Nii.
Meil on Kaur, kes on sugulase matustel. Kohe alguses antakse meile ette, et Venemaa on Ukraina vallutanud - kas see on meie loo ainuke ebatavaline element? Saame näha.
Mulle sümpatiseerib see peiede olme üldiselt, tuleb täitsa silmade ette selline suguvõsa kokkutulek matustel. Eks eestlased vist ole üldiselt päris palju peiedel käinud, hea selline viide, annad paar olulist märksõna ära ja juba hakkab filmilint peas jooksma.
Nii. Tuleb välja, et Kaur mõtleb aina lahkuminekust oma tüdrukuga, matustest on üsna ükskõik. Jajaa. Noh, arusaadav ikka, eks me ikka ole vahepeal mõtetega eemal.
"Seda öeldes liigutas ukrainlanna end jõuliselt, nii et tema lopsakad vormid värisesid."
Mjah.
Nii, nüüd tuleb uus noovum - vendade-õdede vahelise abielu küsimus. Khm. Vägisi tikub pähe küsimus, et kas see on nüüd samasooliste abielu küsimuse tõstmine n.ö 10 minutit tulevikku - et teame küll, millest me räägime, aga läbi lillede ja ulmefiltri?
Või on see päristeema? Tuleb välja, et Kauril on õde/kasuõde? Hakkame seda teemat lahkama?
Ei, siiski vist mitte.
Nii, nüüd imbub sisse mälestuste kustutamise teema. Nii. Tundub, et see on siis selle loo fookus - midagi hakkab nagu arenema. Tuleb välja, et Kauri vend on lasknud mälestused oma emast kustutada, nii, nüüd vist hakatakse mingit teemat lõpuks lahkama ...
oi, jutt sai läbi.
„Elu ei saa olla kannatusteta,“ oli ema öelnud, „sest raskusi ületamata ei saa inimeseks.“
Noh, mulle tundub vähemalt selge autoripositsioon, et vend Paul oli loll ja halb. Vaadake, talle ei meeldi isegi raamatud, "Pinocchio" ei kõlvanud. Ja eelmine tsitaat paneb malakaga pähe selle, mis on õige positsioon. Ema annab õpetlikke tarkusi.
Mälestustest loobumise küsimust põhimõtteliselt üldse ei lahatud - see tuli sisse üsna lõpupoole, kus oli Paul, kes oli paha, ja kus meile üteldi, et mälestuste kustutamine on paha. Sihuke moraalijutt. Paha Paul ja Kaur, kes sama moraaliküsimusega maadleb, ja kas ta teeb nüüd õige otsuse? Võib-olla pidanuks see peielauastseen meile näitama peategelase kannatusi oma mälestustega - kuidas aiva käivad peas ringi mingid mõtted, üldse ei saa enda ümber olemisele keskenduda, teate, väga raske on.
Aga, noh, see kõik ripub selle otsas, kui hästi on neid mälestusi ja nendest tulenevaid kannatusi kujutatud, ja noh, jumal paraku, kehvasti, kehvasti.
Ma kujutan ette autori mõttekäiku selle loo kirjutamisel - oh, peaks ikka näitama, kui raskesti need mälestused peategelast painavad - paneks tema ja tema eksi tülitsema - ee, mille üle? poliitika! kas eestlased on fašistid! ja homoabielud! ei, oot, homoabielusid väga ei saa, peaks ikka tulevik olema. no teeme siis venna-õe abielud! just, täpselt! ongi realistlik suhe ja lahkuminek kujutatud, lugejad uluvad silmad peast selle traagika üle. jess.
Ühesõnaga, mina mängin praegu selle valusa mälestuse juures tagareas istuvat lavastajat, kes karjub "EI UU- SUUU!". Skemaatiliselt kirja pandud. Pole sügavust, on ainult paar poliitilist lahkarvamust, seda, miks need teemad neile tegelastele korda lähevad, me ei tea. Või ei lähegi? Läksid lahku asjade pärast, millest neil tegelikult ükskõik, ja see on traagiline? Või oli ühiskond neid niimoodi programmeerinud uskuma, sihuke mitte-sügav-mitte-pealiskaudne küsimus ja seepärast läksid lahku? Me ei tea. Sest me ei näe seda suhet. Ja mul on ausalt ütelda ükskõik, sest ma ei näe seda suhet. Olja võdisevad vormid ka ei aita kahjuks.
Mul on tunne, et seda lugu oleks võinud pikema kirjapanekuga tunduvalt paremaks teha. Ja no muidugi ka siis, kui see Kauri-Olja suhe oleks paremini kirja pandud. Mul on üldse tunne, et selle loo headus istub väga selle otsas, kui hästi see kirja on pandud.
Ja teise punktina - ma tahaks näha seda, kuidas autor on Pauli poolt ja võtab teda väga tõsiselt. Üks printsiip, millest kirjutamisel räägitakse, on see, et autor peab kõiki tegelasi armastama ja lähenema neile ausalt. (eeldusel, et me räägime mingist psühholoogilisest realismist eksole)
Kui meil on siin jutt mälestuste kustutamisest ja meil on tegelane, kes on lasknud oma mälestused kustutada, siis ma tahaks näha tema sügavat ja ausat psühholoogilist portreed, nii-ütelda saatana advokaati, kaitsekõnet selle kohta, miks peaks just sina kohe ja praegu kõik oma traumaatilised mälestused kustutama. Mitte, et ah, tema arust oli "Pinocchio" kehv raamat, davai, läheb, delete.
3/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar