https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-haruvaljapaas
Nonii, on aeg end pikematest juttudest ka läbi närida. Asja teeb lihtsamaks (või raskemaks, eks aeg näitab), ka mõni väike siilike.
Õppisin uue sõna.
igritsema <27> vähehaaval nirisema v immitsema; ülek hingitsema. Haavast v haav igritses verd. Südames igritseb lootus
Ma eeldan autori tõttu algusest peale, et peategelane on naine. Nagu päriselt eeldan, mitte ei otsusta enda peas, et ma nüüd teen näo, et ta on, seni kuni vastupidist tõestatakse.
Pahad tulnukad, tunnelid erinevate ustega, ainuke ellujäänu. Aga seda meile ei öelda, mida paha need tulnukad teevad, nii et lugejana pole mingit pinget. Hüüdsid peategelast tema nimega, ükskord vanasti tulid padinal talle järgi (jällegi üks neist sõnadest, mis on natuke sihuke kohmetu ja totu, mis jätab mulle pigem koomilise mulje).
Peategelane ütleb, et vaatab, kuidas kõhutunne on ja siis sellest olenevalt läheb edasi või mitte. Kõhutunne ütleb umbes et, dude, sakib, aga ta läheb edasi, sest, em, põhjused.
See õudse tundmatu kirjeldamine on keeruline. Lovercraft teeb seda omal moel ja omal moel see tal ka töötab. Siin meil on ainult tunne. Sellest ei piisa. Mulle ei piisa, kui öeldakse, et väga hirmus oli, sest oli mingi asi, mille eest sai ära joosta. Mul on ikka see osa puudu, kus ma peaksin teadma, mis see hirmus asi on, mis need tulnuka-asjad teevad. Ja peategelasest teame me üldiselt nii palju, et tal on kell ja ta on üksi ja ta kardab mingeid asju.
Oh jestas, seda me teame ka, et ta muud ei tee kui aina heietab ja aina spekuleerib.
Ta jõuab järeldusele, et ta on sündimist ootav hing, maailmalõpp on toimunud ja zombid on. Ta teeb väga, mm, suuri järeldusi, mis ilmselgelt on õiged, sest et ta on peategelane. Oleks veel, et tal oleks see tunne, et tal on õigus, nagu tal mingite asjadega on, aga ei, ta lihtsalt järeldas.
Ta heietab veel, aga ma loen vahepeal isegi mitte diagonaalis vaid vertikaalis.
Nüüd on seal kaks inimest, kes said lapse. Või, noh, tehniliselt peaks nad olema inimesed, aga nad käituvad nagu nad oleksid ploti-edasiandmise-masinad.
Also, nad pole inimesed, sest nad panid lapsele nimeks Ossu.
Ja lõppu mingi iba selle kohta, et ulme on tore.
Ulme on võibolla tore, aga see jutt ei ole. Võtta siit 50% maha, muuta see lõpp ära, muuta peategelase sisemonoloog ära... Kui tal oleks olnud keegi kellega rääkida, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud. Oleks andnud talle võimaluse iseloomu omada. Praegu ei olnud siin mitte midagi. Hirmus ei olnud, huvitav ei olnud- Võibolla filosoofiline oli, aga selle osa ma skippisin, sest ma tulin ikkagi ulmet lugema.
3/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar