https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuuletallaja-tasu
Estconi pohmell on vaikselt hääbumas, nii et lisan ka oma tagasihoidliku (selline väike nali siis siinkohal) isiksuse poolt mõne kirjasõna oma kalli kaasteelise ahastusekambrisse.
Tim Hornet kirjutab jälle järje eelmisele jutule, mida ma umbmääraselt, ent mitte kõige selgemalt, mäletan. Aga tegevus toimub selles tuttavas rahvajutu-eestis, mis mulle meeldib. Mis mulle ei meeldi, on see, kui kaootiliselt autor on minevikku ja tulevikku kasutanud. Miks see hea peaks olema, kui ma ei tea, mis, kus, millal toimub? Ei peakski hea olema. Ja ei ole ka. Tüütu ja segane on hoopis, kuigi jutu sisu pakub huvi. Kui huvi ei pakuks, oleks täiesti lootusetu. Või, noh, ilmselt mitte täiesti. Umbes iga jutuga on autor natukene paremaks muutunud.
Iseenesest jutus ei juhtu väga palju, aga vaib on õige. Piisavalt maagiat ja üleloomulikku ja argisust tähendab kokkuvõttes, et kui seda mineviku ja tuleviku jura ignoreerida, on täitsa õnnestunud kirjatükk. Aga no seda ei saa kohe kuidagi ignoreerida. Nagu oleks autor kirjutanud kaks juttu ja siis võtnud jupi ühest ja siis jupi teisest ja siis paar juppi siit-sealt vahelt ära kustutanud ja omadega täitsa rahul olnud. Reaktori jaoks käib ju küll? (Käib, aga no, see selleks.)
Ma ikka ignoneerin seda ajastukaost, ma ei saa midagi parata, mulle meeldib eesti muinaslugu. Lõpp tegelikult ei meeldinud väga, või vähemalt see liiga ootamatu loomemüüdi jupp seal täitsa otsas.
6/10
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar