Kreeka pähkel - Imre Siil /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kreeka-pahkel

Jorss korjab surnuaiast kreeka pähkleid (ta on välismaal) ja selle haua omanik annab talle unes nõu. 

Nõu kuulda võtnud, tahab surnu vaevatasu, milleks on haua kordategemine.

See põhimõtteliselt ongi kogu jutt. 

Nagu eelmise kohta pole mul ka siinkohal eriti midagi öelda.

Nii et ma ei pane siia ka hinnet.

Aga see on pigem kompliment vist?
See on tüütu, et nad ilmuvad mitte selles järjekorras, mis ma kirjutanud olen, vaid uuemad esimesena, nii et lugeja peab minema läbi aja tagurpidi, aga elu on juba kord selline!

Ma ei tea, head vana aasta lõppu või midagi.

Peaks ilmselt rohkem purjus olema, et arvamust omada nende asjade kohta. 
Jah. Jah, see tundub nagu hea plaan.

Kapten Viriseja

Tulnukate vaktsiin - Imre Siil /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tulnukate-vaktsiin

Üks suvaline lohh kutsub teise suvalise lohhi enda juurde tulnukat vaatama, kes koroonavaktsiini olevat toonud. 

Tulnuks tegi neile veini ja läks ära.

Lohhid jõid veini.

Noh. Nagu oleks jutt. Vist. Nagu.

Ma arvan, et ma ei pane hinnet, sest ma ei suuda midagi välja mõelda.

See pole, nagu, kohutav. Hea ka ei ole. Selline... talutav. 

Ma ütleks, et see selline asi võiks olla Reaktori alumiseks piiriks.

Kapten Viriseja

Alma mater - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-alma-mater

Tim Hornet kirjutab samadest tegelastest kui varem, nii et siin on kohe teised nõuded mängus.

Siuke sohkar kohe.

Skräppy ja Major tšillivad kõrbes ja lähevad mahajäetud kosmoselaeva sisse. Väljas on kurjad liivaussid, nii et nad ei saa ära minna. Laevas on koljud, mis on ühesugused, aga natuke erinevad, nii et nad eeldavad, et need on kloonide kloonid. Ma ei tea, miks kloonid tulevikus(?) kehvemaks lähevad, kui neid kloonide järgi teha, sest wtf, how do they even science, aga okei. 

Laevas on üks rändom naine lapsega, nii et nad joovad koos teed ja ajavad juttu.

Siis hakkab unerohi mõjuma ja Skräppy ja Major pääsevad õnnekombel külmutusest. Nad jõuavad järeldusele, et ema on kloon, sest ta on lapsega pikalt laevas kinni olnud ja muud pole süüa olnud kui toitelahuses kasvatatud kloone. See pole tõsi tegelikult. Sest kloon on see, kes on eelmise inimese ära söönud, ilma et poeg oleks teadnud, mis toimub, poeg on lihtsalt liha söönud oma arust. Miks ema oli valmis laskma ennast ära sööma ja klooniga asendama, mitte ta ei söönud kloone, ma ei tea. 

Aga Major ja Skräppy lasevad jalga, sest nad on targad poisid ja saavad päevavalguses ussidest mööda. Kuna nad pole pahad poisid, siis nad jätavad emale õpetuse, kuidas usse püüda, et nad ei peaks rohkem kloone sööma. 

Lõpp.

Suht meh jutt, aga midagi halba ei ole.

5,9/10

Kapten Viriseja

Alglaadimine - Martin Jaanus /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-alglaadimine

Esimesed paar lauset ja ma juba vihkan seda juttu :)

See on nagu keegi kirjutaks ulmet sellepärast, et ta vihkab inimesi. Ja ulmet. Ja kirjutamist.

„Personaalarvuteid on meile üsna vähe järele jäänud,” mõtiskles Mati. “Võimsad keskserverid ja 9G ühendus teevad ju kõik töö ära … meie ripume vaid juhtmeid pidi terminalide otsas. Aga ise me seda ju tahtsime ...”

Kas selle kirjutas buumer või selle kirjutas buumer?

Hmh. See on nii halvasti kirjutatud, et ma ei oska seda isegi kommenteerida :'(
Kallile lugejale infoks: see on sedasorti jutt, mis pole oma halbuses isegi naljakas. Isegi kurb mitte. Kurbnaljakas... võibolla mingi alkoholi koguse juures. Rääkides alkoholist, ma tulen kohe tagasi!

***

Oppaa. Läheb jälle!

Nii. Nii. Naljakal kombel on ikka hästi sitt kõik. Hästi palju vigu on igal pool. Trükivigu, õigekirjavigu... Stiilivigu on ainult üks ja selle nimi on kogu see jutt.

Peategelane läheb vahepeal HeTerObAarI, sest teatavasti on heterod õnnetud tagakiusatud vähemus. Aka, fuck you, boomer :)

See jutt on NIIIIII HAALLLBBBBBB.

Mis oleks talutav, kui see poleks NIIIIIIIIIIIII PIIIIIIIKKKKKKKKKKKK.

“Ja see kolmas isik seal iseautos olin mina! Kõik, mida nad tegid, oli nende omavaheline siiras armastus - see, mida siin maailmas tänu solvumistele ja muudele juriidiliselt korrektsetele tavadele ei ole!...“

OHMAIGAAD BUUMER, GET A FUCKING LIFE!!111111

Peaks midagi välja mõtlema buumerjuttude jaoks, sest mul pole tavaliselt midagi rohkem öelda, et kõik on saast nende juures, sest tavaliselt kõik on saast nender juures :/

Sest mul tõesti pole rohkem midagi öelda :/

2/10

Kapten Viriseja

Lõplikkuse apoteoos - Reidar Anderson/if

 Hei-hei, olen oma idee fikseerinud ühele hiljutisele jutule, millest enam tendriidid lahti lasta ei suuda.

"Pung hõljus vidukil jätketega tujutult Vanema kõrvale" on fantastiline avang. Alustuseks hinne: 10/10 - nii et hakkame vaatama, kuidas see tasapidi kaheneb.

Okei, esimese lõigu lõpuks on mul teadusterminoloogia ning arhailiste väljendite lõputu põimimise stiilist üsna kopp ees, aga vähemasti on see lõik lõhutud kolmeks lauseks, nii et ütleme, et jätkuvalt 9/10.

Teine lõik viib meid juba süžee juurde, mis tundub olevat planeete hävitav vägi - mm, klassikaline troop, hästi, langetame minu põnevust antud jutu suhtes ainult ühe palli võrra: 8/10. Aaa.... ei, sorri, autoril said otsa sõnad "planeedi" sünonüümide seast ning "sfäär" on lihtsalt liialt matemaatiline ning igav: 7/10. (Õpi kasvõi Tõnu Trubetskylt, "sini-roheline pall" võlub inimesi siiamaani).

Nii, järgmises lõigus leidub sõna "osert" ("oserd"?) - ma ei tea, mida see tähendab, nii ett see langetab minu eneshinnangut - ning järelikult ka hinnet autorile: 6/10, kuni ma saan teada, kas asi on minu harimatuses või on tegu lihtsalt teadusulmeslängiga...

Õhhhh... kes kasutab sõna "sootsium" peale ühiskonnateadlaste, kel enam sünonüüme üle pole. Ma tean, ma tean... isegi olen pruukinud, et erudeeritust emuleerida, aga no ei toimi hästi, kole sõna on lihtsalt, mingit võlu pole, Asimov pääses kunagi sarnase värgiga, aga pragu on lihtsalt igav... 5/10

Järgmisest lõigust nähtub, et autor tunneb päris mitmeid eestikeelseid sõnu. See on kultuuri iseenesliku säilimise perspektiivist hea. Samas on juttu ka erinevatest orgaanilise keemia alusteadmiste baasil loodud ühenditest. Väga kena, põhihariduse tähtsustamine on oluline: 6/10. 

Oooo, pärast seda räägitakse süsteemi kolmandast planeedist! Kui mõnigi lugeja on elementaarse hariduse omandanud, tunneb ta ära viite Maale. Väga hea: ulme peaks olema igaühele ligipääsetav: 7/10!

Nii, siis õpilane on lollim kui "vanem" (kusjuures... ah... okei)...

Väike viide Tolstoile (jah, sellele siin relevantsemale)... kurat, Pung on ikka nii totter nimi (halb allegooria?), jälle "sootsium" - autor juba ilmestas, et ta valib kõige halvamaid võimalikke ulmesõnu; siis toimub mingi teadusrituaal. Väga igav: 5/10.

Samas, puhtalt sõna "käkaskaela" kasutamise eest: 6/10.

Jada-jada, basic science... tõsiselt, kas mitte inimeste põhikoolikeemiaga vaimustamine pole väga 1950ndate teema? (Aga okei, ma pmst austan retrot).

Okei, siis tuleb mingi transtendentse kombitseteema lõik, 5/10.

See osa, kus on:

"Surm."

"Sünd."

4/10.

"Mis teed ka?"

"Ah, nsm"

Kurat, see "Surm." "Sünd" osa kordub või?!

3/10!

Bla-bla-bla, põhikooli keemia...

Sõna "adunud": 4/10.

Oh, jeerum. järgmine osa on lihtsalt kõigi varasemate paremate ja halvemate lõikude taasesitus - punkt maha, sest kehva teksti läbielamine on hullem kui hea taaskogemine... 3/10...

Bla-bla, first contact...

"Kurnajad" on tuus, 4/10!

... ja siis juhtub veidi asju veel, mis mingit tagajärge pole: 3/10.

Kokkuvõtteks: kena keelekasutus, kohtab mõnusaid sõnu, mida sageli ei näe, lugu on pmst sama asi, kui leiab oma kraanikausi äravoolutorust mõne räämatüki, mida sa ei oodanud seal olevat.

3/10.

Ilu kohutav jõud - Helju Rebane /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ilu-kohutav-joud

Ma ei ole karantiinis olles nii geniaalne oma arvustamises kui tavaliselt, aga praegusel raskel ajal tuleb lugejal sellega leppida. Ei ole raske öösiti paljaste kätega jänesed püüda ja vabal ajal üritada nende kontidest antenni ehitada, et piisavalt internetti kinni püüda, et Reaktorit lugeda, eriti kui Maskiga Laksija muud ei tee kui kusagil nurgas laksib. Mu kaval plaan on, et ma jätan kõige pikemad lood talle, et ma ei peaks nendega ise tegelema, nii et ma loodan, et ta teada ei saa, et ma selle siin välja ütlesin.

See oli vaikne, Itaalia kalmistuid meenutav surnuaed.

 

Vihje teistele kirjanikele: eestlased üldiselt ei tea, millised on teiste riikide kalmistud.

Lisaks ma mõtlen kui tore see on, et meil on surnuaia jaoks kaks erinevat sõna. Mõtle kui peaks kirjutama, et see oli Itaalia surnuaedu meenutav surnuaed. Kohmakas ju.

Et siis.

On teine planeet, mis sarnaneb väga palju Maaga. Seal on surnuaed, kus hauasammastel on täiega megaseksikate piffide pildid, aga üldiselt on linn mahajäetud. Peategelane leiab ühe ellujäänud täiega pandava tšiki. Ma mõtlesin juba varem, et kui autori nimi on Helju, siis ta peaks ikkagi olema naine, aga ta kirjutab millegi poolest nagu mees. Mitte, et ma arvaks, et see oleks oluline või see oleks alati märgatav, aga miski on kummaline.

Igatahes, peategelane ja Pandav Piff nimega Alviira räägivad sama keelt, sest, nagu ikka, põhjused. 

Mul on taaskord tunne, et see on paroodia. 

Ma armastan sind! Armusin esimesest silmapilgust – nii, nagu õige armastus olema peabki. Imelik, ma olen juba kolmkümmend kaks aastat vana ja mõtlesin, et olen armastust piisavalt kogenud... Alles nüüd mõistan: tuhkagi!“

...

„Olen valmis oma elu sinule ohverdama! Oo! Alviira!“

....

„Oled luuletaja. Romantik... Sinu armastusest äraütlemine poleks vist tark tegu...“

Jeesusmaria. Yeah, ma olen suht kindel, et autori näol on tegu on meesterahvaga. Põhimõtteliselt on mul selle lugemise peale ainult üks kommentaar.

Selle avaldamine on juba peaaegu kuritegu. Samas on see piisavalt halb, et olla naljakas, nii et selle lugemisest kahju ei olnud.

4/10

Kapten Viriseja

Ristsõnamõistatus - Helju Rebane /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ristsonamoistatus

Nii, olles tarbinud teataval määral alkohoolseid jooke olen valmis raske ülesandega jätkama. Nagu ikka, ajastame selle mingiks müstiliseks tuleviku kellaajaks, et keegi ei saaks alibit nõuda.

Kuna blogi näitab uuemaid postitusi esimesena, siis ma võin küll öelda, et see on see, mida ma viimane kord plaanisin arvustada, aga see pole enne relevantne kommentaar kui ajaliselt eelmist postitust lugedes.

Ohjeesus, tundub, et ma tegin vea. Mida lühem jutt, seda raskem on midagi öelda. Ja see, et see on halb, ei aita ka väga palju, sest kuigi tavaliselt on seda lihtsam kirjutada, mida halvem lugu, siis kui sisu on hästi vähe, siis see ei väga ei aita.

Peaks ilmselt kas rohkem või vähem jooma, praegune seisund on selline ambivalentne. Mida ma kohe öelda oskan, on see, et kas toimetajal jäi see üle käimata või ta oli ka joonud, lihtsaid vigu on hästi mitu.

Kokkuõttes võib öelda, et kogu jutt on saast ja ei ole väärt aega, mis selle lugemisele kulus, olgugi see megalühike.

Jooge parem selle asemel. Kas alkoholi või taimeteed, vahet pole, kõik on parem kui selle lugemine.

Proosit.

1/10

Kapten Viriseja

Kehavälised - Meelis Looveer /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kehavalised

Oh ei, ma vaatasin, et hea lühike jutt veel, aga siis ma kogemata võtsin vale akna lahti ja avastasin seda alles pärast päris mitme lõigu lugemist ja nüüd ma olen sunnitud hoopis seda juttu arvustama :(

Stiil on hästi sitt, aga sedamoodi nagu see oleks meelega nii tehtud, seega ma otsustasin, et see pole sitt vaid geniaalne.

Algab kenasti actioni ja mõistatusega ka. Kohe hakkavad asjad toimuma, aga ei meie ega peategelane ei tea, miks. 

"Me koos röövisime ju Chatham´i juveelipoodi!"

Nii. See on üks asi, mida on kõigile hea meelde tuletada, sest see kordub pidevalt.
Esiteks pole see seal ülakoma. See on rõhumärk. See on ülakoma: ' 
Tundub võibolla ebaoluline. Aga sama hästi võiks ju punkti ja koma segi ajada, mõlemad on väikesed kribud kirjavahemärgid. Lisaks proovige rõhumärki ülakomana kasutada sõna järel, mille viimane täht on "e". Lase käia. Proovi. 

Ja veel. Lihtsalt öeldes käib ülakoma võõrnimede käänamisel üldiselt ainult siis, kui häälduse ja kirjapildi puhul erineb sõna lõpp liiga palju. 
Muidugi on siin erandeid ja täpsustavaid reegleid ka. Lisaks võib lugeda EKIst.
https://keeleabi.eki.ee/viki/Ulakoma.html

Tl;dr: See pole ülakoma ja seal ei käi ülakoma ning kahjuks ei tee kaks miinust siinkohal plussi.

Siis tuleb stseen nr 2, müstika muutub minimaalseks ja raske on teeselda, et tegu oli sellise hoogsa meelega üle võlli keeratud looga ja et äkki see ongi lihtsalt sitt stiil. Jutt tundub talutav, aga nagu vaataks CSI 20ndat hooaega, keegi ei ürita enam ammu midagi head teha, tuleb lihtsalt õigeks kellaajaks midagi kokku kirjutada ja kokku filmida. See on kusjuures asi, mis on huvitav. See on hästi filmilik lugu visuaali poolest, aga see visuaal on sitt.

Siis on üks vahva hetk, kus tuleb mees oma kihlatu juurde ja nii möödaminnes mainib, et tal on hommikust täielik bläkout (sic). Kui minul oleks paaritunnine mälulünk, siis ma läheks otse EMOsse, aga ma olen natuke hüpohondrik ka võibolla.

Vahepeal on selline lollus, kus räägitakse ühe lõiguga ära peategelase taust ja olevik, mis on 100% ütlemine, mitte näitamine. Või, noh, see näitab, aga ainult seda, kuidas mitte kirjutada.

Raske on kirjutada ilma spoilimata ja ma ei viitsi spoilida. Üldiselt võib asja kokku võtta nii, et jutt pole eriti loogiline, tegelased on klišeelikud ja ühedimensionaalsed, stiil on sitt, aga kui hästi palju vaeva näha, siis saaks selle ideega mingi päris jutu isegi teha.

3,5/10

Kapten Viriseja

Lisa nr 1

Erinevad viisid, kuidas kirjutada ühes jutus kohanimesid:

Chatham´i
Chithami
Chantam´i

Täiskuu - Tia Navi /kv

 Minuni jõudsid kuuldused, et hoolimata sellest, et olime Reaktoriga järje peale jõudnud, jätkas see ilmumist.

Suurest šokist palkasime küll ka vahearvustaja, aga ta läks pärast raha kätte saamist viskitünni sisse tagasi ning kuigi me üritame teda sakummiga välja meelitada, on raske öelda, millal see õnnestub.

Seega olen suurima kurbusega taas karantiinist välja roninud ning kirjutan neid ridu kuuvalgel ööl söega kasetohule, öökull truult kõrval ootamas, mil ta saab kandamiga lähima postkasti juurde lennata, kus pakk pärast üle mere purjetamist lähimas internetikohvikus avatakse ning anonüümselt blogisse ümber trükitakse.

Nõndapalju siis kõrvlistest asjadest. Läheme siinkohal aga kodumaise kultuuriga edasi.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taiskuu

Hästi igav algus, aga juba on positiivne teada, et jutt on lühike. Ega ma muidu sellega alustanud poleks.

Mingi tšikk (ma eeldan, et ta on tšikk, kuigi seda ei öelda, aga seekord ma olen 99% kindel, et ta päriselt on ka) läheb trenni. Sõidab tund aega autoga kusagile metsa. Kuna jutu pealkiri on "Täiskuu", siis ta ilmselt on libahunt. Hea spoiler, düüd.

Mind häirib kõige rohkem see, et on kirjeldatud, kruusateel on suured lombid ja teda "võttis vastu metsa niiske ja vali müha", aga sama ajal "samblikud, okkad ja kanarbik krõbisesid jalge all". Ses suhtes, et ma olen metsas käinud. Kui seal on niiske, siis ükski samblik ei krõbise su jalge all. Kanarbik krõbiseb võibolla siis kui see on ära kuivanud ja väljas on kuiv. Ja okkad ei krõbise üldse.

Kuna juttu on emasest libahundist, siis ta muidugi leiab metsas isase hundiga, kellega nad Teevad Seksi, sest..... Põhjused.

Ma õpin arvustamise käigus nii palju. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Iseenesest võib see aeg jutus olla, kuigi see ei tundu tõenäoline, aga eks meie talved on aina lumevaesemad. Lisaks on hundid enamasti monogaamsed ja ei otsi uut partnerit muidu, kui varasem peaks surema. Aga on muidugi võimalik, et tegu on mõne noore või õnnetu hundiga, kes on üksik, aga no hea on vähemalt teada, kuidas see värk käib. Vähesed loomad paarituvad suvalisel hetkel ja for the lulz. Paaritumisest lähemalt rääkides, siis huntidel on seesama värk nagu koertel, et pärast seda esimest põgusat doggy style osa pöörab isane ennast ümber ja siis nad on 5-20 minutit (või kauem) ütleme niimoodi ümbernurga, et tagumikkupidi üksteise vastas kuni bioloogia juhtub ja nad saavad üksteise küljest lahti.

Selle järgi võiks kirjelduse põhjal eeldada, et peategelane sai metsas kokku teise libahundi, mitte suvalise metsloomaga. Ma loodan, et lugeja on tänulik, et ka tema sai koos minuga mingil määral haritud, kuigi kindlasti vähem kui mina. Ma lugesin näiteks selle kohta ka, kuidas emased urge teevad ja et optimaalne hulk hunte põdra mahavõtmiseks on 4.

Siis läheb peategelane, keda pole identifitseeritud, aga kes on õnneks või kahjuks 99% naine, tagasi koju. Kõik.

Suht mingi jura on. Rõve ei ole, vastu ei hakka, aga ma juba unustan selle lugemist, kuigi ma just lõpetasin. Mõte tundub olevat see, et kui libahunt olles suhte kõrvalt juhuseksi harrastada, siis see on okei. Ma muidugi ekstrapoleerin siinkohal, sest võib ju olla, et neil on partneriga see teema läbi räägitud ja kõik on okei, aga lihtsalt see, kuidas ta ütles mehele, kes viibis ta korteris ja kes tõenäoliselt oli ta partner, et ta läheb trenni, viitas sellele, et mees ei tea, et ta läks libahuntima ja noh.

Mis siin ikka. Ega mul selle jutu kohta midagi rohkem öelda ei ole.

3,5/10

Kapten Viriseja

L-Gluon - Meelis Kraft / if

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-l-gluon

Ma tulen viskitünni seest, mind kutsuti, sest ma olen nii ägeeee... xoxo

Mind kutsuti siia blogisse kirjutama. Ma nüüd kirjutan:

Keegi on planeet või midagi, siis mingid tüübid räägivad. Suht teadusvõõras tundub ka olevat. Siis tuleb mingi "Sümpoosiumi" fanfic. Kurat nad nii kaua räägivad?

Peab guugledama, kui suur on Fiat Punto. 

Umbes nii suur.

See lugu on väga halb.

Ma rohkem ei tahagi midagi öelda.

Tegelt mulle lihakäntsakad meeldisid.

2/10

Idee Fix

Valgus pimedusest - Tim Hornet /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-valgus-pimedusest

Ma vist selle jutu eelmist osa olen lugenud? Ei, tegelikult üle-eelmist? Ma eelmist osa praegu ei loe, vaatame, kuidas see eraldiseisvana töötab. 

Tegelikult, soovitus - kui lugu on mitmes osa seeriast ja arusaamine oleks lihtsam ja parem, kui alustada esimesest osast, siis äkki panna loo juurde link, et näe - lugu algab siit? Võinoh, võib-olla see kõik töötab eraldiseisvana ka, lihtsalt samad tegelased korduvad, ega sa pea kõiki Ämblikmehe koomikseid alates 1962st aastast läbi lugenud olema, et Tom Hollandi viperusi vaadata saaks. Aga eks me näe.

Autoril on praegu teistega võrreldes täiesti ebaaus eelis - nimelt ma mäletan, et mulle hakkas eelmise loo lõpuks Skräppy meeldima, nii et ma alustan lugu juba nii, et mul pole tegelastest ükskõik. See on päris hea.

Mu jaoks see lugu tegelikult töötab. 

Alguses on selline nägelus mõttetul teemal -  kuidas nimetada tühjasid hooneid, kas järjest või kuju järgi. Sihuke üldine loba. Joss Whedon teeb midagi sellist. Tarantino teeb ka, aga teistmoodi. Mõneti riskantne lähenemine, mõnele võib meeldida, aga ma tean ka inimesi, kellel on tunne, et Whedoni stiil on liiga sagedaseks läinud ja that shit aint cute any more. Ma ei oska ise hetkel seisukohta võtta. Eh. 

Saame kerge actionstseeni, kus Skräppy ja Tom võitlevad automaat-automaadiga, mis tuleks nagu mitmest arvutimängust tuttav ette - mis pole siinkohal paha, siinkohal see isegi töötab.

Ja siis toimub kokkupuude Skräppy minevikuga. 

Tegelikult meenutab see mulle väga seda, kui sa mängid mingit rollimängu ja su tegelasel on taust ja siis  (lõpuks! sa ootasid seda! ja lõpuks see juhtub!) toimub mingi tegevus, kus taust sulle järgi jõuab ja sa saad teistele rääkida, et vaadake,  orkid tapsid mu vanemad ja sellest ajast saati on mul orkikirves pähe löödud, mis töötab antennina, mille kaudu ma orkide raadiot kuulen. Mis on nagu sümpaatne kohati, aga kohati on ka veidi selline valemi järgi tehtud tunne. Ma ei teagi. Tegelikult vist päris hästi tehtud, ma lihtsalt kuidagi väga ei lähe kaasa hetkel.

Aga jaa, ma arvan, et siin tuleks need lingid ikkagi panna, et hakka siit lugema.

6.5/10

Maskiga Laksija

Oh, lõpuks oleme jõudnud reaktorile järele ja tundub, et kõik lood, mida kavatsesime arvustada, on arvustatud.

Õues mängimine keelatud - Kadri Umbleja /kv

Peategelane on laps, kes elab koos vanematega kaevandusasteroidil ja kellele meeldib hästi pikalt-laialt heietada igast asjast, mis parasjagu teemaks on. 

Seal on hästi ohtlik, sest korporatsioonidel on pohhui, seega saavad kaevurid kogu aeg surma ja see on tavaline.

Siis ükskord varises kooli osa täitev koobas/kapsel kokku ja enamik lapsi, kaasa arvatud peategelase õde, said surma ning tema ise jäi jalgadest ilma.

Kuna ta on kosmoses sündinud, siis ei saa ta vanemad kunagi sealt ära minna, sest ta ei saaks gravitatsioonis hakkama ja nüüd peavad ta vanemad kogu ülejäänud eluks sinna asteroidile jääma koos vigase lapsega.

Ma ei mõista seda juttu.

See on talutavalt kirjutatud, kuigi heietab waaay liiga palju ning emotsioonid on hästi, mm, vaevalt mainitud; neid ei näidata peaaegu üldse ja seega ei avalda need eriti palju mõju. Kui see oleks kirjutatud mitte selle lapse mõtetes ümberjutustusena vaid seda kõike oleks eemalt näidatud, oleks see ilmselt palju tugevamalt mõjunud ja võimalik, et jutuna toiminud. Praegu jäi kõike väheks.

3/10

Kapten Viriseja

Jutt: Tumeroheline unistus - Heinrich Weinberg /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tumeroheline-unistus

Ma olen selle jutu lugemise jaoks ilmselt liiga vähe maganud. 

Seda on umbes sama meeldiv ja arusaadav lugeda kui kommenteerimata koodi. 

Okei, keegi mainib Viiendat Ratast, nii et mul nüüd kummitab ilmselgelt.

Wifiga kalad on isegi tore leid, aga miks peita nad navigatsioonimaatriksi logistikasektori auditiosakonna ekspansioonipreventatsiooni kell 1352 alla ära? Võinoh, ma oletan, et siin on mingi bürokraatiaparoodiat üritatud, aga millegipärast mul pole naljakas. Lihtsalt väsitav on. Nagu kui "Office space" oleks ainult koosnenud sellest, et too klammerdajatüüp räägib poolteist tundi. 

Mul on tunne, et ma olen kuulanud just mingit anekdooti žargoonis, millest ma mitte midagi aru ei saa.

Kirjutatud 2020. aasta Estconi jutukirjutamise töötoas.

Okei, see seletab asja. Ma oletan, et see oli selline asi, kus sa hakkad pihta ja pead kogu aeg kirjutama, kustutada midagi ei tohi, siis kukub kell ja kõigil pastakad lauale. Harjutamine on muidugi tore ja väärtuslik asi. Oleks keegi näiteks filminud, kuidas ma kümneaastasena heliredeleid mängisin (päris kole oli), saaks selle ka ulmeajaloona Reaktorisse üles riputada, nüüd on see väärtuslik teos muidugi kustunud nagu pisarad vihmas. HW katsetused igas vallas aga lükatakse Reaktorisse üles, et järeltulevad põlved saaksid väärtuslikku arhivaale tudeerida.  Tänuväärne töö, Reaktori toimetus, tuleviku kirjandusajaloolased ei unusta teie teeneid!

Mina loodetavasti samas unustan.

1.5/10

/ml

See, mis kaob peost - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-see-mis-kaob-peost

Miks inimesed kirjutavad tegelasi, kelle tekstist on raske aru saada? Selleks, et ma heidiks?

Sel juhul palju õnne!

Šiiš ta räägib vahepeal nagu Vanameeš, nii et ma võin seda tegelast temana ette kujutada, kuigi ta kirjeldusele üldse ei vasta.

Mingi postapo asi tundub olevat.

Oh man, see jutt on nii palju parem, kui seal on rändom Vanamees vahepeal. Kahjuks ei kesta see kaua, siis me peame hängima mingite tegelastega, kellest mul on eriti suva, sest nad on hästi igavad, kuigi üks neist on kanajalgadega ja teine on natuke nagu Pratchetti Igorid, ainult ilma kõnehäireta.

Aa, ei, see oli täiesti mõttetu kõrvalepõige, nüüd me läheme tagasi selle igava tüübi juurde, kellega Vanamees rääkimas käis ja ta näitab meile surnud tüübi mälukaardi pealt mälestusi, sest lineaarne ja mittekaootiline jutustamisviis on nõrkadele.

Ma ei viitsi rohkem sellest rääkida, seal on metalllinn ja teleporteeruvad alad ümber ja Vanamees on libahunt ja väljas on hiidputukad, aga kõik see on hästi pinnapealne ja igav ja ma ei usu seda maailma absoluutselt. 

Lisaks sellele, et taust ja tegelased on lahti kirjutamata ja igavad, puudub kogu jutul eesmärk. Nagu, plotti ei ole, mitte midagi ei ole peale üksikute pildikeste, mis ei moodusta absoluutselt tervikut ja ei ole huvitavad ka. Teinekord on jutud, mis annavad sulle killukesi maailmast ja sa tunned, et sa oled tegevuses sees ja sa tunnetad läbi selle maailma ja sa tahad rohkem teada ja sa usud seda ning siinne jutt on hea näide sellest, kuidas seda on valesti tehtud. Mind lihtsalt ei huvita keegi (peale Vanamehe, aga seda sellepärast, et mu kujutluspildis on see reaalne maailm, kus sees on savist vanamehe multika vanamees, mis on parim osa jutust üldse), mitte ühelgi tegelasel pole eesmärki enne kui umbes lõik enne lõppu ja seega, nagu öeldud, pole ka jutul eesmärki.

3/10

Kapten Viriseja

Põrmust oled sa võetud - Ander Skarp /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pormust-oled-sa-voetud

Peaaegu sai vahepeal järje peale, aga no kus sa selle suve lõpuga saad. Heina vaja teha, seeni korjata, õunu mahlaks teha...

Nüüd hilisel öösel saab jutu kenasti valmis panna.

„Ma saan teie poja elu päästa!”

See on ilusaim lause, mida meeleheitel vanematele öelda. /.../ Jar teadis ka seda, et kõige optimaalsem on lasta omastel umbes pool minutit kuuldut seedida enne lausega jätkamist...

Ma ei mõista, kas inimestel pole ajataju või milles on asi? See on nii tavaline, et juttudes on mingid täiesti ebaloomulikud pauside pikkused. Laske käia - võtke aega kui pikk on 30 sekundit. Kujutage ette nüüd seda pausi pärast seda lauset. No ei.

Ma praegu enda lõbustamiseks tegin seda. Aaaawwwkwwaaaarrrrd.

Mees ja naine, umbes oma viiekümnendates, tundusid olevat täiesti tavalised inimesed. Mees oli kohalikus kaevanduses inseneriks, naine kodune.

Koduse naise puhul peaks tekkima mingi selgus, miks ta kodune on. (Nende poeg on 20, ses suhtes.) Kas selles ühiskonnas on nomaalne, et naine on terve elu kodus? Kas ta on haige? Kas ta on pensionil? Meie ühiskonnas ei ole tavaline, et 50ndates naine on kodune, miks seal on?

Aga see vaimolendid ja kristallid ja jura tundub vahva, eks näis, kuidas see edasi lahendatakse, aga praegu ma lähenen eeldusega, et tegu on sellise tongue in cheek lähenemisega spiritualismile ja saientoloogiale. Ja lisaks mulle meeldib fantasy ja sci fi sidumine.

So anyway, sureva poisi sees on võõra planeedi kristall, mida peategelane šamaan avastab ja läheb võõrale planeedile selle paarilist otsima.

Enne koopasse minekut süütab ta tõrviku. Siis kui ta on natuke sügavamale koopasse läinud ja seal pime on, süütab ta tõrviku. Keegi luges seda üle ka või?

Nii, üle poole jutu on möödas ja kui ma just valesti ei lugenud, saame teada, et peategelane on mees. (Seal oli üks kujutluspilt mingist mehest ka, aga ma eeldan, et see ei olnud see mees, mida järgmises lauses mainiti.)

Šamaan leiab vaimolendid ja saab umbes teada, mis värk on.

Ega siin midagi erilist ei ole. Maailma kohta tahaks palju rohkem teada. Tegelase kohta tahaks rohkem teada. Kuna midagi väga ei juhtu, siis midagi halba ei ole ka. Aga nagu ma ütlesin - see on seda sorti jutt, mis mulle meeldib.

6/10

Kapten Viriseja

Karu - Markii de Parm /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-karu

Mulle meeldib autori nimi. Tundub et tal on sama pohhui nagu minul eelmise arvustusega tegeleda püüdes.

Peategelane on šamaan, kes teab, et ta on best, sest ta on šamaan. Tal on karu vaja ka muidu.

Täiega selline pohhuistlik lähenemine, aga see õige. "Mul on pohhui, mis sa arvad, ma olen best lihtsalt."

Nüüd ta istub puu otsas ja ootab karu. Karuisend muidu on 

täiuslik

ja mul on korraks hirm, et tegu on jälle Erektoriga, aga kuu on õnneks vale.

Pole muidu õrna aimugi, mis ajastuga tegu on. Kuna seal on šamaan, kes otsib mingi müstika tõttu karu, võib eeldada, et säherdune eelajalooline, aga kuna muid tõendeid ei ole ning tüüp (naistüüp, sest vastupidiseid tõendeid pole) mainib, et ta magab voodis vahepeal, siis ma otsustan, et tegu on tänapäevaga.

Enam pole ülbelt pohhuistlik jutt, nii et ma olen täiesti pettunud. Mõttetu ja igav kirjeldus sellest, kuidas tüüp ootab mitmeid päevi midagi, aga lugejatel pole õrna aimugi, mida, ja seega pole meil aimugi, mis on kaalul ja seega on meil pohhui. Pohhui ja igav. Me ei tea peategelasest absoluutselt midagi peale selle, et ta on šamaan. Mitte kõigevähematki.

Ou kräpp.

Minu karu on lõpuks mu pingutusi märganud! Ta on aru saanud, mida ma tema vastu tunnen. Seda poolikut meekärge on puudutanud karu huuled, neid marju on kahmanud tema käpp. Ma tahan selle kõik endasse ahmida, sest nii tunnen ma end karule lähemal ja saan natuke leevendust mind valdavale erutusele. 

See vist ikka on Erektor. 

Nagu, inimesed ütlevad, et ära kinksheimi, aga fuck that noise. Ma sheimin ilma vähemagi häbita, okei?

Nagu, ma legit mõtlesin kohe alguses teha mingi perversse karupanemise nalja, aga ma ei ole päris nii labase huumoriga suurema osa ajast. Aga ma ei taha enam edasi lugeda nüüd, kui peategelane oma jalgevahet mainima hakkab.

Fuck that noise, seal on vabalt mingi hull puänt ja huvitav lõpp, aga mind ei koti.

Mul on 0% tahtmist seda juttu edasi lugeda, nii et ma kasutan oma mitteametlikku staatust ja lõpetan siinkohal, sest ma talun Erektori ära, kui ma tean seda ette oodata ja seal ma ka jätan asju teatavasti lõpuni lugemata, kuigi seal olen ma sundinud oma valuläve kõvasti madalamaks kui ta mul muidu oleks.

2/10

Kirjavigu ei olnud ja nagu oli mingi suund ka. Aga peale sisu oli kõik muu ka sitt senini kui ma lugesin ja ma jätsin pooleli, seega lihtsalt sitt. Aga palun.

Kapten Viriseja

Tumeroheline unistus - Heinrich Weinberg /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tumeroheline-unistus

Kuna Orlau jutt polnud nii halb, et ma viitsiksin seda kommenteerida (see suures osas nagu meeldis mulle ja kuigi seal oli asju, mida saanuks paremini teha, siis see, et tegu on vana jutu kordustrükiga, muudab selle arvustamise vähemalt minu jaoks siinkohal täiesti ebavajalikuks), siis läheme järgmise kuuga edasi.

See jutt algab nii igavalt, et ma ei suuda isegi kahte lõiku piisavalt süveneda, et seda mõttega lugeda, nii et ma pean seda tegema miljon korda, enne kui edasi jõuan minna.

Mingi kosmosevärk on või midagi, mul on nii pohhui. 

Ah pohhui, mul on pohhui-pohhui-pohhui. Jätan kaaskannatajale, ma ei viiiiiiiiiiitsi.

Kapten Viriseja

Satelliit sokke triikimas - Henri Hundu /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-satelliit-sokke-triikimas

Puhas buumerjutt, mul on juba halb.

Jeesus, ma kahetsen oma elu valikuid siinkohal.

Mul on pärast poole jutu lugemist tunne, et autor võiks parem koomiseid teha.

Ma ei tea, kas asi on minus võis Reaktoris (Reaktoris.), aga veel rohkem meh jutud kui tavaliselt, ma ei viitsi mitte kui midagi kirjutada isegi.

Ma ei tea, 3/10, jutt nagu oli, kuigi mitte eriti hea.

Ma parem ootan kuni mul on väga hea või väga halb tuju enne kui Reaktoriga edasi lähen, muidu on kõigil igav.

Liiga palju tööd - Bar Hiid /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-liiga-palju-tood

Ma lihtsalt mainin ära, et see on loetud ja sellega arvustamine piirdub. Mida ma ikka öelda oskan, kui keegi tahab kirjutada juttu röövitud lapsest, siis ma ei keela, aga mingit väärtust sellel ei ole.

Nagu, ma eeldan, et sellel peaks šokiväärtus olema vähemalt, aga ei ole. Sitasti ei ole kirjutatud, aga nagu, väärtust ei ole.

Kevadhommik Setomaal - Andrei Samoldin /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kevadhommik-setomaal

Mul on raske seda lugu praegu hinnata.

Jah, tõsi ta on, erinevalt enamusest Reaktori autoritest oskab Samoldin kirjutada.

Süžeed siin põhimõtteliselt pole. On olupildike.  

Ja ma ei arva, et kirjanik koledatest asjadest kirjutada ei võiks. Ei, ei, ikka võib.

Aga ma lihtsalt praegu üldse ei tahtnud sellist asja lugeda. 

Võib-olla mu kaasvõitleja mingi hetk loeb, arvustab ja hindab. 

Ma praegu mitte.

Maskiga Laksija

Veel üks lahing, tibuke! - Tim Hornet, Kriza /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veel-uks-lahing-tibuke

Mul on täna sitt tuju ja selle loo pealkiri käib mulle juba pinda. 

Algab Fallouti-viitega ja kuidas tegelikult sõda hoopis pidevalt muutub. Jätab kuidagi kohmaka mulje.  Ehh.

Nii. Kanajalad ja tiivad sõduri seljas. Kurat. Ma mõtlesin, et ma saan lihtsalt kogu arvustuse juttu sirgelt sõimata, aga siin võib isegi midagi olla.

Major Tom. Mh-mh-mh.  Aga kas Bowielt on võetud ainult nimi või ka rohkem major Tomi karakterist? Lihtsalt nime võtmine tunduks kuidagi odav - siis oleks kuidagi pealiskaudne viide ja veel nii mainstream bowieaanale ka.

Või siiski?

Ashes to ashes, funk to funky

We know Major Tom's a junkie

Strung out in heaven's high

Hitting an all-time low

See major Tom on küll junkie. Nii et vast ei olegi siin ainult pealiskaudne nimeviide, ehk ongi päriselt võetud major Tomi karakter ja ta uude olukorda pandud. Major Tom laskub (sise)kosmosest maale hiljem, pärast apokalüpsi, ja siin on väga veider. Mis tast nüüd saab?

Ehh, vist siiski mitte? Tundub, et sarnasused on siiski pealiskaudsed ja siin arvustuses nüüd ära nimetatud. Ja nüüd ma olen kuidagi mõtetega läinud sinna, et ma tahan Bowie-mütoloogia lugu ja kui ei saa, olen pettunud.

MT ei ole kosmonaut ega rokkstaar ega sektijuht, ta on sõdur, koos kõigi nonde tüüpiliste lahingutest traumeeritud-karmistet sõduri külgedega. Vahepeal näidatakse ka PTSD-likku tagasivaadet mingile lahingule, kus tema sõbrad saavad surma. Kuna me tema sõpru ei tunne, on mul nendest ükskõik. Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni oma - statistika, nagu ütles seltsimees Stalin ja nood mõjuvad siin osana statistikast. 

See postapo-juppidest-kokkupandud esteetika on päris tore. Aga jääb kuidagi taustale. Sellega oleks võinud midagi teha. Kuidagi hästi ehh on. 

Lõpp mulle samas meeldib. Järsku tekkis tegelane. Sümpaatne tegelane ja sümpaatne tegu. (vahel mõned autorid mõtlevad, et tegelane saab  sümpaatseks, kui ta viskub ambražuurile, karjub "söö sitta, pederast!" ja annab vaenlase pihta automaadist tuld. ei. see ei käi nii. aga see, mida Skräppy tegi, tegi sümpaatseks. mis oli tõesti meeldiv üllatus. ) 

Selle eest peaks hinnet kohe tõstma.

6/10

Maskiga Laksija

Vaatleja - Diana Ostrat /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaatleja


Mu kaasarvustaja pole veel piisavalt taastunud, et selle autori tekste uuesti lugeda, nii et see lugu jäi mulle. Saab näha, kas ka mina saan traumeeritud.

Sa olid alati mitte kellegi ja kõigi oma, kui sa olid süütu. Ja orb.

Algab, hmmh, kuidas seda nüüd ütelda. Eksisteeriva perverssuspotentsiaaliga. Mida meie puritaanlik blogi ei salli.

(ei, ma ei tea, ma lihtsalt pole selles meeleseisundis praegu, kus ma tahaks lugeda asju, kus kõigil läheb Jube Halvasti ja nad on ise ka Jube Halvad või "Wagga Jeno-Wewa hirmsaid kannatusi, The Sex Edition". Aga ma võib-olla teen autorile siin liiga, olen lihtsalt eelarvamustega. Kui kirjutataktse, et keegi on väike ja süütu, siis ma juban eeldan, et  temaga  hakatakse tegema igasugu ilgusi. Ma muidugi võib-olla eksin. Võib-olla tuleb sellest nunnu lugu a la kuidas üks väikene võluloomakene kohtab teist väikest võluloomakest ja neil on koos igati-igati tore ja mitte keegi ei lange seksuaalvägivalla ohvriks, võib-olla vahepeal võideldakse kurjamiga, kellest tuleb lõpuks välja, et ta oli tegelikult Sisimas Hea. ja siis nad joovad teed ja söövad küpsiseid ja teevad natuke nunnut kebo. Loodame.)

Nüüd tulevad sisse umbes seitse nime, mis kõik lõpevad yn-iga, mis teeb nad veel sarnasemaks, nii et lihtsuse huvides ma eeldan, et tegu on Aleksis Kivi "Seitsemän veljestä" fanficiga, kus on kopiraidi vältimise eesmärgil nimed ära muudetud. Pornoaspekt on muidugi vendadeloo puhul kahtlane, aga no eks seal oli ju ka Männiku-moori tütar, köster ja nimismees, kellega vennaksed lembida võivad, ei pea tingimata intsest kohe olema.

Huvitav, kas oli õige vaadata omaenda venda säärase olemisega, nagu sa tahaksid ise seal ta armsama asemel olla.

Ei pea, aga tundub, et siiski vist on.

Ühesõnaga, tundub, et nad on mingid karvased kihvadega elukad - mingit sorti pool-loom, pool-inimesed, istuvad lõkke ümber, mõned tegelevad eelmänguga, mõni paneb ona, mõni vaatab niisama lõkkesse nagu eesti filmis (taustal plokkflööt mängib tüdiliduu). Praeguses ühiskonnas üsna ebatavaline sotsiaalne käitumine suguelu, aga samas, ulme ongi selleks, et erinevaid maailmu ja sootsiume kujutada, nii et las käia.

Jeesus Kristus, igas lõigus tuleb mingi uus tegelane juurde. Mul on tunne, et see on väljavõte mingist pikemast tekstist, ja varem on kõik nood Gwenid ja Idwalid ja kes kurat veel ükshaaval sisse toodud ja tutvustatud, aga praegu lihtsalt on nagu mingi paroodia fantasyst, kus ka igasuguseid nimesid vasakule ja paremale loobitakse ja lugejale peab miskipärast meelde jääma ja teda peab huvitama.

Neirin vaatas Gwyni, ja mõtles sellele, et too nuttis öösiti. Nuttis Idwalit taga. Sest Gwyn tõesti armastas Idwalit, ja ta aimas liiga hästi, mida kõike ta armsamaga Sureval Maal tehakse. 

Lähtudes "Seitsme venna" hüpoteesist, oletan, et Surev Maa on Toukola küla, mille noored meie vendi mõnitamas käisid. Ma arvan, et seal pandi Idwal kooli ja sunniti lugema ja kirjutama õppima.

Oota, veel rohkem tegelasi on omavahel vennad? Ja kaksikud Timo ja Lauri, tähendab, Owen ja Bewan tahavad ka omavahel panna? Kas nad kõik on vennad? Kui ma ütlesin "Seitse venda", siis ma ausalt tegin nalja. Või eeldasin, et Männiku-moori tütar ja nimismees... ae, nimismees? Kus sa oled?

 Mahuks ja jääks ilmselt ruumi ülegi, sest Neirin oli neliteist vihma vana ja Meirion kaheksateist.

Ma ei tea, kui pikk on vihm, aga ma teen näo, et see on mõnevõrra pikem kui aasta, sest ma olen frigiidne puritaan, kes ei taha  neljateistkümneaastaste suguelust lugeda. Nii et teeme näo, et see on poolteist aastat? Davai.

Tulihundid. Mhmh.

Ühesõnaga, kuigi tundub, et see läheb sinnakanti, mis ma lootsin, kus nunnud võluloomad omavahel kebo teevad, ei ole ma ikka rahul. Sest kuidagi igav on. Mind ei huvita need võluloomad. Neil on mingid imelikud nimed, mis mul kõik omavahel sassi lähevad, nad ei eristu omavahel eriti, nad ei tee midagi eriti peale omavahel nussimise ja erootilisena see ka ei mõju, sest khm, vaata punkte intsest ja neljateistkümnene. Kuigi vist nood kaks, kes siin nüüd koinisid, polnud enam vennad, aga varem käisid mingid taolised värgid läbi ja see on üsna efektiivne libiidohävitaja.

Edasi tundub, et järgneb kombinatoorikaülesanne 'mitmel viisil saab vaida kaks hunti seitsmest'? (õige vastus on 21). Ma väga ei viitsi seda lugeda, aga laseme diagonaalis pilgu üle.

Ei, ma tegelikult  ei viitsi isegi diagonaalis rohkem teha, kui lihtsalt veenduda, et siin on tekst olemas. Nii et kuna ma üle ühe neljandiku läbi lugeda ei jeksanud, siis ma hinnet ei anna.

-/10


/ml

Tundes kurja hingust - Erkki Viljarand /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tundes-kurja-hingust

Huvitav illustratsioon on, vähem kole ka, kui tihti Reaktoris.

Jätnud kabeli tuhmid marmorseinad öise pimeduse rüppe, otsis ta teed viirastusena järve kohal, muutes vee pinna sillerdused varjuna ühtlaseks tumedaks laiguks, kasvas kui tušiga niiskele paberile tõmmatud joon, mille servad on teravuse kaotanud. 

Verboossusega sellel autoris probleeme ei paista olevat.

(Ma tean, see pole "päris" sõna.)

Mingi hing lendab surnud mõisanaise juurde, kes on samal ajal alasti ja surilinadesse mähitud.

Ta on nüüd sukuubus, mis on huvitav valik terminoloogia jaoks. Google kaudu leidsin ma neli muud kohta, kus seda kirjapilti mujal eesti lehtedel kasutatud oli.

Ta kammis jõuliste /.../ salkusid, mis kui kaanid end aina kohevamaks sirutasid. 

See... see pole see, kuidas kaanid töötavad...

Ma heidin seda stiili. Kuna ma heidin, siis ma ei tea, kas see on objektiivselt halb või mitte, aga ma isiklikult heidin.

Nüüd kui pilk pöördub mingi suvaliste sakslaste (sakste?) poole, võtab autor natuke ülevõllindust maha ja on natuke kergem lugeda vähemalt. Aga me oleme Saksamaal, mingil määratlemata ajal neli aastat pärast sõja algust, kus eelmainitud sakslased saabuvad mingisse mõisa.

selle esise võttis enda alla pääsupesana eenduv rõdu, mis ühtlasi ka paviljonilaadseid tiibkorpuseid keskosaga omavahel ühendas

Paviljonilaadsed... tiibkorpused....? Ma ei kujuta ette, mida autor mõtleb. Nagu, sõna otseses mõttes ei kujuta, ma ei suuda mitte mingit pilti selles silme ette manada.

Paviljon, ilma tiibkorpusteta.

Sakslased (mitte saksad) on isa ja kaks poega, kes pärisid müstilise mõisa, mille järve saarel asuvasse kabelisse minna ei tohi.

Well, anyway, nagu öeldud, verboossust siin jagub, hästi pikk jutt, aga ega eriti midagi ei juhtu. See sukuubus-majahoidja tapab tüüpe, aga kogemata satub talle noorema poja röövimise käigus peale kott soola, mis ta ära tapab. Vot nii.

Nagu öeldud, stiil mulle ei meeldinud, liiga pikk oli ka, tegelased olid pinnapealsed ja mitte eriti huvitavad. Ei midagi erilist, aga väga hull ei olnud ka.

4/10

Kapten Viriseja

Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor - Agrafinija Ihamaru /kv

Lõbumaja vanas Tartus.

Väga aeglases tempos kulgev jutt, aga omamoodi lust lugeda, sest see on natuke vanamoodsalt ka kirja pandud.

Midagi väga huvitavat ka ei toimu, ühel lõbumaja töötajal on ulmekirbud, millega ta tegeleda üritab. 

Tegelased ja ümbrus piisavalt usutavalt kirja pandud, nii et pole häda lugeda.

Midagi väga öelda ei oska, see vanamoodsus vabandab kõik välja, pole midagi märkimisväärset, aga midagi paha pole ka öelda. See tähetorni osa oli suht lustakas.

6/10

Kapten Viriseja

Merekuningas - Taivo Rist /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-merekuningas

Vat kus lugu, paistab üks fantaasiažanrikene olevat. Ma julgen eeldada, et see saab vähem rõve olema kui siiamaani loetud Pornoreaktori asjad. Selline muinasjutu tunne on. Ju ta täiskasvanumaks läheb, aga sümpaatne, pärast eelmist juttu on selline puhas tunne kohe.

Aga no Sinine Vaatleja läheb rannakülla Lestalaiule Merekuningat otsima. Seal tuleb merest elukas ja teevad tentaaklipornot.

Sinine Vaatleja saab seepeale väikesed kaheksajalapojad, keda ta kasvatab ja mõned teised antropoloogid jäävad ja käima peale.

Ongi kõik.

Jälle hästi mõttetu jutt, aga vähemalt ei olnud rõve. Enamus juttu oli lihtsalt sündmuste kirjeldamine, mitte näitamine, mis ei olnud ka väga huvitav. Seal oli maailm, millel oli potentsiaali, aga seda ka ei näidatud. Siinkohal mu tavaline kokkuvõte: "meh".

3,5/10

Kapten Viriseja

Coitus Interruptus - S. von Avi /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-coitus-interruptus

Postapo. Tartu. Mingi tüüp elab telemasti otsas. 

Tuleb naine. (Ühelt poolt.) Teevad rõvedat kebo. 

Siis on monoloog, kuidas naine ellu jäi.

Sündmus (suure algustähega) pani kõik kebo tahtma ja Naine tappis rändom tšikke, et kõik kebo endale saada. 

Siis on monoloog, kuidas mees ellu jäi.

Ta oli masti otsas mitu päeva ja pärast kohtus Naisega. Kuna nad teevad kebo üksteisega, siis nad ei pea käima ringi ja kedagi teist otsima ja möödaminnes kuidagi ära surema. Miks nad muul kui kebo ajal koos ei tohi olla, pole ma päris kindel, võibolla nad muidu muud ei teekski.

Raadiosaatja ütleb, et Paldiskis on mingi värk, nii et nad sõidavad Paldiskisse, kus tulnukad nad oma laeva panevad ja minema sõidavad. 

Lõpp.

Ma ei saa absoluutselt aru, mis selle jutu mõte oli.

Kui rõveda kebo kirjeldamine, siis palju õnne.

Üks kõike ebaloogilisemad postaposid, mida ma lugenud ja näinud olen, ning ma ei räägi siinkohal kebost, vaid toidust ja peavarjust ja muust säärasest.

Lõpp oli nii meh kui üldse olla annab.

3/10

Kapten Viriseja

Otsi mind orbiidilt - Ritchie Walken /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-otsi-mind-orbiidilt


Peategelase esimene emotsioon on see, et tal on igav ja kõrini. Julge valik. Mõni teine autor kardaks ehk, et ehk kandub see emotsioon ka lugejale üle ja too juba läheneb jutule vastava emotsiooniga, aga mitte see autor.

Paistab, et jutt on selle kohta, et kosmoselaeva meeskonna koostamise suuri problemaatikaid on see, et sa topid hunniku inimesi suletud ruumi,  kust ei saa ära ja nad peavad nüüd omavahel kuidagi hakkama saama. Mis on päris tore temaatika, kvantbulbulaatorite kohta ilmselt keegi eriti pädevalt ei kirjuta, aga ma täitsa usun, et samas majas nõmedate korterikaaslastega elamise kogemus on päris mitmetel olemas ja selle kohta annab huvitavalt kirjutada küll.

Praegune lähenemisnurk on siis see, et sama laeva tiim peab olema seksuaalselt mittekombinantne - tiim valitud selline, et  inimestel ei tekiks tahtmist omavahel kebo teha, sest see tekitaks liiga palju draamat. Draamat tundub praeguse situatsiooniga ka jõle palju olevat, kuna seksuaalne frustratsioon näikse kõiki hulluks ajavat, aga ju siis oleks alternatiiv hullem.

Kogu laeva sisemus haiseb nagu tiineka tuba, kes on avastanud, et lisaks põie kortsulaskmisele saab selle tilbendava lihalohvi ka vinna ajada

Lihalohvi. Mmm. Ma mäletan, et kui Kender oma untitled 11 kirjutas, siis ta ütles, et ta tegeles siis veidi sõnaloomega genitaalpiirkonnas, et lugu veel vastikumaks ajada. Et tavalised fraasid antud temaatikas ei toonud seda  keha grotesksust veel piisavalt esile. Mul on tunne, et 'lihalohv' oli vist üks ta uutest sõnadest, aga võib-olla see lihtsalt kõlab niimoodi, nagu oleks sealt pärit.



Anyhow, mul on nüüd tunne, et seks kui selline oli viga ja me peaks inimkonnana sellest ASAP lahti saama. Edaspidi peaks kõige erootilisem tegevus, millega keegi kunagi tegeleb, olema ladinakeelsete verbide pööramine.


Vahepeal läheb lugu edasi, tundub, et see, et meeskond oli kiimas, ei olegi meie loo pealiin. Pealiin on hoopis selles, et laeva-AI tahab ka keppi. Milleks see pikk jutt kõigist nondest laevameeskondadest ja see mittekombinantse seksuaalsuse liin, jääb praegu segaseks.

“Tundub, et oled küll, su kostüüm ajab minulgi kondekad särisema.”

Amo, amas, amat, amamus...

Jah, üks ta fantaa… see tähendab, simulatsioon, oli sisaldanud põkkumist kahe laevaga korraga. Ja seda simulatsiooni oli ta päris mitu korda läbi mänginud. 

Okei, see läheb isegi naljakaks. Ma kartsin juba, et siin on mingid seksikad antropomorfsed AI-d, kes pilves oma kvantbulbulaatoreid üksteise vastu hõõruvad.  Aga see, et laevade seks ongi omavahel põkkumine ja kütusevooliku torpeedoavasse panemine, on täitsa naljakas. Ma hindan tunnelisse siseneva rongi serveerimist erootikana märgatavalt rohkem kui abitut genitaalide kirjeldust.



See on päris lõbus.

Ja veidi aja pärast toimub see klassikaline mecha-anime kaks-robotit-kombineeruvad üheks motiiv, mille peale ma isegi täitsa valjult naersin.

"Tsugumori!

Nuigurumi Z!

Tsugu!

Nui Z!
Üheskoos me oleme:

SUGUNUI Z”

Nüüd tuli veel meelde selline kuulus subreddit. https://www.reddit.com/r/dragonsfuckingcars/



Pööre  lõpus on  creepy tho. Nagu, ma saan aru, et huumor ja et 'inimene ühtib laevamudeliga' on koomiline element. Aga asenda laev-AI inimesest alluvaga ja vaata, mis mulje jätab see, kui ülemus ütleb, et karistusena peab alluv hakkama temaga seksima. Ja siis seda serveeritakse erootilisena. Nagu, you could have made it consensual. Aga praegu on rõve lihtsalt.


Amo, amas, amat...


5/10

Maskiga Laksija

Daša - Andrei Samoldin /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-dasa


Alustame arvustust anekdoodiga.

Nataša Rostova tantsib ballil Pierre Bezuhhoviga. "Pierre, teil on ebe kuuerevääril!" teeb Nataša talle märkuse. Pierre punastab, tantsib tantsu lõpuni, läheb siis saalist välja ja laseb enda häbi pärast maha.
Natasa tantsib järgmisena vürst Bolkonskiga. "Vürst, teil on juuksekarv akselbandile kleepunud!" teeb Nataša tallegi märkuse. Vürst jätab Nataša sinnapaika, läheb välja ja laseb enda maha.
Natasa tantsib porutšik Rževskiga. "Porutšik!" karjatab Nataša pahaselt, "Teil on saapad porised!!!"
Porutšik seletab lahkelt: "See on lehmasitt, preili. Kui ära kuivab, kukub ise küljest!"

Too "Sõja ja rahu" ning roppuste kombinatsioon meenutas mulle alguses just seda tüüpi anekdoote. Ringi lasevad teismelised krahvid (jeesus, mul läks täitsa meelest ära, et krahvid eesti ulmes meem on), kes niisama elu põletavad, käivad mingid abiellumisintriigid, kusagil taustal on terendamas suur sõda. (kes täpselt sõdivad, on natuke ebaselge, ma tahaks ütelda, et prantslaste asemel on hiinlased, siis oleks paralleel eriti ilus. tegelased peaks veel üksteisele vahepeal lehekülgedepikkusi hiinakeelseid kirju saatma) Aga noored krahvid  ei suhtle mitte väljenditega 'teil on ebe kuuerevääril' vaid 'ni hao, pederastid, sittuge plastiliini'. No täpselt seesama kombo nagu nondes anekdootides, eksole. Ainult et siin on kolm suuremat erinevust.

1)Tegevus toimub kusagil tulevikus, kus on välja arendatud hiigelloomad-sõjamasinad.
2)See, kuidas moodne tehnoloogia aitab värdjatel koolilastel üksteise elu perse keerata, on viidud tehnoloogia õitsva arenguga veel  uuele tasemele.
3)See ei ole naljakas. Ega peagi olema.

See on, nagu selgub, üsna sünge lugu. Tegelased on, nagu selgub, halvemal juhul ilged värdjad ja paremal juhul halastamatud kättemaksjad, või nonde eelmiste ohvrid. Alguses tundub, et lugu on nagu Nõukogude liit, kus seksi ei ole, aga see-eest on palju ropendamist, aga mingi hetk tuuakse ka seks mängu ja see on üsna vastik.


Ulmelühijuttudega on sageli see häda, et nad on, noh, lühikesed. Siin ka. Saab nagu maailm kujutatud, pinge-probleem paika, pinge-probleem lahendatud, ja ongi läbi. Ei-ei, see kõik on hästi tehtud, aga tal on natuke selline teaseri mulje. Et sihuke katkend suuremast romaanist. (nt "Sõjast ja rahust" :P ) Kuigi ma ei tea, kas ma romaani lugeda tahaks, sest ma olen hästi õrna hingega ja praeguses mahus oli toda seksuaalvägivalda parasjagu niipalju, et see oli ebameeldiv, aga töötas, aga suuremas koguses läheks vist tüütuks porikurnamiseks. Aga eks seda saaks muidugi timmida ka.

See, et ma tahaks pigem rohkem lugeda, mitte et ei ole tunnet, et armas Mooses, millal see ometi läbi saab, näitab ilmselt ka midagi.


Hiigelloomad sõjamasinatena on äge leid. Meeldiv vaheldus tavalisele mutrid-poldid-arvutid tulevikubutafooriale. See, kuidas on olemas tsaar ja muu sinnajuurdekuuluv, tekitas mõtteid teemal, milline tolle maailma ajalugu on olnud, kas jäid 1917 aasta revolutsioonid olemata, või on siin midagi "Opritšniku päeva" maailma taolist toimumas, mõlemad variandid huvitavad.

Ühesõnaga, maailm on äge.

Päris kõige kõrgemaid hindeid ma päris anda ei taha, sest  emotsionaalne seos jäi kuidagi nõrgaks.
Ma arvan, et see on seepärast, et  kõik tegelased näikse enamvähem  molkused olevat. Mitte et loo peategelased peaks tingimata mingid vooruse verstapostid olema,  aga kui neil ühtki sümpaatset joont ei ole, on suur oht, et lugejat ka väga nende saatus ei kõiguta.  Minuga läks sedapuhku nii.  (okei, palju siin lugeja loomupärane verejanu tööle hakkab, kui kurjad oma karistuse leiavad, on omaette küsimus)

'Husaar' kirjutatakse ühe s-iga.



8/10

Maskiga Laksija

Me peame rääkima seksist robotitega - Rosanna Padus /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-me-peame-raakima-seksist-robotitega

Ma pöörasin illustratsiooni tagurpidi, siis on äkki parem näha kui kohutavalt viltune selle naise nägu on. Vihje - see on väga viltune.

Cheol-Hanyeo oli Enricol olemas juba enne seda, kui Hanyeo kaubamärgist sai terve günoidide tootegrupi sünonüüm.

Alati on hea, kui jutu esimesest lausest mitte midagi aru ei ole saada.

On mees. Mehel on seksrobot ja voodihaige invaliidistunud naine. Tükk aega käib mingi igav jahumine, milleks ma ei suuda üldse keskenduda, nii et ma kerin tükk maad allapoole, kus naine ära sureb, nii et ma eeldan, et vahepealne polnud märkimisväärselt oluline.

Ma pakun välja, et naise teadvus läheb seksroboti sisse, sest see on futumaailm. Ma iseenesest eeldasin seda juba enne, kui naine ära suri, aga no nüüd ma olen veel veendunum

Naise teadvus tegi roboti vabaks ja see läks minema. Vot nii. Ma ei oska midagi öelda, sest see kõik oli nii igav lihtsalt.

3/10

Võibolla oli see parem, aga ma ei lugenud seda piisavalt selleks, et seda teada.

Kapten Viriseja

Neitsinahk - Laura Leto /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-neitsinahk

Enne lugemist väike avalik informatsioon:

Võibolla oled kasvanud uskudes, et neitsinahk on nagu kile, mis puruneb kui oled esmakordselt vahekorras. See on väga levinud valearusaam. Vastupidiselt sellele, mida paljud usuvad ei ole neitsinahk „kiletihend“ tupes, mis torgatakse seksides läbi. Kui see nii oleks, siis tüdrukutel ei saaks ju toimuda menstruatsiooni enne kui nad kaotavad süütuse – menstruaalvedelikule ei oleks väljapääsu.

Neitsinahk on õhuke nahatükk, mis täielikult või osaliselt tuppe katab. Mõned tüdrukud on sündinud ka ilma selleta. Neitsinahk kulub ajapikku, kui teed sporti, sõidad jalgrattaga, avastad ennast seestpoolt, arst analüüsib Sind, kasutad tampooni või menstruaalanumat.

Mõndades riikides, kultuurides ja usundites pööratakse neitsinaha olukorrale suurt tähelepanu ning seda seostatakse süütusega. See ei ole korrektne viis tõestada süütust.

Süütus on meditsiinilise kontseptsiooni järgi aeg, mil Sa ei ole olnud vaginaalses vahekorras, süütust ei defineeri neitsinahk.

https://www.viljakusmonitor.ee/menstruaalanum-kas-neitsid-voivad-kasutada/

Jutt algab sellega, et kirjeldatakse seksuaalselt mingit teismelist tüdrukut. Rõve. Nagu, ma saan aru, et see on Erektor, aga see, mis toimub, on puhas Horrror, sest see tüdruk on faking noor laps, mis siis, et tal Tissid on. FFS, seda saaks kirjeldada vähema Mehe Pilguga, ning ei, see ei ole üldse oluline, et autor nime poolest naine on, pilk on puhtalt mehe oma siinkohal ning ma ei näe vähimatki põhjust selliseks lapse seksualiseerimiseks. Rõve.

Aa, ei, ma ei loe seda juttu lõpuni ka mitte, sest fuck this. Ma ei taha pedofiiliat lugeda. Ma usun, et see lõpeb kuidagi nii, et pedofiil sureb ära vms, aga mind ABSOLUUTSELT ei koti. Fuck this. Ärge lugege seda.

Kummituslik armastuslugu - Meelis Looveer /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kummituslik-armastuslugu

Jälle nii pikk lugu ;_;

Äkki seekord hea jutt, samas :)

(Selline väike huumor siis siinkohal.)

Autor tundub kuuluvat koolkonda "ütle, ära näita", mis on üldiselt kirjandusmaastikul ebasoosingus, aga õige geenius käib oma rada ning ei lase enamusel enda elu üle otsutada.

Madelaine, kes elab tundmatus riigis tundmatul ajal, leiab pimeduse hakul varju kummitavast mõisahoonest, kus kammerteener talle öömaja pakub.

Magamistuba on avar, aga askeetlik, laia baldahhiinvoodi ja riidekapiga, tooli ja laia peegliga.

Ma olen kahevahel siinkohal. Askeetlik tähendab tavaliselt vähenõudlikkust ja baldahhiinvoodi ei ole tavaliselt kõige, mm, vähenõudlikum. Samas, kui tegu on tänapäevaga, mida me võime teatud tingimustel mõelda, siis see, et ruumis midagi peale voodi, riidekapi, tooli ja peegli ei ole, on tehniliselt vähenõudlik. Äkki on see pealegi hästi tagasihoidlik baldahhiinvoodi. Äkki see ongi ainult selleks baldahhiiniga, et prussakad laest magajale otse ei kukuks. Tõeline askeet ei laseks end muidugi sellest morjendada, aga siiski-siiski, tänapäeval on meil ikkagi natuke kõrgemad nõuded ka askeetlikkusele.

Stseen:

Noor neiu astub söögituppa, kus askeldab vanaldane kammerteenerihärra. Ta laseb endale toitu serveerida ning sööb, kuni mees ruumis ringi askeldab.

Olles lõpetanud, ütleb naine oma esimesed sõnad:

„Tänan!" 

„Rääkige mulle nüüd mõisast ja selle peremehest, palun!" 

Ok, naine, sa oled seni mehega vahetanud täpselt 16 sõna eile õhtul ja siis sa lihtsalt oled vait kuni sul on plotti vaja teada. See hommikusöök on mingi kõige awkwardim hommikusöök maailmas. Kammerteener arvab vist sama, sest 

Kammerteener ei teinud esialgu naisest väljagi, toimetas nõudega, viies need kööki

Awkward af.

Aga kuna plot peab välja tulema, siis ta tuleb tagasi ja räägib naisele, mis värk on. Värk, kusjuures, pole eriti huvitav: teener elab lossis üksinda, parun reisib mööda maailma, mingi kummitus on ka kusagil. Tüüp lubab naisel mõisa elama jääda kuniks vaja, mis on okei, sest tal on ilmselt igav.

Kummitus on mingi täiega seks mees (kes on tegelikult see "reisiv" parun), kes käib ja ahistab naist päev otsa, kuigi ta ütleb, et teda rahule jäetaks. Kui naine ähvardab ära minna, kui mees tema jälitamist ei lõpeta, anub kummitus põlvili andestust. Selle kohta öeldakse tänapäeval, et punased lipud lehvivad. Mul on tunne, et enne kui jutt läbi saab, on päris paras maiparaad kohal.

Aga kuna kummitus on seksikas, ja jutu autoriks mees, siis naine leiab, et ta tunneb kummitusest puudust, kui see ta korraks rahule jätab ning kui tüüp hommikuks tagasi on, on tal selle üle hea meel. Kui hea? Nii hea:

„Ma hakkan juba harjuma. See on tegelikult isegi veidi põnev," ja ta tegi kummitusele kelmikalt silma.

Kas keegi päris maailmas üldse kunagi kellelegi "silma teinud" on? Käesoleval sajandil, ma mõtlen.

Ma pole kindel, kas autor kirjutab lihtsalt sitasti, või ta viitab vanamoelistele armastuslugudele. Ses suhtes, et jah, ta kirjutab sitasti, aga äkki meelega. 

„Oo jaa, sa oled kauneim ja armsaim õieke, keda ma kunagi näinud olen, armusin sinusse esimesest silmapilgust, kui sa läbimärjana mu lossi jõudsid!"

„Mina olen sinusse ka armunud. Ma olen ääretult kurb, et ei saa sind pikalt ja kirglikult suudelda ning su nahka hellalt silitada. Ma armastan sind!" 

🤢 

Siis muutub naine ise kummituseks ja mees inimeseks, sest seal on selline needus. 

Aga kui keegi ütleb, et ta kummitust armastab, siis saaks naine tagasi inimeseks ja armastaja muutuks kummituseks. Parun lubab naist aidata.

„Sa oled nii hea!" Madelaine oli maha rahunenud ja justkui oma saatusega leppinud.

Sa. Oled. Nii. Hea.

"Sa oled nii hea, sest sa lubad mind välja aidata situatsioonist, kuhu ma sinu tõttu sattusin.

Sa oled nii hea, sest sa lubad üritada teha miinimumi, et päästa mind võibolla pöördumatust situatsioonst.

Sa oled nii hea, sest sa oled valmis ohverdama kellegi teise minu nimel."

Sa. Oled. Nii. Hea.

See polnud väga hea lugu, aga iseenesest see, et peategelased olid halvad inimesed, ei pea tähendama, et punkte alla peaks võtma. Kirjutusoskuses oli vajakajäämisi, aga ma pakun, et kui palju häid raamatuid lugeda ja harjutada, saab siit midagi edasi arendada.

3,5/10

Kapten Viriseja

Kui kanad vaikivad - Tim Hornet /kv

Nii pikad lood selles erinubris. Kiidan pealehakkamist, kurdan läbilugemist.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kui-kanad-vaikivad

Ma nüüd teen endaga sellise kihlveo, et mitte rohkem kui üks jutt selles Reaktoris ei maini kusagil vägistamist ega bordelle.

Ma ei tea, mis selle jutu juures mulle üldse ei sobi.

Tegelased on igavad, maailmast saame pisikesi killukesi, mis meile isegi sajandit ei anna, toimuv on kõik segane, aga see pole väga üllatav. Palju hullemaid jutte on loetud. Aga see kohe kuidagi ei köida. Ma ei oska isegi mingit kokkuvõtet teha.

Või, noh, ma ei tea, üritame. Kratist tehakse lõbutüdruk ja siis mingi vägivaldne jobu saadetakse tema juurde, sest kratt on tugev ja vastupidav. Novot. Tehtud. 

Ma juba unustan ära, mida ma lugesin. Meh.

2,5/10

Kapten Viriseja

Gise lunastus - Miina Vagiina, Uku Õnnetõlv /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-gise-lunastus

See tundub mingisugune huumor olevat, aga ma võibolla eksin.

Mingi mõttetu jorss sureb kogemata lõbumaja roboti juures ära ja mingil idiootselt põhjusel on robot pandud minategelase rolli, sest kes ei tahaks ennast lõburobotiga samastada. 

Ja lõburobotil oli ainult paar päeva pensionini! 

Noh, okei, mitte pensionini vaid 

...ainult kolm klienti teenindada, et Gise Tehisarude Agentuur ehk GTA, mis reguleerib robotite tegemisi, tõstaks mu renomeetaseme üle miinimumpiiri. Seejärel saanuksin minna mõnele asteroidile või kaevandusplaneedile ausat, tootvat tööd tegema. Ainult kolm klienti!

Miks keegi esmaabi või arsti kutsumisega ei tegelenud, me ei tea, aga ma eeldan, et sellepärast, et see oleks jutule ette jäänud. Ja no nagunii on tegemist düstoopiaga, mis tähendab, et kõik on halb ja me ei pea selliseid rumalaid küsmusi esitama.

See on kõige vähem robotlik robot, keda ma vist üheski jutus kunagi näinud olen. Ainuke asi, mille poolest peategelase mõistus inimesest erineb on see, et see on roboti sees. Või, noh, mingis masinas, sest ta keha hävitati ära ja nüüd ta peidab ennast oma bordelli võrgus.

Tal õnnestus vibraatori sisse peituda ja ühe töötajaga lahkuda, aga lennujaamas see konfiskeeriti, sest see oli kahtlane.

Lõpp.

Suht saast jutt, mitte mingit pointi ei olnud. Naljakas ka ei olnud.

3/10

Ei inimene ega mutant - Manfred Kalmsten /kv

Ilgelt palav on, mida muud teha kui Reaktorit lugeda, et halbade lugude tõttu judinad üle selja käiksid ja südame alt külmaks tõmbuks. Ja süütute inimlaste rõõmuks nende postituste avaldamine pohmakajaaniks ajastada.

Vaadakem siis meie ustava ulmeajakirja arhiividesse ja avagem seni avastamata lugulaekad.

Ohsamumeie, tundub, et peab Erektoriga jätakama. Mul on juba ette kahju ajast, mida ma nüüd selle peale kulutama hakkan.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ei-inimene-ega-mutant

Mingi ulmejura on alguses. Nii tüüpiline ulme, keset actionit, mis mulle midagi ei ütle, et mul on juba uni kallal.

Peategelasel on habe, nii et me teame kohe algusest peale, et ta on mees. Ta nimi on Hagen, mis on teadupärast linn Saksamaal. Lihtsalt niisama infoks öeldud, see pole kuidagi halb ega hea. Hagen ootab Vestat, kelle nimi tuleb Vana-Rooma koldejumalannast. Ma lihtsalt olen nii tark, et ma ei või. Kuna ma ei või, siis ma lihtsalt pean seda teistega jagama, kas nad tahavad või ei (enamasti ei taha).

Mingi vägistamismutandid on, kelle käest Hagen oma naist Vestat päästma peab. Suht rõlge, aga see on fain, sest peabki olema. Mida ei pea olema, on waaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaay liiga ilmne zombide asendus, sest need on zombid, kes ajude söömise asemel vägistavad, mis on tobe (as in, tobe on see, et nad on zombid, kes ei ole zombid).

...istus, et endalt armeepükste haledad jäänused jalast rebida ning toimis samamoodi ka särgiga. Nii, tanksaabastes, mustas napis aluspesus ja uuesti selga tõmmatud teksavesti väel paistis tema alastus rohkem rõhutatud, ent moraalitsemiseks polnud aega.

Et siis... kui rohkem aega oleks olnud, siis mida? Oleks moraalitsenud kuidagi? Kommenteerinud, et tal pole väga midagi seljas või? ಠ_ಠ

Kriimustada saanud naine ja peategelane põgenevad enda raudukse taga olevasse koju, kus on kohustuslik Erektoristseen, mis on väga ebavajalik ja tühjast kohast, aga vähemalt suhteliselt siivsalt lahendatud.

Igatahes, peategelasele ja ta naisele tuleb külla Tissidega Naine, kes tundub seal olevat selleks, et teha Seksistseeni ja visata lugejale kogu vajalik info näkku, et sellega kähku ühele poole saada. Ta ütleb, et see mutantide poolt üle võetud piirkond on tema territoorium. Nimelt on mutandid hoopis valitsuse eksperiment ja nad sünnitavad hästi palju väikseid mutante, kes hästi kiiresti suureks kasvavad, sellepärast neid ongi nii palju. Mulle meeldib see, et nüüd tundub natuke loogilisem, kuidas neil on mingi võimalus olnud piirkondi üle võtta. Mitte palju, aga natuke, ja seegi on asi.

Tissidega Naine on ka mutant, aga ta on nii stong independent woman, et muteerumine tegi ta tugevamaks, mitte zombiks. Nüüd ta tahab peategelase ja ta naisega Seksi Teha, neid selle käigus nakatades, ja nad salaagentidena linna tagasi saata, et nad õigel ajal aitaksid ülestõusu korraldada.

Millegipärast leiab Kriimustatud Naine, et see on hea mõte, kuigi enne ta ei olnud valmis oma abikaasa eluga riskima. Seda, miks nad selle tagajärjel ei zombistuks, ei ole seletatud. Äkki siis need, kes nakatuvad muutuvad ainult natuke, ja need kes sünnivad, on zombid? Ma spekuleerin praegu. See ei selgitaks samas midagi, sest aastate jooksul oleks ju näha olnud, et need esimesed on normaalsed. Ma ei saa aru. Mitte miski ei ole loogiline. Peategelane on valmis ühe Tissidega Naise ilma vähimagi tõestuseta sõnade peale reetma absoluutselt kõik ning riskima oma eluga, ning tema naine ka. Nad isegi ei tea, kas Kriimustatud Naine oli nakatunud, sest enne oli veel spetsiaalselt öeldud, et kui see ei tule sugulisel teel, on haigestumise tõenäosus väiksem ning tal pole ühtegi sümptomit või midagi veel ilmnenud. Aga noh. Tissid, I guess?

Ma pole ingliskeelset pornot lugenud, nii et ma ei tea, kas see oleks kusagilt otsast etem, aga eesti keeles on see kõik nii punnitatud ja vale, et ehhhhh. Ma kuidagi diagonaalselt üritan sellest läbi saada, sest eks ainuke põhjus, miks see osa seal jutus üldse on, on see, et on Erektori kuu.

Nüüd on peategelaseks Vesta ja tema mees, mitte Hagen ja ta naine. Nad lähevad koos Tissidega Naise ja tema orimutandiga läbi ohtliku kanalisatsiooni, et Vesta ja ta mees saaksin linna tagasi minna.

Siis nad Teevad Seksi ja kaklevad omavahel ja Vesta ja mutantori jäävad ellu ja lähevad minema. Lõpp.


See oli umbes nii mittemidagiütlev jutt, kui alguses tundus. Midagi head seal otseselt ei olnud, aga midagi halba ka mitte. Kergesti unustatav, aga okei. Ma pakun, et need seksistseenid olid normaalsed, aga ma mitte-erektori (st mitte-erootika/porno) juttudes ei näe nendeks vähimatki põhjust ning pooldan alati siivsamaid asju lugeda, ja seega ei oska millegagi eriti võrrelda.

See muteerumuse osa oli lahti kirjutamata. Lihtsalt tuli natuke suurem seksiisu, see oli kõik. Ja siis oli Vesta jaoks Tissidega Naine natuke ärritav ja siis nad kaklesid ja kõik.

Hindeks on

5,5

sest see oli täiesti talutav, kuigi ebaloogiline jutt. Liiga pikk ka. Oleks poole lühem, saaks pool punkti rohkem, sest mul on suht hea tuju ka.

Kapten Viriseja

Jutt: Maailm on hukas/Margus Makke/ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-maailm-on-hukas

See ei ole jutt.


See on see osa jutust, kus ülemteener ütleb pesunaisele: "Nagu me kõik teame...*pool lehekülge seda, mida me kõik teame*". See on seletus selle kohta, mis on meie loo taust. Ma ei liialda praegu.

Mul on tunne, et see on mingi nali. Kontrollisin järgi, kas umbes sõnade esitähtedest tuleb kokku sõnum 'laku perset, tsensor', või 'õnnitleme kollektiiviga ulmeajakirja Reaktor sajanda numbri puhul', aga ei tulnud. Võib-olla oleks ma viimaseid tähti pidanud lugema või midagi.

Sepuleerimine ja norgimine kõlasid ähmaselt tuttavatena -  kas see oli Ijon Tichys see asi, kus sepuleerija defineeriti sellena, kes sepuleerib ja sepuleerimist sepuleerija tegevusena? Mul pole hetkel kontrollimisvõimalust, ja õigupoolest mind tegelikult ei huvita. Isegi kui ma nüüd paljastan enda võhiklikkuse ulmeklassikute alal, siis praegu tundub mulle parima stsenaariumina see, et Makke demonstreerib, et ta on mingit asja lugenud - kena keik, aga kas selle kohta peab siis Reaktori juubelinumbrisse sihukese kukesupi kirjutama?

Lõpetan arvustuse siinkohal ära, sest muidu saab see pikem kui 'jutt' ise.

-/10

Maskiga Laksija

Koiduaeg sadamas - Miikael Jekimov /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-koiduaeg-sadamas

Otsides vetsupaberi tagavaru, avastasin ma kuhja vanu jutte, mis arvustamist ootavad.

Teate küll, kes vana asja meelde tuletab, sel silmud pütis või kuidas see ütlus käiski.

Pikad teised, aga no üritame vaikselt järje peale saada.

Nonii. Mahlon Costigan, kes mõnikord Tavakodanike Kojas kõnet peab, saab sõnumitoojalt sõnumi. See nimi on täpselt selline interneti ulmenime generaatori nimi, kuigi ma kinnitasin endale igaks juhuks google'i abiga, et see nii pole. See pole otseselt halb, aga see nimi on eesti lugeja jaoks absoluutselt võõras (ja sootu, kuigi interneti järgi mehenimi).

Meid visatakse otse sündmuste sisse, räägitakse mingist Ambrose'i lastist jne. Ma lugesin viimase jutuna mingit kosmoseulmet ja nüüd ma ei saa üle sellest, et ma eeldan, et setting on ulme, kuigi mainitakse tänaval olevaid kärusid ja üle ookeani olevaid asju, mis kõlab rohkem nagu fantasy/ 1800-mitusada aastat tagasi minevik/ kasvõi steampunk. Pole otseselt autori süü, aga see on see, kus ma praegu omadega olen.

Vahepeal on lause "Hoonete õhušahtidest ja akendest kerkis auru", mis võibolla tähendab, et see on steampunk, sest aur noh. Igatahes. Vend käib siis mööda linna ringi ja annab jupikaupa vaateid, mis vaikselt kinnitavad aurupunklust. See on nii pikk jutt, et ma ei viitsi väga kirjutada, ma võtan üldisemaks oma teksti (asi, mida ka autor oleks võinud vahepeal teha.)

Enamik sisserännanud tehasetöölisi pärines Hibernia roheliselt saarelt läänes või Cadoniast põhjas, keskklassis leidis koha peamiselt üle lõunaväina Rantsiast tulnud rahvas.

Kas me oleks millestki peale võõrapäraste nimede ilma jäänud ilma selle lauseta? Ma saan aru, et see on peegeldus pärismaailmast, aga lugeja oleks nüüdseks pidanud juba juba aru saama, et tegu on Inglismaaga.

Laomees peab leidma pahade väljapressijate peatamiseks. Jutt on hästi pikk, peaaegu pool on nüüdseks läbi, aga rohkem pole seni midagi juhtunud ja me ei tea petegelase kohta ka midagi peale selle, et... Hmm. Ta kannab rõivaid, mis sobivad nii Tavakodanike Kojas kõne pidamiseks kui tehase külastamiseks, talle meeldivad mehed (prantsuse gei? stereotüüp vähe ei ole või? :P) ning ta... Ta... on ärimees, I guess? Ma eeldan, et ta on muidu hea inimene, aga seda ainult sellepärast, et ta on peategelane.

Autor kirjeldab asju väga püüdlikult (asju, linnavaateid, vett jne, kuid miskipärast mitte inimesi), mis mõnikord on efektne, enamasti pole paha ja siis mõnikord on imelikke asju sekka. Ma näiteid ei viitsi tuua, aga see siin oli tegelikult kiitus.

Aga nüüd on öö ja peategelane koos oma alluvaga ootavad pahasid. Meile mainitakse paari lausega põnevatest seikadest, mida nad läbi elasid, et väljapressijate kohta infot saada ning selle näitamise asemel ootame koos meestega tühjal udusel tänaval, et midagi juhtuks.

Hästi palju on autoripoolselt tausta selgitamist, kuigi peategelasele on antud kõrvale kaaslane, kellele ta saaks asju selgitada nii, et see oleks orgaanilisem. Mõnikord on okei, kui lugejale asju öeldakse, aga mul on tunne, et siin oleks olnud nii lihtne seda läbi dialoogi või kasvõi peategelase monoloogi kaudu edasi anda.

„Seep’ ma olen.”

See võib olla trükiviga või autori eelistus, aga ÕSi järgi on õige "see'p". Ma niisama mainin, ei pane pahaks, see ei tule ÕSist niisama kergesti otsinguga välja ka.

Igatahes, peategelane ootab pahasid, kes tulevad salapärast kasti röövima ja üritab neid ümber veenda, sest tal on tunnistajad, et pahad on pahad. Siis tulevad uued pahad. Vanad ja uued pahad murravad koos kasti lahti. Sealt tulevad mehhaanilised mõrvarherilased, kes pahad ära tapavad kuni head peidus on.

Ambrose, kelle laadung see on, tuleb kohale ja ütleb, et tegu on õhusõidukide vastaste relvade prototüüpidega ja põhimõtteliselt ongi jutt läbi.

Nii pikk jutt, aga nii vähe juhtub. Ma ei mõista, mis selle point oli. See kõlas rohkem nagu osa mingist pikemast asjast, ma tean, et autor on palju muid asju kirjutanud, aga ma ühtegi samast sarjast asja pole ma ise lugema sattunud. Normaalne, aga mitte eriti huvitav.

5/10

Kärbiks ebavajaliku ära, oleks kohe kõrgem hinne. Oleks paremas tujus, oleks ka võibolla kõrgem hinne, aga vot ei ole.


Kapten Viriseja

Jutt: Unireis, Tiit Lukki /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-unireis

Oh kui hea, see on palju lühem jutt kui eelmine. Kergendus tuleb kohe peale. Juba selle eest annaks ette ühe lisapunkti ära.


Selle looga ma seda arvustamistehnikat ei kasuta, kus ma natuke loen, kommenteerin loetut ja jätkan, väga lihtsal põhjusel - ma alustasin lugemist ja see oli piisavalt huvitav, et ma ei tahtnud enne lõppu pausi teha. Tõsi, ta pole muidugi väga pikk lugu. Ega ka sündmusterohke lugu, võib-olla on üleüldse kahtlane, kas seda looks saaks nimetada. Aga mulle ta meeldis.

Tegu on siis kirjeldusega ühest loodusrahva hõimust ilmselt kusagil Lõuna-Ameerikas, kes regulaarselt näevad unedes ja hallutsinatsioonides igasuguseid maailmu, kusjuures nonde  sekka kuuluvad näiteks

kirjeldused miljonilinnadest maa-aluste metroode, kiirliftide ning arvutu hulga autodega. Sekka segaseid seiklusi meredel ning kosmoses

Ehk siis ulmeline element on olemas, kus pärismaalased näevad mitte ainult und, vaid kus nende nägemused vastavad ka reaalsusele. Natuke on samas sellist maagilise realismi vaibi, võimalik ka, et Castanedat. Mul on samas küsimusest 'kas see ikka on ulme' ja 'ega see ometi slipstream ei ole!?!' võrdlemisi pohhui, kui ei ole, siis ei ole, ja ma ei näe ka slipstreamis mingit erakordset pattu, kui seda hästi tehakse.

(ühtlasi ei teki mul praegu sellist ilast tunnet, nagu Castaneda-stiilis gurud mõnikord tekitavad)

Ja mis suur pluss - autor oskab kirjutada, mitte ainult anda edasi objektide ümberpaiknemist ruumis.

 Et kohaliku suguharu põhielanikkond pole ühtegi teise veekogu olemasolust teadlik, nimetatakse jõekesi lihtsalt veeks. Sama sõna on hea ka veel sülje, hommikuse sügiskaste ning igapäevase vihma tähistamiseks.

Juba see lause annab  mõista, et autor oskab erinevaid teemasid seostada ning suudab mõtelda laiemates kategooriates kui 'Risko lõi roobotit kirvega, et päästa Liisa. "Aitäh," ütles Liisa.'.


(Kõrvalmärkus: Viski soodaga kõlab mu jaoks samas kahtlase anglitsismina, sest mu jaoks on sooda ikkagi too valge pulber, mitte mullivesi, aga samas pole whisky soda just mu lemmikjook, nii et mine tea, kuidas seda päriselt nimetatakse )

Muidugi, väga kõrget hinnet ei saa anda, sest tegu pole rangelt võttes looga, on antud lihtsalt üks kirjeldus, üks pilt. See on samas kuidagi väga sümpaatne.

7/10

Maskiga Laksija

Jutt: Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas? - Martin Jaanus /ml

Ma pole veel surnud.

Igatahes, pärast seda, kui Kapten Viriseja minu hermeetiliselt suletud  maa-alusesse mulli tungis, minu kolmeks aastaks varutud nuudlid, konservid, ja tualettpaberi ära sõi ja igale poole köhis, ei jää mul vist muud üle, kui ka vaadata, mis maapeal toimub.

Selgub, et Reaktor on hoolimata pandeemiast jätkanud ilmumist. 

Egas midagi.

Lugu algab tehnosõnadega vürtsitatud maailmaülevaatest. (2050, AI konvekas, sondid peas, eesti nimi, autosõit) Ulmejutu puhul muidugi igavene häda - maailm on ebatavaline, ja kuidagi peab lugeja aru saama, mis värk on. Mulle tundub, et ma saan, mis on pluss, aga midagi on selles kuidagi  kohmakat. Tundub ka mingi 5G-teemaline nali sisse pandud, mis näitab, kui halb on see, et ma seda lugu kaks kuud hiljem loen - need ei ole enam üldse naljakad! Oma viga, muidugi, et ulmelugu õigel ajal ei loe, vaid kaks kuud hiljem, kus see on muidugi uutest arengutest tingituna lootusetult retroks muutunud.

Nii. Tundub, et loo point on see, et kõik olid ära harjunud uue tehnoloogiatasemega, kus pistik peas oli, ja nüüd järsku enam ei. Kriis. Autor teeb ka terava nalja - Deliriums Instagrammus. Väga efektne. Phone bad. See hea nali, mulle endalegi meeldib mõnikord lustakas meeleolus selliseid teha.

Igatahes, meie peategelane Siim on nüüd Palle üksipäini terves maailmas, sest kõik teised on moodsa tehnoloogia viimased uuendused vastu võtnud, ja nüüd zombid. 

Ma natuke lootsin, et nüüd võtab lugu sellise vormeli, et Siim mõtleb, kelle juurde minna, hüüatab -"Aga muidugi Liina!" - aga Liina on zombi, mängib  Pokemon Gone-i (kui lustakas!) - siis "Aga muidugi Mati!" - aga Mati on zombi sest tal on Facebook (tehke ise mingi sitt nali siia, ma praegu ei viitsi) - siis "Aga muidugi Jüri!" - aga Jüril on TikTok,... aga see ahel jääb  kahjuks katki. 

(päriselt, esimesed kaks sammu sellest ahelast  on olemas, ja see jätab väga abitu mulje, sihuke "aga jookseks tegelase X juurde!" mõjub niikuinii kuidagi hõredalt, kuigi oma loogika seal on - see Liina-samm seal vahel on praegu liigliha. arusaadav, et Liina on vaja kuidagi sisse mängida, sest ilmselt on teda hiljem vaja, aga praegu on see Mati juurde jooksmine, tema kindlasti oskab aidata,  täpne koopia samast emotsioonist, mis Liina juures)

Pealt-seitsmekümnene Mati istus õues, võttis päikest, jõi õlut ja kuulas mingist imelikust vanaaegsest agregaadist arhailist muusikat – kostus rohkem kui kolm erinevat sõna järjest ning isegi meloodia oli olemas. Viimati oli selline muusika populaarne sajandi alguses, oma kuuskümmend aastat tagasi.
Ema, anna padruneid.

Kas sellest loost tuleb midagi muud ka kui sõnum 'noorus on hukas'? Kuradi lapsed oma telefonide ja pokemon goode ja pac-mannide ja hularõngaste ja vibraatoritega.

Tähendab, argumendil phone bad on teatav tõetera sees, on täiesti reaalsed probleemid, dopamiinilaksu lihtsus ja  muu säärane, aga see lugu selle teema nüanssidest ei paista eriti huvituvat. On halb ja kõik. Inimesed, kes ei kasuta, on  objektiivselt paremad inimesed. Mis siin enam rääkida. Vaatame nüüd, kuidas moodsat halba tehnoloogiat mittekasutavad paremat sorti inimesed saavad nimetatud halvast tehnoloogiast võitu.

Armas jeesus, Heterobaar. Phone badile näikse lisanduvat veel see teema, kuidas kõige rõhutum ühiskonnagrupp üldse on valge heteromees. Neil on väga raske, ma tean, langetame  selle kurva tõsiasja meenutamiseks pea.

Seda lugu on veel nii palju.

Mati jagab meiega teadmisi elektrisüsteemidest, mis tekitab mus tunde, et autor tegelikult tunneb seda valdkonda. Info antakse natuke kohmakalt edasi, aga las olla. Ma ausalt ütelda eelistaks, et autor keskenduks pigem tehnikast rääkimisele kui sellele, kuidas tänapäeva muusika halb on või kuidas homosid vangi ei panda või midagi.

Muuseumist vana, aga töökindla jubina võtmine on natuke liiga kasutatud troop, et see mind väga üllataks. Mitte iseenesest halb troop, aga no veidi meh.

Igatahes on poole sajandi pärast tehnoloogia poole sajandi taguste tehnikatega lahtimuugitav, kruvikeerajad ja magnetid teevad igasugu hi-tech uksed lahti. Ei, las ta olla. Ma täitsa usun, et paljudes kohtades on meil kasutusel vana tehnoloogia, sest pole tarvis olnud midagi välja vahetada ja väljavahetuskulud on suured. Why not.

Loo pealkiri võinuks olla 'Äge vana insener alistab  oma igihaljaste inseneeriateadmistega paha halva moodsa tehnoloogia." Mul on tunne, et autor on vana insener. Lihtsalt oletan, ei tea miks.

Matil on Liina vastu tunded muidu. Sellega on ka oma süzeeliin, mis mõjub küll psühholoogilises mõttes üsna abituna, aga no kõike ei saa ju ka ühelt loolt oodata.

„Ja nüüd sain teada, et minu õnn oli mulle lähedal, saatis mind varjuna ning lasi vaba linnuna lennata. Aga nüüd püüdis kinni, kui mu tiivad haiget said.“

Selles mõttes täpne, et tavaliselt, kui inimesed üritavad ennast poeetiliselt väljendada, tuleb välja midagi piinlikku. Vt nt:.

Louisa, I love thee. I love thee, Louisa.Louisa, Louisa, Louisa, I love thee.

Hmm, mainitakse snu-snud. Futurama-viide vihjab, et autor ei olegi võib-olla vanainimene, võib-olla lihtsalt keskealine. Või isegi mingi noor väike vanainimene, mis on juba omamoodi perverssus.

Ma ei viitsi seda lugu eriti põhjalikult edasi kommenteerida, sest see on nii pikk ja halb. Aga no sporaadiliselt ehk saab midagi kirja.

Siimu tulistatakse blastriga, vahetatakse paar lauset, ja Siim kukub alles siis maha. Sellel on selline multikaloogika natukene, kus järsakust kukud alla mitte kohe, vaid natuke aega hiljem, kui tuleb meelde, et aa, gravitatsioon. Või siis teine variant on sitt kooliteater, kus näitlejale tuleb veidi aega hiljem meelde, et ma pidin pikali kukkuma.

Hiljem tehakse veel üks mäkaiveritrikk füüsikaklassist, mis oleks väga armas, kui mul poleks seda tunnet, et kirjaniku põhieesmärk on lugejale selgeks teha, kuivõrd palju parem on vana inseneeria nõmedast uuest arvutitehnoloogiast.

Mul on tunne, et see kõik oleks ägedam, kui autor kirjutaks möödunud sajandis paiknevat mäkaiverlust. Ulmeks saab teha näiteks nii, et teha see postapokalüptiliseks, ütleme, et kaheksakümnendatel oli tuumasõda või midagi. Ja igasuguste inimsuhete kirjutamiseks tuleb muidugi keegi appi võtta, sest autori võimekus inimsuhete edasiandmisel mõjub umbes sama loomulikult kui Google Translate algonkini keelest eesti keelde tõlkides.

(Loo autor on meile saladuskatte all öelnud, et samade tegelastega on lootust kohtuda ka tedaspidi. - Toim.)

Palun ei.

Ma tean, et on inetu ütelda, et palun enam ära kunagi midagi kirjuta, aga noh, kirjuta sahtlisse mõnda aega. Natuke rohkem tegelikult kui mõnda aega. Võib-olla kümne aasta pärast on loetav tekst.

Tähendab, selles loos on mingeid elemente, mis teoorias töötavad (süžee areng ja puha, formaalses mõttes oli süžee olemas), aga seda oli nii halb lugeda, et ma ei suuda seda positiivse faktorina arvesse võtta. 

1/10

Sihukese sita pärast ronisin ma nüüd oma punkrist välja. 

PS: kui teile see lugu meeldis, siis pöörduge viivitamatult arsti juurde, sest maitsemeele kadumine on üks koroonaviiruse sümptomitest.