https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haldjanoidus
Ilusa ilma tõttu oli see blogi vahepeal suletud, aga nüüd aitab ka, vaatame, mis vahepeal kirjutatud on.
Algab jutt sellega, et arvatavasti teismelise Nicholase ema on otsustanud lambist, et koliks kuhugi pärapõrgusse looduse keskele, sest talle ei meeldi linnas. Nicholas ei ole olukorraga rahul. Ema näib uskuvat haldjaid ja muud säärast, Nicholas mõtleb, et ema on idioot. Kuna jutt on ulme ja pealkirjaga 'haldjanõidus', on õigus loomulikult emal, mitte Nickil, aga ma olen praegu täiega Nicki poolt, sest lambist maale kolimine oma lapse sotsiaalseid sidemeid, tahtmisi ja elu täiesti ignoreerides, on, kui kasutada teaduslikku terminit, dick move. Päriselt. Ma saan aru, et mõnikord sunnivad olud vanemaid kolima, või tuleb mingi ilgelt hea tööpakkumine või midagi muud sarnast, aga kaotada kogu oma sotsiaalne võrgustik peale oma perekonna on päris ränk asi, ja kui ainus põhjus, miks su vanemad seda sulle teevad, on sellepärast, et nad on linna jaoks liiga diibid, siis see annab prioriteetidest märku.
Nick on telefonis. Mul on tunne, et me peaks seda võtma kui phone bad, millest järeldub elegantse süllogismina Nick bad. Mul pohhui. Nick üritab oma sõpradega suhelda. See on inimlik. Ma olen jätkuvalt Nicki poolel.
Kõrvalmärkusena, tundub, et see lugu läheb mulle korda. Mõnes loos on nii kaugel juba laserpüssidest kolm korda tuld antud ja loobitud kvantgranaate nii et vähe pole, aga mul on ikkagi ükstaskama, kas tegelased elavad või surevad. Siin läheb üks tegelane mulle korda. Mul on kahtlus, et minu arvamus ja autoripositsioon ei lange ühte, aga ega ma kindel selles ei ole.
Näeme maja, mis tundub olevat suht okei, Nicholasele hakkab tunduma, et elada ju võib. Siis arvavad vanemad, et äkki lõpetaks telefonide ja interneti kasutamise ära, lauatelefon on ju kiirabi jaoks olemas, kui vaja peaks minema. Nick kaotab enesevalitsuse. Hea küll, oma õe taldrikuga löömine on halb, aga ma olen jätkuvalt Nicki poolel. Inimene tahab oma sõpradega suhelda, kui kohutav.
Mulle tegelikult hakkab see lugu sümpatiseerima, sest nii Nick kui ka tema pere tunduvad olevat päris inimesed, mis tähendab, et meil on mitu usutavat karakterit, kes tahavad vastukäivaid asju, mis on loo dünaamika jaoks väga hea. Ja me pole veel haldjanõiduseni isegi mitte veel jõudnud.
Hundist rääkides - Nick saadetakse õe löömise pärast välja kivi peale istuma ja oma tegude üle järgi mõtlema, kui teda tabab haldjanõidus, mis ta metsa meelitab, kus ta mõnevõrra ära eksib. . Tal õnnestub leida mingi muu talu, kus elab kohalik nõid abikaasaga, kes teda tohterdab ja koju ära saadab.
Ma nüüd loen natuke ilma resümeerimata edasi.
Issand kui nunnu lugu see oli. Noor armastus ja puha.
Ma pean ütlema, et mulle sümpatiseeris loo keskel olnud pööre, kus haldjanõidus osutus millekskiks olmelisemaks, kuigi hiljem selgus, et mitte päris. Mulle meeldib, kui ma ei aima kohe ette ära, mis värk on. Mitmetes ulmejuttudes on süžee selles, et tavainimene kohtab midagi, mis tundub olevat haldjas/päkapikk/draakon/mutt-inimene, aga alguses ei usu ta seda, sest haldjaid/päkapikke/draakoneid/mutt-inimesi pole ju olemas. Lugeja teab samas, et loeb ulmejuttu, nii et tema jaoks on ilmselge, et tegu on haldja/päkapiku/draakoni/mutt-inimesega ja nii jääb suur hulk narratiivset pinget olemata. Ja-jaa, tean, et huvitav võib olla mitte see, millega on tegu, vaid selles, kuidas inimene sellele reageerib, aga noh, sellega on nagu on. Aga siin, näe, lugeja mõtleb, et d'oh, selge, et haldjas meelitab, aga tuleb välja, et on lihtsalt kooliõde.
Paar kohta olid natuke kohmakad. Härra Ilusaga seostuv näiteks. Tema ei mõjunud eriti loomulikuna. Varjuolenditega kokkupõrge algas väga mõnusalt, aga lahenes ka kuidagi kohmakalt. Ja Seda, Kuidas Asjad Tegelikult Olid, räägiti ka kuidagi koperdades.
Ehk siis, sellise üldise noorte elu kujutamisega tuleb autor päris kenasti toime, vahva lugeda ka, aga kui tuleb selline selge üleloomulikkus mängu, ajab lati maha. Lati alt läbi ei jookse, aga üle siiski ei saa.
Aga muidu ju täitsa tore.
7/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar