Kõik puud ei ole ühesugused - Helju Rebane /ml

Lõpuks sai võetud kokku julgus, et minna koroonast hoolimata Kükametsa (nimi muudetud) raamatukogu arvutisaali Reaktoreid lugema ja arvustama. Minu  suureks üllatuseks on Reaktor taudist hoolimata jätkanud ilmumist, tea, kuidas autorid küll julgevad oma raamatukogude arvutitubades käia. Aga noh, kultuuri nimel ollakse nähtavasti kõigeks valmis.

Niisiis. 

Lugu õnnestus läbi lugeda, enne kui ma tundsin tahtmist mölisema ja mõnitama hakata, mis on pluss. Mõne teise alguse puhul oleks ma kohe alguses koolikiusajaks muutunud, siin läheb sellega aega. Nüüd ma pean kogu lugu ühes tükis arvustama.

Lugu on iseenesest lihtne. Tulevikumaailmas on kõik mehed täpselt ühesugused (Mister Universumi järgi tehtud), kõik naised täpselt ühesugused(Miss Universumi järgi tehtud), nad pannakse iga päev juhuslikult paari masina abil, mis maju nihutavad. Mees läheb iga päev koju alati suvaliselt valitud uude majja, kõik mehed kingivad naisele alati sama lõhnaõli, naised mehele sama konjaki. 

Näe, pane see Kraftwerki laul fiilise jaoks käima.

See kestab seni, kuni mees satub naise otsa, kes on Eriline, keeldub talle süüa tegemast, põlgab ära lõhnaõli, sest mis tähendus on kingil, mis on kõigile üks ja seesama. Erilisus-individuaalsus on siin maailmas suur tabu ja kuritegu, nimed on surmanuhtluse ähvardusel keelatud, muidu on kõik igavesti noored ja terved. 

Pealkiri tuleb naise tähelepanekust, et puud on omavahel erinevad, mis on ilmselt selles maailmas väga ebatavaline omadussõna. Sümbol, eksole. 

Selline kuidagi hästi basic düstoopia-lugu. Tulevikus on kõik ühesugused, välja arvatud peategelased, kes julgevad erineda. Natuke selline diibi 14-aastase vaatepunkt.

They laugh at me because I'm different, I laugh at them, because they are all the same.

Kuidagi huvitav, et hoolimata sellest tulevikuküllusest käivad kõik mehed ikka veel tööl. 

Okei, see pöörduv ratas majadega oli üsna vahva, see ka, kuidas paarilisi iga päev juhuslikult vahetatakse. Kõige basicum lugu vist ei ole. Kuigi elemente oleks nagu siin-seal näinud. "Totu Päikeselinnas" sisaldas vist ka üht lugu, kus oli keerlev maja ja siis üks päev läks üks jorss kogemata tund aega varem koju ja kõndis identsesse paraadnasse identsesse korterisse ja siis aeti ta kellegagi sassi ja jama kui palju. Kiviräha "Liblikas" vist mainiti ka ära, et inimesed on nii sarnased, et vahel nad lähevad omavahel sassi ja kogemata satuvad üksteise abikaasadega kokku elama, ilma et keegi tähele paneks. 

Aga selles loos on midagi naiivset, kuidagi retrofuturislikku. Natuke skemaatiline on ka. Mõnes üksikus kohas tuleb pilt silme ette, milline see keskkond on,  aga need kohad on vähemuses.

6/10

Maskiga Laksija