Kooljapää külavanem - Iti Tõnisson /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kooljapaa-kulavanem

Ma olen nüüd omadega puntras, sest muidu saab päris pikalt kirjutada sellest kõigest, mis mulle jutu juures ei meeldi, aga nüüd mulle õnnetul kombel meeldib see jutt, ja millest ma nüüd kirjutan?


Jutt on hoogne, hea sulega ja minu arust üsna vaimukas.

Nõiad sõitsid kohale, lõid oma amuleti- ja kristalliletid püsti, hullutasid inimesi pendlikursustega, tagusid pool õhtut gongi, tantsisid india rahvatantse, , lõpuks terve saalitäis rahvast rivistati üles nagu Pekingi olümpiamängude võimlejad

Tehke teised ka nii.

Loo mastaap on valitud sobiv, ei üritata paari leheküljega lahendada ära surematust või igavest armastust, tegevus  toimub kohaliku ajalehe toimetuses, kus, tuleb välja, on kajastatud kogemata midagi või kuidagi, mis kohe mitte ei lähe. Tuleb pahandusi.
Humoorikas  ja lühike jutt, ületab etteseatud lati.

Lõpus figureerivad veel korraks vanemkonstaabel Reinusson ja nooremkonstaabel Reps, punapead mõlemad - no paljalt selliste kompvekkide nimel tasub lugeda.



8/10

Valusad mälestused - Karmo Talts - /ml

Nii.

Meil on Kaur, kes on sugulase matustel. Kohe alguses antakse meile ette, et Venemaa on Ukraina  vallutanud - kas see on meie loo ainuke ebatavaline element? Saame näha.

Mulle sümpatiseerib see peiede olme üldiselt, tuleb täitsa silmade ette selline suguvõsa kokkutulek matustel. Eks eestlased vist ole üldiselt päris palju peiedel käinud, hea selline viide, annad paar olulist märksõna ära ja juba hakkab filmilint peas jooksma.

Nii. Tuleb välja, et Kaur mõtleb aina lahkuminekust oma tüdrukuga, matustest on üsna ükskõik. Jajaa. Noh, arusaadav ikka, eks me ikka ole vahepeal mõtetega eemal.

"Seda öeldes liigutas ukrainlanna end jõuliselt, nii et tema lopsakad vormid värisesid."

Mjah.

Nii, nüüd tuleb uus noovum - vendade-õdede vahelise abielu küsimus. Khm. Vägisi tikub pähe  küsimus, et kas see on nüüd samasooliste abielu küsimuse tõstmine n.ö 10 minutit tulevikku - et teame küll, millest me räägime, aga läbi lillede ja ulmefiltri? 

Või  on see päristeema? Tuleb välja, et Kauril on õde/kasuõde?  Hakkame seda teemat lahkama? 

Ei, siiski vist mitte.

Nii, nüüd imbub sisse mälestuste kustutamise teema. Nii. Tundub, et see on siis selle loo fookus - midagi hakkab nagu arenema. Tuleb välja, et Kauri vend on lasknud mälestused oma emast kustutada, nii, nüüd vist hakatakse mingit teemat lõpuks lahkama ...

oi, jutt sai läbi.

„Elu ei saa olla kannatusteta,“ oli ema öelnud, „sest raskusi ületamata ei saa inimeseks.“ 

Noh, mulle tundub vähemalt selge autoripositsioon, et vend Paul oli loll ja halb. Vaadake, talle ei meeldi isegi raamatud, "Pinocchio" ei kõlvanud. Ja eelmine tsitaat paneb malakaga pähe selle, mis on õige positsioon. Ema annab õpetlikke tarkusi. 

Mälestustest loobumise küsimust põhimõtteliselt üldse ei lahatud -  see tuli sisse üsna lõpupoole, kus oli Paul, kes oli paha, ja kus meile üteldi, et mälestuste kustutamine on paha. Sihuke moraalijutt. Paha Paul ja Kaur, kes sama moraaliküsimusega maadleb, ja kas ta teeb nüüd õige otsuse? Võib-olla pidanuks see peielauastseen meile näitama peategelase kannatusi oma mälestustega - kuidas aiva käivad peas ringi mingid mõtted, üldse ei saa enda ümber olemisele keskenduda, teate, väga raske on. 

Aga, noh, see kõik ripub selle otsas, kui hästi on neid mälestusi ja nendest tulenevaid kannatusi kujutatud, ja noh, jumal paraku, kehvasti, kehvasti.

Ma kujutan ette autori mõttekäiku selle loo kirjutamisel - oh, peaks ikka näitama, kui raskesti need mälestused peategelast painavad -  paneks tema ja tema eksi tülitsema - ee, mille üle? poliitika! kas eestlased on fašistid! ja homoabielud! ei, oot, homoabielusid väga ei saa, peaks ikka tulevik olema.  no teeme siis venna-õe abielud! just, täpselt! ongi realistlik suhe ja lahkuminek kujutatud, lugejad uluvad silmad peast selle traagika üle. jess.

Ühesõnaga, mina mängin praegu selle valusa mälestuse juures tagareas istuvat lavastajat, kes karjub "EI UU- SUUU!". Skemaatiliselt kirja pandud. Pole sügavust, on ainult paar poliitilist lahkarvamust, seda, miks need teemad neile tegelastele korda lähevad, me ei tea. Või ei lähegi? Läksid lahku asjade pärast, millest neil tegelikult ükskõik, ja see on traagiline? Või oli ühiskond neid niimoodi programmeerinud uskuma, sihuke mitte-sügav-mitte-pealiskaudne küsimus ja seepärast läksid lahku? Me ei tea. Sest me ei näe seda suhet. Ja mul on ausalt ütelda ükskõik, sest ma ei näe seda suhet. Olja võdisevad vormid ka ei aita kahjuks. 

Mul on tunne, et seda lugu oleks võinud pikema kirjapanekuga tunduvalt paremaks teha. Ja no muidugi ka siis, kui see Kauri-Olja suhe oleks paremini kirja pandud. Mul on üldse tunne, et selle loo headus istub väga selle otsas, kui hästi see kirja on pandud. 

Ja teise punktina - ma tahaks näha seda,  kuidas autor on Pauli poolt ja võtab teda väga tõsiselt. Üks printsiip, millest kirjutamisel räägitakse, on see, et autor peab kõiki tegelasi armastama ja lähenema neile ausalt.  (eeldusel, et me räägime mingist psühholoogilisest realismist eksole)

Kui meil on siin jutt mälestuste kustutamisest ja meil on tegelane, kes on lasknud oma mälestused kustutada, siis ma tahaks näha tema sügavat ja ausat psühholoogilist portreed, nii-ütelda saatana advokaati, kaitsekõnet selle kohta, miks peaks just sina kohe ja praegu kõik oma traumaatilised mälestused kustutama.  Mitte, et ah, tema arust oli "Pinocchio" kehv raamat, davai, läheb, delete.

3/10

Maskiga Laksija

Vabastamine - Karmo Talts /kv

Siim on alternatiivpeol, ta on hästi rikas, aga pole oma eluga rahul. Tutvub seal vennaga, kes ütleb, et nad elavad virtuaalreaalsuses. Seda tõestatakse nii muuseas kahe lausega, kuigi tegu on huvitava ideega, mida ma tahaksin lugeda tegelase pilgu järgi, mitte möödaminnes lühikirjeldusena.

Siis nad lähevad väljalogimisterminali, möödaminnes lüüakse üks virtuaalpolitseinik ka auti.

Siis tuleb välja, et Siim oli "psühhofarmakonide" mõju all, mis mõjutasid ta ajataju (mis ilmselgelt selgitab, kuidas ta sai kogeda seda, et ühel koosviibimisel keerati aeg tagasi). (Hästi palju sõnakordusi viimases lauses...) Ja tegelt ta pandi hoopis nüüd virtuaalreaalsusesse, mitte ei lastud välja.

Nagu näha, hästi lühike jutt. Teinekord võib autor üritada kirjutada päris juttu, mitte jutust lühikokkuvõtet. Mitte, et ma arvaks, et jutu pikkus automaatselt selle kvaliteeti mõjutaks, aga seekord kindlasti. Idee eest, millest vaeva nähes saaks midagi arendada, saab ühe punkti juurde.

3/10

Kapten Viriseja

Vanamehe tola - Glen Simson, Kaido Ojala /kv

Kahe inimese kirjutatud jutt. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed kahekesi kirjutada saavad, aga me kõik teame, et saavad, näiteid "päris" kirjandusest on palju. Lihtsalt huvitav on mõelda, kuidas see käib.

"Härra Williams, te olete jälle siin."

Teietamine käib suure algustähega. Lihtsalt väike norimine.

Aga tegelased on välismaalased, see ulmikutele teatavasti ei meeldi, ilma väga mõjuva põhjuseta ei tohi keegi mitte eestlane olla. (Mul on isiklikult suva, aga no sihuke värk on.)

Psühholoogi juures, tulevik, sotsiaalselt ebasobivaid asju teatatakse "organitele". Millegipärast on mul veel huvitav, kuigi inimesed ei räägi nagu inimesed. (Illustratsioon mulle ei meeldi, see on suht ilmselgelt foto pealt maha joonistatud ja sellise väriseva ebakindla käega ning sellest hoolimata tundub perspektiiv vale. Onul ei ole nägu, aga see on okei.)

See terapeut on hästi sitt terapeut, mul on tunne, et kumbki autoritest pole psühholoogi juures käinud, aga tänapäeval on see suht tavaline asi, nii et ta käitumine kriibib suht silma. Kuigi me võime alati öelda, et tulevikus käivad asjad teistmoodi, eksole (ei koti, ikka häirib).

Härra Williamsil tundub muidu olevat keskeakriis, vingub, et ta ei tunne ennast ühiskonnas elusana ja tahab tööd teha. Üldse suht tropp vend on, ropendab põhjuseta professionaali peale, kes üritab teda aidata. Oli kunagi programmeerija, aga ühiskond on edasi arenenud "kõik ehitavad baktereid ja paremaid inimorganeid". Selle asemel, et eriala vahetada vend leiab, et teda pole ühiskonda enam vaja, ta parem isegi ei proovi, sest ta arvab, et ta ei saa hakkama. Ja siis teeb kõik muud ideed maha, mida talle pakutakse. Tundub täiega tropp vend, üldse ei pane imestama, et ta sõbrad ta maha jätsid.

Siis mingi täiega lampi lõpp täiesti suvaliste tegelastega. Mehhh. Kui täpne olla, siis päris lõppu ei ole ka, lihtsalt ühele suvlisele vennale tuleb hea mõte ja ta ütleb, et oodake, ma tulen kohe tagasi ja siis saab jutt läbi.

Et on ühiskond, kus kõik on tore, aga inimesed ei ole sellega rahul. Ma ei oska mitte midagi arvata sellest jutust, sest mitte midagi ei juhtu, me ei saa suht midagi teada ja lõppkokkuvõtteks ei juhtu ka mitte midagi.

Meh.

3/10

Kapten Viriseja

Universumi ahvid - Johannes Kivipõld /kv

Nii, üritame ikka eelmise kuu kõikidele juttudele enne Estconi vähemalt ühe arvustuse tekitada. Neid oli ikka kuhjaga, nii et raske töö. Ma olen natuke väsinud ka, nii et ma väga hoolas ei ole täna.

Oliver vaatab ISSist Maad, talle täiga meeldib. Läheb magama.

Tore on, et autor on uurinud hoolega ISSi ja kosmosesõidu ja -elu värki, tundub, et teab palju. Tüütu on see, et ta kõike seda ka edasi annab, sest mind ei huvita, mitu taset on mooduli kasutusoskuse kvalifitseerimiseks ja kui mitu inimest raketis korraga sõidab.

Nad on mingil salamissioonil, aga nad ise ka ei tea, mis see on, sest see on see, kuidas sa tahad salamissioone teha. Nii, et keegi ei tea mitte midagi. Ideaalne.

Tegelaste tutvustamine võiks olla rohkem show, don't tell, praegu neil ei ole iseloomu kah.

Ja nagu enne öeldud, siis kõike õpitut ei pea lugejale edasi andma. Mind ei huvita, mis nende päevaplaan on. Ime, et meile ei räägita, kuidas ja mis kell nad seal hambaid pesevad.

Nii, neil on võimalus suhelda tulnukatega. Miks seda meile alles nüüd öeldakse, ma ei tea, sest ma teadsin, et tegu on ulmega, aga seda pidi ilmsegelt lugeja eest salajas hoidma, sest, em, põhjused. Seda, miks tulnukate olemasolu avalikkuse eest varjatakse, unustati ka öelda. Ilmselt sellepärast, et põhjused.

Välise sõnul oli suurem tõenäosus edukaks hüper-uneks teatud DNA-kombinatsiooniga inimestel, keda polnud Maal eriti suur hulk

Eee, ei. Ei.

Nii, nüüd ei toimu tükk aega mitte midagi, nad passivad niisama ISSis ja valmistuvad 50 aastat magama ja hästi igav on. Kui kohale jõudsid, oli üks astronaut surnud, aga kuna keegi pole endale iseloomu saanud, siis on täiega suva, ellujäänud ei paista ka väga morjendatud olevat.

Kummaline kognitiivne dissonants tekitas väga mitmetasandilisi tundeid.

Misasi see on? Mitmetasandilisi.... Õhh. Show. Don't. Tell. Jeebus.

Kahtlased tulnukad tahavad, et inimesed jääksid nende juurde ning pärast ütlevad, et pahad tulnukad on vahepeal maa ära hävitanud. Keegi ei reageeri sellele eriti. Suurim mure on, kuidas igaks juhuks kaasa võetud munarakud ja spermatosoidid eesmärgipäraselt kasutusse võtta (tulnukate planeedil on liiga tugev gravitatsioon).

Nad leiavad, et kahtlased tulnukad on kahtlased ja maa hävimine on kuidagi väga mugav ning otsustavad, et kahtlased tulnukad ütlesid neid asju, sest nad tahavad sugurakke enda kätte saada. Vahepeal kirjeldatakse, kuidas tegelane hambaid peseb.

Toimub mingi jura, peategelane laseb jaama õhku, et kahtlased tulnukad ei saaks inimesi enda kätte. Siis ärkab üles, tuleb välja, et see kõik oli inimeste korraldatud eksperiment ja tegelt nad ei lennanud kuhugi ning neid kasutati katsetamaks, "et näha, kuidas inimmõistus sellises olukorras toimib" ja "kuidas isesugused inimtüübid erinevates olukordades toime tulevad".

Ehk siis for shits and giggles? Ei tundu eriti mõistlik ega loogiline. Eriti kuna neil olevat vähe aega, sest see stsenaarium vastab tegelikule olukorrale. Ehk siis põhjus, miks see lõpp on selline, on see, et oleks suur Shyamalanlik plottwist, sest kõik teavad, et plottwist on kõige parem asi jutu juures, mitte tegelase areng, huvitavad karakterid või tegude tagajärjed. Jep.

See ei olnud väga kohutav jutt, aga igav. See mõttetu plottwist ei teinud mind vihaseks või frustreerunuks, sest mul oli tegelastest ja toimuvast täiesti ükskõik (v.t igav).

Tubli poiss, kirjutas pika jutu, midagi kohutavad ei olnud, midagi põnevat ka mitte. Vähemalt ma näen, et kui vaeva näha, oleks sealt päris jutu kokku saanud.

4/10

Kapten Viriseja