Universumi ahvid - Johannes Kivipõld /kv

Nii, üritame ikka eelmise kuu kõikidele juttudele enne Estconi vähemalt ühe arvustuse tekitada. Neid oli ikka kuhjaga, nii et raske töö. Ma olen natuke väsinud ka, nii et ma väga hoolas ei ole täna.

Oliver vaatab ISSist Maad, talle täiga meeldib. Läheb magama.

Tore on, et autor on uurinud hoolega ISSi ja kosmosesõidu ja -elu värki, tundub, et teab palju. Tüütu on see, et ta kõike seda ka edasi annab, sest mind ei huvita, mitu taset on mooduli kasutusoskuse kvalifitseerimiseks ja kui mitu inimest raketis korraga sõidab.

Nad on mingil salamissioonil, aga nad ise ka ei tea, mis see on, sest see on see, kuidas sa tahad salamissioone teha. Nii, et keegi ei tea mitte midagi. Ideaalne.

Tegelaste tutvustamine võiks olla rohkem show, don't tell, praegu neil ei ole iseloomu kah.

Ja nagu enne öeldud, siis kõike õpitut ei pea lugejale edasi andma. Mind ei huvita, mis nende päevaplaan on. Ime, et meile ei räägita, kuidas ja mis kell nad seal hambaid pesevad.

Nii, neil on võimalus suhelda tulnukatega. Miks seda meile alles nüüd öeldakse, ma ei tea, sest ma teadsin, et tegu on ulmega, aga seda pidi ilmsegelt lugeja eest salajas hoidma, sest, em, põhjused. Seda, miks tulnukate olemasolu avalikkuse eest varjatakse, unustati ka öelda. Ilmselt sellepärast, et põhjused.

Välise sõnul oli suurem tõenäosus edukaks hüper-uneks teatud DNA-kombinatsiooniga inimestel, keda polnud Maal eriti suur hulk

Eee, ei. Ei.

Nii, nüüd ei toimu tükk aega mitte midagi, nad passivad niisama ISSis ja valmistuvad 50 aastat magama ja hästi igav on. Kui kohale jõudsid, oli üks astronaut surnud, aga kuna keegi pole endale iseloomu saanud, siis on täiega suva, ellujäänud ei paista ka väga morjendatud olevat.

Kummaline kognitiivne dissonants tekitas väga mitmetasandilisi tundeid.

Misasi see on? Mitmetasandilisi.... Õhh. Show. Don't. Tell. Jeebus.

Kahtlased tulnukad tahavad, et inimesed jääksid nende juurde ning pärast ütlevad, et pahad tulnukad on vahepeal maa ära hävitanud. Keegi ei reageeri sellele eriti. Suurim mure on, kuidas igaks juhuks kaasa võetud munarakud ja spermatosoidid eesmärgipäraselt kasutusse võtta (tulnukate planeedil on liiga tugev gravitatsioon).

Nad leiavad, et kahtlased tulnukad on kahtlased ja maa hävimine on kuidagi väga mugav ning otsustavad, et kahtlased tulnukad ütlesid neid asju, sest nad tahavad sugurakke enda kätte saada. Vahepeal kirjeldatakse, kuidas tegelane hambaid peseb.

Toimub mingi jura, peategelane laseb jaama õhku, et kahtlased tulnukad ei saaks inimesi enda kätte. Siis ärkab üles, tuleb välja, et see kõik oli inimeste korraldatud eksperiment ja tegelt nad ei lennanud kuhugi ning neid kasutati katsetamaks, "et näha, kuidas inimmõistus sellises olukorras toimib" ja "kuidas isesugused inimtüübid erinevates olukordades toime tulevad".

Ehk siis for shits and giggles? Ei tundu eriti mõistlik ega loogiline. Eriti kuna neil olevat vähe aega, sest see stsenaarium vastab tegelikule olukorrale. Ehk siis põhjus, miks see lõpp on selline, on see, et oleks suur Shyamalanlik plottwist, sest kõik teavad, et plottwist on kõige parem asi jutu juures, mitte tegelase areng, huvitavad karakterid või tegude tagajärjed. Jep.

See ei olnud väga kohutav jutt, aga igav. See mõttetu plottwist ei teinud mind vihaseks või frustreerunuks, sest mul oli tegelastest ja toimuvast täiesti ükskõik (v.t igav).

Tubli poiss, kirjutas pika jutu, midagi kohutavad ei olnud, midagi põnevat ka mitte. Vähemalt ma näen, et kui vaeva näha, oleks sealt päris jutu kokku saanud.

4/10

Kapten Viriseja