07/12/2019

Jutt: Kuniks surm meid lahutab - Ander Skarp /ml

Hei-hei, väikesed sõbrad.

Kapten Vinguja ütles mulle, et vaatamata sellele, et mul on puudumiste päevikus pikad-pikad kriipsud, pole mind veel siit blogist veel välja visatud. Nii et ma võiks arvustada ka.

Kosmose ääretus vaikuses polnud nende hirmukarjeid kuulda.
Ma oletan, et siin on tegu "Alieni"-hommage'iga. Tähendab, ma loodan. Vastasel korral oleks see küll ikka väga nukralt äratrööbatud lause.

Need raketid võisid olla välja tulistatud kümnete tuhandete miilide kauguselt ja mitte keegi ei oleks osanud neid näha enne, kui nad visuaalselt vaateulatusse oleks jõudnud. 

Selle kohta oli vist mõni aeg tagasi Reaktoris juttu, et sellist raketti on näha no ikka kaugelt-kaugelt, keskmine temperatuur kõvasti kõvem ümbruskonnast -  või oli too asi kosmoselaeva kohta, et seda ei peida ära, rakett pisem, selle ehk peidab? Okei, tegelikult pole vist väga vahet, pole mõtet pedandiks siin kätte minna.

Esimene stseen tundub sihuke, noh, romantilis-melanhoolne, võib-olla pisut sentimentaalne, kahekesi koos  surmale vastu - tegelastest me küll midagi ei tea, aga iseenesest see pole piltpostkaardina paha.

Mis siis ka edasi saab?

 Tema üksindushetke katkestas vägivaldselt üks heli, mis ta põlvist nõrgaks võttis – pahh – raketi väljastamise heli.

Okei, kurat, kas siit tuleb see 'kes viskas kirsa puldile' nali või?

 Sealt leidis ta eest paanikas kapral Ioni, kes hoidis kahe käega peast kinni ja oigas: „Ma... Ma ei tea, mis juhtus. Ma vist tukastasin ja järsku...”

Türa, ongi.

Aga paistab, et selle loo point on   selline tehnoloogiline surnuist ülesäratamise lugu.  Et kogemata äratapetu äratatakse uuesti ellu. Ohoh, ja nüüd on veel uus pööre  -  et nood kaks on nüüd ühes kehas.


Okei, see kõlab juba nagu mingi sitcomi või komöödiafilmi premise. "Nad on abielupaar - aga neil on ainult üks keha! Adam Sandler sellesuvises hittfilmis "Kuniks surm meid lahutab!""
Esimene stseen on nagu sissejuhatus - otsast äralõigatud pea üritab oma lastega suhelda, nemad võõristavad. Okei.


Ma tajun seda kõike üsna koomilisena, kuigi Skarbi toon ei ole üldiselt siin koomiline.  Tegelikult ma kujutan  ette, et siit saaks ka mingit tõsisemat teemat arendada - nt.  a la Edward Albee näidendid, aga lisavindina veel ühes kehas. Eriti düsfunktsionaalne abielu. Või abielu, mis enne oli funktsionaalne, aga nüüd näeme, kuidas ühe keha jagamine kõik perse keerab. Saab näha, kuidas Skarp seda üsna magusat võimalust ära kasutab. Kui kasutab.



Igatahes  me läheme tagasi küsimuse juurde 'kes viskas kirsa puldile?'.  Mingi kohus tegutseb. Minu jaoks tundub see praegu mõttetu tähelepanu hajutamisena, kus me vaatame, mis saab mingist statistist, kelle asi oli visata kirsa puldile, et too abielupaar sellesse lustakasse olukorda panna. Silma järgi tundub, et lugu saab kohe läbi, aga me pole nagu õieti alustanudki meie humoorika olukorra uurimisega - ja nüüd raiskame me veel ruumi, et rääkida kellegagi, kelle asi oli tulla lavale, ütelda: 'härra, teile on kirsa', ja nahhui tõmmata. Miks me nende tegemisi vaatame? Aga no võib-olla selgub veel midagi.


Viimane stseen enne epiloogi on see, et tuleb välja, et raske on. Kuidas täpselt, pole kirjas, no aga eks me aimame. Aga lapsed on juba suuremad ja üks läheb kohtingule - nagu oleks mingi realism? Kuigi me ei anna siin mingit ruumi, et mingit psühholoogiat avada. Tuleb veel välja ka, et mehe isa oli mingi boss vend, ja see on ka oluline, kuigi terve jutt on ilma selleta hakkama saanud ja see midagi eriti ei muuda. (või on see kohus nonde reatöötajate vastu nii karm, et ta boss on? ma ei saa aru, ja kuna nende saatus mind ei huvita, siis vastavalt see mind ka väga ei huvita)



Epiloog on antud sellise tehnikauudise vormis, kus meie loo juhtumile viidatakse kui kummalisele kurioosumile.



Niisiis. Tähendab - tehniline ettevalmistus oli olemas, asi oli käima pandud, nüüd võiks vaatama hakata, mis saab - aga nüüd saabki juba lugu läbi. Kogu see lugu on selline veidike ülekasvanud sissejuhatus, selline seletus küsimusele 'kuidas me sellesse veidrasse olukorda sattusime' - ja siis seda veidrat olukorda absoluutselt ei uurita. Või peakski olema pööre see, et selline veider olukord tekkida sai?
Tegelikult on kahju, sest selle veidra olukorraga oleks võinud väga ägedasti mängida. Sihuke kasutamata jäetud võimalus, mis mind närvi ajab.


Või pidanuks see olema lugu sellest, kuidas korporatsioonid on kurjad? No esiteks ei pea selle jaoks ulmet lugema, piisab ajakirjandusest, ja teiseks on siin ikkagi see kaks-inimest-ühes-kehas teema sees, see tahaks nagu ikkagi loo keskpunkt olla. Ja see on märksa huvitavam ka praegu. (kurjadest firmadest saab otse loomulikult ka väga huvitavalt kirjutada, aga paraku see jutt siin polnud selle näide, siinne kuri korp oli üsna iseloomutu, selline standardvariant)


Ei, tegelikult oleks võinud sellest loost asja saada. Aga  mu arust on autori fookus väga paigast ära - ruumi kulutatakse pikalt-laialt sissejuhatusele, kõrvaltegelastele, ja muule pudipadile, aga kui me jõuaks nagu selle noovumini, selle uudse elemendini, siis saab kuidagi kirjutamistuju otsa, mokaotsast mainitakse, et jah, raske on, lastel on ka imelik, oi, juba on teismelised teised.  Ja siis veel see pisuhännast korporatsioonitöötaja lugu, mis põhiliiniga enam kuidagiviisi ei ühildu...

Ma tahaks anda Skarbile kätte selle kuulsa loppis kübara skeemi narratiivi struktuuri kohta -  et sissejuhatus, arendus, sõlmitus jne. Sest selle asja taju on mu arust siin täiesti puudu. Selline elementaarne narratiivi enamvähem normaalses kujus hoidmine.

3/10
Maskiga Laksija

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar