Alustame arvustust anekdoodiga.
Nataša Rostova tantsib ballil Pierre Bezuhhoviga. "Pierre, teil on ebe kuuerevääril!" teeb Nataša talle märkuse. Pierre punastab, tantsib tantsu lõpuni, läheb siis saalist välja ja laseb enda häbi pärast maha.
Natasa tantsib järgmisena vürst Bolkonskiga. "Vürst, teil on juuksekarv akselbandile kleepunud!" teeb Nataša tallegi märkuse. Vürst jätab Nataša sinnapaika, läheb välja ja laseb enda maha.
Natasa tantsib porutšik Rževskiga. "Porutšik!" karjatab Nataša pahaselt, "Teil on saapad porised!!!"
Porutšik seletab lahkelt: "See on lehmasitt, preili. Kui ära kuivab, kukub ise küljest!"
Too "Sõja ja rahu" ning roppuste kombinatsioon meenutas mulle alguses just seda tüüpi anekdoote. Ringi lasevad teismelised krahvid (jeesus, mul läks täitsa meelest ära, et krahvid eesti ulmes meem on), kes niisama elu põletavad, käivad mingid abiellumisintriigid, kusagil taustal on terendamas suur sõda. (kes täpselt sõdivad, on natuke ebaselge, ma tahaks ütelda, et prantslaste asemel on hiinlased, siis oleks paralleel eriti ilus. tegelased peaks veel üksteisele vahepeal lehekülgedepikkusi hiinakeelseid kirju saatma) Aga noored krahvid ei suhtle mitte väljenditega 'teil on ebe kuuerevääril' vaid 'ni hao, pederastid, sittuge plastiliini'. No täpselt seesama kombo nagu nondes anekdootides, eksole. Ainult et siin on kolm suuremat erinevust.
1)Tegevus toimub kusagil tulevikus, kus on välja arendatud hiigelloomad-sõjamasinad.
2)See, kuidas moodne tehnoloogia aitab värdjatel koolilastel üksteise elu perse keerata, on viidud tehnoloogia õitsva arenguga veel uuele tasemele.
3)See ei ole naljakas. Ega peagi olema.
See on, nagu selgub, üsna sünge lugu. Tegelased on, nagu selgub, halvemal juhul ilged värdjad ja paremal juhul halastamatud kättemaksjad, või nonde eelmiste ohvrid. Alguses tundub, et lugu on nagu Nõukogude liit, kus seksi ei ole, aga see-eest on palju ropendamist, aga mingi hetk tuuakse ka seks mängu ja see on üsna vastik.
Ulmelühijuttudega on sageli see häda, et nad on, noh, lühikesed. Siin ka. Saab nagu maailm kujutatud, pinge-probleem paika, pinge-probleem lahendatud, ja ongi läbi. Ei-ei, see kõik on hästi tehtud, aga tal on natuke selline teaseri mulje. Et sihuke katkend suuremast romaanist. (nt "Sõjast ja rahust" :P ) Kuigi ma ei tea, kas ma romaani lugeda tahaks, sest ma olen hästi õrna hingega ja praeguses mahus oli toda seksuaalvägivalda parasjagu niipalju, et see oli ebameeldiv, aga töötas, aga suuremas koguses läheks vist tüütuks porikurnamiseks. Aga eks seda saaks muidugi timmida ka.
See, et ma tahaks pigem rohkem lugeda, mitte et ei ole tunnet, et armas Mooses, millal see ometi läbi saab, näitab ilmselt ka midagi.
Hiigelloomad sõjamasinatena on äge leid. Meeldiv vaheldus tavalisele mutrid-poldid-arvutid tulevikubutafooriale. See, kuidas on olemas tsaar ja muu sinnajuurdekuuluv, tekitas mõtteid teemal, milline tolle maailma ajalugu on olnud, kas jäid 1917 aasta revolutsioonid olemata, või on siin midagi "Opritšniku päeva" maailma taolist toimumas, mõlemad variandid huvitavad.
Ühesõnaga, maailm on äge.
Päris kõige kõrgemaid hindeid ma päris anda ei taha, sest emotsionaalne seos jäi kuidagi nõrgaks.
Ma arvan, et see on seepärast, et kõik tegelased näikse enamvähem molkused olevat. Mitte et loo peategelased peaks tingimata mingid vooruse verstapostid olema, aga kui neil ühtki sümpaatset joont ei ole, on suur oht, et lugejat ka väga nende saatus ei kõiguta. Minuga läks sedapuhku nii. (okei, palju siin lugeja loomupärane verejanu tööle hakkab, kui kurjad oma karistuse leiavad, on omaette küsimus)
'Husaar' kirjutatakse ühe s-iga.
8/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar