https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-alma-mater
Tim Hornet kirjutab samadest tegelastest kui varem, nii et siin on kohe teised nõuded mängus.
Siuke sohkar kohe.
Skräppy ja Major tšillivad kõrbes ja lähevad mahajäetud kosmoselaeva sisse. Väljas on kurjad liivaussid, nii et nad ei saa ära minna. Laevas on koljud, mis on ühesugused, aga natuke erinevad, nii et nad eeldavad, et need on kloonide kloonid. Ma ei tea, miks kloonid tulevikus(?) kehvemaks lähevad, kui neid kloonide järgi teha, sest wtf, how do they even science, aga okei.
Laevas on üks rändom naine lapsega, nii et nad joovad koos teed ja ajavad juttu.
Siis hakkab unerohi mõjuma ja Skräppy ja Major pääsevad õnnekombel külmutusest. Nad jõuavad järeldusele, et ema on kloon, sest ta on lapsega pikalt laevas kinni olnud ja muud pole süüa olnud kui toitelahuses kasvatatud kloone. See pole tõsi tegelikult. Sest kloon on see, kes on eelmise inimese ära söönud, ilma et poeg oleks teadnud, mis toimub, poeg on lihtsalt liha söönud oma arust. Miks ema oli valmis laskma ennast ära sööma ja klooniga asendama, mitte ta ei söönud kloone, ma ei tea.
Aga Major ja Skräppy lasevad jalga, sest nad on targad poisid ja saavad päevavalguses ussidest mööda. Kuna nad pole pahad poisid, siis nad jätavad emale õpetuse, kuidas usse püüda, et nad ei peaks rohkem kloone sööma.
Lõpp.
Suht meh jutt, aga midagi halba ei ole.
5,9/10
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar