Inimlikkuse puudutus - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-inimlikkuse-puudutus

Onu on VR koosolekul. See tundub nagu Technology Bad lugu. See tundub seda veel enam kui peategelasele öeldakse, et ta peab oma ajakirjanikutöö jaoks "puudutusprostituudi" leidma.

Las ma pakun. Kõik on nii VR, et keegi ei saa enam päriselt kokku ja see on tabu ja päriselt üksteise katsumine on mingi pervoasi ja siis ta leiab selle prostituudi ja siis talle hakkab katsumine meeldima ja siis tuleb välja, et see prostituut on tema uus töökaaslane, keda ta ainult virutaalselt näinud on.

Okei, natuke mööda. Katsumine pole tabu, see on keelatud, sest pandeemia ja töökaaslane tahab lihtsalt, et teda katsutaks. See ongi kogu lugu. Siin on võimalik kirjutada sunnitud üksiolekust, pandeemia tõttu suletud ühiskonna mõjudest, aga see räägib sellest, et üksteist ei tohi katsuda ja see sakib, sest kallistamine on tore. 

Vähemalt polnud jutt ajamasinast, see on boonus. Ja väga vähesed on üldse pandeemiaga seotust jutte kirjutanud (ma saan aru, miks, ja ei oota väga, et seda tehtaks), nii et see on huvitav aspekt. Parem kui varasemad jutud ka. Läheb niimoodi vaikselt kukesammudega ülesmäge, ma ütleks.

3,5/10

Kapten Viriseja

Kondikeerutaja - Riho Välk /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kondikeerutaja

Autor annab kõigile jutuvõistlusest osavõtlemise peale mõtlejatele lootust, et säärase killukese saatmine pole häbiasi. Mitte, et see jutt oleks kohutavalt halb, aga see on lühike ja mõttetu.

Mul on mingi ähmane mälestus, et see lõpp seostub mingi varasema jutuga, aga see on nii ähmane, et võib olla lihtsalt kuumarabandus. 

Selline jupike juttu on normaalne asi, mida ulmekirjutamise töötoas valmis treida, või no kasvõi Reaktoris avaldada, aga selle teise asja teostamise puhul ei pea imestama, kui keegi vaimustusest mitte ainult kiljuma, vaid ka ohkama ei hakka. Mina ohkasin muidugi küll, aga mitte vaimustusest, nagu kallis lugeja võib siinkohal isegi järeldada.

3/10

Kapten Viriseja

Reaktori juttudest 05/21 - Tõnis Hallaste /kv

Kui sa tahad (raam)jutustusi teha, siis kirjuta need jutustustena, küll Reaktor avaldab.

Kui sa tahad arvustusi kirjutada, siis tee seda. Ma lugesin neid, see oli huvitav. 

Aga ära tee arvustusi raamjutustuste sees.

1/10

 Kapten Viriseja

Ussisugu - Kaidi Kangur, Leila Liivak /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ussisugu

Mitme autori jutud on huvitavad, sest kõik kirjutavad neid erinevalt ja siis võib lugeda ja mõelda, et kas üks kirjutas ühe lõigu ja teine järgmise; või et üks kirjutas jutu ja see oli nii halb, et tometaja kirjutas selle nii palju ümber, et oli kaasautori kohta väärt; või üks mõtles enamiku juttu ja teine pani kirja või midagi hoopis kolmandat.

Jutt nukumeistrist, kelle naine suri kui kolmest pojast noorim oli alles väike. Huvitav, kas see on jõulujutt, sest no nukumesiter ja värki. Aga milline mitte-psühhopaat kirjutab suvel jõulujutte? 

Ma päris hästi sellest aru ei saanud, pean ütlema. Mingi müstiline uss, inimesest nukuks ja vastupidi muutumine, mida peab rohkem aimama, kui aru saama, müstiline ilus piff, haige vanainimene...

Täiesti okeilt kirjutatud samas. Nagu ise ka vanaks jäänud, ei jaksa selle kuumaga väga kurjasti öelda asjade kohta. Või siis meie Suur Missioon on õnnestunud ja tänu sellele blogile siin on Reaktori standardid natukene tõusnud. Jep, see viimane tundub usutavam. Ütelgem hurraa, lehvitagem sobilikke lippe ja tähistagem, risti- ja muu rahvas!

Ma panen hindeks üks nõrk kuus, sest ma ikka nõnda helde olemisega.

6/10

Kapten Viriseja

Supervõime - Triinu Meres /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-supervoime

Ma tean juba ette, et selle arvustamine on viga, sest üldiselt Triinu oskab kirjutada. Mida sa ikka ütled jutu kohta, mis hea on? :'(

No nagu eeldatud sai, siis täiesti normaalne ja pädev jutt.

Kuningaperel on üleloomulik õnnevõime, mistõttu prints pääses sõjas eluga, kuid tema sõjavägi mitte ja siis ta peab minema üleloomulikule Ninja Warrior takistusterajale, kus on hirmsad kollid, aga tal veab, nii et ta jõuab elusana teisele poole ja kuna ta jäi ellu, siis on karistus kantud kah. Aga nüüd ta loodetavasti arvestab tulevikus rohkem teistega, sest põhjused.

Ega seal jutus midagi märkimisväärset polnud. Natuke kohmakas oli see spordikommentaatori infoedastuse meetod ja taust oli suht ähmane, aga käis küll. Seda poleks piinlik kusagil kogumikus kohata, isegi kui pärast enam ei mäletaks, et see seal oli.

7/10

Kapten Viriseja

Südamesilmad - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sudamesilmad

Oi, üks jutt jäi vahele.

Ma alustasin selle lugemist mingi paar nädalat tagasi, aga siis hakkas mul igav ja jäi pooleli. Uuesti algusest ikka ei alustaks. Nii et seda lustimängu, et loeme lugu ja paralleelis kommenteerime, ei saa mängida.

Oeh.

Sihuke tere, kaasinimesed, mina olen samuti inimene, näen, et tarbite toitaineid ja elate läbi emotsioone  vaib on sellel lool.

No libistame siis korra pilguga jutust üle.

Christina läheb oma elukaaslasest Carlist lahku, sest Carlile ei meeldi mõned Christina kombed, aga varem pole ta nendest rääkinud. Kas pole teilegi, kaasinimesed, tuttav see väga inimeseomane situatsioon, kus teised inimesed (kes on samuti inimesed) ütlevad ühte, aga mõtlevad teist! Väga vihaleajav, näete, mul, inimesel, tekib ka emotsioon. Teen järsu liigutuse ka, et näha oleks.

Siis jääb Christina auto alla ja ta kaotab ühe silma, arst pakub talle kunstsilma. Tuleb välja aga, et kunstsilm võimaldab tal näha, kas keegi on ebasiiras. Näete, see lahkuminekusissejuhatus on temaatiline! See, et see mõjub uncanny valley efekti demonstratsioonina pole siin üldsegi mitte oluline! 

(kogu see jutt on psühholoogilises mõttes selline uncanny valley. ses mõttes tubli saavutus, teha kirjapildis midagi, mis on muidu visuaalne)

Igatahes, tema uuest võimest on nüüd kasu KAPOle ja ta võetakse valedetektorina tööle.  Meie Poligraf Poligrafovitšil tekib veel afäär ülemus Märteniga, kes on väga seksikas. On ka põnev küsimus - kes on asutuses reetur, kas Christinal õnnestub sellele jälile saada? Iseenesest on nimega tegelasi peale Christina KAPOs üks, nii et ei oleks tohtinud iseenesest väga raske ära arvata olla, aga mul oli natuke liiga ükskõik, et ma arvata oleks viitsinud.

Paha oli - ülla-ülla - Märten, kes hoiab oma kurje plaane niisama oma koduarvutis, kus tema armuke neid iga hetk lugeda saab. Ja siis muutub ta sarmikast hurmurmehest multikakurjamiks. Sest näe, ta on psühhopaat, kelle ebasiirust pole näha, ja kes on NII KURI! 

Paneme ühe meeleoluka klipi ka, lihtsalt niisama.

Okei, siis tuleb mingi deus ex machina, mis päästab Christina ära.

Oeh.

Jube kohmakas lugu, nagu papist tehtud. Ma tahaks ütelda, et tegevuskäik on markeeritult edasi antud, aga ta tegelikult ei ole. Stseenid on kõik korralikult välja kirjutatud ja puha, ainult et minu emotsionaalne side looga on sama, mis oleks olnud markeeritud süžee puhul. Et no vahet väga pole, kas lugeda siin minu sisukokkuvõtet või lugu ennast, kummalgil juhul on kõigest üsna ükskõik, ainult et selle kokkuvõtte eelis on selles, et on lühem ja saab seetõttu kiiremini läbi.

Ma nii mõned kuud tagasi oletasin, et Kruusmetsa strateegia näib olevat iga kuu kirjutada üks jutt, toimub vaikne, aga sihikindel areng ja enne kui tähelegi paned, on elav klassik valmis. Igatahes praegu tundub see areng ikka väga vaikne olevat. Okkaline saab olema tee püha tõe juurde, kui klassikuid tsiteerida. 

Mingi hetk peab see kvantiteet kvaliteediks üle minema.

Seniks aga

3/10

Maskiga Laksija

Haldjanõidus - Mia Lisette Tamme /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haldjanoidus

Ilusa ilma tõttu oli see blogi vahepeal suletud, aga nüüd aitab ka, vaatame, mis vahepeal kirjutatud on.

Algab jutt sellega, et arvatavasti teismelise Nicholase ema on otsustanud lambist, et koliks kuhugi pärapõrgusse looduse keskele, sest talle ei meeldi linnas. Nicholas ei ole olukorraga rahul. Ema näib uskuvat haldjaid ja muud säärast, Nicholas mõtleb, et ema on idioot. Kuna jutt on ulme ja pealkirjaga 'haldjanõidus', on õigus loomulikult emal, mitte Nickil, aga ma olen praegu täiega Nicki poolt, sest lambist maale kolimine oma lapse sotsiaalseid sidemeid, tahtmisi ja  elu täiesti ignoreerides, on, kui kasutada teaduslikku terminit, dick move. Päriselt. Ma saan aru, et mõnikord sunnivad olud vanemaid kolima, või tuleb mingi ilgelt hea tööpakkumine või midagi muud sarnast, aga kaotada kogu oma sotsiaalne võrgustik peale oma perekonna on päris ränk asi, ja kui ainus põhjus, miks su vanemad seda sulle teevad, on sellepärast, et nad on linna jaoks liiga diibid, siis see annab prioriteetidest märku. 

Nick on telefonis. Mul on tunne, et me peaks seda võtma kui phone bad, millest järeldub elegantse süllogismina Nick bad. Mul pohhui. Nick üritab oma sõpradega suhelda. See on inimlik. Ma olen jätkuvalt Nicki poolel.

Kõrvalmärkusena, tundub, et see lugu läheb mulle korda. Mõnes loos on nii kaugel juba laserpüssidest kolm korda tuld antud ja loobitud kvantgranaate nii et vähe pole, aga  mul on ikkagi ükstaskama, kas tegelased elavad või surevad. Siin läheb üks tegelane mulle korda. Mul on kahtlus, et minu arvamus ja autoripositsioon ei lange ühte, aga  ega ma kindel selles ei ole.

Näeme maja, mis tundub olevat suht okei, Nicholasele hakkab tunduma, et elada ju võib. Siis arvavad vanemad, et äkki lõpetaks telefonide ja interneti kasutamise ära, lauatelefon on ju kiirabi jaoks olemas, kui vaja peaks minema. Nick kaotab enesevalitsuse. Hea küll, oma õe taldrikuga löömine on halb, aga ma olen jätkuvalt Nicki poolel. Inimene tahab oma sõpradega suhelda, kui kohutav. 

Mulle tegelikult hakkab see lugu sümpatiseerima, sest nii Nick kui ka tema pere tunduvad olevat päris inimesed, mis tähendab, et meil on mitu usutavat karakterit, kes tahavad vastukäivaid asju, mis on loo dünaamika jaoks väga hea. Ja me pole veel haldjanõiduseni isegi mitte veel jõudnud.

Hundist rääkides - Nick saadetakse õe löömise pärast välja kivi peale istuma ja oma tegude üle järgi mõtlema, kui teda tabab haldjanõidus, mis ta metsa meelitab, kus ta mõnevõrra ära eksib. . Tal õnnestub leida mingi muu talu, kus elab kohalik nõid abikaasaga, kes teda tohterdab ja koju ära saadab.

Ma nüüd loen natuke ilma resümeerimata edasi.

Issand kui nunnu lugu see oli. Noor armastus ja puha.

Ma pean ütlema, et mulle sümpatiseeris loo keskel olnud pööre, kus haldjanõidus osutus millekskiks olmelisemaks, kuigi hiljem selgus, et mitte päris. Mulle meeldib, kui ma ei aima kohe ette ära, mis värk on. Mitmetes ulmejuttudes on süžee selles, et tavainimene kohtab midagi, mis tundub olevat haldjas/päkapikk/draakon/mutt-inimene, aga alguses ei usu ta seda, sest haldjaid/päkapikke/draakoneid/mutt-inimesi pole ju olemas. Lugeja teab samas, et loeb ulmejuttu, nii et tema jaoks on ilmselge, et tegu on haldja/päkapiku/draakoni/mutt-inimesega ja nii jääb suur hulk narratiivset pinget olemata.  Ja-jaa, tean, et huvitav võib olla mitte see, millega on tegu, vaid selles, kuidas inimene sellele reageerib, aga noh, sellega on nagu on. Aga siin, näe, lugeja mõtleb, et d'oh, selge, et haldjas meelitab, aga tuleb välja, et on lihtsalt kooliõde. 

Paar kohta olid natuke kohmakad. Härra Ilusaga seostuv näiteks. Tema ei mõjunud eriti loomulikuna. Varjuolenditega kokkupõrge algas väga mõnusalt, aga lahenes ka kuidagi kohmakalt. Ja Seda, Kuidas Asjad Tegelikult Olid, räägiti ka kuidagi koperdades. 

Ehk siis, sellise üldise noorte elu kujutamisega tuleb autor päris kenasti toime, vahva lugeda ka, aga kui tuleb selline selge üleloomulikkus mängu, ajab lati maha. Lati alt läbi ei jookse, aga üle siiski ei saa.

Aga muidu ju täitsa tore.

7/10

Maskiga Laksija

Kohtumõistmine Aethelgreni üle - Häli Kivisild /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumoistmine-aethelgreni-ule

Mul sihuke laisk fiilis praegu.peal. Lugesin loo läbi, üldse ei viitsi korralikult arvustada.

Tähendab, et on sihuke lugu, kus mõistetakse kohut ingli üle, et ta laskis süüa inimestel Hea ja Kurja Tundmise Puust, tulemuseks tsivilisatsioon, koos sellega muidugi küsimus, et kas tsivilisatsioon on Hea või Paha, pluss siis mõned pildid tsivilisatsioonist, et siin me siis oleme koos oma kurja ja heaga ja kas see pole mitte üks pöörane teekond. Kas see polnud mitte seda kõike vaeva väärt? Wow.

Ai, kurat, sassi läks.

On hoopis sihuke lugu, kus mõistetakse kohut haldjaprintsessi üle, et ta õpetas inimesi ravimtaimi kasutama, tulemuseks tsivilisatsioon, koos sellega muidugi küsimus, et kas tsivilisatsioon on Hea või Paha, pluss siis mõned pildid tsivilisatsioonist, et siin me siis oleme koos oma kurja ja heaga ja kas see pole mitte üks pöörane teekond. Kas see polnud mitte seda kõike vaeva väärt?  Wow.

Täiesti teine värk, eksole.

See oleks  muidugi märksa õelam kõrvutus, kui too esimene stsenaarium oleks sihuke äratrööbatud süžeekäik, aga mul ei tule hetkel konkreetseid näiteid pähe. Ma laisk ka samas, nagu üteldud, ei viitsi pikalt mõtelda. Küsimus sellest, kas Hea ja Kurja Puust söömine oli võib-olla äkki hoopis hea, on samas ikka kasutatud motiiv, ega sellest kristlikus kultuuriruumis kusagile ei pääse. Mul tulid "Head ended" ja "Tema tumedad ained" kohe pähe, kui ulmest rääkida. 

(Muide, "Headest ennetest" on jumala hea sari olemas, ja sellele tuleb isegi teine hooaeg, Pratchetti ja Gaimani märkmete järgi ja puha, äge värk.)

Ma ei saa nüüd "Häid endeid" üldse peast ära. Kipub kohe võrdlus sellega pähe, mis on mitmel põhjusel  täiesti ebaaus.

Häda vist selles, et see jutt on nüüd selline ideeulme. Tal on väga vahvad kulissid, kogu see haldjate värk, mitut-setut sorti teisi ka veel, pluss võimalike tulevikkude vaatamine võlupeegliga. Aga ta on ikkagi kuidagi kokkuvõetav kahe lausega: "Tsivilisatsioon - siin me siis oleme koos oma kurja ja heaga ja kas see pole mitte üks pöörane teekond. Kas see polnud mitte seda kõike vaeva väärt?" Mis on ju tore motiiv. Ja ega lühijutuga ei jõuagi ehk väga palju teha. Aga ma ikka ei saa sellest kotermannist peas lahti ja võrdlen seda "Heade ennetega", millel oleks nagu sama motiiv, aga kus on peale selle ka tegelased ja süžee ja muud tulevärki ka. Mis, nagu juba varem üteldud, ei ole üldse aus võrdlus, sest esiteks oli Pratchettil-Gaimanil terve romaan selle jaoks aega, ja teiseks on nad Pratchett ja Gaiman. Aga paraku on tulnud ebaaus võrdlus selleks, et jääda, ja Kivisild jääb selles võrdluses paratamatult kaotajaks. Kuigi nagu paha see lugu ju polnud.

5/10

Maskiga Laksija

PS: Vaatasin nüüd, mida ametlikud arvustajad on loost arvanud, ja sealt tuli ju hoopis täpsem diagnoos - Prometheus! No muidugi Prometheus. A noh, ega alati saa kõige teravam pliiats ka olla.