https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tadi-noora-korteris
Kui ma lugesin kui oluliseks Stephen King oma romaanide esimest lauset peab, siis ma pööritasin endamisi silmi. Mida rohkem ma Reaktorit loen, seda rohkem ma Kingi mõistma hakkan, sest enamasti võin ma kohe esimese lause peale öelda, kas tulemas on midagi halba või väga halba.
Siin on väike temaatiline artikkel ka, aga ma ei leidnud seda, mida ma kunagi ammu lugesin, mis oli ülevaatlikum. https://www.theatlantic.com/entertainment/archive/2013/07/why-stephen-king-spends-months-and-even-years-writing-opening-sentences/278043/
Miks see kõik teemaks tuli? Sest mul viskab üle juttudest, mille autor nähtavasti ei taha, et ma neid loeks.
Täna on pühapäev, järelikult pesin nõud ära.
Oo, jaa, täpselt see on see, mida ma ootan ulmejutult. Võimalikult igavat algust. Mind ei huvita, et see rõhutatult argipäevlikkus võib teha mingit kontrasti kunagi millegiga, ma lihtsalt suren juba igavusse ja mitte kuidagi ei aita kaasa ka järgnevad laused, tsiteerin ja ei jäta midagi vahele:
Siis koristasin ülejäänud köögi ära. Koristasin magamistoa ära. See oli lihtsam, kui arvasin – korjasin kokku kõik lahtised asjad ja panin kappi ära.
Ma nüüd libistan pilgu diagonaalselt üle teksti kuni tundub, et midagi toimub.
Tundub, et see on kiri, sest kolm lõiku hiljem on seal otsas asjad nagu Tervisi etc ja pärast kolme tärni algab järgmine osa "Tere, ema!" Diagonaaligem edasi.
Kahjuks surin ma vahepeal igavusse, nii et selle jutu ülevaatuse peab lõpetama keegi teine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar