada, ehk panna vahele kohad, kus ta Jaan Loogi ja preili Schultziga asju arutab ja asjad ei saa selgemaks, no mida sa hing teed - ja pinge kasvab-kasvab, kuni tuleb pööre lõpplahendusena. Praegu tuli see pööre liiga ruttu.
Ahjaa, mulle tundus sõna 'sotsiopaat' kuidagi anakronistlikuna, vaatasin järele, populariseeriti väidetavalt aastal 1929 ühe USA psühholoogi poolt, mis ei ole nüüd muidugi küll eriti kaugel meie ilmasõja-aegsest taustast, aga olukorras, kus hysteria-haigust raviti emakamassaažidega, torkas kuidagi silma.
Põrandalaud ei mänginud rolli ühelgil neist kolmel moel, nagu ma alguses pakkusin, mis on vist hea. Katkine põrandalaud oli pigem selline, ma ei teagi, sünekdohh sellele kogu haiglale. Või võib-olla sümbol. Ma ei tea neid asju hästi.
Tegelikult on see hea lugu. Ainult et jah, tahaks rohkem.
Natuke musta huumorit siis muinasjutu võtmes. Üks minu nõrkadest kohtadest. Siin on see probleem, et väga midagi kirjutada ei saa, sest muidu spoilib jutu ära. Võibolla mu kaaskannataja kirjutab veel midagi, ma isegi ei hakka.
Täiesti võõras autor, nii põnev! (Ma olen korraga nii hästi halva kui okei jutu ootustes - mõlemad Reaktori äärmused on esindatud!)
Mingis ebamäärases ajas ja ruumis on amulettide müüja katusepakkujate küüsis, aga enne kui asjad päris inetuks lähevad, tuleb mingi hirmus koll ja päästab ta ära. Arvestades, et peategelase nimi on Haamiah, mis on mingi kaitseingli nimi, siis see koll on tõenäoliselt ingel, või täpsemalt siis peategelase kaitseingel.
Nah, ikkagi lihtsalt koll. Ma olen pettunud, mul oli juba narratiiv olemas, kuidas neist kahest saavad ootamatud korterikaaslased ja kuidas see on komöödiline.
Autor valis vahepeal ootamatud kohad, mida kirjeldada ja mida näidata. Hõljukmasina varastamine on möödaminnes mainitud, aga siis kirjeldatakse näiteks, kuidas ta masina käima paneb. Jah, seal on maagia, aga see pole eriti huvitav. Jah, see aitab maailmast ja maagiast aru saada... aga see ei tundu absoluutselt oluline.
Siis nad hängivad ja lähevad kloostrisse, kus vahetatakse peategelast, mis on täiesti lambikas (ma ei kasuta seda sõna eriti, aga see on ainuke sõna, mis praegu siia sobis) ja läheb rohkem scifiks ära.
See pole väga hea jutt, aga halb ka mitte. Žanripuhas kindlasti, mis on alati tore. Ma loodan, et autor kirjutab tulevikus veel, aga paremini. Igast asju oleks veel öelda selle jutu kohta, aga ma üldse ei viiiiiitsi.
