Jätnud kabeli tuhmid marmorseinad öise pimeduse rüppe, otsis ta teed viirastusena järve kohal, muutes vee pinna sillerdused varjuna ühtlaseks tumedaks laiguks, kasvas kui tušiga niiskele paberile tõmmatud joon, mille servad on teravuse kaotanud.
Verboossusega sellel autoris probleeme ei paista olevat.
(Ma tean, see pole "päris" sõna.)
Mingi hing lendab surnud mõisanaise juurde, kes on samal ajal alasti ja surilinadesse mähitud.
Ta on nüüd sukuubus, mis on huvitav valik terminoloogia jaoks. Google kaudu leidsin ma neli muud kohta, kus seda kirjapilti mujal eesti lehtedel kasutatud oli.
Ta kammis jõuliste /.../ salkusid, mis kui kaanid end aina kohevamaks sirutasid.
See... see pole see, kuidas kaanid töötavad...
Ma heidin seda stiili. Kuna ma heidin, siis ma ei tea, kas see on objektiivselt halb või mitte, aga ma isiklikult heidin.
Nüüd kui pilk pöördub mingi suvaliste sakslaste (sakste?) poole, võtab autor natuke ülevõllindust maha ja on natuke kergem lugeda vähemalt. Aga me oleme Saksamaal, mingil määratlemata ajal neli aastat pärast sõja algust, kus eelmainitud sakslased saabuvad mingisse mõisa.
selle esise võttis enda alla pääsupesana eenduv rõdu, mis ühtlasi ka paviljonilaadseid tiibkorpuseid keskosaga omavahel ühendas
Paviljonilaadsed... tiibkorpused....? Ma ei kujuta ette, mida autor mõtleb. Nagu, sõna otseses mõttes ei kujuta, ma ei suuda mitte mingit pilti selles silme ette manada.
Paviljon, ilma tiibkorpusteta.
Sakslased (mitte saksad) on isa ja kaks poega, kes pärisid müstilise mõisa, mille järve saarel asuvasse kabelisse minna ei tohi.
Well, anyway, nagu öeldud, verboossust siin jagub, hästi pikk jutt, aga ega eriti midagi ei juhtu. See sukuubus-majahoidja tapab tüüpe, aga kogemata satub talle noorema poja röövimise käigus peale kott soola, mis ta ära tapab. Vot nii.
Nagu öeldud, stiil mulle ei meeldinud, liiga pikk oli ka, tegelased olid pinnapealsed ja mitte eriti huvitavad. Ei midagi erilist, aga väga hull ei olnud ka.
4/10
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar