Kohtumised raamatupoes - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-raamatupoes

Oh, see oli isegi päris armas. Selline natuke lastejutt. Minategelane kohtab raamatupoes Väikest Printsi ja Pipi Pikksukka ja seda ei serveerita kui midagi eriskummalist, vaid nagu seda, mis raamatupoes ikka juhtub. No ja metafoorilises mõttes ju ongi nii. Aga päris metafoor see nüüd ka ei ole, sest et jutustaja ajab kogemata raamatupoes päris inimese raamatutegelasega sassi, sihukene meet cute, neil tuleb deit. (kuigi tunnistan, et enda luristamisest rääkimine tundub küll lantimisel üks kontraproduktiivsemaid asju olevat, aga noh, ju on siis jutustajal selleteemaline fetiš) 

See seksika mehega kohtumine on mu jaoks kuidagi selline loo nõrgem osa. Kas inimesed tõesti kutsuvad üksteist välja pärast umbes kaht lauset? Inimesi on muidugi igasuguseid, nii et võib-olla juhtub ka nii. Minu enda jaoks tundus kummaline, aga no kes teab. 

Alguses tundus, et too David on ka raamatutegelane, üritasin välja mõtelda, misukesest raamatust ta pärit on, aga vist ei ole, või siis on mingist raamatust, mida ma lugenud ei ole. Natuke oli kujutluspilt millestkist taolisest:

5/10

Maskiga Laksija

Barbar - Karmo Talts /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-barbar

Esimese lõigu põhjal tundub, et vist on selline metatekstuaalne masturbeerimine, mis on okei, sest mulle sihuke kraam isegi kohati meeldib, kui on hästi tehtud. 

Hmmh.

Enamus juttu tundus, et ei tööta. Aga viimase lõiguga hakkas isegi tööle. S.t enamus juttu tundus, et on lihtsalt dekonstrueerimine lihtsalt dekonstrueerimise pärast. Näete, siin on Peter Jacksonlik pilt, siis on aga Strugatskilik. Ahah. Aga lõpus, näe, tuleb ikkagi välja, et siin ikkagi tehakse narratiivi ja too barbar on tegelane ka ja jutu point ei ole, et hä-hää, barbar saab koledal viisil surma, sest sedasorti fantasyjutud on lollakad ja mina olen palju targem. Lõpust tekib tunne, et tegelikult autorile meeldib kogu see värk, millele ta viitab, mis tekitab kohe märksa sümpaatsema mulje.  

4.5/10

Maskiga Laksija

Andmekoguja - Imre Siil /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-andmekoguja

Jutt algab sellega, et kellegi klassivend räägib vilistlaste kokkutulekul, kuidas ta on kodust lahkumata Marsil käinud. Minu kogemus sellega, et kui keegi, keda sa ammu näinud pole, räägib, mida ta kodust lahkumata kõik ära teha on suutnud, siis varsti järgneb kohe suurepärane pakkumine saada rikkaks püramiidskeemi abiga. Näis, kuidas siin läheb.

Klassivend Urmas hakkab nüüd oma lugu rääkima. Huvitav, kas see ülejäänud värk siin on raamjutustus? Kui on, siis praegu tundub nagu kahtlane valik, sest see tundub jube igav raamjutustus. 

Urmas igatahes räägib, et mingi hetk helistas talle tundmatu number, kus naishääl teatas, et ta saadetakse mitu kuud kestvale erimissioonile. Kujutage ette, et teiega juhtub nii. Tundmatu kõne, teatab, et teid saadetakse missioonile. Kas te:

a)oletate, et ilmselt ajas keegi numbri sassi või tegi muu taolise näpuvea

b)eeldate, et keegi teeb teiega mingit sorti nalja ja panete toru ära

c)leiate, et jaa, väga tõenäoline, tarvis hakata missiooniks valmistuma

Kui valite variandi c, siis täiesti juhtumisi on Kaarsild Tartu linnas minu omandusse sattunud ja te võite selle üsna soodsa hinna eest minu käest ära osta.

Okei, tundub, et Urmase naine ja ülemus on ka sama asja kütkes. Võib-olla on siin see ulmeline element inimeste psühholoogiline manipuleerimine. Mingi projekt MK-ULTRA taoline asi.

Tegelikult mulle hakkab see isegi meeldima. See Urmase jutt on ikka selgelt psühholoogilise probleemiga inimese jutt. Kohtad vana tuttavat, see räägib, et uhvod röövisid ta ära, tegid selgeks, et ta on nüüd nende saadik maa peal ja päike muuseas filmib teid kõiki, kuidas reageerid? Sellest saaks isegi sellise täitsa hea realistliku stseeni, kõik see kohmetus ja piinlikkus ja see, et tahad nagu ära minna ja mõtled, et kas ta ikka saab arstiabi, aga kas nüüd pead sina hakkama vastutama inimese eest, keda sa õigupoolest ei tunnegi. 

Ja jutt saabki läbi. Hii. Ei olnudki kinnitust sellele, et Urmase jutt oli midagi päriseltjuhtunut, selmet olla skisofreeniku vaimuhaiguse sümptom. 

Ma ikka vahel mõtlen selle üle, kuidas Reaktori, kuigi tal on mitmeid häid omadusi, üks paha külg on see, et kui sa seal mõnda juttu loed, tead kohe ette ära, et jutt on ulme. Ja see, et sa žanri ette tead, ütleb sulle teatava hulga asju ära. Kujutage ette, et loete juttu, kus keegi tapetakse, ja siis keegi  kinnitab, et nägi, et tapjaks oli sombi. Ja nüüd kujutage ette, mida te sellest tunnistusest arvate, kui a)leiate jutu Reaktorist b)jutu autor on nt. Agatha Christie c)te leiate jutu vanasse rahvamajasse jäetud kaanteta jutukogumikust? Viimasel juhul te ju tegelikult tõesti ei tea, kas oli või ei olnud sombi? Reaktorist lugedes spoilerdab selle aspekti üldiselt ära tõik, et jutt ilmus Reaktoris, teate kohe ette ära, et tõenäoliselt oli sombi jah. Christie jutus on jälle selge, et midagi üleloomulikku ei toimunud, oli lihtsalt oluline Vihje, mida ebausklik inimene vääriti ebasurnuna tõlgendas. The medium is the message.

See jutt siin on märksa parem jutt, kui ta ei ole ulme. Ulmejutuna peaksime me seda soga, mida Urmas räägib, tõe pähe võtma ja see ei ole nagu eriti asjalik. Aga mitteulmena oleks see kohtumine amüseeriva hulluga, ja sihukesi on pikk traditsioon väljanäitusele panna ja lasta rahval nende üle naerda. Võib-olla on ka kolmas variant, midagi selles laadis, et mingi kohtumine maaväliste vms jõududega tõesti toimus, aga Urmas on ebausaldusväärne jutustaja ja ta kirjeldab seda läbi oma skisofreenilise maailmapildi. Aga sel juhul oleks võinud seda kuidagi rohkem esile tuua, praegu ma väga ei näe seda.

Hindeks ütleme, 

4/10

sest see oli isegi piisavalt jabur, et mul oli isegi lõbus.

Maskiga Laksija

PS:Keda uhvo-asjandus muidu huvitab, siis Häädemeeste UFO on väga vahva dokumentaal ühest kodumaisest tulnukate uurijast. Umbes tunnipikkune dokumentaal, youtube'ist vabalt saadaval, sihuke pohmakas või muus taolises meeleseisundis vaatamiseks.

 https://www.youtube.com/watch?v=FQQIG1iadpU

(kes tervet videot ei viitsi vaadata, siis mu arvates parim koht on 46.15-47.15, kus rahvale paljastatakse ümberlükkamatud tõendid  TÕE kohta )

Pettus - Tim Hornet /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pettus

Kirjutan ette ära, et spoilerine arvustus tuleb hästi, aga asjalik jutt on. 

Alguses paistab, et mingi salk hiilib kuskile, teenitakse Valgust, aga detaile hiilijate kohta sujuvalt ei ole, nii et ma juba oletan ette, et siia tuleb lõppu pööre, et tegelikult käib mäng väikestele panustele, et siin on humoorikas puänt. A la nad on tegelikult lapsed või loomad, hiired, kes lähevad juustukera varastama. Muidugi, loomadega jutt saab ka olla eepiline, a la "Watership Down", aga siin jutus varjatakse liialt detaile, nii et mul on tunne, et ehitatakse üles pööret.  Ja et on keegid kõigevägevamad, need on ilmselt ka umbes kojamehed luuaga või midagi. Lõpuks asetub kõik oma kohale ja siis saame kõik aru, et tegu oli a la lambakarjaga ja kõik klapib. Sest need detailid on just nii hägused, et peab selguma, et me kõik tunneme neid asju, millest juttu, et see on mingi argine asi, see pööre hakkab siis tööle.

Okei, nad räägivad inimkonnast, nii et ma oletan, et mitte siis loomad.

Haa, need on hoopis Jeesuslast vaatama tulnud kolm kuningat. Sedapidist pööret ma ei oodanud. Ja see tuleb välja jutu keskel, mis tähendab, et jutt ei olegi selleks üles ehitatud, et tegelikult-on-nad-kõik-kõrvitsad, vaid siin on mingi pinge ka. Tundub, et Jeesuslaps on antagonistlik jõud, kes suudab pilguga mõtteid lugeda ja nüüd peavad kolm kuningat kuidagi kavaldama, et temast võitu saada.

Oi.

Plaan läkski läbi.

Selliste juttude puhul ma tavaliselt ootan, et plaanid ei lähe läbi - no Jeesus ju oli ja elas ja tegi asju.  Ajalool põhineva loo häda - sa tead juba ette, et musketäridel ei õnnestu Charles I päästa.  Aga salaplaan oli noor jumal ümber programmeerida, et temast saaks armastuse jumal, mäejutluse jumal. 

See jutt töötab. Ma olin juba ette valmis, et siin tulevad mingid pöörded, aga need tulid teistsugused kui ma ootasin. Ja sel on emotsionaalne mõju ka, vähemalt minu jaoks. 

6/10

Maskiga Laksija

Anomaaliad jadas - Mari Müstiik /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-anomaaliad-jadas

 See on üsna lühike jutt, nii et ma lugesin selle korra läbi ja ei saanud  aru. Oota, ma loen selle uuesti läbi.

See ei aidanud eriti.

Ma nüüd tingimata ei ütle, et üks hea lugu peab olema tingimata arusaadav. Heade asjadega on sageli nii, et omast arust mõtled mingi jube hea reegli välja, mida üks Hea Jutt rahuldama peab, ja siis tuleb keegi molkus ja kirjutab jutu, mis on jube hea, aga vat sellest reeglist kinni ei pea.

See jutt ei ole sihuke. Ma lihtsalt ei saa väga aru, mis siin toimub. Siin on vist mitu kihti mängus. Et me ei tee päris selgeks, mis täpselt toimub. 

Ühesõnaga, on keegi tüüp, karvutu peaga, kes vaatab algarvude jada ja saab sellest suurt rahuldust. Miks mitte, äkki see inimene (kui see on ikka inimene) on näiteks autist ja see pakub talle rõõmu. Aga siis ilmnevad jadas mingid anomaaliad ja keegi helistab tegelasele, et "nemad" deklareerisid vabaduse ja järsku hakkavad algarvude asemel tekkima hoopis puud. Tundub, et karvutu tegelane ja tema implitseeritud kamarilja on asja hoidnud kontrolli all, et "nemad" ei tahaks vabadust, vaid hoopis toidaksid antud kamariljat (ilmselt siis algarvudega), aga ai-ai, nüüd on siis hoopis vabadus ja puud ja ei saagi algarve. Hävitusnupp on ka kuskile ära kadunud.

Iseenesest võib ju arvata, et kui jutus on kaks osapoolt, üks neist tahab vabadust ja teine esimese vabadust takistada ja seda vabadusevõtmist enda tarbeks ära kasutada, siis too teine on paha. Puud, nagu teada, on ka üldiselt head asjad, kui kellelegi meeldivad puud, on ta hea, see, kes on puude vastu, on paha. Nii et sellise kiire semiootilise analüüsi järel võime järeldada, et see karvutu tüüp on paha. Ta on kole ka ja koledad inimesed on teadupärast pahad.

Mulle veidi meeldib see, et see lugu on natuke abstraktsem kui see, et on keegi paha, kes orjastab teisi  ja reostab tehnoloogia ja numbritega  ja siis on head, kes tahavad vabadust ja puid. Captain Planetil on omaette võlu, aga ma paraku ei ole enam kuueaastane. 

Siin on mingeid konkreetseid detaile ka, näiteks need algarvud, ja kohati anšoovisepitsa, mis on tore, sest nii on ta mõnevõrra vähem abstraktne ja lihtsalt teistsuguses veidras maailmas, aga üldfoonina mõjub ta ikkagi keskmisest abstraktsemana.

See abstraktsus samas natuke töötab jutu vastu ka, sest no mul on veidi suva. See ei ole selle teema kõige igavam ja standardsem lahendus, mis on tore, aga see, et siin tegutsevad sellised veidrad entiteedid, kellega ma eriti ei suhestu, on mul üsna ükskõik. Ma ei tea, võib-olla ma satun mingi kuu aja pärast selle jutu peale mõtlema, aga ma väga ei usu.

4.5/10

Maskiga Laksija.

Kohtumised kirjanikega - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-kirjanikega

Kahtlased lood on käimas, kuna mõni aeg tagasi käis meie blogis kommenteerimas keegi, kes meenutas mõneti selle jutu üdini fiktsionaalset tegelast Joeli. See hirmutas mu nii ära, et ei julgenud kohe tükk aega arvustusi kirjutada, sest tundus, et fiktsionaalne ja reaalne maailm hakkab segunema. Pikad sessioonid psühholoogiga on mu viinud sinnamaani, et nüüd tean, et puudub seos selle jutu kõrvaltegelase Joeli ja siin kommenteerinud n.n "Metsavana" vahel, igasugune sarnasus on minu haige paranoilise aju luul. 

See oli väga lõbus jutt. Selline eesti olme, eesti ulmikute veebruariolme, porised poe-esised ja maaraamatukogus pakutav mutikese poolt küpsetatud kringel. Jutu peategelane on keegi Veiko Belials (kes see küll olla võiks? ei tea), sekka askeldavad ka keegi Joel ja Margus, mainitakse ka kedagi Indrek Harglat (kas antud isikul võiks olla mingi seos eesti ulmekirjandusega?), ilmselgelt on tegu üdini fiktsionaalsete tegelastega, kellel, nagu enne mõningaid filme üteldakse, puudub igasugune side päriselt eksisteerivate isikutega, igasugune sarnasus on juhuslik.

Ma ei teagi, kas nii on lubatud, päris inimestest juttu kirjutada. Ilmselt on kõik mainitud piisavalt omainimesed, et ei pane pahaks, pole ka kuulnud uudiseid sellest, kuidas näiteks Belials või Metsavana on Mairi Laurikule verist kättemaksu tõotanud hea nime teotamise eest, nii et vist on kõik hästi. Aga selline nipp aitab jutule täitsa kaasa. Fanficil, räägitakse, on see boonus, et sa saad võtta juba teadaolevad tegelased ja nad asjatama panna, ei pea tegema seda rasket tööd, et tutvustad karakterit ja paned publiku temast hoolima, publik juba teab ja armastab. Ja eks see jutt ole ka omaette fanfic. 

Kas see jutt oleks siis ka töötanud, kui Veiko Belialsi asemel oleks olnud mingi väljamõeldud ulmekirjanik, näiteks, ee... Ülev Tõivuste või Zurbar Turbopea? Ma tegelikult arvan, et oleks, aga päris inimestega on kuidagi naljakam, kuidagi vahvam.  (No põhimõtteliselt võiks ju välja mõelda uue eesti ulmeskene, kus pole ei Harglat ega Belialsi, aga siis oleks asi juba mõningasel määral alternatiivajalugu) Peale selle, üteldakse, et kui inimene kirjutab asjadest, mida ta hästi tunneb, siis on sageli tulemus hea, sest ta tunneb selle valdkonna aspekte ja nüansse. Ja kuna Mairi on ulmekirjanik, siis ta ka ulmekirjaniku elu tunneb.

No näiteks:

Alles autos turtsatas Veiko Joeli viimase lause peale. Ulmeinimese poolt vaadates võib ju näida, et kõik sinus alati ulmekirjanikku näevad, kuid ringkondi, milles liikuda, oli rohkem ning paljud neist ei puutunud isegi nurkapidi kokku, kattuvusalade grandioossusest rääkimata.

See ei pruugi nii olla, aga see tundub täitsa sellise emotsioonina, mida Mairi Laurik on ise kogenud.

Mis puutub loo ulmelisse aspekti, siis see idee, et loovinimese teostest saab tema koopia välja manada, on  täitsa vahva ja selle ümber ehitatud lugu on täitsa asjalik.

Nii et 

7.5/10

Maskiga Laksija

Musta emanda lapsed - Maniakkide Tänav /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-musta-emanda-lapsed

 Jutt mardustest, kes tšillivad ringi, söövad surmaenergiat ja hängivad niisama, aga siis tulevad kurjad nõidkütid ja mardused peavad ellu jääma.

Ma olen varem ka öelnud, et kuna Maniakkide Tänava jutud mulle üldiselt meeldivad, siis mulle ei meeldi teda arvustada, aga ma ei jätnud ikka oma kaaskannataja kanda meie ränkrasket koormat, sest meil on päris pikk nimekiri lugusid veel läbi närida, enne kui me jälle järje peale jõuame, sest Reaktor ei peatu.

Mis ma siis ütlen veel? Lõpp oleks võinud olla... rohkem. Mitte tingimata eepilisem või pikem, aga midagi rohkem. Vigala ei ole normaalne nimi, mida kasutada, sest kes tahaks veeta osa juttu mõeldes Vigala Sassile? Mitte keegi. Paar naljakat võõrsõna jäid natuke segama. Marduse-emast oleks oodanud rohkem midagi võõrast. Ta rääkis rahulikult ja läbimõeldult nagu inimesest ootaks. Võibolla inimene oleks emotsionaalsem olnud, aga noh. Õdedes oli seda teistsugusust piisavalt, aga ema puhul ma ei tajunud.

Mulle meeldis, et seal oli palju asju vihjatud, nagu see vanaema ja loss, mis panid mõtlema, et mis seal võis olla kunagi, ja see et marduste olemasolul oli point. Üldiselt sümpaatne noh. Loetav stiili ja sisu poolest, mis sa eesti ulmest rohkem tahad. Keegi teine saaks võibolla muu hinde, aga ma olen autorilt paremaid asju ka lugenud.

6,5/10

Kapten Viriseja

Varuplaneet - Imre Siil /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-varuplaneet

Kosmilised valvurid valvavad Maad, suunasid inimeste ajalugu, jälgivad praegu etc. Algus (Ma ütlen algus, aga ma olen tegelikult poole jutu peal. Tunne on nagu oleks algus, sest päris sisu veel ei ole.) on nagu pikema jutu kirjutamiseks tehtud märkmed või teisest jutust tehtud sisukokkuvõte.

Loeme aga edasi.

Eee... noh... see on... jutt, ma arvan. Kas just ulme... ja kas just kirjandus... aga jutt. 

Ärge tehke tuumapomme ja ärge olge imbetsillid, kes majast ahju välja lammutavad, et seal rohkem ruumi oleks, on loo moraal, ma arvan.

Igastahes.... need rändo tulnukad, kes maad valvasid rääkisid esmalt, et maa peal on liiga palju inimesi ja sellega peaks tegelema ja saatsid sinna koroonaviiruse, mida osad neist küll väga efektiivseks ei pidanud. Mure inimeste paljususe kohta tulenes sellest, et nad võivad rohkem sõdida ja seega tuumapommidega üksteist ära tappa, nii et parem on osa neist ennetavalt ära tappa mõne viiruse või asjaga.

Kui ma õigesti aru saan, siis tulnukad leidsid, et tuumasõda on halb, sest see võib planeedi ära rikkuda, aga ma pole kindel, täpsemalt mis selle juures planeedi ära rikuks, sest tuumatalv (mida ei pruugi üldse tulla tuumasõjaga, see on huvitav teema) ei oleks tingimata eriti pikk, eriti kui võtta arvesse, et tulnukate üks alternatiivplaane oli inimkond püssirohu eelsesse aega tagasi viia ja neid rohkem suunata arengul seekord, mis kõlab päris pikaajalise protsessina.

Üldiselt ma ei tea, miks see jutt olemas on.

2/10

Kapten Viriseja