Ma pole veel surnud.
Igatahes, pärast seda, kui Kapten Viriseja minu hermeetiliselt suletud maa-alusesse mulli tungis, minu kolmeks aastaks varutud nuudlid, konservid, ja tualettpaberi ära sõi ja igale poole köhis, ei jää mul vist muud üle, kui ka vaadata, mis maapeal toimub.
Selgub, et Reaktor on hoolimata pandeemiast jätkanud ilmumist.
Egas midagi.
Lugu algab tehnosõnadega vürtsitatud maailmaülevaatest. (2050, AI konvekas, sondid peas, eesti nimi, autosõit) Ulmejutu puhul muidugi igavene häda - maailm on ebatavaline, ja kuidagi peab lugeja aru saama, mis värk on. Mulle tundub, et ma saan, mis on pluss, aga midagi on selles kuidagi kohmakat. Tundub ka mingi 5G-teemaline nali sisse pandud, mis näitab, kui halb on see, et ma seda lugu kaks kuud hiljem loen - need ei ole enam üldse naljakad! Oma viga, muidugi, et ulmelugu õigel ajal ei loe, vaid kaks kuud hiljem, kus see on muidugi uutest arengutest tingituna lootusetult retroks muutunud.
Nii. Tundub, et loo point on see, et kõik olid ära harjunud uue tehnoloogiatasemega, kus pistik peas oli, ja nüüd järsku enam ei. Kriis. Autor teeb ka terava nalja - Deliriums Instagrammus. Väga efektne. Phone bad. See hea nali, mulle endalegi meeldib mõnikord lustakas meeleolus selliseid teha.
Igatahes, meie peategelane Siim on nüüd Palle üksipäini terves maailmas, sest kõik teised on moodsa tehnoloogia viimased uuendused vastu võtnud, ja nüüd zombid.
Ma natuke lootsin, et nüüd võtab lugu sellise vormeli, et Siim mõtleb, kelle juurde minna, hüüatab -"Aga muidugi Liina!" - aga Liina on zombi, mängib Pokemon Gone-i (kui lustakas!) - siis "Aga muidugi Mati!" - aga Mati on zombi sest tal on Facebook (tehke ise mingi sitt nali siia, ma praegu ei viitsi) - siis "Aga muidugi Jüri!" - aga Jüril on TikTok,... aga see ahel jääb kahjuks katki.
(päriselt, esimesed kaks sammu sellest ahelast on olemas, ja see jätab väga abitu mulje, sihuke "aga jookseks tegelase X juurde!" mõjub niikuinii kuidagi hõredalt, kuigi oma loogika seal on - see Liina-samm seal vahel on praegu liigliha. arusaadav, et Liina on vaja kuidagi sisse mängida, sest ilmselt on teda hiljem vaja, aga praegu on see Mati juurde jooksmine, tema kindlasti oskab aidata, täpne koopia samast emotsioonist, mis Liina juures)
Pealt-seitsmekümnene Mati istus õues, võttis päikest, jõi õlut ja kuulas mingist imelikust vanaaegsest agregaadist arhailist muusikat – kostus rohkem kui kolm erinevat sõna järjest ning isegi meloodia oli olemas. Viimati oli selline muusika populaarne sajandi alguses, oma kuuskümmend aastat tagasi.
Ema, anna padruneid.
Kas sellest loost tuleb midagi muud ka kui sõnum 'noorus on hukas'? Kuradi lapsed oma telefonide ja pokemon goode ja pac-mannide ja hularõngaste ja vibraatoritega.
Tähendab, argumendil phone bad on teatav tõetera sees, on täiesti reaalsed probleemid, dopamiinilaksu lihtsus ja muu säärane, aga see lugu selle teema nüanssidest ei paista eriti huvituvat. On halb ja kõik. Inimesed, kes ei kasuta, on objektiivselt paremad inimesed. Mis siin enam rääkida. Vaatame nüüd, kuidas moodsat halba tehnoloogiat mittekasutavad paremat sorti inimesed saavad nimetatud halvast tehnoloogiast võitu.
Armas jeesus, Heterobaar. Phone badile näikse lisanduvat veel see teema, kuidas kõige rõhutum ühiskonnagrupp üldse on valge heteromees. Neil on väga raske, ma tean, langetame selle kurva tõsiasja meenutamiseks pea.
Seda lugu on veel nii palju.
Mati jagab meiega teadmisi elektrisüsteemidest, mis tekitab mus tunde, et autor tegelikult tunneb seda valdkonda. Info antakse natuke kohmakalt edasi, aga las olla. Ma ausalt ütelda eelistaks, et autor keskenduks pigem tehnikast rääkimisele kui sellele, kuidas tänapäeva muusika halb on või kuidas homosid vangi ei panda või midagi.
Muuseumist vana, aga töökindla jubina võtmine on natuke liiga kasutatud troop, et see mind väga üllataks. Mitte iseenesest halb troop, aga no veidi meh.
Igatahes on poole sajandi pärast tehnoloogia poole sajandi taguste tehnikatega lahtimuugitav, kruvikeerajad ja magnetid teevad igasugu hi-tech uksed lahti. Ei, las ta olla. Ma täitsa usun, et paljudes kohtades on meil kasutusel vana tehnoloogia, sest pole tarvis olnud midagi välja vahetada ja väljavahetuskulud on suured. Why not.
Loo pealkiri võinuks olla 'Äge vana insener alistab oma igihaljaste inseneeriateadmistega paha halva moodsa tehnoloogia." Mul on tunne, et autor on vana insener. Lihtsalt oletan, ei tea miks.
Matil on Liina vastu tunded muidu. Sellega on ka oma süzeeliin, mis mõjub küll psühholoogilises mõttes üsna abituna, aga no kõike ei saa ju ka ühelt loolt oodata.
„Ja nüüd sain teada, et minu õnn oli mulle lähedal, saatis mind varjuna ning lasi vaba linnuna lennata. Aga nüüd püüdis kinni, kui mu tiivad haiget said.“
Selles mõttes täpne, et tavaliselt, kui inimesed üritavad ennast poeetiliselt väljendada, tuleb välja midagi piinlikku. Vt nt:.
Louisa, I love thee. I love thee, Louisa.Louisa, Louisa, Louisa, I love thee.
Hmm, mainitakse snu-snud. Futurama-viide vihjab, et autor ei olegi võib-olla vanainimene, võib-olla lihtsalt keskealine. Või isegi mingi noor väike vanainimene, mis on juba omamoodi perverssus.
Ma ei viitsi seda lugu eriti põhjalikult edasi kommenteerida, sest see on nii pikk ja halb. Aga no sporaadiliselt ehk saab midagi kirja.
Siimu tulistatakse blastriga, vahetatakse paar lauset, ja Siim kukub alles siis maha. Sellel on selline multikaloogika natukene, kus järsakust kukud alla mitte kohe, vaid natuke aega hiljem, kui tuleb meelde, et aa, gravitatsioon. Või siis teine variant on sitt kooliteater, kus näitlejale tuleb veidi aega hiljem meelde, et ma pidin pikali kukkuma.
Hiljem tehakse veel üks mäkaiveritrikk füüsikaklassist, mis oleks väga armas, kui mul poleks seda tunnet, et kirjaniku põhieesmärk on lugejale selgeks teha, kuivõrd palju parem on vana inseneeria nõmedast uuest arvutitehnoloogiast.
Mul on tunne, et see kõik oleks ägedam, kui autor kirjutaks möödunud sajandis paiknevat mäkaiverlust. Ulmeks saab teha näiteks nii, et teha see postapokalüptiliseks, ütleme, et kaheksakümnendatel oli tuumasõda või midagi. Ja igasuguste inimsuhete kirjutamiseks tuleb muidugi keegi appi võtta, sest autori võimekus inimsuhete edasiandmisel mõjub umbes sama loomulikult kui Google Translate algonkini keelest eesti keelde tõlkides.
(Loo autor on meile saladuskatte all öelnud, et samade tegelastega on lootust kohtuda ka tedaspidi. - Toim.)
Palun ei.
Ma tean, et on inetu ütelda, et palun enam ära kunagi midagi kirjuta, aga noh, kirjuta sahtlisse mõnda aega. Natuke rohkem tegelikult kui mõnda aega. Võib-olla kümne aasta pärast on loetav tekst.
Tähendab, selles loos on mingeid elemente, mis teoorias töötavad (süžee areng ja puha, formaalses mõttes oli süžee olemas), aga seda oli nii halb lugeda, et ma ei suuda seda positiivse faktorina arvesse võtta.
1/10
Sihukese sita pärast ronisin ma nüüd oma punkrist välja.
PS: kui teile see lugu meeldis, siis pöörduge viivitamatult arsti juurde, sest maitsemeele kadumine on üks koroonaviiruse sümptomitest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar