https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sudamesilmad
Oi, üks jutt jäi vahele.
Ma alustasin selle lugemist mingi paar nädalat tagasi, aga siis hakkas mul igav ja jäi pooleli. Uuesti algusest ikka ei alustaks. Nii et seda lustimängu, et loeme lugu ja paralleelis kommenteerime, ei saa mängida.
Oeh.
Sihuke tere, kaasinimesed, mina olen samuti inimene, näen, et tarbite toitaineid ja elate läbi emotsioone vaib on sellel lool.
No libistame siis korra pilguga jutust üle.
Christina läheb oma elukaaslasest Carlist lahku, sest Carlile ei meeldi mõned Christina kombed, aga varem pole ta nendest rääkinud. Kas pole teilegi, kaasinimesed, tuttav see väga inimeseomane situatsioon, kus teised inimesed (kes on samuti inimesed) ütlevad ühte, aga mõtlevad teist! Väga vihaleajav, näete, mul, inimesel, tekib ka emotsioon. Teen järsu liigutuse ka, et näha oleks.
Siis jääb Christina auto alla ja ta kaotab ühe silma, arst pakub talle kunstsilma. Tuleb välja aga, et kunstsilm võimaldab tal näha, kas keegi on ebasiiras. Näete, see lahkuminekusissejuhatus on temaatiline! See, et see mõjub uncanny valley efekti demonstratsioonina pole siin üldsegi mitte oluline!
(kogu see jutt on psühholoogilises mõttes selline uncanny valley. ses mõttes tubli saavutus, teha kirjapildis midagi, mis on muidu visuaalne)
Igatahes, tema uuest võimest on nüüd kasu KAPOle ja ta võetakse valedetektorina tööle. Meie Poligraf Poligrafovitšil tekib veel afäär ülemus Märteniga, kes on väga seksikas. On ka põnev küsimus - kes on asutuses reetur, kas Christinal õnnestub sellele jälile saada? Iseenesest on nimega tegelasi peale Christina KAPOs üks, nii et ei oleks tohtinud iseenesest väga raske ära arvata olla, aga mul oli natuke liiga ükskõik, et ma arvata oleks viitsinud.
Paha oli - ülla-ülla - Märten, kes hoiab oma kurje plaane niisama oma koduarvutis, kus tema armuke neid iga hetk lugeda saab. Ja siis muutub ta sarmikast hurmurmehest multikakurjamiks. Sest näe, ta on psühhopaat, kelle ebasiirust pole näha, ja kes on NII KURI!
Paneme ühe meeleoluka klipi ka, lihtsalt niisama.
Okei, siis tuleb mingi deus ex machina, mis päästab Christina ära.
Oeh.
Jube kohmakas lugu, nagu papist tehtud. Ma tahaks ütelda, et tegevuskäik on markeeritult edasi antud, aga ta tegelikult ei ole. Stseenid on kõik korralikult välja kirjutatud ja puha, ainult et minu emotsionaalne side looga on sama, mis oleks olnud markeeritud süžee puhul. Et no vahet väga pole, kas lugeda siin minu sisukokkuvõtet või lugu ennast, kummalgil juhul on kõigest üsna ükskõik, ainult et selle kokkuvõtte eelis on selles, et on lühem ja saab seetõttu kiiremini läbi.
Ma nii mõned kuud tagasi oletasin, et Kruusmetsa strateegia näib olevat iga kuu kirjutada üks jutt, toimub vaikne, aga sihikindel areng ja enne kui tähelegi paned, on elav klassik valmis. Igatahes praegu tundub see areng ikka väga vaikne olevat. Okkaline saab olema tee püha tõe juurde, kui klassikuid tsiteerida.
Mingi hetk peab see kvantiteet kvaliteediks üle minema.
Seniks aga
3/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar