https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-putked
Ulmega on see häda, et hirmus palju ideid on juba ära tehtud. Nii et kui hakkad uut lugu tegema omamoodi kastmes, siis on pahatihti see setting üsna keeruliselt seletatav (a la mis siis, kui tulnukad tulid, aga samal ajal kloonitakse esmakordselt inimest ja see kloon oskab tulnukate keeles laulda - mida mõtleb sellest klooni solfedžoõpetaja?), nii et läheb tükk aega, enne kui lugeja sellest noovumist aru saab.
Siin on teiseks lõiguks selge, mis on ebatavalist, ja boonusena on see üsna vähetallatud rada. Mees ärkab selle peale üles, et ta köögis havisaba orhideed kiusas - kohe selge, mis on ebatavalist - koduloomadena käituvad taimed/oskus taimedega suhelda. Peategelane Leo jändab tükk aega havisaba-küsimusega, millega meile tema olukord avaneb - korter täis mobiilseid taimi, korraks mainitakse ka raudust, mis tekitab kohe huvi - mis seal taga on? Uuringud on näidatud, et inimesed tavaliselt ei taha täielikke üllatusi, vaid üllatusi, mida nad suures jaos ette aimavad - siin on midagi sarnast. Me aimame, et seal taga on mingid väheke ohtlikumad taimed, aga me täpselt ei tea. Tekib põnevus.
Lugesin nüüd ilma vahepeal kommenteerimata läbi.
Ühesõnaga, lugu on selline must komöödia. Äpardusena saab keegi surma, ja siis tagajärgede peitmisel laibakuhi aina kasvab ja järgmiste mõrvade sooritamine tuleb tegelastel järjest lihtsamini. Õrnahingeline rohenäpp, kelle jaoks taime oksa murdmine on juba liig, mis liig, mõrvab hiljem täitsa südamerahuga, kui tarvis läheb. See on mingites Christie-lugudes täitsa levinud motiiv, et mõrtsuk mõrvab uuesti, et oma algset kuritegu vältida, siin toimub midagi sarnast, ainult et tapja silme läbi ja sellise humoorika lähenemisega.
Paneme ühe laulu ühest muusikalist ka, mis võib-olla lugejal meelde tuli.
Täitsa vahva lugu oli.
7/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar