(Pikk jutt ja õhtune aeg, ma teen jupikaupa, täna peatükk-paar ja hiljem edasi.)
tunnen, kuidas vastikus naha all vingerdab. Sekundid lähevad mööda ja ma tahan end koorida nagu mandariini, et sellest lahti saada.
Võrdlused ja asjad ikka head onju. Onju?
Okei, on mingi tšikk, kellel on mingi haigus, mistõttu ta peab umbes iga kahe kuu tagant keha vahetama (see on fain, ulme on ulme). Ta ei tohi ennast väljaspool maja kellelegi näidata, ta vanemad ja vend tegelevad kehade otsimisega, ma eeldan, et nad röövivad kusagilt inimesi selleks? Eks näis. Vend ütleb, et väljas on hästi paha nagunii pmst, aga miks, seda ta ei ütle, ja nähtavasti telekas pole ka selle kohta infot..............
Kuigi tšikk ei tohi ennast kellelegi näidata, otsustab ta isa, et kui neil on torumees külas, siis võib tšikk köögis toidu järel käia, sest kedagi teist kodus ei ole. Sest teatavasti toidu talle alla keldrisse viimine enne kui ta mitu tundi sealt väljas ei tohi käia, on liiga lebo. Obviously jääb ta vahele.
***
Nii, järgmine jupp siis.
Torumees käib öösel tšikil külas (müstiliselt) ning jätab sõnumi "vaata tema kotti", mis ei ütle peategelasele mitte midagi. Müstilised tegelased teatavasti ei jäta üheselt mõistetavaid sõnumeid. Tšikk on närviline, mis tundub ka tema ainuke iseloomuomadus olevat.
Ta vaatab salaja isa kotti, sest see on ainus kott, mis talle ette jääb. Seal on klaaskapslid ja uinutipüssi moodi asi ja ta ei kujuta ette, milleks neid võidaks ometigi kasutada. Ta jääb vennale vahele, kes ütleb, et need ained on keha säilitamiseks ning nähtavasti on see rohkem infot kui talle kunagi varem antud on. Ta tundub varem olevat väga ebahuvitatud sellest, et ta midagi ei tea ja pole varem midagi uurinud. Oh well.
Tšikk on üksi kodus. Tundub nagu pool juttu räägiks sellest, kui kõvasti ta süda parasjagu peksab.
Müstiline torumees ilmub majja ja annab peategelasele kontori varuvõtme, et ta saaks nuhkida, aga ta ei julge, sest et, mm, põhjused.
Emotsioonide kirjeldused on tüütud, sest need koosnevad üldiselt sellest, kui kiiresti süda peksab/ mitu lööki või hingetõmmet vahele jääb ning siis selgitus, mis emotsioone ta parasjagu tunneb. Enamasti on emotsiooniks mingi variatsioon hirmust.
Mulle ei meeldi peateglane muidu ka, aga see kui palju teda peab pushima, et ta päriselt midagi teeks, on nii tüütu. Seal on müstiline torumees, aga tšikk ei mõtle, kuidas see võimalik on, et tüüp oskab teleportida ja aega seisma panna, ainult imestab korraks. Tal on müstilised ümbrikud, imelikud unenäod jne, aga ta ainult imestab natuke ja siis kardab jälle, nagu kogu aeg. Teda nagu üldse ei kotiks mitte midagi. Tal on see paganama kontori võti, aga ta ei ole hetkekski rohkem selle peale mõelnud, ta lihtsalt vaatab tundide kaupa telekat. Kes arvas, et see on huvitav? Et see tegelane on huvitav??
Ümbrik suunab teda telekast ühes reklaamis neiut vaatama ning kui ta pere on uue kehaga tagasi, siis see on selle neiu keha (what a twist, never saw that one coming).
Kui pereliikmed märkavad, et ta on üllatunud, siis ta esimene mõte on, et ta peab kiirelt improviseerima.
Ei, ei sa ei pea improviseerima. Sa võid otse välja öelda, et sa nägid teda reklaamis. See ei tohiks keelatud olla. See peaks olema suht pädev põhjus üllatuseks. -_-
Nüüd kui kolmandik juttu on möödas on paarilauseline selgitus, mis ulmehaigusega tegemist on. Nüüdseks teame me muidugi läbi loo selle kohta piisavalt, nii et see on täiesti mõttetu vahepeatus. Lisaks saame me teada, et nad hoiavad valmis olevaid kehasid alasti, mis on fucked up asi, mida teha, ühtegi põhjust pole ka antud.
Torumees tuleb läbi ja avalikustab ennast teistele pereliikmetele, kes karjuvad ta peale, sest ta tahab tšikki endaga kaasa võtta. Siis ta paneb aja seisma ja tuleb välja, et peategelane, EI SAANUD VAREM ARU, ET AEG OLI SEISMA PANDUD. Kuidas?? KUIDAS??
Ta kirjeldas ise, kuidas kell seisis, kui jorss tema juures oli, kuidas kell oli 11:23 kui tüüp tuli ja siis nad käisid köögis ja teisel korrusel ja neil läks tükk aega aega ja siis kui tüüp ära läks sai kell 11:24.
KUI loll ta on??
See vastab muidugi küsimusele, kuidas ta ei mõlnud selle peale, kuidas keegi saab teleporteeruda ja aega seisma panna. Ta oli lihtsalt nii loll, et ta ei saanud sellest aru. See, et keegi oli üks sekund akna taga ja teine sekund toas tema kõrval ei olnud tema jaoks teleport vaid lihtsalt midagi kummalist? Nagu....... fain. FAIN.
Kui tšikk küsib torumehelt, miks too torumeest mängis, siis vastab too, et selleks, et ehmatus oleks väiksem, mis järelikult tähendab, et ta korraldas asjad nii, et neil oleks tarvis kutsuda torumees; nad kutsuksid selle müstiktorumehe; kedagi teist poleks tollel päeval kodus; et isa ütleks et tšikk võib salaja samal ajal külmkapi kallal käia, kui keegi võõras majas on, kuigi ta ei tohi ennast kuangi kellelegi näidata; ning et tšikk päriselt ka kööki läheks. Einoh võimalik, see on müstiline torumees, kes loeb mõtteid, peatab aega, teleporteerub ja teab tulevikku. Kõik on võimalik. -_-
Mees teeb jura ja tšikk (ma ausalt tahaks ta nime kasutada, aga ma ei mäleta seda ja ma ei tea, kus seda viimati kasutati, nii et ma ei oska seda otsida ja lugu on piisavalt pikk, et ma ei viitsi tagant uuesti üle lugeda) ärkab kusagil müstilises toas, kuhu tuleb Surmajumal, kes on inimesekujuline ämblik.
Ta kirjeldus jätab temast natuke naeruväärse, mitte hirmuäratava mulje, mis on eeldatavasti tahtmatu ja võimalik et minu subjektiivne tõlgendus.
Lävel seisab oma kaheksal seljast välja tuleval jalal naine. (...) Naise päris jalad vaid tolknevad tema all, kiikudes iga liigutusega edasi-tagasi. (...)
„Minu nimi on Emman,“ sõnab ta vaoshoitult. „Olen Surmajumal.“
Nüüd ta on tükk aega mingis põrgu moodi kohas, kus ta peab kogema enda eelmiste kehade surmasid, sest et põhjused. (vanad jumalad, Saatus, reeglid, whateva).
Üks õhtu on ta oma toas ja vaatab seintel olevat kirju.
Neid kirjutati millegi tumeda ja tol hetkel vedelaga, sest tähed vajuvad alt poolt pikemaks, nagu voolaksid, kuigi värv on katsudes kuiv. Need on lohakalt kirja pandud, justkui autoril oleks olnud liiga suur pintsel käepärast.
Kummardun seinale lähemale ja tõmban kange pahvaka metalset lõhna ninna. Meenutab verd.
See meem sobib väga hästi umbes kõige kohta, mida see tšikk mõtleb. Elen on ta muidu, keegi vahepeal nimetas seda õnneks.
Nagu, talle hakkab nüüd kohale jõudma, et ta pereliikmed tapsid inimesi selleks, et talle kehasid muretseda.
KUI loll saab olla? Ta on 17, mitte mingi 13, kus ma veel vaevu oleks valmis uskuma, et ta on nii naiivne.
Näidake mulle ÜHTE lugejat, kes ei eeldanud, et ta kehad on muretsetud mõrvamise läbi.
Ta on iga kahe kuu tagant uue keha saanud, mida ta arvas? Mida ta mõtles? Kui pime ja loll ta on?
Jeesus Maria. Ja meil on ligi 2/5 juttu veel alles.
Tal võttis kaheksa mälestust aega, et niigi palju aru saada. Ja seda tänu sellele, et ta tundis venna hääle ära.
Nagu, miks mitte omada lolli peategelast, see võib olla huvitav.
Aga mitte nii nagu see tegelane, kes on lihtsalt idioot.
Oeh. 2/5 veel. Enamik on juba läbi. Ma pigem jätaksin selle täna pooleli, aga ma tean, et ma ei tahaks enam selle jutu juurde tagasi tulla.
Elenile näidatakse veel tema eelmiste kehade mälestusi, ta mingi emotsioonitseb veel, mind üldse ei koti.
Lõppeb sellega, et tšikk peab valima, kas ta läheb ajas tagasi, kus ta ei tea, et ta vanemad inimesi tapsid ning elab nagu varem; läheb taevasse ja perekond mäletab, et jäi auto alla või laseb ennast 100 aastat piinata ja hakkab jumalaks, vanemad jääks teda taga otsima.
Ses suhtes, et jutt lõppes sellega, et ta pidi valima, mitte tema valikuga.
Mul on niiiii pohhui sellest, mida ta valib lihtsalt. Nii pohhui on noh.
Ta oli nii loll ja iseloomutu, kui välja arvata, et ta oli loll ja kartis palju asju.
Me ei tea tema vanematest mitte kui midagi peale selle, et nad muretsesid talle kehasid ja ta vend oli jobu, aga hoolis temast piisavalt, et tema jaoks kehasid muretseda.
Nii pohhui noh.
3/10
Pmst võiks olla ka 4, sest kirjutatud pole väga kohutavalt, aga mul on (arvake ära. õige!) pohhui.
