Mälestus igavesest eilsest

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest


See on  üsnagi sünge jutt. Selline "Huis clos" veidi. Väljapääsu ei ole. On Režiim, see kestab igavesti.

Alguses on lugeja muidugi segaduses. On mingi vana vabadusvõitleja (andke andeks, mul tuli tingrefleksina selle fraasi peale meelde too "Õnne 13" naeruväärne Kristjan Rosenkampf-Jägerfreund) Ajakirjanik, kes intervjueerib peategelast,  kes räägib oma kuulsusrikkast minevikust, tundub muidugi sellline väga kohmakas meetod.

Nii-nii, siis tuleb järsku mingi muudatus - kas see on nüüd peategelase flashback? igatahes mingid futuinimesed üritavad mingist futukohast pääseda. Hästi ei saa aru.

Siis tagasi intervjuu juurde ja nüüd tuleb seletus - tegelikult siin käib inimeste mõistuste kopeerimine - edasi- tagasikerimine ja muud suured skeemid, millega Sõbralik Arvuti tegeleb. Ahhaa, või selline düstoopia.

Esimest korda lugedes ei olnud eriti aru saada, mis siin nüüd toimuma hakkab, aga teist korda ülelugedes on selgem - ajakirjanik üritab vabadusvõitlejale tõde paljastades teda viia nii kaugele, et ta hävitaks kogu süsteemi (või tekitaks vähemalt nii palju segadust, et ajakirjanik koos oma kaaslasega saaks jalga lasta). Ja siis tuleb välja, et võit oli näiline, et tegelikult oli see ka illusioon. Mis on veidike nagu etteaimatav lõpp, aga pole iseenesest hullu.


Mis selle jutu kohta nüüd arvata? See läheb nüüd vist sellesse ulme alamossa , kus põhirõhk on ulmelisel maailmal ja tegelased on seal selleks, et seda maailma näidata. Ja no loo struktuur on ka olemas, see 'tegelikult oli teie pääsemine ka Režiimi illusioon' on ses mõttes okei, veidi etteaimatav, aga okei. Ideeulmeks peaks vist nimetama, sest rõhk on  maailmal? Tegelased on pigem sellised testlaengud, kes on sinna maailma pandud, et näidata, mida maailm selliste sfäärikujuliste hõõrdetegurita objektidega teeb.

Ma alguses võrdlesin siin "Kinnise kohtuga", mis on tegelikult väga halb võrdlus. "Kinnine kohus" elab ikkagi oma tegelaste peal, kes üksteise elu põrguks muudavad, siinsed tegelased, noh paraku, on kriipsujukud (ega nii lühikese vormi jooksul on muidugi päris tegelase tegemine raske ka), põrgukstegev element on väline. Mingi '1984' oleks ilmselt parem võrdlus, et näitab režiimi ja selle koledusi. ( kuigi seal ka jälle  tegelased olemas)

Peaks vist andma punkte settingu eest. Ma ei tea, kas ta nüüd erakordselt originaalne on, aga kes tänapäeval üldse läbinisti originaalne jaksab olla.  Ja midagi siin nagu oleks?

Mittelineaarne struktuur on ses mõttes ka tore, et pakub vaheldust, pluss kogu lugu elab selle otsas. Esimest korda lugedes ei saa samas suuremat aru.


Annaks 6/10? 7/10? Ma üldse ei taha siin ausalt ütelda neid nõrkasid tegelasi andestada, aga nagu täiesti tühi tekst ei olnud ka.

Jääb vist ikkagi 6/10.

Maskiga Laksija