https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-toonela-oiglus
"Rehepapi"-laadne jutustus, kus saavad kokku koerakoonlasest kõrtsmik ja salaja ristisõdijate poolel olev Solomon, kes suundub kohaliku nõia juurde. Täitsa sujuv lugemine, paar nalja on natuke liiga pingutatud, aga üldiselt vahva.
Millegipärast hüppab autor järsult peategelasega Toonela metsa vahele, selle asemel, et sinna sujuv üleminek teha. Oleks paarist lausest piisanud. Nii tegi ta kogu selle kõrtsis oldud osa täiesti kasutuks, sest seal mõeldud taustainfot andnud mõtteid võinuks Solomon mõelda ükskõik kus. Koerakoonalne ei andnud talle isegi mingit kasulikku infot. See oleks palju parem jutt olnud, kui seda hüpet poleks olnud.
No igatahes jõuab peategelane läbi metsa ja sõidab surnud vaimuga Toonela nõia juurde, kus on täiesti lambist labane peerunali, mis ei sobi sinna absoluutselt. Nõiaepisood oli liiga lühike ja tahtnuks rohkem lahti kirjutamist, lõpp oli pisut segane, ma pidin üle lugema, et olla kindel, et ma sain õigesti aru. Taustmaailm koos maagiaga oli küll enam-vähem selline tavaline eesti mütoloogia, aga tundus elus ja usutav ja põnev. Muidu tundus, et autorit huvitas kõrtsmik, kel jutu seisukohalt erilist olulisust ei olnud, palju rohkem kui Maarjamaa tugevaim nõid, kellega jumalasulane Kristuse armust võitlema läks. Seda balanssi võinuks vähe rohkem taga ajada ja kasvõi rohkem tegelasi lisada, autorile meeldib nagunii omanäolisi tegelasi oma juttudesse sokutada. Üldmulje oli ikka pigem positiivne.
6.5/10
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar