https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-perefotod
Kuule, midagi imelikku toimub, kõik detsembrikuu jutud on täitsa asjalikud olnud. Nagu, Reaktori üldist taset vaadates juhtub ikka harva, kui üle viie punkti kümnest anda, ja siin kohe kõik kolm juttu? Kas on toimumas mingi faasinihe? Inimkond läheb üle kõrgema teadvuse tasemele? Veevalaja ajastu või mis tand ongi.
Igatahes, see pole klassikalises mõttes lugu. See on selline postkaart, kaamera näitab meile kontekstist välja kistud pilti, me ei tea, miks need inimesed külmas palverännakule lähevad, natuke antakse vihjeid, vist on olnud maailmalõpp, maailm ilma kevadeta juba aastaid, mingi põhimõtteliselt valge laeva otsimine, postapokalüptiline eshatoloogia, lõpus veel pöördena kosmoselaev-koletis, mis ei lunasta, vaid lihtsalt tapab (või siiski lunastab?). Vanamees kustuva lõkke ääres, läkiläki peas, poisike haokoormaga, jalgrattaga sõitev papp. Papi jumalat enam keegi teine ei usu, olla surnud. Taevasse saab hoopis teisiti.
Ma tean, et ma peaks kiusama, et kus on narratiiv, kus on lugu, ja natuke saaks alguses norida ka stiili üle, kus mingid täiendlaused on omaette lauseteks tehtud, see ei näe hea välja. Aga see stiil paraneb, ja mulle tegelikult sümpatiseerib selline lukuauguvaade. Saaks vist süüdistada liigses sentimentaalsuses ka, et kuda siis nii, et tuhk langeb perefotodele, see ju kisub kitši juba, aga mul ükstapuha, olengi sentimentaalne inimene.
Ja tegelikult, postapokalüptiline viimsepäevaootus on asi, mida ma pole varem kohanud, ja see on juba omaette kiitust väärt.
7/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar