https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest
Keegi räägib reporterile, kuidas ta kunagi Režiimi valvsa pilgu alt kosmosesse põgenes. Ma otsustan, et mõlemad tegelased on naissoost, kuigi ma ei usu, et autor ise seda mõtles.
Siis on STOP, tühjus ja pimedus ja mitte mäletamine.
Mulle seni iseenesest meeldib, ladusalt kirjutatud, tahaks küll rohkem asju teada, aga samas on hea, et ei topita asju vägisi näkku. On intrigeeriv ka ja ulme on ka.
Mingid teised tegelased murravad kusagile sisse, teevad režiimivastast asja.
Tagasi peategelase juures. Tundub, et restart, sama olukord, teised detailid. Tal on lips ees, nii et on raskem teda naiseks pidada, aga ma vastu loogikat jätkan. Reporteriga pole probleemi. Tegelane mainib endamisi, kui tore, et Režiimi juba tükk aega ei ole, nii et ma eeldan, et Režiim on.
Vat kus lops, reporter ongi neiu.
Tegelane lendas Maalt Marsile "tunde järgi". Nagu.... Ah? Nagu... Eh. Fain. Wadeva.
Ning ei, see, et ta kogemata Jupiterile jõuab, ei tee asja sugugi paremaks.
Okei, tagasi režiimivastaste juurde. Nad murravad mingisse matrix-aju süsteemi sisse, kus neiu läheb mängib reporterit. What a twist.
...
...
...
NOT!
(See oli praegu selline metanali.)
Igatahes, nagu eeldada, siis Režiim hoiab ühiskonda kontrolli all. Inimesed sokutatakse 35aastaselt matriksisse, aga hoolimata sellest, et see kõik on 1500 aastat toiminud, on mõned vabadusvõitlejad, kes on selles ka edukad. Sellest, miks ja kuidas, tahaks rohkem teada. Ja kuidas see ühiskond üldse toimib.
Peategelasele räägiti ära, kuidas asjad on, ja nähtavasti sellest piisas, et ta saaks hakata matriksit seestpoolt lammutama.
***
Nüüd on päris mitu päeva mööda läinud selle asja kirjutamisest ja jutu lugemisest. Mul on täielik ragequit lihtsalt vahepeal.
Räägime korraks düstoopiatest. Esimene asi, mida ma mõtlesin kui ma sain žanrist aru, oli see, et üheski (well, üheski klassikalises) düstoopias "head" ei võida. Sest valitsus või režiim või misiganes on lihtsalt nii suur ja žanr on ka lihtsalt selline. Nii et ma mõtlesin seda juttu lugedes, et nagunii on siin "plot twist", et head ei võida.
Siis ma jõudsin selle kohani, kus ma tegin selle metanalja, mis ei ole tegelikult naljakas, aga kus oli nö twist ja ma mõtlesin, et loo autor piirdub ühe twistiga ning režiim ei sõida kõigest üle.
Aga siis lõppes see jutt ära mitte ainult sellega, et režiim võitis vaid ka sellega, et oli pmst restart ja tegelased jõudsid ringiga loo algusesse tagasi. See ajas mind nii vihale, sest ma raiskasin oma aega selle lugemisele, aga kokkuvõttes tuli sama välja kui et see oleks lõppenud sõnadega "... aga tegelikult oli see kõik uni."
Selle twisti tõttu ei olnud mitte millelgi mingit tähendust. Tegelased ei jõudnud kuhugi, sest nad jõudsid algusesse tagasi ja eeldatavasti siis käib see asi ringi ja ringi ja ringi kogu kes teab kui pika igaviku ning keegi ei arenene, õpi, ja mitte miski ei loe, sest midagi ei juhtu ja ma ei saa aru nagu, miks ma peaksin midagi selle kõige vastu tundma, kui mitte millelgi ei ole tähendust, aaaaaaaaaaaa rage.
Muidu oli kenasti kirjutatud, aga kuna ma tegin nii pika pausi ja ei taha enam asja uuesti üle lugeda, siis ma ei mäleta, mida ma muidu veel öelnud oleksin. Kuna ma vihkan seda lõppu, siis ma annan hindeks
3/10
aga see ei tähenda, et ta muidu nii halb oleks olnud.
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar