Ma olen nüüd omadega puntras, sest muidu saab päris pikalt kirjutada sellest kõigest, mis mulle jutu juures ei meeldi, aga nüüd mulle õnnetul kombel meeldib see jutt, ja millest ma nüüd kirjutan?
Jutt on hoogne, hea sulega ja minu arust üsna vaimukas.
Nõiad sõitsid kohale, lõid oma amuleti- ja kristalliletid püsti, hullutasid inimesi pendlikursustega, tagusid pool õhtut gongi, tantsisid india rahvatantse, , lõpuks terve saalitäis rahvast rivistati üles nagu Pekingi olümpiamängude võimlejad
Tehke teised ka nii.
Loo mastaap on valitud sobiv, ei üritata paari leheküljega lahendada ära surematust või igavest armastust, tegevus toimub kohaliku ajalehe toimetuses, kus, tuleb välja, on kajastatud kogemata midagi või kuidagi, mis kohe mitte ei lähe. Tuleb pahandusi.
Humoorikas ja lühike jutt, ületab etteseatud lati.
Lõpus figureerivad veel korraks vanemkonstaabel Reinusson ja nooremkonstaabel Reps, punapead mõlemad - no paljalt selliste kompvekkide nimel tasub lugeda.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar