Sihuke lugu, et mõni teine ulmik küsiks, et kuhu jäi ulme, aga mina küsiks, et kuhu jäi konflikt. Ja natuke ka nagu mures autori pärast, et kas kõik on korras?
Lugu on siis ühest vanemast mehest nimega Jaak, kelle naine on surnud. Satub ühtedel matustel kokku teise lesega, Margega, sümpaatia on olemas. Sebivad. Marge annab Jaagule oma kadunud mehe kingad. Kingad viivad Jaagu paari kadunud mehele olulisse kohta. Kõik.
Sekka viriseb Jaak oma täiskasvanud laste üle, kes pole endale veel peret loonud. Mõnede lugude puhul tekib kahtlus, ega autor ei kurda selle üle, mis ta enda elus halvasti on ja mis ei meeldi. Siin on see kahtlus üsna tugev. Seda enam, et peategelane on kõva töömurdja, kes ei võta viina suu sissegi ja tal läheb lõpuks kõik hästi.
Ehh.
Tahaks kuidagi mingit konflikti ka. (see, et lapsed ei käitu nii, nagu Jaak tahaks ei loe, see ei puutu väga keskesse teemasse) Ja peategelast, kes ei ole autori arvates ideaalinimene. (võib-olla ei ole, võib-olla see, kuidas ta oma laste kallal vingub, on autori peas viga. aga mul on tunne, et ei ole, süüdi on lapsed)
Stiil pole ka nüüd midagi erilist. Tegelane ostab 'imeilusa käokinga'. Ses mõttes hea, et mitte lihtsalt lille, vaid konkreetse liigi, aga sõna 'imeilus' jätab mulle kuidagi naiivse mulje.
Utreerides saaks ehk midagi sellist:
Jaak oli hea. Tema täiskasvanud lapsed ei olnud head. Jaak leidis endale uue naise. See naine oli ka hea. Nüüd on Jaak ja tema uus naine koos. See on hea. Jaak käis uue naise vana mehe kingadega ka ringi vahepeal, need viisid teda paari kohta, kust sai selgeks, et vana mees oli ka hea olnud.
Otseselt silma ei riivanud, aga nii mittemidagiütlev jutt, et arvatavasti veerand tundi pärast arvustuse kirjutamist on meelest läinud.
3/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar