Anomaaliad jadas - Mari Müstiik /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-anomaaliad-jadas

 See on üsna lühike jutt, nii et ma lugesin selle korra läbi ja ei saanud  aru. Oota, ma loen selle uuesti läbi.

See ei aidanud eriti.

Ma nüüd tingimata ei ütle, et üks hea lugu peab olema tingimata arusaadav. Heade asjadega on sageli nii, et omast arust mõtled mingi jube hea reegli välja, mida üks Hea Jutt rahuldama peab, ja siis tuleb keegi molkus ja kirjutab jutu, mis on jube hea, aga vat sellest reeglist kinni ei pea.

See jutt ei ole sihuke. Ma lihtsalt ei saa väga aru, mis siin toimub. Siin on vist mitu kihti mängus. Et me ei tee päris selgeks, mis täpselt toimub. 

Ühesõnaga, on keegi tüüp, karvutu peaga, kes vaatab algarvude jada ja saab sellest suurt rahuldust. Miks mitte, äkki see inimene (kui see on ikka inimene) on näiteks autist ja see pakub talle rõõmu. Aga siis ilmnevad jadas mingid anomaaliad ja keegi helistab tegelasele, et "nemad" deklareerisid vabaduse ja järsku hakkavad algarvude asemel tekkima hoopis puud. Tundub, et karvutu tegelane ja tema implitseeritud kamarilja on asja hoidnud kontrolli all, et "nemad" ei tahaks vabadust, vaid hoopis toidaksid antud kamariljat (ilmselt siis algarvudega), aga ai-ai, nüüd on siis hoopis vabadus ja puud ja ei saagi algarve. Hävitusnupp on ka kuskile ära kadunud.

Iseenesest võib ju arvata, et kui jutus on kaks osapoolt, üks neist tahab vabadust ja teine esimese vabadust takistada ja seda vabadusevõtmist enda tarbeks ära kasutada, siis too teine on paha. Puud, nagu teada, on ka üldiselt head asjad, kui kellelegi meeldivad puud, on ta hea, see, kes on puude vastu, on paha. Nii et sellise kiire semiootilise analüüsi järel võime järeldada, et see karvutu tüüp on paha. Ta on kole ka ja koledad inimesed on teadupärast pahad.

Mulle veidi meeldib see, et see lugu on natuke abstraktsem kui see, et on keegi paha, kes orjastab teisi  ja reostab tehnoloogia ja numbritega  ja siis on head, kes tahavad vabadust ja puid. Captain Planetil on omaette võlu, aga ma paraku ei ole enam kuueaastane. 

Siin on mingeid konkreetseid detaile ka, näiteks need algarvud, ja kohati anšoovisepitsa, mis on tore, sest nii on ta mõnevõrra vähem abstraktne ja lihtsalt teistsuguses veidras maailmas, aga üldfoonina mõjub ta ikkagi keskmisest abstraktsemana.

See abstraktsus samas natuke töötab jutu vastu ka, sest no mul on veidi suva. See ei ole selle teema kõige igavam ja standardsem lahendus, mis on tore, aga see, et siin tegutsevad sellised veidrad entiteedid, kellega ma eriti ei suhestu, on mul üsna ükskõik. Ma ei tea, võib-olla ma satun mingi kuu aja pärast selle jutu peale mõtlema, aga ma väga ei usu.

4.5/10

Maskiga Laksija.

Kohtumised kirjanikega - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-kirjanikega

Kahtlased lood on käimas, kuna mõni aeg tagasi käis meie blogis kommenteerimas keegi, kes meenutas mõneti selle jutu üdini fiktsionaalset tegelast Joeli. See hirmutas mu nii ära, et ei julgenud kohe tükk aega arvustusi kirjutada, sest tundus, et fiktsionaalne ja reaalne maailm hakkab segunema. Pikad sessioonid psühholoogiga on mu viinud sinnamaani, et nüüd tean, et puudub seos selle jutu kõrvaltegelase Joeli ja siin kommenteerinud n.n "Metsavana" vahel, igasugune sarnasus on minu haige paranoilise aju luul. 

See oli väga lõbus jutt. Selline eesti olme, eesti ulmikute veebruariolme, porised poe-esised ja maaraamatukogus pakutav mutikese poolt küpsetatud kringel. Jutu peategelane on keegi Veiko Belials (kes see küll olla võiks? ei tea), sekka askeldavad ka keegi Joel ja Margus, mainitakse ka kedagi Indrek Harglat (kas antud isikul võiks olla mingi seos eesti ulmekirjandusega?), ilmselgelt on tegu üdini fiktsionaalsete tegelastega, kellel, nagu enne mõningaid filme üteldakse, puudub igasugune side päriselt eksisteerivate isikutega, igasugune sarnasus on juhuslik.

Ma ei teagi, kas nii on lubatud, päris inimestest juttu kirjutada. Ilmselt on kõik mainitud piisavalt omainimesed, et ei pane pahaks, pole ka kuulnud uudiseid sellest, kuidas näiteks Belials või Metsavana on Mairi Laurikule verist kättemaksu tõotanud hea nime teotamise eest, nii et vist on kõik hästi. Aga selline nipp aitab jutule täitsa kaasa. Fanficil, räägitakse, on see boonus, et sa saad võtta juba teadaolevad tegelased ja nad asjatama panna, ei pea tegema seda rasket tööd, et tutvustad karakterit ja paned publiku temast hoolima, publik juba teab ja armastab. Ja eks see jutt ole ka omaette fanfic. 

Kas see jutt oleks siis ka töötanud, kui Veiko Belialsi asemel oleks olnud mingi väljamõeldud ulmekirjanik, näiteks, ee... Ülev Tõivuste või Zurbar Turbopea? Ma tegelikult arvan, et oleks, aga päris inimestega on kuidagi naljakam, kuidagi vahvam.  (No põhimõtteliselt võiks ju välja mõelda uue eesti ulmeskene, kus pole ei Harglat ega Belialsi, aga siis oleks asi juba mõningasel määral alternatiivajalugu) Peale selle, üteldakse, et kui inimene kirjutab asjadest, mida ta hästi tunneb, siis on sageli tulemus hea, sest ta tunneb selle valdkonna aspekte ja nüansse. Ja kuna Mairi on ulmekirjanik, siis ta ka ulmekirjaniku elu tunneb.

No näiteks:

Alles autos turtsatas Veiko Joeli viimase lause peale. Ulmeinimese poolt vaadates võib ju näida, et kõik sinus alati ulmekirjanikku näevad, kuid ringkondi, milles liikuda, oli rohkem ning paljud neist ei puutunud isegi nurkapidi kokku, kattuvusalade grandioossusest rääkimata.

See ei pruugi nii olla, aga see tundub täitsa sellise emotsioonina, mida Mairi Laurik on ise kogenud.

Mis puutub loo ulmelisse aspekti, siis see idee, et loovinimese teostest saab tema koopia välja manada, on  täitsa vahva ja selle ümber ehitatud lugu on täitsa asjalik.

Nii et 

7.5/10

Maskiga Laksija